- Reset +

"President: valitsus võiks koos püsida kriisi madalseisust väljatulekuni", Eesti Päevaleht

09.05.2009

Kärt Anvelt 

 

President Toomas Hendrik Ilves leiab Päevalehele antud eksklusiivintervjuus, et kohati jääb riigi hea käekäik alla siseheitlusele oma erakonna pärast.

 

Poliitilistes kuluaarides räägitakse juba pikemat aega valitsusremondist…

…mina ei tea sellest midagi. 

 

…ning neljapäeval tunnistasid poliitikud kriisi ka avalikult. Kas valitsuskriis praegusel keerulisel ajal oleks katastroof või hoopis pääsetee ja lahendus?

Üks asi Eesti puhul, mida nad vist teavad ka seal Toompeal, on see, et säilinud valitsusstabiilsus on tugev plusspunkt meie riigi usaldusväärsusele. Moodustada siin uut koalitsiooni… 

 

…ei pea teie mõistlikuks?

Eks poliitikud otsustavad. Aga vaadake mõningaid ümberkaudseid riike. Kõigi nende usaldusväärsusele ja majandusel käekäigule on valitsuse vahetus halvasti mõjunud. Me näeme riike, kus valitsus langes, sest need olid liiga rasked otsused, mida tulnuks langetada. Uus valitsus läks aga kergemat teed ja langetab nüüd silmanähtavalt populistlikke otsuseid.

Nii et see on meie võimuliidu otsus, kuidas ta käitub. Valitsuse lõhkiajamine on selle korraldajatele risk, et mida nad võidavad ja mida kaotavad. Muidugi võib see, kes välja läheks, ka võita – ta saaks teisi rünnata ja muudkui rääkida, kuidas meil olid õiged ideed, aga…

Aga ma ise arvan, et praegune võimuliit võiks vähemalt kuni kriisi madalseisust väljatulekuni koos püsida. See on ikkagi vastutus kogu riigi ees. 

 

Kuidas teie käitunuks, kui oleksite praegu rahandusminister? Kas oleksite samal ajal kandideerinud oma erakonna europarlamendi valimiste esinumbrina ning teinud samal ajal rasket rahandusministri tööd sellisel keerulisel ajal.

Aastal 1998 olin ma apoliitiline välisminister. Et kandideerida (1999. aasta kevadel –toim) parlamendivalimistel, lahkusin mina oktoobris 1998 valitsusest. 

 

Mida te peaministrina teeksite?

Iga asi, mida ma ütleksin, võiks mõjuda etteheitena. See on sorkimine teemas, mis ei vii meid edasi. Peaminister on raskes seisus – ta juhib kolmest erakonnast koosnevat koalitsiooni. Ma oleksin peaministrina väga frustreeritud, kui mu enda erakond ja ülejäänud erakonnad ei lepi kokku.

Seoses erinevate lisaeelarvete koostamisega istun valitsusliidu juhtidega tihti koos, sest tahan teada, mis toimub ja kuidas asjad lähevad. Mulle tundub, et see võiks neid veidi distsiplineerida ja nad saavad ehk veidi rohkem aru vastutusest riigi ees.

 

Te ei näe siseheitlust – kas riik või erakond?

Kohati, kui vaadata inimeste väljaütlemisi ja tegutsemist, siis näib, et riigi hea käekäik jääb vahel alla sisevõitlusele oma erakonna käekäigu eest. Aga mulle tundub, et praegu võidavad need erakonnad, kes seisavad riigi eest, mitte ei käitu loosungite järgi: teeme talle ära! 

 

Küsimus on praegu kahes valikus – kas euro või tunnistame, et me ei saa selle kriteeriumide täitmisega hakkama. Paraku on selgitustöö nõrk ja inimesed ei saa aru, miks eurot ikkagi vaja on.

Üldine selgitustöö pole tõesti kiita. Oma intervjuudes ja väljaütlemistes olen seda siiski teinud. Peamine põhjus on see, et eurota ei saa me investeeringuid. Meie majanduskasv toetus a) meie enda tegudele, b) laenatud rahale ja c) välisinvesteeringutele. Seda viimast praegu enam ei tule, sest meie majandust ei usaldata, samuti on ka laenud meile kallimad. 

