- Reset +

"Eesti: Moskva vari", Politique Internationale

01.07.2007

Intervjueeris Antoine Jacob 

 

ANTOINE JACOB: Härra president, Eestist on harva nii palju räägitud kui tänavu kevadel, hukkunud Nõukogude sõdurite mälestusmärgi teisaldamise üle tekkinud poleemika käigus. Enne kui põhjalikult analüüsida, mida see kriis näitab, saaksite Te meile öelda, kas Te ise pooldasite seda üleviimist?

 

TOOMAS HENDRIK ILVES: Enne kuju teisaldamist arvasin ma, et on võimalik leida teine lahendus. Minu idee oli laiendada selle mälestusmärgi tähendust, nii nagu tehti Neue Wachega Berliinis. Esialgu rajati selle mälestusmärgi kohale Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III ajal kuningliku vahtkonna peakorter. Pärast Esimest maailmasõda muudeti rajatis sõjas hukkunud sõdurite memoriaaliks. Seejärel tegi Adolf Hitler sellest oma režiimi ülistamise koha. Kui mälestusmärk, mis oli 1945. aastal Berliini pommitamise käigus kõvasti kannatada saanud, oli restaureeritud ja läks SDV kätte, pühendati see „fašismi ja militarismi ohvritele”. Viimaks muutis Helmut Kohli valitsus selle pärast Saksamaa taasühendamist kõigile totalitarismi ohvritele pühendatud memoriaaliks.

Tallinna pronkskujuga tahtsin ma teha midagi sarnast. Probleem oli selles, et minu idee ei leidnud piisavat toetust. Seda ei kiitnud heaks Eesti venelased, kuna nad tahtsid, et kuju jääks just Nõukogude võimu mälestusmärgiks. Mis puutub põliseestlastesse, siis ei olnud ka nemad minu algatusest vaimustatud... Kõigepealt panin ma seadusele, mis oli selle kuju teisaldamiseks vastu võetud, veto peale. Kuid seda ei olnud võimalik takistada, sest operatsiooni jaoks oli õiguslik alus ühe varasema seaduse näol siiski olemas. Lühidalt, eestlased talitasid seaduse järgi.

Tahaksin rõhutada ka asjaolu, et Vene Föderatsioon, kes on esitanud meile nii palju etteheiteid, et me „pühapaika” puutusime, on viimase kuue kuu jooksul hävitanud – ma ütlen nimelt „hävitanud”, mitte „teisaldanud” – viis samaväärset mälestusmärki, mis asuvad tema territooriumil. Kasutati lausa buldoosereid, et ühe kaubanduskeskuse jaoks plats puhtaks teha! Tõde kargab lausa näkku: see afäär oli venelastele kõigest ettekääne, mida nad olid viisteist aastat otsinud, et Eestit piinlikku olukorda seada ning püüda teda rahvusvaheliselt diskrediteerida. Sest neid meeleavaldusi kuju teisaldamise vastu ühele Tallinna sõjaväekalmistule dirigeeris vaieldamatult Vene suursaatkond meie riigis. 

 

AJ: Aga miks selle kuju teisaldamisega nii kaua oodati, kui see Eesti võime sedavõrd häiris? Miks seda ei tehtud kohe pärast iseseisvuse saavutamist 1991. aastal? 

 

THI: On tõsi, et iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel ei muretsenud selle pärast tegelikult keegi. Selgitus on ülimalt lihtne: tollal see teema inimesi ei huvitanud. Meil oli palju muud tegemist! 

 

AJ: Tõesti? Kas asi pole pigem selles, et kuju kallale ei saanud minna Vene sõjaväekontingendi pärast, mis jäi Eestisse kuni 1994. aastani? 

