- Reset + PDFPrindi

"Uus president mõtiskleb Venemaa ja teiste välispoliitiliste teemade üle", president Ilvese intervjuu Raadio Vaba Euroopale (RFE/RL)

09.10.2006

BRÜSSEL, 9. oktoober 2006 (RFE/RL) – Toomas Hendrik Ilves vannutatakse täna Eesti uueks presidendiks.

52-aastane Ilves üllatas 78-aastast ametisolevat presidenti Arnold Rüütlit valimiskogu esimeses hääletusvoorus, võites üht Eesti viimastest nõukogudeaegsetest liidritest avalikkuse tugeval toetusel, mis paljude jaoks oli justkui meenutus 1980. aastate lõpust. Olgugi et president on riigijuht suuresti üksnes nime poolest, on Ilvesel märkimisväärsed kogemused välispoliitikas. Oma viimasel ametikohal täitis ta Euroopa Parlamendi välisasjade komisjoni asepresidendi ülesandeid. Toomas Hendrik Ilves, kunagine Raadio Vaba Euroopa (RFE/RL) analüütik ja saatejuht, rääkis sama raadiojaama Brüsseli korrespondendi Ahto Lobjakasega ning pidas oma kõige suuremaks mureks Venemaa hiljutist pöördumist demokraatiast eemale.

 

RFE/RL: Pärast Teie ametissevalimist valdasid avalikkust tunded, mis meenutasid mõnevõrra Eesti laulvat revolutsiooni 1980. aastate lõpus. Kuivõrd kujutab Teie ametissevalimine Teie arvates minevikust lahtirebimist ja kui palju seda minevikku veel alles on? 

 

Toomas Hendrik Ilves: Kui Eesti sai iseseisvaks, saavutaski ta minu arvates esmajoones lihtsalt sõltumatuse. Kuid iseseisvusest üksinda ei piisa. Iseseisvaid riike on palju. Enver Hoxha aegne Albaania ja praegune Põhja-Korea on iseseisvad riigid, [samuti] Valgevene. Nagu oleme näinud, võtab demokraatlikuks muutumine aga palju kauem aega. Majandusreforme on võimalik suhteliselt kiiresti läbi viia.

Kuid see, mida me minu arvates praegu Eestis kogeme, on see, et kodanikuühiskond ei ole piisavalt arenenud. Ma ei usu, et läheksime arengus tagasi. Kuid eestlased on viimase viie aasta jooksul kindlasti hakanud paremini teadvustama seda, mida kodanikuühiskonna olemasolu või selle puudumine tähendab, ning on märganud, et valimiste ajal ja ka teistes valdkondades on kasutatud teatut taktikat, millega on kodanike õigused, [nende] kodanikuõigused, jalge alla trambitud. Esines juhtumeid, kus inimesi pandi avalikult piinlikusse olukorda või neid ähvardati, kuna väljendasid oma poliitilisi seisukohti. Inimesi [valimiskogu liikmeid] ähvardati, et nende ühenduste rahastamist vähendatakse juhul, kui nad peaksid valesti hääletama. Ma leian, et see on nõukogudepärase mõtlemise jäänuk. 

 

RFE/RL: Ametisse astudes hakkate juhtima riiki, mille elanikkonnast veerand kõneleb emakeelena vene keelt. Enam kui 100 000 neist on kodakondsuseta. Kas Teil on seisukoht Eesti elanikkonna selle osa kohta? 

 

Ilves: Ma arvan, et peaksime olema Eestis kaasavamad. Oma ajaloolise mineviku pärast oleme sattunud olukorda, kus meil on väga selge seisukoht selles, mida Eesti kodakondsus endast kujutab – ja et see taandub õigupoolest keeleoskusele. Ja ma ei kujuta ette, et valdav osa Eesti inimestest lepiks, kui see muutuks ...

Teisalt leian, et valitsuse poliitika peaks olema rohkem suunatud nende probleemide lahendamisele, mis on suhteliselt spetsiifilised just sellele inimrühmale, mida praegu võiks tinglikult nimetada vene keelt kõnelevaks elanikkonnaks. Minu arvates aga on see õigupoolest halb mõiste. Lihtsalt seetõttu, et vene keele kõnelejaid on palju ning arvatavasti – nagu ma kõikjal tähelepanu osutan, kui inimesed räägivad vene keelt kõnelevast elanikkonnast – võib tegelikult öelda, et peaaegu kõik üle 25-aastased inimesed, kes meie riigis elavad, on vene keele kõnelejad, kuna neid kõiki sunniti vene keelt rääkima ...

Kuid ma arvan, et kui vaatame näiteks sõltuvushäireid, eriti narkootikumide süstimist, siis on see probleemiks peaaegu ainuüksi vene keelt kõnelevate inimeste seas. Ja see on tõsine probleem. Peame tõesti koostama tegevuskavad, mis tegelevad teatud elanikkonnarühmadega, otseselt nendega seotud probleemidega. See on keeruline – just seetõttu, et eestlaste seas ei ole probleemiks süstimine. Noored eestlased kasutavad enamasti teisi narkootikume, kahjuks. 

 

RFE/RL: Tulles Teie vaadete juurde laiemalt, siis kas hakkate presidendina valvama huntingtonlikku [viide teose „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” autorile Samuel P. Huntingtonile] piiri või istute silla ühes otsas? 

