- Reset + PDFPrindi

"Intervjuu president Ilvesega: Eestit ei või muuta rahvuspargiks", Maaleht

15.10.2009

Aivar Viidik, Sulev Oll

 

Poliitikutel ei tohi lasta rahvast petta, aga neid ei tohi ka juba eos pidada pättideks ja kaabakateks. Vastasel korral loobume ise Eesti Vabariigist, toonitab president Toomas Hendrik Ilves valimiste-eelses intervjuus.

 

Ütlesite 9. oktoobril peetud presiden­di kärajate avasõnades, et erakonnad pole millestki õppinud ega targemaks saanud, vaid püüavad valijaid endi­selt odavate lubadustega. Kas poliiti­kud said sellest sõnumist aru?

Ma ei usu, sest nad polnud ise seal köhal. Ajakirjandus noppis aga kõnest välja üksikuid fraase, mis põhjustasid nii mõnegi poliitiku pahameele. 

 

Mis peaks muutuma, et poliitikutel ei tuleks pähegi valijat lihtsate trikkide­ga püüda ja valijail oleks tarkust end mitte lollitada lasta?

Kõik see muutub, kui oleme nõud­likumad. Seni, kuni laseme end peibu­tada ühekordsetest tehingutest, pigem soodustame sellist käitumist.

Asjad paranevad, kui rahvas hakkab nõudma selgeid ideid, strateegiaid, po­liitikaid, pärima, kuidas ühte või teist küsimust lahendada. Ka kärajad tõesta­sid ju, et inimesed tahavad mõelda, loo­sungitest kaugemale jõuda.

Kui rahvas hakkab rohkem nõud­ma, peavad ka poliitikud rohkem and­ma. Tekib poliitiline turumajandus, kus pakkumised hakkavad üha enam nõud­mistele vastu tulema. 

 

Teie sõnum valijaile on: olge nõudliku­mad?

Jah. 

 

Samas pole meil õigust väita, et rah­vas on seni olnud rumal.

Küsimus pole rumaluses ega tarku­ses, vaid selles, et omaenda tuleviku huvides tuleb mõelda pikemalt kui ai­nult lähimate valimisteni. Mõelda, mil­lises suunas kohalik areng edasi võiks minna, millisena tahame oma tule­vikku ühes või teises Eestimaa paigas näha. Kuhu ja kuidas edasi minna las­teaedadega, koolidega.

Kõik see pole kuidagi seotud selle­ga, millist summat üks või teine era­kond enne valimisi pakub. Kuigi palju­dele võib mingi väikesegi rahasumma saamine tunduda vägagi tore. 

 

Professor Rein Taagepera väitis asja, et peibutuspartidega lollitamine valimis­tel kandub tasapisi ka kogu ülejäänud ellu, öeldes, et "tema mängib, et on kandidaat ja sina mängid lolli, et usudki teda". Kokkuvõttes viib see selleni, tõdeb Taagepera, et meil pole riigime­hi, sest poliitikat võetakse mänguna. Mida teha, et seda olukorda muuta?

Mõnes mõttes on Taagepera mõtte­käik tuletuslik. Ei saa väita, et meil pole riigimehi. Neid iseloomustab nii võime teha raskeid otsuseid kui ka näha kau­gemale kui järgmised valimised.

Teistpidi võttes aga: kui kandideeri-takse europarlamendi või kohalikel va­limistel ilma kavatsusetagi valituks saa­des sellel köhal tööle asuda, siis pole vaja ka imestada, et usaldus poliitiku­te vastu on nii madal. 

 

Äkki just seetõttu, et poliitikute usal­dus on madal ja soov oma tegude eest vastutada tundub tagasihoidlik, kostuvad nende valimiste eel rohkem sõ­nad "usaldus", "ausus" ja "õiglus"?

Ju on siis taibatud, et just need tun­duvad valijaile olulised. Tõsi, ausus ja usaldusväärsus on abstraktsed mõisted, aga on väga hea, et otsused langetatak­se ka üldistest põhimõtetest, mitte vaid konkreetsetest lubadustest lähtuvalt. 