 

THI: Kui see oleks nii, oleks Eesti saanud kuju teisaldada niipea, kui Vene väed 1994. aastal taandusid. Aga seda ei tehtud. Ma kinnitan Teile, et tollal ei kuulunud see teema meie igapäevamurede hulka. Igal aastal käisid Eestisse jäänud kunagised Punaarmee sõdurid seal tähistamas 9. maid, päeva, mida Moskva loeb natsi-Saksamaa kukutamise mälestuspäevaks. Vanade aegade meenutamine. Eestis oleme me niisuguste asjade suhtes üsna mõistvad. Kuid möödunud aastal, 9. mail 2006, muutus see mälestamine Vene valitsuse abiga ulatuslikuks Nõukogude revanšismi väljenduseks. Inimesed karjusid sirbi ja vasaraga punalippe lehvitades: „NSVL igaveseks!” Samal ajal käituti eestlastega halvasti. Kuju muutus selle vastuvõetamatu revanšismi sümboliks. Siis otsustas valitsus selle teisaldada. Ning ma usun, et just seda Venemaa ootaski... 

 

AJ: Ka Eesti parteid kasutasid seda afääri valimiskampaanias, mis eelnes 4. märtsi 2007. aasta parlamendivalimistele. Kas tagantjärgi ei tundu, et sellise tundliku teemaga valimisvõitluses mängida oli neist pehmelt öeldes kohmakas? 

 

THI: Pronkskuju teisaldamine ei kuulunud kampaania põhiteemade hulka. Kampaania keerles pigem majanduse olukorra ümber. Nii või teisiti on selles loos kõige skandaalsem, et kui Eesti demokraatlikult valitud valitsus tegi otsuse kuju teisaldada, nõudis Venemaa kohe tema tagasiastumist! Selline nõudmine meenutab pigem Stalini aega kui oma naabreid austava naabri hoiakut... 

 

AJ: Aga kas kuju teisaldamiseks valitud ajakava ei olnud halvasti läbi mõeldud? Selle äraviimine aprilli lõpus, vähem kui kaks nädalat enne maikuiseid mälestusüritusi, sai tekitada vene veteranides ja nende järeltulijates üksnes pahameelt ... 

 

THI: Kuju ei olnud kavas nii kiirelt teisaldada. Esialgne plaan oli määrata kindlaks koht, kus asuvad umbes kaheteistkümne Punaarmee sõduri identifitseerimata surnukehad, mis olid maetud kuhugi kuju sokli lähedusse. Alles siis pidi kuju ja surnukehad viidama ühele Tallinna sõjaväekalmistule. 26. aprillil puhkenud rahutused muutsid selle plaani elluviimise lihtsalt võimatuks. Kas me saime endale lubada, et need rahutused jätkuksid päevade kaupa? Võrreldes Prantsuse äärelinnades aset leidnud vägivallaga ei olnud asi muidugi eriti hull, aga Eestis – riigis, mis on üldiselt vaikne ja rahulik, – olid need sündmused tõesti šokeerivad. Pealekauba ei olnud tegemist isegi poliitiliste rahutustega – ma võin teile kinnitada, et enamikul seal osalenud inimestest oli ainult üks eesmärk: ümberkaudseid poode rüüstata! Kas te teate, et kolmandik neil öödel arreteeritud inimestest olid politseile juba mitmete kuritegude ja seaduserikkumiste tõttu tuttavad? Imelikul kombel eelistasid mässajad tühjendada Hugo Bossi kauplusi, mitte lähedal asuvaid raamatukogusid... 

 

AJ: Kas ei oleks siiski olnud parem jätta kuju oma algsesse asukohta? Üldisemalt öeldes, kas võimud ei oleks venekeelse vähemuse suhtes suuremeelsuse üles näitamisest ja sellega lõimumise hõlbustamisest üksnes võitnud? Lõppude lõpuks, kui jälgida selle riigi arengut pärast iseseisvuse taastamist, on eestlased ju võitjad: nad kasutavad heldeid Euroopa fonde; palgad suurenevad kiiresti; majanduskasv oli 2006. aastal üks Euroopa Liidu kõrgemaid (9,2%); tööpuudus on väga väike... Lühidalt, „jäme ots” on eestlaste käes! 

 

THI: Ma tean! Muide, seda ma oma kõnes ütlesingi. Aga probleem on selles, et kuju ise oli muutunud eestlaste jaoks valusaks teemaks. Ma kordan: rahutuste ajal laulsid meeleavaldajad: „Venemaa, Venemaa,”, „NSVL igaveseks,”... See oli väljakannatamatu. Sellest hoolimata oli minu seisukoht, mida ma kõige hullema kriisi ajal korduvalt kaitsesin, pigem selline: „Kuulge, me oleme Euroopa Liidus, me oleme NATOs, who cares?” 

