- Reset + PDFPrindi

President Ilvese intervjuu ajalehele "Nezavissimaja gazeta"

08.03.2010

"Nezavissimaja gazeta" avaldab Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese intervjuu kirjanik Mihhail Vellerile. Intervjuu peateemaks on Vene-Eesti suhted kogu nende mitmekesisuses.

 

Härra Ilves, mil määral teeb teile kui Eesti presidendile muret suhetes Venemaaga valitsev ebasõbralikkus – kui nii võib öelda?

Alustagem sellest, et minu vanaema elas Peterburis. Minu lemmikkirjanik on Nabokov. Ma loodan, et vene ja eesti rahvad elavad külg-külje kõrval veel tuhandeid aastaid! Suhted tuleb üles ehitada. Tekkinud arusaamatused on vaja ära lahendada. 

 

Ent vene massiteabevahendid kannavad meile regulaarselt ette venelaste diskrimineerimisest Eestis, venekeelse vähemuse õiguste rikkumisest ja kodakondsuse saamise teele veeretatavatest raskustest.

Aga pange tähele, mis on iseloomulik: venelased ei sõida siit ära Venemaale! Nad kas jäävad siia, mis iseenesest ütleb nii mõndagi, või lähevad tööle Euroopasse. Nagu eestlasedki, muide.

Eesti kodakondsusseadus on märksa liberaalsem kui paljudes demokraatlikes riikides, kus kodakondsuse saamine on hulga keerulisem. Keeleeksam ja riigi ajaloo eksam tuleb sooritada igas riigis.

90ndate aastate algul sai ligi sada tuhat inimest Eesti kodakondsuse nn Eesti kodanike komiteede kaartide alusel. Need inimesed avaldasid soovi saada iseseisva Eesti Vabariigi kodanikuks juba enne NSV Liidu lagunemist. Kõik inimesed, kes tahtsid saada Eesti Vabariigi kodanikuks mitte omakasupüüdlikel eesmärkidel, vaid veendumustel põhjal, said Eesti kodakondsuse. Kõik, kes tahtsid. Neilt ei nõutud ei keeleoskust ega paiksustsensust – mitte midagi. 

 

Pronkssõduri teisaldamise lugu rikkus Vene-Eesti suhteid märgatavalt nii ühiskondliku arvamuse tasandil kui ka majanduslike tagajärgede mõttes. Mulle tundub, et poliitika ülesanne on soovitava eesmärgi saavutamine mitte maksimaalse kära tekitamise meetodil, vaid optimaalsete vahenditega. Miks otsustati mälestusmärk siiski teisaldada ja miks ei tehtud seda vaikselt mingil talvisel ajal remondi ettekäändel, piirates haljasala aiaga? Mingeid rahutusi ei oleks olnud. Mis mõte oli sellisel provokatsioonil ja demonstratsioonil?

Esiteks tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele austusele, sellele eetiliste ja juriidiliste normide järgimisele, mis saatis monumendi teisaldamist ja langenud sõdurite matmist. Muide, Moskva lähistel Himkis lõhuti langenud sõjameeste monument just samal ajal ehitustööde käigus lihtsalt maha, mingist teisaldamistseremooniast ei olnud seal juttugi. Sellest kirjutati kõigis ajalehtedes.

Kui Pronkssõdur oli kalmistul lõplikult aukohale paigaldatud, viisid Eesti Vabariigi kõrgemad isikud ausamba jalamile lilli ja avaldasid langenute mälestusele austust. Ka see räägib millestki.

Teiseks otsustab iga suveräänne riik siiski ise, mis ja kus seal paikneb. See on riigi siseasi.

Kolmandaks muutus see Tallinna kesklinnas asuv mälestusmärk 2006. aasta paiku provokatsioonide läbiviimise kohaks – siia toodi punalippe ja Stalini pilte, peeti kõnesid nõukogude impeeriumi hiilgusest. Esines ka eestlastele solvava suurvene šovinismi juhtumeid.

2007. aasta aprillirahutustes osales rohkearvuliselt kriminaalseid ja agressiivseid elemente. Meenutage purukspekstud vitriine ja tühjaksröövitud kauplusi rahvamassi liikumisteel või seda õnnetut noahoobi saanud vene noormeest. 

 

Sellest ajast on Venemaa avalikkus saanud vene ajakirjanduselt teie riigi kohta ainult negatiivset informatsiooni ning ettekujutus Eestist kui vabast demokraatlikust riigist on tugevasti kõikuma löönud.

Negatiivne informatsioon ja tõene informatsioon võivad teineteisest tugevasti erineda. Ülemaailmse ajakirjanike organisatsiooni Piirideta Reporterid andmetel on sõnavabadusega maailmas lood nii, et Eesti on selles osas 6. kohal, USA 12ndal, Venemaa aga 147ndal – pärast Valgevenet, mis on 146ndal.