 

Riigikogu avaistungi kõnes ütlesite, et Eesti võiks olla riik, kus rumala büro­kraatia asemel tegeldakse ainult selle­ga, milleks ametkonnad on ellu kutsu­tud: teha elu Eesti rahvale elamisväär­semaks, kujundada ettevõtluskesk­kond kindlamaks ja õiglasemaks. Kuidas teile tundub, kas seesugune sisemine soov on meie võimuesindaja­tel olemas? Rahvas ootab seda väga.

Usun, et see soov on olemas. Sest kui seda pole, miks siis üldse poliitikas osa­leda? Muidugi varieeruvad suhtumised ka sel alal. On pühendunud poliitikuid, kes teevad oma tööd sisemise usuga pa­remasse tulevikku. Ning on neid, kelle sõnad ja teod ei käi sugugi käsikäes. 

 

Eelmises Maalehes räägib Peipsi-äärse Vilusi küla mees Mikk Sarv, et riik ei ole huvitatudki neid aitama - ei ole teid, isegi tuletõrjeautod jäävad lii­va sisse kinni ja majad põlevad maha. Elion keeldub ehitamast kilomeetri pikkust sidekaablit, millega saaks lii­tuda 20 peret. "Kui riik regionaalpolii­tikat ka tegudes teeks, ei läheks ette­võtjad minema ja meie kant oleks Ees­ti jõukamaid," ütleb Sarv. Hea meel on tõdeda, et inimesel on säärases olukorras säilinud optimism ja tahe, aga ometi ei leia ta riigilt tuge. Mida sel juhul peaks tegema?

Elades ise paigas, mida võib nime­tada ääremaaks, mõistan Mikk Sarve nukrust. Kui tahame, et Eesti ei koos­neks ühest suurlinnast ja rahvuspargist Eesti Vabariik, siis ei tohi me inimeste muredele niiviisi käega lüüa. Käegalöö­mine tähendab ju riigile loobumist sel­lest piirkonnast, nendest inimestest.

Kui asi teede ja telefonidega on tões­ti nii, nagu Mikk Sarv räägib, tähendab see, et ühes Eesti paigas on inimesed vähem kaitstud, väiksemate õigustega. See aga rikub demokraatia reegleid.

Kuidas saab nii olla, et majad põle­vad, aga teed pole? Eesti riik pole ju mingi turumajanduslik eksperiment. Kui hinnata asju ainult põhimõttel "ta­sub - ei tasu", siis võime küsida, miks meil seda Eesti Vabariiki üldse vaja on.

Aga me siiski arvame, et eesti rahval on oma kõduja see kõdu on Eesti Vaba­riik. Kui me ütleme, et ma hoolitsen sel­le eest, et mul on hea eesuks ja mul on tore köök, aga meie kõdus on üks nurk, mille jätame hooletusse, laseme lagu­neda, siis hävib lõpuks kogu maja. 

 

Eelmisel nädalal küsisime peaminist­rilt, kas ta on valmis pärast valimisi tegelema tõsiselt haldusreformiga ja mitte regionaalministri ettepanekut järjekordselt välja naerma. Peaminis­ter Ansip ütles sõnaselgelt, et ei ole. Teise koalitsioonipartneri IRLi esin­daja Mart Laar tunnistas reedestel kä­rajatel, et haldusreformiga venitami­ne on nii tema kui ka valitsuse suure­maid vigu. Milline on teie seisukoht?

Eesti vajab haldusterritoriaalset re­formi. Iseasi on see, kas muutusteks ol­lakse valmis. On ju palju näiteid kohali-kest omavalitsustest, kus enam endaga toime ei tulda, aga kus sellele vaatama­ta ei soovita ka midagi tõsist ette võtta.