 

AJ: Kas see pole Teie kaaskodanike silmis mitte tüüpiline seisukoht inimeselt, kes, nagu Teie, ei ole Eestis üles kasvanud ega ole seega poolsada aastat Nõukogude okupatsiooni talunud? 

 

THI: Ei usu. See on hoopis inimese seisukoht, kes on veetnud viimased viisteist aastat, tegutsedes Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse saamise nimel. 

 

AJ: Nüüd, kus pronkssõdur puhkab äärelinna sõjaväekalmistul, mida Te arvate, mis signaali see operatsioon Eesti venekeelsele vähemusele andis? 

 

THI: Ma lugesin ja kuulsin palju arvamusi. Ükski seisukoht ei domineeri. Ma tunnen venelasi, kes ütlevad, et on kuju teisaldamise üle tõsiselt solvunud, ja teisi, kes kinnitavad vastupidist, et oli aeg see küsimus lahendada. Kuid mina vaatan asja pigem teisest küljest. Eestlaste jaoks oli see kuju väga solvav. Näiteks minu vaatenurgast kannab see pronkssõdur nende inimeste mundrit, kes hukkasid Teise maailmasõja ajal tuhandeid ja küüditasid veel tuhandeid eestlasi ning jätkasid pärast sõda rüüstamist isegi laiemalt. Tuleb meenutada, et 1939. aasta septembri ja 1941. aasta juuni vahel oli Stalin Adolf Hitleri liitlane ning nende kahe aasta jooksul sooritas ta Baltimaades lugematuid inimsusevastaseid kuritegusid! Pärast natside lahkumist 1944. aasta septembris – kuupäeval, milles Eestis ei näe keegi vabastamist, – algasid repressioonid uuesti. Kõigepealt okupeeris minu kaasmaalased nõukogude võim, kes sooritas inimsusevastaseid kuritegusid, siis natsid – uued inimsusevastased kuriteod –, ning taas nõukogude võim – veel inimsusevastaseid kuritegusid.

Ma rõhutan: mitte ükski eestlane ei arva, et riik natside käest „vabastati”. Natsidest saadi lahti, kuid riiki ei „vabastatud”. Tegelikult tapeti ja küüditati pärast sõda rohkem eestlasi kui sõja ajal. Ning neid kuritegusid sooritasid sõdurid, kes kandis sama mundrit, mis pronkssõdur.

Seda kuju niisiis taluti, kuid mitte enam. Niipea, kui selle asukohta hakati kasutama eestlaste mõnitamiseks, oli see paljude inimeste jaoks liig. Nagu ma Teile ütlesin, pooldasin ma kuju teisaldamise suhtes veidi erinevat seisukohta. Kuid juba enne kui operatsioon algas, oli muutunud praktiliselt võimatuks jätta ta sinna, kus ta oli. Pinge oli nii terav. 

 

AJ: Mismoodi olid neisse sündmustesse segatud Vene võimud? 

 

THI: Meie vastuluurel õnnestus kindlalt tuvastada, et enne rahutusi kohtusid Vene suursaatkonna nn „diplomaadid” regulaarselt meeleavalduste korraldajatega Tallinnas. Me ei usu, et nende enam-vähem salajaste kohtumiste eesmärk oli olukorda rahustada... Muide, panime tähele veidrat nähtust: Vene valitsus kõneles nõukogude mälestusmärgist religioossetes terminites, selgitades, et see on „püha” ning selle puutumine oleks „pühaduseteotus”. Arvestades, kui palju vaimulikke Eestis nõukogude ajal mõrvati, oli tragikoomiline kuulda, et Moskva end niimoodi väljendab!