 

Ehk oleme olnud ka oma naabrite ohvrid, kuna Eestit ei eristata neist?

Tõsi. Lääne pressis oli tihti kirjutisi otsekui ühtse Balti riigi kohta, mille pealinn on Riia, ja kui miski jama oli mõnes teises riigis, omistati see automaatselt meile. Vaatamata sellele, et viimastel aegadel on Eesti kohta selgust tulnud, on usaldus meie majanduse vastu madal ja investeeringuid siia raske meelitada.

Kõigi hinnangute alusel – alustades IMF-st ja lõpetades kohalike ärimeestega – peaks Eesti ühinemine eurotsooniga seda usaldust taas tõstma. Kuigi Eesti kroon on tegelikult tugev ning sellele pole mingisugust ohtu, on kõrgendatud kõhklused Läti ja Leedu valuutade vastu teinud investorid ettevaatlikuks ka Eesti krooni suhtes.

Devalveerimine ei tooks meile aga mingisugust kasu. Meil pole sellist kaupa, mida devalvatsiooni tõttu oleks kergem müüa. Skype ei muutu atraktiivsemaks tänu sellele, et meie kroonil on teine kurss. Aga devalvatsiooni oht ja mure piirab praegu investeeringuid. Ärimees ju mõtleb sellele, et kui ta investeerib praegu Eestisse miljon eurot kursiga 15,65, aga kui kahe kuu pärast on see kurss äkki hoopis 20 krooni ning siis on ta kaotanud 25 protsenti oma rahast. Seetõttu on euro see, mis annab välisinvestoritele garantii. Investeeringud on aga väga oluline komponent meie majanduse taastamiseks. 

 

Euro pole ju imerohi?

Ei ole. Ja seda ei tohi fetišeerida. Aga see on majanduskasvu üheks tugevaks eelduseks. Alternatiiviks on loobuda euro kasutuselevõtust, kuid see viib hoopis hullemasse spiraali. Kui me jääksime siis oma defitsiidiga ka 3,2 protsendi peale, siis paremaks eriti midagi ei lähe. Kui läheme aga suurde defitsiiti, siis allutame oma finantsotsused IMF-le. Seda teed on läinud Läti, Rumeenia, Ungari, Leedu peab läbirääkimisi. Siis ei ole meil endil enam otsustamise õigust ja lõpuks ütleb keegi teine, et vähendage kulusid veel 40 protsenti.

Nii et kergeid lahendusi pole. Tuleb rohkem pingutada, et saada eurotsooni sisse. Siis tekib meie majanduse vastu usaldus. 

 

Valitsus küll pingutab. Paraku on avalikkusele loodud kuvand selline, kuidas kolm valitsusliidu osapoolt vaid kemplevad.

Erakondadevaheline võitlus on hoopis teine küsimus. Seal pole probleem selles, kui palju kärpida, vaid kust kärpida. Sest selles on ju valitsuserakonnad ühel nõul, et meie eelarvedefitsiit peab olema alla kolme protsendi SKT-st. 

 

Eelarvega seoses on räägitud nii tulude suurendamisest kui ka kulude piiramisest. Aga kärpida lõpmatuseni pole ju võimalik.

Tulude suurendamine on suhteliselt keeruline. Kui tõstad käibemaksu või alkoholiaktsiisi, siis lähevad asjad kallimaks, inimesed ostavad vähem ja teiste riikide kogemus on näidanud, et nii ei pruugi see loodetud efekti anda.

Teine variant on tulumaksu tõstmine, kuid olen aru saanud, et see on praegu koalitsioonis välistatud. Valitsus peab otsustama ning sellega kaasnevat vastutust kandma.

 

Olete ise korduvalt öelnud, et valimislubadused tuleb unustada ja tabuteemasid ning punaseid jooni enam pole. Kas see tähendab siiski seda, et tegelikult on aeg küps tõsta üksikisiku tulumaksu?

Minu isiklikku arvamust ses küsimuses tõlgendataks poliitilise survena. Aga ma olen elanud tingimustes, kus maksin 50 protsenti tulumaksu ja ma elasin selle päris hästi üle. See oli Saksamaal. Ma ei ole maksufetišeerija ega maksufundamentalist. Oluline on, kuidas praegusest olukorrast välja tulla ja loomulikult pooldan ma mis tahes mõistlikke lahendusi. 