Toime ei tulda, kui saadud toetusest läheb enamik mitte rahva teenimise, vaid iseenda olemasolu säilitamise tar­vis. Küsin: miks peaks riik sellist oma­valitsust toetama? Vald või linn on ju kodanike, mitte iseenda jaoks.

Riik on omavalitsustele delegeeri­nud palju ülesandeid, teiste seas näi­teks ehituslubade väljastamise. Kui aga vald seda teha ei suuda, mis on siis selle valla olemasolu õigustus?

Eesmärk ei ole aga suurendada või vähendada omavalitsuste arvu ega soo­vis midagi efektiivsemaks muuta. Ees­märk on, et Eesti Vabariigi kodanik, kes elab 200 km kaugusel pealinnast, saab täpselt sama hästi oma asjadega hakka­ma, nagu saab see, kes elab Kadriorus.

Kodanikud on riigi ees võrdsed ja nad peavad saama riigiga suhelda sa­mal viisil ning moel. See on meie põ­hiseadusega paika pandud kohustus, et kõik inimesed on riigi ees võrdsed. 

 

Ida-Virumaa on olnud mitmel põhju­sel probleemne. Nüüd, enne valimisi, tõusis sealses Alajõe vallas rahvaarv n-ö surnud hingede varal kolmandi-ku. Kas Eesti Vabariik ikka kehtib seal täiel määral?

Seal, kus Eesti seadused kehtivad ja toimivad, seal on ka Eesti Vabariik. Tõsi, ka seaduste raames saab kõiksugu asju korda saata. Aga selge on see, et kui nii­sugused asjad toimuvad, siis petetakse Eesti rahvast, seega ka Eesti riiki.

Me peaksime uskuma inimeste hea­dusesse nii kaua, kuni nad meid petnud pole. Kui teeksime teistsugused seadu­sed, mis välistavad kõikvõimalikud kõr­valekalded, ähvardaks meid endid igal hetkel oht seaduserikkujaks osutuda.

Alajõe, Paldiski ja teiste sarnaste juh­tude puhul aga võib küsida, kas nad on õnnelikud nende inimeste üle, tänu kellele nende vald või linn avalikkuse ees veidi imelikku valgusse sattus.

Võib-olla tuleks siin meenutada rah­vatarkust - mida tegi ka Rein Taagepe­ra -, et petad mind üks kord, häbi sulle, petad mind teist korda, häbi mulle. 

 

Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpetaja rääkis Maalehe ajakirjanikule loo, et koolis on lapsi, kellele koolitoit on ainsaks söögikorras. Hommikul küsivad nad köögitädidelt, kas eelmisest päe­vast on midagi järel. Samal ajal kärbi­takse eelarvega ka koolitoitu. Mida öelda töötule pereemale ja toi­tu ootavatele lastele? Et kolige linna? Või et te pole lihtsalt jätkusuutlikud?

Kärpides ja veel kord kärpides pea­me olema kindlad, et proportsioonid on õiged. Küsimust ei saa päris nii aseta­da, et sellest ja sellest rahast me midagi kärpida ei tohi. Nõnda arutledes liigu­me suunas, mille tulemusi oleme näi­nud õnneks veel vaid väljaspool Eestit.

Me ei saa rohkem kulutada, kui meil on. Pankrot pole ju vaid lihtsalt sõna, kunstiline kujund, vaid tegelik olukord, kus meil polegi enam raha. Õnneks on Eesti majanduse seis, nii raske kui ta ka pole, vähemalt jätkusuutlik. 

 

Hiljuti esitas konjunktuuriinstituut oma suhteliselt optimistliku prognoo­si. Seejärel kutsus majandusminister Juhan Parts tarbima, sest eraisikute hoiused pankades on suuremad kui eales varem. Kas pole vastutustunde­tu rahvast praegu tarbima kutsuda?

Endale lubada võite midagi vastavalt usule, et saate seda endale lubada. Kui olete ebakindlad, ärge ostke veel.