Ma usun, et minu kaaskodanikud olid Vene reaktsiooni üle üllatunud. Vaadake, Eestis ei ole palju kujusid. See on viiesaja aasta luterluse pärand. Siin ei ole kujudel seda sümboolset tähendust, mida neile võidakse omistada mujal. Tõtt-öelda oli meie esimene mure kogu selles asjas lihtsalt avaliku korra säilitamine. Kuju jalamil tungleva vaenuliku rahvamassi tõttu oli inimestel hirm isegi mõelda, kuidas sealt lähedalt mööda kõndida – mis on aga hädavajalik, et minna sealsamas asuvasse Rahvusraamatukokku. Valitsusel tuli kord taastada.

Reaktsioon sellele meetmele oli aga täiesti ülepaisutatud. Vähe sellest, et Vene võimud ilmutasid hüsteeria märke, nõudes Eesti valitsuse tagasiastumist – nagu sellest veel ei piisaks, rikuti diplomaatide julgeolekut käsitlevat Viini konventsiooni, kuna Eesti suursaadikut Moskvas – nagu ka Rootsi suursaadikut, kes tuli temaga kohtuma, – ähvardasid fanaatikud, kes olid end meie suursaatkonna ette laagrisse seadnud! Kreml väitis, et need meeleavaldused on „kodanikuühiskonna” algatus ning et nemad ei saa sinna midagi parata. Kui me olime aga kokku leppinud, et meie suursaadik läheb olukorra rahustamiseks puhkusele, siis olid našilased imelikul kombel neljakümne viie minutiga kadunud. Kõigile on hästi teada, et Naši ei ole kodanikuühiskonna organisatsioon. See on midagi, mida ma kutsun VOVVO ehk „valitsuse organiseeritud valitsusväline organisatsioon”. 

 

AJ: Selle diplomaatilise kriisi ajal Venemaaga tabasid Eesti valitsust uut laadi rünnakud... 

 

THI: Tõsi. Vabariigi presidendi kantselei, valitsuse ja välisministeeriumi internetiserveritesse saadeti massiliselt e-kirju – manööver, millega taheti servereid halvata. Küberrünnakud puudutasid ka riigi mobiiltelefonisüsteeme, hädaabinumbreid ning ka kommertspanku. Oleme kindlad, et see „virtuaalrünnak” oli kaugjuhitud ning tasustatud. Tegelikult algasid „meililained” väga kindlal kellaajal ning lõppesid sama täpselt. See ei olnud kõigest kooskõlastatud tegevus. Kõige hullem turmtuli lakkas täpselt kell 00.00 GMT järgi. Mulle näidati valitsuse infoturberuumis neid graafikuid. Mul tekkis küsimus, kuidas said kõik rünnakud korraga lõppeda. Mulle selgitati, et asi on kahtlemata selles, et küberkuritegevuse spetsialistidega tehtud „leping” oli lõppenud. Seega toimusid riigi vastu organiseeritud rünnakud, mille eest maksis ei tea kes. See episood ei teinud omajagu muret mitte ainult Eestile, vaid kogu maailmale. 

 

AJ: Kuidas Te selgitate Vene valitsuse poliitikat Eesti ja teiste endiste Nõukogude vabariikide suhtes? 

 

THI: Küsimus on selles, miks Venemaal on selliseid probleeme kõigi kunagiste kommunistlike riikidega, mis on saanud demokraatlikuks, ning miks ta peab oma liitlasteks ja sõpradeks autoritaarse režiimiga riike. Miks vaatas Venemaa hea pilguga, kui Leonid Kutšma ja Eduard Ševardnadze juhtisid raudse käega Ukrainat ja Gruusiat, kui need ei olnud veel demokraatlikuks saanud ja tema vaenlaseks muutunud?

Mul on kaks vastust. Esimene on seotud „suveräänse demokraatia” mõistega, mida Vladimir Putin toetab. See mõiste põhineb ideel, et läänes välja töötatud ja rakendatavad reeglid Venemaale ei sobi. Venelased selgitavad: „Me oleme erinevad. Ärge seletage meile, kuidas tegutseda. Meil on oma kultuur, oma ajalugu.” Minu arvates saaks sellist seisukohta isegi intellektuaalselt kaitsta..., kui terves endises NSVL-is ei leiduks ühtegi vastupidist näidet. Demokraatia on aga Eestis, Lätis ja Leedus reegliks saanud ning vahepeal on see kehtestatud ka Ukrainas ja Gruusias. Seega on ilmne, et see arutluskäik ei ole rahuldav. Kui meie riigid, mis on aastakümneid nõukogude ikke all elanud, on suutnud vaieldamatult demokraatiad rajada, tuleb välja, et nõukogude pärand ei tähenda tingimata, et „lääne moodi” demokraatiast tuleks loobuda! Tuleb välja, et sõnavabadus, koosolekuvabadus, vaba ajakirjandus või ka vabad ja ausad valimised ei ole üksnes lääne väärtused ja põhimõtted! Need on endise Nõukogude Liidu territooriumil täiesti rakendatavad. Ja selles tõsiasjas näeb Kreml ohtu.