 

Et siis president Ilves pooldab üksikisiku tulumaksu tõusu?

Seda ma ei öelnud (naerab). 

 

Kas teie hinnangul tuleb valitsus eurole ülemineku kriteeriumide täitmise ja eesmärgiga toime? Kuidas valitsuse töövõimet hindate?

Laiemas kontekstis vaadates on valitsus oma ülesannetega tegelikult päris hästi toime tulnud, sest on suutnud teha asju, mida teised valitsused oma riikides pole teinud. Ise me viriseme, aga IMF-il või Euroopa Komisjonil on üllatusest suu lahti, et Eesti valitsus on resoluutne, otsustab ja teeb. Järgmisel nädalal on IMF siin ja te saate neilt seda ise küsida.

Ennustan, et nende vastus on selline: on olemas üks riik Ida-Euroopas, kus pole populismi ja kes teeb seda, mida on otsustanud teha. Eesti ajakirjandusele ei peaks see olema üle jõu käiv, et võrrelda teisi Ida-Euroopa riike – milline on nende majanduslik tagasilöök ja millised on nende lahendused. 

 

Nii et Eesti on tubli?

Selles kontekstis paistab Eesti tõesti hästi silma. Aga on mõned riigid ja rahvad, kes arvavad, et kui läheb hästi, siis on halvasti, kui on ülihästi, siis on ikka halvasti ja kui midagi läheb pisut kehvasti, siis see on kohe väga halb. 

 

Isiklikult leian, et tegutseda tuleks ehk pisut kiiremini.

Teie olete harjunud väga kiirete otsuste langetamisega, aga sellepärast soovitangi vaadata, mida teised on teinud. Millest aga tõesti võiks rohkem rääkida, on Mart Siimanni valitsuse ajal langetatud otsus stabilisatsioonireservi loomiseks. Just see võimaldas meil minna nüüdsele kriisile vastu hoopis teisel viisil kui paljud meie naabrid. Me ei pannud kogu raha huugama ja nii oleme paremas seisus. 

 

Millised on veel need olulised otsused peale euro, millele riik peaks mõtlema?

Lõpetada ära nn koostsükliline majanduspoliitika. Kui maailmal läheb paremini, kulutame tohutult palju, ja kui läheb halvasti, siis tõmbame tohutult tagasi. Tegelikult peaks see olema nn vastutsükliline – kui läheb hästi, oleme konservatiivsed ja ei kuluta palju raha ning kui tsükkel aeglustub, siis meil on, millele toetuda.

Kõikide riikide häda on see, vaid mõned on siin paremini toime tulnud, et pole suudetud mõelda pikemas perspektiivis kui järgmised valimised. 

 

Näiteks?

Kas või hariduse valdkond. Kui meil on pikaajaline eesmärk, näiteks tahame, et meil oleks 15 aasta pärast rohkem insenere, tuleb reaalaineid väärtustada ja need popiks teha hiljemalt täna. Tehnikaülikooli sihiseadet võiks täpsustada ning tehnoloogilisele innovatsioonile rohkem raha anda.

Näiteks Soome hakkas 30 aastat tagasi mõtlema sellele, kuidas maailmas hästi hakkama saada ja siis tehtigi Oulus ülikool, mis keskendub innovatsioonile ja tehnoloogiale.

See kõik ei aita meid kriisist välja, kuid aitab meid riigina jõuda sinna, kus me ei ole vaene Ida-Euroopa riik. 

 

Mida kindlasti kärpida ei tohiks?

Kindlasti pole mõistlik kärpida neid kohti, kus on EL-i kaasfinantseerimine. Oleks väga nadi, kui me ei finantseeriks näiteks Ämarit, saades samas NATO-lt sinna raha. Kärped peaksid siiski lähtuma sellest, mis on üleüldiselt parem inimesele, mitte erakonna näo järgi ja sõltuvalt ministeeriumist See loogika ei tööta, justkui toetaks valija seda erakonda, kes karjub – mina kärpisin seitse protsenti vähem! See ei ole võit valitsusele, riigile ega rahvale. Loodan, et valija hindab otsuseid ja kärpeid õiglaselt.