Oli kunagi selline nõukogudeaegne anekdoot, mida Eestis on praegu natuke kohandatud, nii et see ei olegi enam anekdoot, vaid puhas tõde: iga inimene võib minna Eestis Presidendi Kantselei juurde ja hüüda: „Ilves on loll!“. Samuti võib inimene minna Moskvas Kremli ja seal hüüda: „Ilves on loll!“. See räägibki vabadusest… 

 

Sõnavabadus, liikumisvabadus ja rahateenimisvabadus on üksteisega alati tihedalt seotud. 2000. aastatel kirjutati palju nn Eesti majandusimest. Kui 92. aastal võeti käibele Eesti kroon, mille kursiks kehtestati kaheksa krooni ühe Deutsche mark’i eest, siis jäi see kurss muutumatuks kuni krooni sidumisega euroga – samuti kindlalt. Eesti on iseseisvusaastatel teinud majandusliku spurdi, omamata toorainebaasi ja asudes imetillukesel territooriumil. Vene lugejatel tekib loomulik küsimus: kuidas see õnnetus? Miks on keskmine elatustase väikeses vaeses Eestis kõrgem kui tohutusuurel rikkal Venemaal?

Öeldakse, et igasugune liialdus on kurjast. See on laiem majandustõde – maavarad on needus. Vaadake kõiki nn tooraineriike. Milleks täiustada majandust, kui naftat, gaasi või kulda kaevandada on lihtsam ja tulusam? Nn Hollandi haigus oleks peaaegu murdnud Hollandi majanduse selgroo! Miks üldse töötada, kui raha tuleb lihtsalt maa seest?

Esiteks õnnestus meil 90ndate aastate esimesel poolel viia läbi majandusreformid. Me kutsusime nõu andma saksa spetsialistid, kes olid Saksa DV-s pärast Saksamaade ühinemist viinud läbi eduka erastamise. Meil tekkis palju selliseid „mini-Gaidare“. Me usaldasime neid ja samas kontrollisime. Need reformid on ajaproovile vastu pidanud.

Teiseks, ja see on väga tähtis – meie erastamine oli absoluutselt läbipaistev. Kõik oli avalik ja arusaadav, midagi ei jagatud tutvuse poolest. Mäng oli aus. Kes oskas turumajanduse tingimustes paremini tööd teha, see sai rikkaks.

Kolmandaks, ja ka see on väga tähtis – meil ei ole oligarhe. Ei ole inimesi, kes koguksid enda kätte kõik riigi rikkused.

Neljandaks, meil varastatakse vähe. Meil on madal korruptsioonitase. 

 

Kui tugevasti on majanduskriis Eestit puudutanud? Kui palju on inimeste elu halvemaks läinud? Oldi ju juba majandusbuumiga harjunud, hea asjaga harjutakse kiiresti.

Praegu on põhiprobleemiks tööpuudus. Me teeme kõik, et seda vähendada. Kuni selleni välja, et riik maksab töötajale miinimumpalka, kui tööandja nõustub talle tööd andma. See on ettenägelikum, kui maksta töötu abiraha. On oluline, et inimene säilitaks tööinimese mõttelaadi. Et ta tunneks ennast vajalikuna ega kaotaks harjumuspärast sotsiaalset staatust. Vastasel korral võib ta harjuda sotsiaalse ülalpeetava rolliga.

Inimesi võetakse aeg-ajalt metsa sanitaarraiet tegema, samuti erinevatele koristamistöödele. Ka omavalitsused loovad uusi töökohti, siin võiks nimetada näiteks ühistranspordi reisisaatjate sotsiaalseid töökohti. Palk on küll väike, ent inimesed ei tunne ennast elust kõrvalejäetuna. Riik aitab neil rasked ajad üle elada. 

 

Kas riik panustas kriisivastase meetmena tarbimise suurendamisse ja seeläbi majanduse doteerimisse nagu USA või pangandusse nagu Venemaa…?

Hea on see, et me oleme kõik need aastad üritanud koguda ega ole ilmaasjata raha raisanud. Meil oli varuks 10% SKP-st.

Mis puudutab panku, siis praeguses Euroopa Liidus on kõik omavahel läbi põimunud. Nii näiteks on Eesti pankade Rootsis asuvatel emapankadel võimalus kasutada Rootsi riigi toetust, ent seda ei ole peaaegu kunagi vaja läinud.

Me püüame säilitada töökohti ja hoolitseda majanduse toimimise eest.

(Eesti pangad on tegelikult Skandinaavia pankade filiaalid, sest Skandinaavia pangad on nende enamusaktsionärid. – NG) 

 

Venemaa kuulsate inimeste lapsed õpivad tänapäeval lääne ülikoolides, neist saavad tippjuhid, nad hakkavad tegelema kõrgetasemelise äriga. Mida teevad teie, Eesti presidendi lapsed?

Minu poeg Luukas lõpetas kiitusega Stanfordi ülikooli USAs. Praegu on ta Eesti kaitseväes ajateenistuses. 

 

Kas te näete teda sageli?

Harva. Sõduri baaskursuse ajal ei antud kolm kuud üldse linnaluba. Nüüd on ta allohvitseride kursustel, aga ka seal ei ole kõik nädalavahetused vabad. 

 

Ta ei kaeba?