Teise vastusena tahan ma viidata Robert Kagani hiilgavale raamatule „Dangerous Nation”, kus kirjeldatakse XIX sajandi Ameerika diplomaatia ajalugu. Seal on juttu raevukast debatist, mis toimus 1850. aastal Ühendriikide laienemise üle. Lõunaosariigid olid vastu riigi laiendamisele osariikidesse, kus orjus oli keelatud, ning üritasid samal ajal liita neid alasid, kus peeti orje nagu lõunaosariikideski: Mehhikot, Kuubat ja teisi Kariibi mere Hispaania kolooniad. Miks? Sest lõunaosariiklased taipasid, et rohkem orjandusevastaseid Ameerika osariike mõjuks destabiliseerivalt, arvestades, millise sõnumi see orjadele annaks. Ma usun, et selle olukorra ja tänapäeva Venemaa vahele saab tõmmata paralleeli. Venelaste jaoks on väga ebamugav, kui nende ukse ees on riigid, kus rakendatakse demokraatiat ning kellel läheb tänu sellele paremini kui enne. 

 

AJ: Kas Teile tundub, et läänes ja eriti Euroopa Liidus jagatakse Teie seisukohta piisavalt? Teisisõnu, kas Te leiate, et Eesti on kriisis, mis ta aprillis Venemaaga vastandas, saanud küllalt toetust? 

 

THI: Meid on pigem toetatud. Eriti aga tajusin ma oma lääne vestluskaaslastega suheldes seda, et nad on Venemaa irratsionaalsuse üle väga pettunud. Nad mõistsid, et selle riigiga ei saa enam asjalikult asju ajada. Sest kriis, mille me läbi tegime, kinnitas, et see riik ei ole valmis tõeliselt usaldusväärseks partneriks saama. Kogu maailmale oli täiesti selge, et Eestil, kes viis ühe kuju oma territooriumil lihtsalt ühest kohast teise, oli selleks täielik õigus. Ma usun, et üha enam inimesi arvab nagu minagi, et asjaajamine Venemaaga läheb üha raskemaks.

Mõnel Euroopa riigil tuleb teha valik kahe ühitamatu eesmärgi vahel: ühest küljest Euroopa põhiseaduse leping; teisest küljest heade suhete säilitamine Moskvaga lühikesekski ajaks. Kui kakskümmend seitse liikmesriiki lepingu osas kokkuleppele jõuavad, hakatakse ühises välis- ja julgeolekupoliitikas otsuseid tegema kvalifitseeritud häälteenamusega. Seega on vaja, et ELi riigid töötaksid välja kindla ja ühtse seisukoha. See tähendab, et neil tuleb olla valmis vajaduse korral Venemaale selgelt vastu seisma. Eesti jaoks ei ole see probleem. Teistel riikidel hakkab seda ühist liini olema seevastu väga raske järgida. Sest mõni Euroopa Liidu liige on valmis venelastega mis tahes lepinguid sõlmima. Selle kohta on väga valusaks näiteks Nord Streami gaasijuhtme juhtum, mille puhul Saksamaa eesotsas endise kantsleri Gerhard Schröderiga eelistas kahepoolset lähenemist. Nord Streami mõjust tuleb aru saada. Sellele lepingule kirjutati alla ligi poolteist aastat pärast Euroopa Liidu laienemist Ida-Euroopa riikidesse. Saksamaa aga ei pidanud kordagi nõu riikidega, keda see vahetult puudutab, nimelt Balti riikide ja Poolaga. 