 

Ilves: Ma kindlasti ei saa väita, et demokraatia edu ja õigusriik tugineksid ühes või teises ühiskonnas Huntingtoni põhimõtetele. Kuid on selge, et see õigusriik ja demokraatia, mis on Eestis, erineb sellest, mis on meist ida pool. Ja aja möödudes muutub see erinevus üha selgemaks. Seega selles mõttes seisan kindlalt õigusriigi ning demokraatia ja kodanikuõiguste poolel ...

Ütleksin, et peaaegu kõik teemad, mis on üleval seoses meie ja Venemaa vaheliste probleemidega, tulenevad viimase täielikust keeldumisest aktsepteerida minevikus toimunut. Ja see kinnisidee juurutada neid totaalseid ja täielikke valesid sellest, nagu oleks Eesti vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud – ma ei saa aru, miks seda tehakse. Ma leian, et Venemaa valitsusel oleks palju lihtsam öelda: „Meil ei olnud nendega mingit pistmist.” Pean silmas seda, et Saksamaa valitsus ütleb ju, et neil ei ole nendega mingit pistmist, mõeldes „nende” all natsisid ...

Ja sellest tulenevad kahjuks ka kõik teised probleemid. Sest näiteks isegi vene elanikkonna puhul [oleks] venelastel täielik õigus nõuda kohest kodakondsust kõigile inimestele, kui Eesti oleks de novo riik, mis oleks alustanud päris algusest. 

 

RFE/RL: Venemaa probleemid naabritega on loomulikult laiem nähtus. Venemaal on probleemid Eestiga, tal on probleemid Gruusia, Moldova, Ukrainaga. Palju on räägitud sellest, miks see nii on ja mispärast, kuid tunduvalt vähem on räägitud sellest, kuidas edasi minna. Kas Teil on Eesti presidendina ideid, mida saaks rakendada ka ülejäänud nii-öelda postsovetlike ääremaade puhul? 

 

Ilves: Nojah, kõigepealt taandub kõik taas küsimusele, mida teha, kui suur ja võimas riik peab oma piiri ääres asuvate alade demokraatlikuks muutumist juba iseenesest julgeolekuohuks? Mõtlen selle all, et Valgevenet ei peeta mingilgi moel julgeolekuohuks, küll [aga] peetakse selleks, või riiklikke huve ohustavaks asjaoluks, demokraatlike valimiste korraldamist Ukrainas. Ma ei usu, et keegi meist – ükskõik kus – oleks suutnud välja mõelda, mida sellega ette võtta. Me püüame visalt endale ette kujutada, et tegemist on samasuguse riigiga nagu meie enda oma. Samas see riik ei käitu kahjuks meiega sarnaselt ...

Paraku on õigupoolest vaid kolm riiki nõukogude kogemusest edukalt välja tulnud või suutnud seejärel üsna kiiresti ühineda või taasühineda Euroopaga ja liituda Euroopa Liiduga. Need olid Balti riigid. Ukrainas on üleminek olnud palju raskem. Valgevenes minu arvates ei toimugi üleminekut. Moldova on raskustes, Kaukaasia piirkonnast rääkimata. Mõjureid on palju. Üks neist on minu arvates see, et Balti riikide puhul oli Euroopa toetus palju suurem. Me olime väiksed ja meid oli lihtne toetada – palju raskem on toetada 50 miljoni [elanikuga] Ukrainat. Teiseks olid olemas traditsioonid. Teatud ideed jäid püsima läbi kogu nõukogude okupatsiooni aja ning iseseisvusaja mäletamine tegi riigi ülesehitamise [Balti riikides] palju lihtsamaks.

Tagasi vaadates näeme, et ühiskondlike tavade ülesehitamine on osutunud palju olulisemaks, kui keegi oskas arvata. Asi ei seisne lihtsalt selles, et häälteenamuse saaja võidab valimised. Ja teiseks ei taandu asi üksnes olemasoleva erastamisele – riigi vara erastamisele. Paljud on viidanud õigusriigi põhimõttele. Isegi [USA majandusteadlane] Milton Freedman, kes varem uskus, et kõike on võimalik lihtsalt erastamisega lahendada, nõustus aasta või paar tagasi sellega, et kui õigusriik ei toimi, viib erastamine lõppkokkuvõttes lihtsalt selliste olukordadeni, mille tunnistajaks oleme Venemaal ja Ukrainas. 

 

RFE/RL: Te olete nüüdseks töötanud Euroopa Parlamendi kõrgelseisva ametnikuna 2,5 aastat. Kas Teie arvates on jõupingutused Venemaa suhtes asjatud, kui eesmärgiks on levitada Euroopa Liidu väärtusi ida poole? 

 

Ilves: Seni küll, kuni nafta hind on nii kõrge, nagu ta on. Olgem enda suhtes ausad – Venemaa sõnum viimase aasta-paari jooksul on põhimõtteliselt olnud ju selline: „Me ei kavatse kuulata seda, mida teie seal läänes räägite. Me ei pea seda kuulama.” Venemaa lähenemisviis on paraku tähendanud seda, et nad on samuti kujundanud välja millegi, mida nad ise peavad demokraatia teistsuguseks vormiks. Ma pean silmas seda, et minu arvates kujutab „juhitud demokraatia” endast tõelist ohtu ...

Ütleksin, et ükskõik missugune omadussõnaline täiend sõna „demokraatia” ees peaks panema häirekella helisema – olgu siis tegemist „rahva demokraatia”, „juhitud demokraatia” või „sõltumatu demokraatiaga”. Kui sinna mis tahes omadussõna ette panna, siis ei ole enam tegemist demokraatiaga. 

 

Link originaalloole Radio Free Europe/Radio Liberty veebilehel