- Reset +

President Ilvese vastused nädalalehe ''Den za Dnjom'' küsimustele 4. jaanuaril 2008

04.01.2008

Jevgenia Garanža 

 

Aastavahetusel panevad paljud inimesed traditsiooniliselt kirja asju, mida nad kavatsevad uuel aastal teha. Näiteks, loobuda suitsetamisest jne. Kui teie koostaksite sarnase nimekirja, siis milliseid eesmärke paneksite siia enda jaoks ja Eesti jaoks?

Suitsetamise olen ma juba maha jätnud.

Kui rääkida isiklikust soovide nimekirjast, siis endale tahaksin vaid ühte – senisest enam aega lugemiseks ja kirjutamiseks.

Eestile aga soovin rohkem hoolivust ja vastutust. Need sõnad käivad käsikäes. Hoolivus iseenda, oma lähedaste ja oma riigi suhtes tähendab ka vastutust iseenda, lähedaste ja riigi eest. Kui sellist vastutust on piisavalt, seisab rahvas tugevalt ja riik kindlalt.

Arvan, et ka meid ümbritseva avaruse märkamine ja selle tunnetamine on väga oluline. Eesti ei ole üksi, kõigist unustatud, kusagil maailma serval. Meie ümber on liitlased, kellele võime rasketel hetkedel toetuda nagu nemad võivad meie abile loota, kuid meid ümbritsevas maailmas on ka riike, kelle püüdluste suhtes tuleb jätkuvalt teravat tähelepanu ilmutada.

Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liige ei saa sellest kõigest vaikselt kõrval seista ning teha nägu nagu see meid ei puudutaks. Puudutab küll, sageli otsesemalt kui me esmapilgul arvame. Seega – märgakem avarust ja osakem selles avaruses õigesti käituda.

Ja veel. Meil tuleb õppida Eestit ja iseennast vaatama väljastpoolt, nende inimeste pilguga, kes loevad igapäevaselt Financial Times´i, New York Times´i, Le Monde´i, Frankurter Allgemaine´t. Pangem Eesti maailma või vähemalt Euroopa konteksti ja me võime olla edukamad. 

 

Oma ametiaja alguses seadiste endale eesmärgiks, et niinimetatud ''vene kaasmaalastest'' saaksid teie kaasmaalased. Mida olete teinud selle eesmärgi nimel?

Mina ei ole kunagi kasutanud väljendit ''vene kaasmaalased'', vaid olen alati rääkinud minu kaasmaalastest. Ja ma pole kordagi öelnud, et Eesti venekeelsetest inimestest alles peaksid saama minu kaasmaalased. Nad juba on seda. Nad said minu kaasmaalasteks siis, kui otsustasid Eesti iseseisvuse taastamise järel augustis 1991, et nad jäävad Eesti Vabariiki. Ma tänan neid selle valiku eest ja kinnitan, et Eesti on venelastele nagu ükskõik millisele siinsele rahvusele turvaline paik.

Kuid on üks ''aga''. NSV Liidu ajal Eestisse tulnud ja siia jäänud inimesed ja nende järeltulijad on minu tõelised kaasmaalased siis, kui nad peavad Eesti riiki enda omaks ja mõistavad, et eestlastel on ajaloolised ülimalt valusad kogemused elust möödunud sajandi kolme järjestikuse okupatsiooni all. Meil kõigil peab jätkuma suuremeelsust ja oskust näha ja mõista ka teiste tragöödiaid.

Nii on eestlastele on sügavalt solvav ja absoluutselt vastuvõetamatu, kui võõrvägede sissetungi Eestisse ja sellele järgnenud kuritegusid nimetatakse vabastamiseks.

Mineviku mõistmine on oluline kõigile, kes me Eestis elame ja kes me jääme siia elama. Siis on meil on tõesti ühine tulevik. Kui see tundub aga kellelegi ilmvõimatu, siis Eestis kui Euroopa Liidu liikmesriigis pole keegi sunnismaine, siin ei teatata välismaale reisijale – ''nevõjezdnoi''. Eesti kodanik või Eestis alalise elamisloaga elav inimene saab alati kolida mujale Euroopasse ja seal tööle minna.