 

AJ: Berliini võimud vastavad, et Nord Streami projekt on ühisettevõtte moodustanud Saksa ja Vene ettevõtjate vaheline puhtäriline asi ... 

 

THI: Gazprom ei ole eraettevõte. Gazprom on ministeerium! 

 

AJ: Aga Saksa poolt on selle projektiga seotud üksnes eraettevõtted ... 

 

THI: Jah, juriidiliselt on tegemist äriasjadega. Muide, ma mõistan, et inimene tahab avalikust ametist lahkumise järel raha teenida. Kuid tegelikult on nii, et kui jääda kindlaks Euroopa Liidule ja põhiseaduse lepingu eelnõule, tuleb sedalaadi tegevusest hoiduda. Jah, juriidiliselt on võimalik, et Balti riikide elanike, poolakate, soomlaste ega rootslastega selle energeetikaprojekti ettevalmistavas faasis nõu ei peeta. Absoluutselt. Ent kuidas saab sel juhul oodata, et need riigid teid seejärel usaldaksid? Poliitilisest vaatenurgast on see afäär olnud katastroof. Saksa eelmine valitsus on Euroopa põhiseaduse lepingu rakendamiseks vajalikku usaldust tõsiselt õõnestanud. On täiesti ebasiiras öelda: „Oh, see on kõigest ettevõtetevaheline leping,” kui seda toetas kantsler, kes kohe pärast oma ametiaja lõppu ühisettevõttesse tööle võeti... Ma tean, et Berliinis on palju viha ja vaenulikkust Poola vastu selle tõttu, kuidas ta üldiselt Euroopa asjus käitub. Kuid isiklikult ei arva ma, et poolakad näitaks praegu nii vähe usaldust üles, kui gaasijuhtme asi oleks teisiti läinud. See, kuidas seda asja aeti – mitte gaasijuhtme idee iseenesest – muutis teatava hulga riike äärmiselt kahtlustavaks. 

 

AJ: Kas Eesti on endiselt selle projekti vastu? 

 

THI: Projekt on käimas. Ja eestlastel on kalduvus pragmaatiliselt tegutseda ... 

 

AJ: Tundub, et Nord Stream soovib praegu, et gaasijuhe läheks läbi Eesti vete. Kas Teie oleksite sellega nõus? 

 

THI: Ootame ja vaatame. Me ei tea praegu, mida gaasijuhet käitav firma täpselt tahab. Pärast seda, kui soomlased ütlesid esialgsele trassile ökoloogilistel põhjustel „ei”, on hakatud meile lähenema, et arutada teist võimalikku trassi. Ühtegi palvet Eestile veel ametlikult esitatud ei ole. Kui seda aga tõesti tehakse, tuleb kindlasti teha keskkonnamõjude uuring, nagu seda tegid soomlased. 

 

AJ: Kas te arvate, et gaasijuhtme projekt viiakse ellu? 

 

THI: Ei tea. Sellise projekti rahaline loogika ei ole päris selge. Kas Te teate, et gaasijuhe, mis pidi minema läbi Poola, oleks maksnud kolmandiku võrra vähem kui Nord Streami oma? Olgu sellega, kuidas on, pole kahtlust, et tulevatel aastatel muutub energiavarustuse küsimus Euroopa jaoks üha olulisemaks. Venemaa võib selle teguriga mängida. Seoses sellega tahaksin ma rõhutada vastuolu, mis Euroopas selles valdkonnas valitseb. On päris hämmastav näha, kuidas Euroopa Komisjon tegutseb – õigustatult – Microsofti vastu, sest see takistab vaba konkurentsi; samas näeb Brüssel asju teisiti, kui venelased teevad täpselt sama, mis Microsoft, nõudes, et teatud riigid annaksid talle varustuslepingute eest kontrolli gaasijaotusvõrkude üle! 

 

AJ: Kuna me kõneleme energiast, siis mida Te arvate tuumajaamast, mida Balti riigid üritavad koos Poolaga rajada, et vahetada välja Leedu Ignalina tuumajaam, mis peaks 2009. aasta lõpuks sulgetama (5)? 