Tuletaksin ka meelde, et kuigi meil on tagasilööke, ei ole me aastas 1970 vaid umbes aastas 2005 või 2006.

 

Mida öelda lohutuseks neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes on oma töökoha kaotanud?

Meil siiski on riiklikud programmid, mis selleks puhuks omal ajal loodi. Tõsi, nad on kaugel ideaalist, aga nad on olemas. Kõige olulisem on vahest toetuda oma perekonnale. Hispaanias on tööpuudus praegu 17 protsenti, palju hullem kui meil. Aga neile ei tundu see asi nii hull, sest neil on tihe perekondlik, kogukondlik ja kohalik sidusus, mitteformaalsed seosed inimeste vahel. Üksteist aidatakse, lapsed kolivad vanemate juurde tagasi jne. Kriiside ajal on sisemine mitteametlik sidusus see, mis aitab. Kindlasti soovitan inimestel, kellel on mingigi võimalus, kasutada seda aega enda harimiseks. Loe ja tee asju, mida sa ei saanud teha siis, kui olukord oli teistsugune ja sul polnud aega. Tegele oma lastega, oma vanematega. Hull aeg läheb üle. 

 

Olete oma kõnedes kasutanud tihti sõna „hoolivus”. Kas meie inimesed hoolivad üksteisest, kas nad hoolivad oma riigist ja kas riik neile samaga vastab?

Ma tegelikult arvan, et meil on siin päris palju hoolivust, kuid seda ei pruugi alati näha. Seda eriti karmis urbaniseerunud Eestis. Aga see pole kogu Eesti. Ise te käite ju tihti oma talus maal ja teate – naabrid, sõbrad, ühised tööd – see kõik toimib ja need asjad aitavad. Linnades on inimestel palju keerulisem, nad ei tunne isegi oma kortermaja naabrit. Seepärast tuleb eriti pingutada, kui sa näed, et kellelgi on abi vaja ja keegi on raskustes, siis mõtle, mida sa saad tema aitamiseks teha. See tuleb kunagi kuhjaga tagasi. Kui meie ühiskond muutub hoolivamaks – aga see saab toimuma vaid siis, kui igaüks on hoolivam –, siis tekivad meil uued tavad. Ja kui järgmine kord on vaja abi, siis on sul võib-olla endal kergem, sest meil on juba uued kombed.

 

Tervis on ka vist oluline?

See, et ma 55-aastaselt saan kaalust maha võtta, näitab, et see pole lootusetu üritus. Aga tervis, eriti meeste puhul, kelle eluiga on Eestis ligi kümme aastat lühem kui Lääne-Euroopas, sõltub suuresti enda tegemistest. Mina näiteks ei suitseta enam. Aeg-ajalt mind rünnatakse, sest närin Nicorette’i nätsu. Muide, sama teeb ka president Obama, kes samas aeg-ajalt ikka veel ka suitsetab… 

 

Teie ikka salaja vahel suitsetate?

Ei! Kantselei inimesed enam isegi ei paku. Mul pole seda vaja. Suitsetamine on mõttetu raha raiskamine. Lisaks tuleb see su enda tervise arvelt. Oma tervisele tuleb mõelda, sest sul pole vastutus ainult iseenda, vaid ka oma lähedaste ees. Kui sul on tööd, aga sa oma tervise eest ei hoolitse, võivad ühel hetkel su lähedased üksinda ja suures mures olla. Ärgem unustagem ka, et kui sul on parem tervis, on sul ka parem töövõime. 

 

Isiklikult arvan, et kõige ohtlikum on lootusetuse tunne ja sellega tekkiv vaimne mandumine.

Vaimne mandumine tekib siis, kui töötus on kestnud väga pikka aega. Me pole kaugeltki sellises olukorras ja tuleme sellest enne välja. Nii et ärme tegele liiga palju masohhismiga. Kaks aastat tagasi oli Eestis ebaloomulikult kõrge tööhõive. Majandusteadlased ütlevad, et täistööhõive tähendab 4-protsendist töötust, meil see nii oligi. Eesti praegune töötuse protsent on 8–9 ja see pole maailma lõpp. 2001–2002 oli meil suurem tööpuudus kui praegu. 

