- Reset + PDFPrindi

President Ilvese intervjuu ERRi uudisteportaalile

08.06.2009

Priit Luts 

 

President Toomas Hendrik Ilves andis ERRi uudisteportaalile eksklusiivse videointervjuu, milles ta rõhutas, et kinniste valimisnimekirjadega korraldatud Euroopa Parlamendi valimised võtsid paljudelt inimestelt ära valikuvõimaluse.

 

Härra president, analüüsides esmalt eilsete valimiste aktiivsust, siis mida võime järeldada? Kas inimestele läheb Euroopa järjest enam korda või mõjutas valimisaktiivsust pigem sisepoliitiline olukord?

Ma tahaks väga loota, et Euroopa läheb inimestele nii korda, et inimesed on tõesti huvitatud sellest, mis Euroopas juhtub, ja ka sellest, kuidas saab mõjutada Euroopa poliitikat läbi selle parlamendi. Vaadates kampaaniat ja milliseid loosungeid seal kasutati, siis kõhutunne ütleb, et need olid pigem protestihääled, mis põhjustasid eelmisest korrast suuremat aktiivsust.

Kui valitsuse suhtes on pretensioonid, siis tõuseb valimisaktiivsus ja siis kasutatakse seda võimalust väljendada oma rahulolematust või saata signaal. Olgem ausad, see ei ole just kõige parem põhjus minna valima.

Küll aga ei jäänud mulle muljet, nagu selle suure valimisaktiivsuse puhul oleks Euroopa küsimused olnud tegelikult kellelgi südamel. Konkreetsed kampaaniad olid üles ehitatud ideele, et nüüd me näitame, mida me nendest arvame. 

 

Kas valimistulemused olid Teie jaoks üllatavad? Kuidas kommenteerite mandaatide jagunemist?

Eesti president saab ainult olla rahul sellega, kuidas Eesti rahvas otsustab. Kui vaadata, kuidas hääled jagunesid, siis üksikkandidaat Indrek Tarand sai küll ühe mandaadi, kuid sisuliselt sai ta sama palju hääli kui enim hääli saanud erakond. See näitab mulle hoopis midagi muud.

Ma loodan väga, et Eesti poliitiline eliit teeb sellest oma järeldused, miks Indrek Tarand sai nii palju hääli. Inimesed ei ole rahul selliste kinniste nimekirjadega valimistega.

Täiesti analoogne oli ka paar aastat tagasi kohalikel valimistel valimisliitude keelustamine. Mõlemad katsed soodustavad minu meelest irdumist poliitilisest protsessist ja inimeste eraldumist demokraatia ideedest. Ma loodan väga, et need, kes selliseid otsuseid läbi viisid, pööraksid oma otsuse tagasi.

Eesti kodanik, kes läheb valima, ei taha sõltuda sellest, kuidas üks või teine erakond on reastanud oma partei nimekirja. Kui mina arvan, et mõne erakonna kolmas kandidaat teab Euroopa asjadest rohkem, et tema vaated peegeldavad paremini minu arusaama kui kandidaadi number üks või kaks vaated, siis mina tahan valida kolmandat kandidaati.

Kui vaadata neid nimekirju, siis see tõesti võttis ära inimestelt valikuvõimaluse. Selline kodanike õiguste bürokratiseerimine ei vasta eestlase ootusele sellest, mis on demokraatia. 

 

Te juba mainisite valimieelset kampaaniat ja olete seda ka varem kritiseerinud. Miks ikkagi läks nii, et Euroopas keskenduti samuti palju sisepoliitilistele küsimustele?

Raskel ajal on alati selline tendents kasutada Euroopa Parlamendi valimisi näitamaks oma rahulolematust olukorraga. Isegi mitte spetsiifiliselt ühe või teise erakonna või valitsuse vastu. Tegelikult on kahju, et pole piisavalt teadvustatud, kui oluline on Euroopa Parlament ja kui suur on tema roll.

Üks olulisemaid küsimusi nendele riikidele, kes on neto saajad Euroopa Liidus, on ikkagi järgmise seitsme aasta eelarve. 

 

Jättes valimised selja taha, siis eile tuli uudis ka selle kohta, et iirlased on oma suhtumist Euroopa Liidu reformileppe osas muutmas. Kui referendum Iirimaal peaks tõepoolest õnnestuma, siis kas usute, et suuri takistusi enam ei tule ning leping ratifitseeritakse kõigi 27 liikmesriigi poolt, ja mida see ELi tuleviku jaoks tähendab?

Mina olen optimistlik. Kui iirlased hääletavad "jah", siis moraalne surve teistes riikides, kus see leping ei ole ratifitseeritud - näiteks Poolas on, aga puudub presidendi allkiri, aga ma olen veendunud, et see allkiri tuleb. Ma ei usu ka, et Tšehhi president tahaks olla see inimene, kellest ainuisikuliselt sõltub kogu Euroopa lepe.

Selle leppe järgi Euroopa Parlamendi osatähtsus tõuseks ja see muutuks veelgi jõulisemaks. Laiemalt kõige olulisem on rida küsimusi, kus Euroopa Liit ei saa edasi minna tänu sellele, et on ühehäälsuse nõue.