Seega, riik peab tegema kõik, et meie inimesed Eestisse jääksid. Pealegi avastab siit mujale Euroopasse kolinud eesti venelane väga kiiresti, kui venesõbralik koht Eesti tegelikult on, kuidas mujal pole venekeelseid koole ja seal ongi assimileerumine ainus väljapääs.

 

Kas presidendi rahvusvähemuste ümarlaud jätkab oma tööd ja kas olete leidnud muud vormid, kuidas tegeleda rahvusvähemuste küsimusega Eestis?

Kui ümarlaual on mõtet, peab ta asuma täitevvõimu juures. Siin tuleb näha selget vahet riigi lõimumispoliitikal, mis on valitsuse pädevuses ja mille eest seisab eelkõige rahvastikuminister ning kodanikuühiskonna enda algatustel, millele viimati saime mõelda nädal tagasi, kui rahvusvähemuste kultuuriühendusi liitev ''Lüüra'' korraldas Tallinnas uhke laste- ja noortefestivali ''Sinilind''.

Rahvusvähemuste temaatikaga hakkab tegelema Ühiskondliku Leppe Sihtasutusest välja kasvanud Eesti Koostöö Kogu, kes detsembri keskel kogunes oma esimesele foorumile. Presidendi roll piirdub sihtasutuse asutaja õiguste ja kohustustega. See piirdub minu kui Eesti Vabariigi kodaniku sooviga kaasa mõelda ja anda oma panus Eesti paremasse tulevikku.

Sest, vaadake, kodanikuühiskonda ei looda ega suunata ülevalt, riik ei saa seda juhtida. Kodanikuühiskonna selge ja järjekindel hääl meenutagu rahva esindajatele ja nende poolt ametisse pandud valitsusele, et kodanikud osalevad oma riigi tuleviku kujundamises iga päev, mitte vaid kord nelja aasta järel.

Eesti Koostöö Kogu esimesel foorumil arutatud Harta 2008 tekst, mis hakkab asendama viie aasta eest sõlmitud Ühiskondlikku Lepet, võtab luubi alla just need teemad, mis on ühiskonnale kõige olulisemad: hariduse, rahva tervise, tööjõu probleemid ning eestlaste ja Eestis elavate erinevate rahvuste omavahelised suhted. 

 

Paljudele venekeelt kõnelevatele Eesti elanikele oli suureks pettumuseks, kui oma teleesinemises aprillirahutuste ajal te nimetasite kurjategijateks neid inimesi, kes osalesid rahutustes, kuid ei leidnud sõnagi neile, kelle jaoks mälestussamba teise kohta viimine sel viisil oli tõsine tragöödia. Millest lähtusite oma esinemise koostamisel ning kas praegu, rohkem kui poole aasta möödudes, leiate, et olnuks võimalik valida teisi sõnu?

Mulle ei meeldi iseennast tsiteerida, kuid pean seda nüüd siiski tegema. Ütlesin 27. aprilli teleesinemises, et eelmisel ööl Tallinnas toimunud rüüstamisel, laamendamisel ja röövimisel ''ei olnud midagi ühist hauarahu või Teises maailmasõjas langenute mälestuse hoidmisega''.

Selle lausega on kõik öeldud. Ma mõistan nende inimeste tundeid, kes kaotasid lähedased Teises maailmasõjas. Ükskõik millisel selle sõja rindel, sest sõda on sõda ja mundri värv on hukkunute omastele kõige vähetähtsam.

Aga samavõrd mõistan ma, et rüüstamiste ja laamendamisega silmitsi seisev riik ei saa kõhelda ega ebaleda, kui on vaja taastada kord ja julgeolek. See on iga riigi kohus oma kodanike ees.

Ja veel mõistan ma nende inimeste tundeid, kes tundsid ülimat nördimust, kui Eesti demokraatlikult valitud parlamendi ametisse pandud valitsust nimetati kevadel fašistlikuks või noored skandeerisid “CCCP forever!”. Mulle näib, et neil lastel on ajalootunnid vist vahele jäänud, sest muidu nad teadnuks konkreetsete sõnade ja väljendite tähendust. Eesti valitsus ei ole fašistlik ja kuritegelikku režiimi, milleks NSV Liit oli, ei igatse tagasi ükski normaalne inimene.