 

Aga valitsus räägib üksnes sellest, kuidas vähendada töötukassa kaudu neile makstavaid hüvitisi. Kuidas selline asi saab optimismi süstida?

Hüvitiste maksmisega võib tõesti olla nii, et kõike seda, mida omal ajal lubati, ei kanna meie praegused võimalused lihtsalt välja. Hüvitiste lagi saab olema 15 000 krooni kuus ja seegi on ju päris kõrge. Kas parem on vähendada hüvitisi ja maksta neid pikema perioodi vältel või jätta nii nagu praegu ning siis ühel päeval käsi laiutada, et raha enam pole?

John F. Kennedy, kui mälu ei peta, ütles kunagi, et valitsemine seda tähendabki, et ebapiisavale informatsioonile toetudes tuleb langetada konkreetsete mõjudega otsus. Ma ei õigusta siin valitsust, aga olles olnud nende positsioonis ja teades, millised on valikud, siis tean ka seda, et alles tagantjärele saab öelda, oli see tark või rumal tegu. Me ei tea ju, kui kaua kriis kestab. 

 

Kuidas te praegu, mai alguses, hindate seda, et valitseb täielik vaikus, milliseks kujuneb 2010. aasta eelarve koostamine, põhimõtted ja piirjooned?

Kõik näevad, et praegu kustutab valitsus negatiivset lisaeelarvet koostades tuld. Aga ma usun, et meie valitsusel on haldussuutlikkust tegeleda samal ajal ka järgmise aasta eelarve piirjoontega.

 

Riik seisab silmitsi globaalse kriisiga, kuid kas pole mitte kõige suurem probleem selles, et oleme kaotanud selle pikema pilgu?

Juba aastal 2003 või 2004 kirjutasin ma artikli ning küsisin: kus on see pikem visioon? Ühest hiljutisest Bulgaarias tehtud uute EL-i riikide analüüsist torkas Eesti puhul silma, et Eestil ei ole endal algatusi, Eesti ei blokeeri midagi, aga kui keegi teine tuleb mingi asjaga välja, siis me toetame. Usun, et see suure idee puudumine, mida mina ette heitsin, ühelt poolt kehtib.

Teisalt ei tohi laskuda sellesse, et käitume nagu projektipõhine rahvus: Aleksandri kool, iseseisvus, Vabadussõda, siis vahepeal kakleme ja projekte pole, siis Rahvarinne, ERSP, MRP avalikustamine, Eesti Kongress, Vene vägede väljaviimine, liitumine NATO ja Euroopa Liiduga… Ning kui see projekt on edukalt ellu viidud, valitseb vaikus. Me ei pea pidevalt elama ühe eesmärgi nimel. Võib-olla tuleks keskenduda väiksematele asjadele, mis kokku liites annaksid pildi eneseteadlikust ja selle nimel töötavast riigist. Olgu see siis energiaturu liberaliseerimine või Läänemere strateegia Rootsi eesistumise ajal, idapartnerluse aktiivne väljaarendamine. Jutt ühest suurest eesmärgist on sama nagu jutt Nokia otsimisest. Meelekindlus mitme asja osas on see, mida me vajame. 

 

Olete öelnud, et jääme Afganistani kauaks, kuid ainult sõjalisele jõule panustamine ei lahenda olukorda – vaja on tsiviilpanust. Te ise viitasite siin idapartnerlusprogrammile, millega tuli välja Euroopa Komisjon. On selge, et EL-i jaoks on oluline, et teda ümbritseks valged või siis vähemasti hallides toonides riigid, kus valitsevad demokraatia ja turumajandus. Samal ajal on riigil raske aeg ja kõik otsivad kärpekohti ning loomulikult mõeldakse siis ka arenguabi koomale tõmbamisele.

Kui me tõmbume tagasi, siis on sellel tagajärjed. Osalt on see praegu arusaadav, kui me vähendame oma rahalist panust välisabile. Kui me aga ütleme, et mis me üldse seda asja teeme, siis sellel on ka tagajärjed. Kuna me oleme riik, kellele on solidaarsus ja teiste riikide toetus üks kestmise garantiidest, siis saame ka aru, et kui meie panustame ühistesse operatsioonidesse või projektidesse, siis teised usaldavad meid ja panustavad omakorda meisse. Jättes oma liitlased üksi, jätad sa iseennast üksi.