Tõsi on, et vähene tarbimine on üks paljudest majanduslanguse põhjustest, aga ka see, et meie emotsioonid on te­geliku olukorraga nihkes. Kui näiteks kuus kuud tagasi oli tegelik olukord väga sünge, ei olnud see inimestele veel kohale jõudnud. Nüüd on tunda esime­si positiivseid märke, ekspordiga seotud ettevõtlus on väikesel tõusul, aga meie hirm tundub suurem kui varem. 

 

Olete Läänemere strateegia idee alga­taja ja seda hoogsalt kütnud. Aga karta on, et enamik omavalitsuste voliko­gude kandidaate ei tea strateegia sisu. Öelge palun paari lausega, mida kuju­tab endast Läänemere strateegia.

Lühidalt on Euroopa Liidul igasugu­seid piirkondlikke programme. Lääne­mere strateegia on nn makroregionaalne programm, mille idee on, et alates 1. maist 2004 on Läänemeri sisuliselt Euroopa Liidu järv, mis enam mitte ei lahuta riike, vaid pigem liidab. Ning kui meil on juba kord selline võimalus, tee­me siis midagi koos! Peale kõige on meil ju ka mitmeid ühiseid tõekspidamisi.

Euroopa Liit sätestab miinimumi, mille peame tegema. Aga võime ju teha rohkem! Minimaalne, mida võime teha, on teha elu kergemaks. Piiri ületada on lihtne, aga proovige praegu kas või lä-hiriigist pärineva inimesega abielluda! Proovige seal asutada oma firma! Jah, põhimõtteliselt on see võimalik, aga millist vaeva kõik nõuab.

Seal, kus Eesti seadused kehtivad ja toimivad, seal on ka Eesti Vabariik. Tõsi, ka seaduste raames saab kõiksugu asju korda saata.

Läänemere strateegia pakub meile võimalusi mitte mõelda, et ah, ma olen Hiiumaalt ja ma olen nii kaugel Tallin­nast, vaid seda, et vaat kui lähedal ma olen Stockholmile ja mida me saame koos ara teha. 

 

Raha sel programmil veel pole.

Just praegu on õige aeg tegutseda, koostöö alused rajada, seadusi muuta, et aastateks 2013-2020 raha saada. 

 

Kas inimeste hirmul, et väljast tulnud raha toel toimiv ulatuslikum koostöö vä­hendab piirkondlikku eripära, on alust?

Kuskohast nad selle mõtte küll võta­vad? Ja kes need inimesed on? Igata­hes mitte need, kellele väiksemad kultuurid tähtsad on, kes iga päev nendes projektides kaasa löövad.

Setod, võrokesed, mulgid ja saarte elanikud saavad europrojektidest raha oma kultuuri tarvis ja nende eripära suureneb. Kuidas saakski suurem raha omapära vähendada?

Vaadake, kuidas Soomes ja Iirimaal kohalikku omapära soodustatakse. 

 

Vikerraadio kihnukeelsetes uudistes küsis reporter Mere Marju ühelt Kihnu verd mehelt, kas poliitikas on üld­se võimalik ausalt hakkama saada. Vastus oli, et ausaid mehi on poliitikas küll, aga ausalt hakkama pole seal või­malik saada. Miks on nii?

Mind teeb murelikuks see vapslik väntamine, et poliitik on pätt ja kaaba-kas. Kui viia seesugune mõttekäik loogilise lõpuni, saame tulemuseks, et demo­kraatia on halb asija selle asemel võiks olla midagi n-ö kindlakäelisemat. 

 

Teie siis usute, et...

...et valdav osa poliitikuid pole eba­ausad. Kõiki poliitikuid ei saa nimeta­da pättideks. Kui me nii mõtleme, siis mida see lõpuks meie endi kohta ütleb? Et tuleks keegi teine ja valitseks meid?

Meie poliitika on täpselt sama hea kui me ise oleme! Kui üks inimene ei käitu nii, nagu teile meeldib, siis ärge valige teda. Aga ärge loobuge oma usust Eesti Vabariigi suhtes.