Väikestel riikidel on juba praegu raske öelda parlamendi otsustele ei. Aga need vetod, mis tulevad suurtelt riikidelt, on olnud takistuseks. Seetõttu ongi see Lissaboni lepe väga oluline, et me saaksime viia sisse demokraatlikumaid protseduure, kus praegu konsensuse printsiibi puhul ei juhtu mitte midagi. 

 

Kas Teie nõustute nendega, kes arvavad, et Euroopa Liidus on märgata laienemisväsimust? Kui kaugele võiks Teie hinnangul EL laieneda?

On küll laienemisväsimus ja see on suuresti mõjutatud praegusest majandusolukorrast. Igaüks annab endale aru, et uued võimalikud liikmed, välja arvatud Island, suurendavad rahalisi kohustusi ELis. Seetõttu on palju riike, kus nõnda aega ei soovita edasi minna. Prantsusmaal on koguni põhiseaduslik nõue korraldada referendum iga uue liikme puhul, välja arvatud Horvaatia puhul. Ma ennustan, et reaalsus saab olema selline, et laienemine aeglustub.

Kui kaugele me saame minna, on olnud pidev debatt ja siin ei ole midagi uut. Kogu aeg on selline tava, et kõige hilisemad sissesaajad tahavad enda järel ust kinni tõmmata. Tuletame meelde, et kuni meie liitumiseni ELiga oli Soome uus liikmesriik.

Ma ei usu, et ELi laienemine oleks praegu väga aktuaalne teema. On niikuinii selge, et majanduslik olukord on selline, kus Euroopa Liidu esimene mure on omaenda liikmeid aidata. Võib-olla ainus erand oleks siin Island. Ainult seepärast, et neil on ainult üks probleem ja see on majandus, aga muud asjad on väga kergesti ja kiiresti lahendatavad. Teiste riikide puhul on lihtsalt nii palju teha.

Ma ei näe, et järgmisel paaril aastal soov laieneda oleks eriti tugev. Seda enam tuleks Eestil ja teistel riikidel, kes pooldavad laienemist, jätkata oma tähelepanu ja panust naabruskonda. Programm, kuidas aidata Ukrainat, Valgevenet, Moldovat, Gruusiat, ei tohi jääda soiku. Me ei saa lihtsalt arvata, et meie naabruskond areneb mõnusalt edasi ja jätkab oma demokraatlikku arengut. Kui me ei hoolitse selle eest, siis tulevad Euroopas uued probleemid. 

 

Kui pikka iga näete praegusele vähemusvalitsusele ja millest see oleneb?

Ma küll ei oska öelda, kui kaua meie vähemusvalitsus kestab. Taanis oli ju mitu valitsemisperioodi järjest vähemusvalitsus, mis Euroopa tingimustes ei ole midagi harukordset.

Küll aga sõltub mis tahes vähemusvalitsuse edu kompromissivalmidusest, austusest oma valitsuseväliste erakondade vastu. Selge on see, et teerullipoliitika, mida on harrastanud sisuliselt kõik erakonnad, kui nad on olnud võimul, praegu enam ei tööta. Ja see on hea, võib-olla meie käitumiskultuur Eesti poliitikas paraneb.

Kui me vaatame, milline oli kõnepruuk, mida kasutati enne valitsuse lagunemist, siis mulle küll ei tundu, et see oleks Põhjala riigile omane.

Kui vaadata Eesti keelde tulnud ingliskeelseid sõnu, siis sõna performance, mis viienda- või kuuendajärgulises tähenduses tähistab sellist kuuekümnendail tekkinud draama vormi, siis oma esimeses tähenduses tuleks performance tõlkida eesti keelde kui võimekus ja toimetulek. Ma tahaks Eestis pigem sellist performance'it näha. 

 

Kui tulla uue töölepingu seaduse juurde, siis senised arengud näitavad, et valitsus soovib tööseaduse läbi suruda kolmepoolset kokkulepet rikkudes. Ja just selle vastu ametiühingud protestivad. Kui suurt ohu märki selles temaatikas näete?

Kui me tahame säilitada sotsiaalset rahu, siis mis tahes valitsus arvestab sotsiaalpartnerite muredega. Kas alati on võimalik vastu tulla, see on iseküsimus. Kui me tahame, et Eestis oleks selline sotsiaalne rahu - räägitakse inimestega, arvestatakse nende muredega ja püütakse neile vastu tulla -, siis see kuulub ka performance'i juurde. 

 

Eelmisel nädalal oli nii Eesti kui ka paljude teiste Euroopa riikide tähelepanu suunatud teravdatult Lätile. Kui palju ikkagi mõjutab Läti olukord Eesti majandust ja mis juhtub kui Läti latt tõepoolest devalveeritakse?

Kõige suurem mõju Eesti majandusele Läti suunast tuleneb tegelikult väärast arusaamast meie piirkonnast. Arvatakse, et see on ju kõik üks ja sama, et kui midagi juhtub Lätis, siis oleme kõik üks suur Balti riik.

Kui Lätil peaks tõepoolest halvasti minema, siis tugevneb finantsturgudel surve lähiriikide majanduse suhtes. Sellest tuleneb mure, et on mingi doominoefekt. Eks see on ikka hirmutamise stsenaarium.

Aga põhiline on see, et me usaldame Läti valitsust, ja kui sealne peaminister ütleb, et latti ei devalveerita, siis meil ei jää muud üle, kui teda uskuda.