Meil on kogemusi, mida oskame edasi anda. Me ei hakka Afganistanis kellelegi mägironimist õpetama, küll aga näiteks seda, kuidas kaasajastada tervishoiusüsteemi.

 

Eesti on üks väheseid, kui mitte ainus, kes kahekordistab oma osalust Afganistanis. Nimelt sõidab Afganistani presidendivalimisi turvama meie jalaväekompanii, mis satub USA merejalaväelastega eeldatavasti täielikku märuli keskpunkti. Kas te ei pelga, et me toome neid sinna saates liiga suure ohvri? Kas me proportsionaalselt liiga palju ette ei võta?

Päris palju ajusid oli selle otsuse taga ja mina usaldan neid inimesi, kes tegid selle otsuse. 

 

Kas teid ei tee murelikuks võimalikud kärped riigikaitses? On selge, et kõigil tuleb kärpida, kuid kuidas seda teha nii, et paljud alustatud projektid ei muutuks mõttetuks? Teine teema on ka meie usaldusväärsus partnerite juures, kuigi usutavasti saavad kõik aru, et aeg on raske.

Aastal 2008 oli 19 NATO liikmesriigil kaitsekulutuste protsent SKT-st väiksem kui Eestil, viiel riigil oli see suurem.

Kaitsekulutuste vähendamine ei tähenda seda, et kutsealused jäävad kutsumata. See on vale väide! Analüütik võtaks ja vaataks, millisel tasemel ja millise summaga oli Eesti aastal 1993 või 1997, 1999 või 2004. Midagi nii drastilist ei jäänud tegemata.

Mõelgem nüüd korraks olukorrale, kus kõikjalt kärbitakse, aga mitte kaitsekuludest ja teistele ministeeriumidele pannakse suurem koorem. Siis jõuame taas ju töötute teemani ning milline oleks selle mõju siis riigi julgeolekule? Inimesed mõtleksid, et NATO ees ei kärbitud midagi, aga minu palka küll. Poliitikud peaksid ka sellele mõtlema. 

 

Praeguste raskete kõneluste ajal tilgutavad parteid pidevalt meediasse oma partnerite ideid, et neid ideid halvustada ning oma ettepanekuid esile tõstes ise neilt siis koor riisuda. Omavahel suheldakse kirja teel. Kuidas te sellist käitumist hindate? On see liigitatav sõnapaari „agressiivne labasus” alla ning võrreldav meedias avaldatavate veriste fotodega, mida näevad ju ka lapsed. Presidendi üks ülesanne on olla riigile ja valitsusele n-ö hingearstiks. Seega - doktor Ilves – kas see valitsus on terve?

Esiteks sellest verisest pildist. Olin kaks päeva Eestist ära, tulin tagasi, istun arvuti taga õhtul kella kuue paiku ja vaatan, mis Eestis on juhtunud. Tütar tuleb koju, ronib mulle sülle ja vaatab äkki arvuti poole, kus on foto, millel randmeni verine käsi hoiab nuga. Ja laps küsib minult: issi, mis see on? No kuulge, miks on selline asi vajalik, lapsed ju vaatavad seda.

Aga – küsimus oli valitsusest. No ütleme nii, et laiemalt häirib mind Eesti poliitikas see, et on suuremad eesmärgid ja siis on väga lühiajaline kasu, mida sa võid väikese nükkega saavutada. Minu arvates on praeguses olukorras minetatud juba ammu see koht, kus väikese nükke tulemus aitab sind. Sa võid saada 0,000003 lisaprotsenti oma väikese nükkega, aga valija ei näe seda – teda huvitab, kas valitsus tervikuna tuleb asjaga toime.

Kunagi riigikogu valimiskampaaniat tehes olin ju opositsioonis ning ometi sõimasid inimesed mind, et mida valitsus teeb! Seega – arvata, et valdav enamik teab, mida üks või teine võimupoliitik teeb, on eksitus. Seda teab vaid väike arv poliitikahuvilisi.

Praegu on meil vaja aga toimivat valitsust, mitte sellist, kes kas või näiliselt paneb teisele jala taha. Selline tegevus pärsib tööd. 