Luukas on 22-aastane täiskasvanud inimene ja vastutab ise oma elu eest. See, et noor inimene täidab oma kodanikukohust, on normaalne.

Pealegi on teenistus Eesti armees täiesti tavaline asi. Meil ei ole dedovštšinat, noormehed saavad hea väljaõppe, nad ei karda ajateenistust ega suhtu sellesse halvustavalt. Isana tunnen ma heameelt, et mu poeg on füüsiliselt ettevalmistuselt üks allüksuse parimaid. Nädalavahetustel aga tudeeris ta Clausewitzi klassikalist teost „Sõjast”. 

 

Te kasvasite emigratsioonis – Rootsis, seejärel USAs. Kodumaale naasite te pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist. Mida te arvate praegu, palju aastaid hiljem – kas nõukogude võim tõi Eestile halva kõrval ka midagi head?

Kui ma ei eksi, siis Brodskil on sel teemal essee. Ta ütleb seal: jah, aga ei. 

 

Ent Eestis oli jõuline, huvitav ja rikkalik kirjandus, maalikunst ja muusika? Pandi alus teadusele, loodi Eesti Teaduste Akadeemia ...

Jah. Kuid kõik see toimus surve all. Ilmselt on totalitaarne režiim kunsti arengu eest siiski liiga kallis hind. Teadus aga on rahvusvaheline. Üks maailma kõige tugevamaid psühholooge ja paremaid mälu-uurijaid on Endel Tulving Toronto ülikoolist. Ja veel – üks parimaid läänes elavaid Dostojevski asjatundjaid oli Viktor Terras Yale’i ülikoolist. Tõenäoliselt sai ta Dostojevskist kirjutada märksa vabamalt, kui seda tohtisid teha vene teadlased nõukogude ajal. 

 

Öelge, kas teie kui Eesti president usute, et Vene-Eesti suhete negatiivsetes momentides on süüdi eranditult Vene pool, Eesti poolel on aga õigus?

Mõlemas riigis on inimesi, kes tahavad naabri aadressil väljaöeldud teravate sõnadega noppida punkte omaenda kodumaal. Ja alati leidub keegi, kes võtab teiselt poolt ette vastukäigu.

Muidugi, ka Eesti ei ole alati kõike õigesti teinud. Mina avaldasin omal ajal peaaegu ainsa Eesti poliitikuna arvamust, et preambuli, õigemini selgitava sätte lisamine Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseadusele ei olnud meie parlamendi poolt otstarbekas, ehkki see ei muutnud välisministrite poolt allkirjastatud piirilepingut juriidilises plaanis.

(Eesti Vabariik peab ennast aastatel 1918–1940 eksisteerinud Eesti riigi õigusjärglaseks ja loeb 1991. aastal saavutatud iseseisvust kunagise iseseisvuse taastamiseks. Vene pool seda asjaolu ei tunnista. Eesti pool soovis piirilepingu [ratifitseerimisseaduses] meenutada 1918. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut, soovimata seejuures tõstatada endiste piiride taastamise küsimust ning tunnustades NSV Liidu administratiivpiiri nii de jure kui ka de facto. See raskendas märgatavalt Vene-Eesti piirilepingu ratifitseerimist. President Ilves oli selle meenutamise vastu. – NG) 

 

Olete te viimasel ajal tundnud mingisugust suhete paranemist Venemaa poolt, mingit paindlikumat, konstruktiivsemat, heatahtlikumat lähenemist?

Negatiivsete signaalide puudumist on tõesti märgata. Usun, et mõlemad pooled on võtnud endale hingetõmbeaja.

Vaadake, kui tõsised probleemid seisavad praegu kogu maailma ees, väljapool Eesti ja Venemaa piire. Kui me tahame keskenduda tõsistele ja reaalsetele ülesannetele, ei ole mõtet kalduda teemast kõrvale ja tegeleda pisivaidlustega. Parem tulla teineteisele vastu kui tühja-tähja pärast jageleda. Meie riikide põhilised ohud, põhilised jõupingutused ja põhilised otsused on seotud muude küsimustega.

Olen veendunud, et Eesti on täiesti siiralt huvitatud headest suhetest oma naabritega, sest see on meie jaoks oluline. 

 

Ja lõpetuseks: kas te kavatsete külastada Moskvat võidupühal, 9. mail?

Kui mulle kutse saadetakse, siis loomulikult. 

 

Toomas Hendrik Ilves
Toomas Hendrik Ilves on Eesti neljas president (alates 2006. a).
Vanaema Jelizaveta Vassili t. Tšistoganova oli rahvuselt venelane.
Sündinud 1953. aastal Stockholmis. Lõpetas USAs Columbia ülikooli (BA psühholoogias) ja Pennsylvania ülikooli (MA psühholoogias). Töötas Münchenis Raadio Vaba Euroopa toimetuses. Eestis elab 1991. aastast, olnud Eesti suursaadikuks USAs, Mehhikos ja Kanadas. Eesti välisminister aastatel 1996–1998 ja 1999–2002.

 

Link originaalloole http://www.ng.ru/ideas/2010-03-05/5_ilves.html