 

Pronksmehe loo mõju Eesti ühiskonnale, rahvusvahelistele suhetele ning majandusele hinnatakse väga erinevalt. Ühed väidavad, et kõik nimetatud sfäärid on raskesti kannatada saanud, teised usuvad et tegelik kahjum oli minimaalne. Milline on teie seisukoht?

Kui rahvusvaheliselt vaadata, siis tõestasid kevadised sündmused, et Eesti ei ole üksi, meil on tugevad liitlased nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. See teadmine on väga oluline.

Siseriiklikult on pronksmehe loo puhul kõige kahetsusväärsem või kahjulikum, et sündmusi ennast ja selle eellugu kajastades kujunes stamparvamus, nagu väljendaksid toimunud rahutused venekeelsete inimeste vastandumist Eesti riigile. See arvamus on loodetavasti vale, aga kuumaks köetud õhustikus on väga keeruline seda õigesse suunda parandada. Peame alati arvestama, et äärmused on küll väga nähtavad, aga ei nad esinda kunagi valdava osa inimeste arvamust.

Siiski on minu arvates esmatähtis endale teadvustada, et demokraatlikus ühiskonnas, ka Eestis, saavutab mingi huvigrupp endale soovitud tulemuse ainult seaduslikul ja üldiselt aktsepteeritud viisil. Kui aga mistahes osa ühiskonnast omandab ekstreemse imidži, ei arvesta ühiskond tervikuna enam nende soovidega, rääkimata nõudmistest. Sellisel juhul ei soovita nende püüdlusi enam mõista.

Nüüdseks on aga pinged juba piisavalt jahtunud ning ma usun, et inimestevaheline teineteise mõistmine on hakanud taastuma.

Majanduse puhul aga tuleb aru saada, et idast kehtestatud majandussanktsioonid, olgu need reaalsed või näilised, varjatud või avalikud, tabavad valusalt neid, kellel on Venemaaga enam majandussuhteid. Eesti puhul tähendab see sageli just venekeelseid inimesi. See tähendab, et sanktsioonide kehtestajad teevad seda just siinsete venelaste arvelt.

Kuid tulles vastuse alguse juurde, on tegelikult selge, et ei suurim mõju polnud ei "pronksiööl" ega "aprillisündmustel", vaid hoopis "mairünnakutel" Eesti serveritele. See andis põhjuse NATO-le ja lääneriikidele tunnistada küberjulgeoleku olulisust. Ja selle kõige tulemusena otsustati teha NATO küberkaitsekeskus just Eestisse. Nii usun, et viie aasta pärast, kui 2007. aastale tagasi vaatame, hindame just seda selle kevade mõjuvamaks sündmuseks. 

 

Ajakirjas ''Diplomaatia'' avaldatud artiklis väljendasite seisukohta, et Eesti võiks Venemaa suhtes rakendada ''heasoovliku hoolimatuse poliitikat''. Miks teie arvates just selline poliitika oleks Eestile kasulik?

Esiteks peab Venemaa enda ees seisvates valikutes selgusele jõudma ja see ei saa juhtuda enne märtsikuiseid presidendivalimisi. Teiseks vajab ka Lääs – Euroopa Liit ja NATO – järelemõtlemisaega, et kujundada oma suhtumine tänasesse Venemaasse.

Sellisel time out perioodil ongi minu arvates kõige õigem kasutada Venemaa suhtes heasoovliku hoolimatuse poliitikat. See tähendab, et me eirame Venemaa retoorikat ega kipu vastama igale ähvardavale lausele, mis sealtpoolt kostub ning see tähendab ka, et meil pole vaja nuriseda lääneliku demokraatia puudumise järel Venemaal, sest me ei muuda Venemaal midagi. Venemaa valib oma arengutee ja suunad ise. Kas selline pole lähenemine, mida Venemaa on ise Läänelt pidevalt nõudnud?