 

Kui juba jutt ajakirjandusele läks, siis olete ühtlaselt kogu Eesti ajakirjandust tembeldanud kollaseks ja klikitööstuseks.

Olen avalikkuses öelnud kolm korda midagi ajakirjanduse kohta. Üks kord rääkisin bulvarilehtede kurjusest, teisel korral agressiivsest labasusest ja kolmas kord salvestati minu teadmata eravestlust, kus ei teatud, millega vestlus üldse algas. Te viitategi sellele viimasele. Aga ma küsin vastu, miks te nii tundlikud olete? Ajakirjandus võib kritiseerida kõiki ja kõike, aga kui on natukene kriitikat ajakirjanduse vastu, läheb ajakirjandus täiesti endast välja (naerab). 

 

Milline see ajakirjandus siis tegelikult peaks olema?

Mitte poliitikasse kippuma. Võtame kas või allkirjade kogumise parlamendi palgatõusu vastu. Tore. Aga kui seda teeb ajakirjandus, siis kas ta on enam objektiivne? Sellises olukorras, kus ajakirjandus hakkab otseselt tegelema poliitikaga, ei saa ta end ju sinna taha peita, et me oleme ajakirjandus ja meid ei tohi kritiseerida. Ja kui ma siis midagi ütlesin, rünnati mind vastu – president tahab vaikivat ajastut.

Mulle tambiti kunagi pähe, et klassikaline ajakirjandus on see, kus loos on vähemalt kaks allikat ning uudist ja arvamust omavahel segi ei aeta. Praegu näen ma seda viimast paraku tihti.

Ajakirjandus pole rünnaku all mitte presidendi paari kommentaari pärast. Ajakirjanduse suurim vaenlane on praegu meelelahutusmeedia, mille eesmärk pole edasi anda võimalikult tõetruud pilti. Aga isiklikult olen pikas perspektiivis suhteliselt optimistlik. Raskel ajal jääb ajakirjanduses ellu see väljaanne, kes pälvib usalduse. Praegu on usaldus kõigi loetletud näidete tõttu väga habras, kuid lõppkokkuvõttes pakub peatoimetaja ju lugejale teenust, öeldes, et minu lehest loetu on usaldusväärne, siit ei loe te väljamõeldisi ja pahatahtlikke asju. Mõelge sellele. 

 

Pidasite hiljuti Turu ülikoolis loengu „Kes me oleme ja kus me oleme”. Kuid kes me siis oleme ja kus me oleme? (Seda kõnet pandi Soomes tähele – toim)

Idee oli panna inimesi mõtlema, kuidas nad näevad maailma, riike, geograafiat ja võib-olla see pole enam kõige õigem, mis töötas aastal 1920 või 1980.

Me ei saa ise muuta seda, kes me oleme. Me ei muutu teiseks rahvuseks. Aga me saame muuta seda, kuhu ja millisesse seltskonda me end paigutame. Me saame tegelda oma vaimse geograafiaga. 80 aastat tagasi oli neli Balti riiki, nüüd on kolm. Pärast Teist maailmasõda sai Prahast ühtäkki Ida-Euroopa ning Prahast ida pool olev Viin oli Lääne-Euroopa. Kõik need muutused leidsid aset suuresti riikide enese tahtest sõltumata, väliste jõudude survel.

Tegelikult võiksime pürgida selles suunas, et me ise mõtleme välja uue kontseptsiooni, mis vastaks rohkem sellele reaalsusele ja võimalustele, mis meil on EL-i sees. Tuleb üle saada külma sõja aegsest lahterdamisest ja liigitamisest. 

 

Kas me suudame ja tahame luua Eestile, oma regioonile, uut identiteeti?

Võtame siis julgustust Lõuna-Euroopa sõpradest, kes ütlevad, et te olete üks neist põhjapoolsetest ja tahate läbipaistvust ning muudkui nõuate seda ja teist. Miks mitte siis? Tuletagem meelde, et Siim Kallas nõudis Põhjala riikide toetusega EL-i riikide põllumajandustoetuste saajate nimede avalikustamist ja selle vastu võitlesid lõunapoolsed riigid lõpuni. Nüüd on see nõue olemas, kuigi ma nägin, et Saksamaa pole ikka neid veel välja andnud. 

 

Link originaalloole Eesti Päevalehe veebilehel