 

THI: On ilmne, et energiavajadus kasvab meie piirkonnas nagu ülejäänudki Euroopas. Tuumaenergia on üks võimalus. On ka teisi. Mul ei ole tuumaenergia vastu midagi, tingimusel, et kasutatakse Lääne tehnoloogiat. Olen aga palju umbusklikum nende tuumajaamade suhtes, mille reaktorid on sama tüüpi nagu Tšernobõli omad. Sellised reaktorid töötavad aga Ignalina tuumajaamas ja Vene Sosnovõi Bori tuumajaamas, mis ei asu Eesti piirist kaugel. Neis elektrijaamades kasutatakse ainulaadseid reaktoreid, millel ei ole kaitsekatet, millega on varustatud kõik teised reaktorid. Sellepärast Tšernobõl selline katastroof oligi. 

 

AJ: Millisena näete Venemaad 2008. aasta valimiste eel? Kas arvate, et ta kujutab endast ohtu? 

 

THI: Kõik tahaksid selle riigiga normaalselt asju ajada, kas või sellepärast, et seal oleks võimalik nii palju saavutada! Kuid Euroopa valitsused on hakanud väsima. Venemaa ei tegutse ratsionaalselt. Tema hiljuti Eesti vastu võetud hoiak räägib paljugi. Venemaal on 143 miljonit elanikku, Eestis 1,3 miljonit... Küllap on alati võimalik leida see väike koer, keda peksta, kuid selline käitumine tundub mulle loomuvastane.

Kuna Venemaa ei ole ratsionaalne, saab ainult muret tunda selle üle, mis hakkab toimuma tuleval aastal. See umbusk tuleneb reast hiljutistest sündmustest: isegi kõnelemata sisepoliitilisest areenist ja sellest, kuidas koheldakse demokraatlikku opositsiooni, jäävad silma spionaaži suurenemine, Aleksandr Litvinenko mürgitamine ja teatavad kahtlased kaubandustavad. Nii otsustasid venelased näiteks kaheteistkümnekordistada ehituspuidu tollimakse, mis kujutab endast katastroofi Soome jaoks, mille paberimassivabrikud ei osanud sellist tohutut hinnatõusu ennustada. Samas stiilis andsid venelased hiljuti dekreedi Soome linnuliha boikoteerimiseks sanitaarsetel põhjustel. Kui aga ELis on üldse mõni maa, mille sanitaarinspektsiooni taset ma täiesti usaldan, siis on see igatahes Soome! 

 

AJ: 27. märtsil 2007 kirjutasid Läti ja Vene valitsus alla piirilepingule – tekstile, mille Läti parlament on juba ratifitseerinud, ja mida peaks põhimõtteliselt peatselt tegema ka Vene Föderatsiooni parlament. Kui see protseduur on lõpule viidud, jääb Eesti viimaseks Euroopa Liidu liikmesriigiks, kellel ei ole Venemaaga juriidiliselt tunnustatud piiri. On see Teie riigi jaoks problemaatiline? 

 

THI: Näete, veel üks Venemaa algatatud tüli, millel ei ole mingit juriidilist alust! Piirilepingule kirjutati 2005. aastal alla. Kuid Eesti Riigikogu leidis, et peab sinna lisama preambuli. Tollal ei olnud ma sellega nõus. Ma leidsin tegelikult, et see lisandus võiks tekitada tarbetuid komplikatsioone. Sellest hoolimata on väga tavaline, et parlamendid lisavad lepingutele nende ratifitseerimisel sissejuhatava protokolli. Sellel ei tohiks olla mõju lepingule endale. Venemaa arvas teisiti. Tal on see õigus, kuid kogu see tüli tundub mulle tarbetu. Kokkuvõttes ma sellepärast eriti ei muretse. Lõppude lõpuks ei ole ka norrakatel juba aastaid õnnestunud Venemaaga piirilepingut sõlmida... 

 

AJ: Te kasvasite üles Ühendriikides ja töötasite seal, Teil on endiselt sealne kodakondsus... Sellest tuleneb ka Teie „ameerikameelne” kuvand. On see õigustatud? 