Kuid kaks olulist täpsustust. Me ei nurise Venemaal toimuva pärast ainult seni, kuni see käitumine on sisemaine ega riku rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste norme. Ning heasoovliku hoolimatuse poliitika eeldab Euroopa kindlat seisukohta, et sellistel riikidel nagu Venemaa ei ole õigust kaasa rääkida, mida ja kuidas teevad Euroopa Liidu liikmesmaad. 

 

Kas leiate, et Eesti teadmised oma idanaabrist ning valmisolek kaitsta enda huve sellises naabruses on piisavad ja et sellele teemale pöörakse piisavat tähelepanu?

Eestil on väga häid diplomaate ja riigiametnikke, kelle teadmised Venemaast on suurepärased ning nad teevad igapäevaselt väga head tööd. Ma arvan, et Venemaale, kui meie naabrile, pööratakse küll piisavalt tähelepanu, ka Eesti kui riigi poolt. Põhjus on selge: oma naabreid lihtsalt ei ole võimalik ignoreerida. Ja ei tohigi.

Kui ma aga vaatan Eesti ajakirjanduses avaldatud arvamusi, siis näen ma seal ka pealiskaudsust ja igavat stamp-mõtlemist. 

 

Aasta lõpus juhtunud devalveerimispaanika näitas selgelt, et isegi kui meil pole põhjust rääkida majanduskriisist, siis teatud närvipinge selle küsimuse ümber on ühiskonnas olemas. Kuidas hindate tegelikku olukorda Eesti ja Euroopa majanduses, ning kuidas oleks võimalik teie arvates tekitanud närvipinget leevendada?

Majanduskriisist ei ole meil vähimatki põhjust rääkida. Meil ei ole ka vähimatki põhjust rääkida Eesti krooni devalveerimisohust. Kui keegi väidab teisiti, siis ta kas ei saa asjadest aru või külvab meelega paanikat.

Küll aga peame aru saama, et turumajanduses on nii arengut kui ka muutumisi. Me näeme majanduskasvu tõenäolist aeglustumist praegu kõikjal arenenud riikides, kus sissetulek ei sõltu tooraine ekspordist. Ka Eesti, oma suuresti väliskaubandusele tugineva majandusega on jõudmas ühest kiirest kasvuperioodist madalamasse kasvuperioodi. Edaspidi kasvab meie majandus tasakaalukamalt ja selles pole midagi hirmutavat.

Ma kinnitan teile, et Eestil läheb jätkuvalt hästi ja Eesti krooni kurss püsib. Jutud devalveerimisest on asjatundmatud. Või küüniliselt omakasupüüdlikud. Hiljuti kaotasid ju kuulujutte uskuma jäänud inimesed kaks korda: esimene kord, kui vahetasid paanikas kroone eurode vastu ja teist korda, kui jälle pidid maksma teenustasu, et saada kroone jõulukinkide ja igapäevase leiva ostmiseks.

Kindlasti iseloomustab meie majandust kõrge inflatsioon, kuid hinnatõus ja inflatsioon on ülemaailmne, mitte vaid Eestile omane nähtus. Vaadake ringi ja te näete, kuidas paljudes riikides on kallinenud nii toit kui ka energiakandjad.

Eriti nafta hinna astronoomiline kasv paneb tooraineta riike otsima alternatiive, millest kõige perspektiivikam on biokütus. Sellest tulenevalt tõusevad ka teravilja, maisi ja muude võimalike biokütuse vormi hinnad, tõuseb inimestele mõeldud teravilja hind, samuti loomsööda hind, mis aga tähendab, et kallineb ka liha ja piim. See pole teps mitte vaid Eesti probleem, see on ülemaailme häda. 

 

Vabariigi Presidendi amet on üks selliseid, mille mõju aluseks on pigem autoriteet kui reaalne võim. Praegu paistab, et meie ühiskonnas ning poliitikas lugupidamine autoriteetide vastu järjest langeb. Kas tunnete seda omal kogemusel ning kuidas saate sellega hakkama?

Ainuüksi möödunud aasta augustist detsembrini külastati Eesti presidendi kodulehekülge www.president.ee üle 100 000 korra. Järelikult inimesi huvitab, millega Kadriorus tegeldakse.

Üldiselt aga arvan ma, et ametisoleval presidendil ei ole paslik arutleda enda võimaliku autoriteedi üle.