 

THI: Selline suhtumine annab tunnistust intellektuaalsest ebakompetentsusest. Asjaolu, et keegi on Ühendriikides elanud ja et tal on küllaltki tuntav Ameerika aktsent, ei tähenda, et ta oleks tingimata ameerikameelne. Miks ma otsustasin 1994. aastast Euroopasse elama tulla? Võib-olla sellepärast, et mulle meeldib Euroopas elada! Teatud riikides kannatan ma siiski negatiivsete eelarvamuste pärast... 

 

AJ: Mis riikidele Te viitate? Kas äkki Prantsusmaale? 

 

THI: Ma ei tea... 

 

AJ: Kas Te õpite praegu sellepärast prantsuse keelt? Et oma kurssi ja isiklikke ning poliitilisi valikuid paremini selgitada? 

 

THI: Ma mõtlesin lihtsalt, et oleks hea prantsuse keel käsile võtta. Lisaks inglise keelele räägin ma hispaania ja saksa keelt. Mul jäi veel ainult valida itaalia ja prantsuse keele vahel... 

 

AJ: Võib kihla vedada, et Pariisis seda hinnatakse... 

 

THI: Tegelikult ma ei tea. Tõsiasi on see, et Ühendriikides kasvamine ei olnud minu valik. Ma jõudsin sinna kolmeaastaselt! Olen aastaid kuulnud, kuidas minust räägitakse: „Oh, ta räägib inglise keelt nagu ameeriklane.” Aga on tohutult palju asju, mis mulle Ühendriikides kasuks tulid. Ma sain Ameerika ülikoolides suurepärase hariduse. Ma usun, et paljud inimesed on nõus ühes minuga tunnistama, et eraharidus on Ühendriikides väga kõrgel tasemel. Ma olen sellele riigile tänulik. Kas see tähendab, et ma toetan automaatselt tema poliitikat? Absoluutselt mitte. Sellest saadik, kui ma end Eestisse sisse seadsin, loobusin ma isegi oma Ameerika kodakondsusest. Ma kolisin siia ajal, mil keskmine palk oli 150 dollarit kuus – mina ise sain 200 dollarit kuus. Samas töö, millest ma Tallinnasse tulles Ühendriikides loobusin, tõi mulle sisse 120 000 dollarit aastas... Lühidalt, on aeg, et mind lakataks taandamast mu oletatavale ameerika-kallakule. Jäetaks mind kõige sellega ometi rahule! 

 

AJ: 2005. aastal pidasite Te vajalikuks reageerida president Jacques Chiraci kriitikale, mille ta esitas Euroopa Liidu uute liikmesriikide kohta, kes asusid Iraagi küsimuses Ameerikaga samale seisukohale. Kuidas Te neid asju praegu näete? 

 

THI: Tõepoolest, 2005. aasta juulis, pärast Jacques Chiraci kuulsaid kommentaare, avaldasin ma Cambridge Review of International Affairs’is artikli atlandiüleste suhete kohta. Ma selgitasin, et Euroopa Liidu uued liikmesriigid on praegu samas olukorras nagu Prantsusmaa ja Saksamaa 1950. aastate algul: neil jääb üle üksnes Ameerikat tänada, et see tegutses neid mitu aastat rõhunud totalitaarse režiimi (antud juhul NSVL) kaotamise nimel. Ma hoiatasin ka, et see moraalne võlg Washingtoni ees kaob üsna kiiresti. Ning et pikemas perspektiivis ei põhjusta Euroopa Liidu vanade ja uute liikmesriikide vahel raskusi mitte suhted Ühendriikidega, vaid Venemaaga.

Minu arvates saab uutel liikmesriikidel olla Venemaast üksnes väga skeptiline ettekujutus, mis ei ühildu eriti vanade liikmesriikide huvidega. Nüüd ma näen, et osalt ma tollal eksisin. See, mida ma siis kirjutasin, on Eesti, Läti, Leedu või Poola kohta endiselt tõsi. Kuid sellest peale olen ma täheldanud, et mõne uue Euroopa Liidu liikmesriigi valvsus Moskva suhtes on nõrgenenud... 

 

Link prantsusekeelsele originaalintervjuule Politique Internationale'i veebilehel