- Reset +

"President Toomas Hendrik Ilves: Keskenduda tuleb ideedele!", Maatriks, 22. november 2007

22.11.2007

Intervjueerisid Veiko Tamm ja Karl Martin Sinijärv

 

See lugu ei alga küsimusega. Lugu algab hoopis tervituskõnega, mille Toomas Hendrik Ilves peab intervjueerijatele. Kõne sõnum on rohkem kui ootamatu ja paneb sügavalt järele mõtlema, kas säilitavad ja konserveerivad organisatsioonid ei ole mõne asjaga natuke liiale läinud. Nimelt, teadaolevalt IT-keskses riigis ei ole ...

Tere tulemast Eesti Vabariigi Presidendi kabinetti, kus tänu muinsuskaitsele on ainult kaks pistikut ja siia ei ole võimalik panna arvutit, kuna need pistikud on muin­suskaitse all! Nii et meie elame väga kõrg­tehnoloogilises riigis. Mööbel on sama nagu 1938. aastal, siis ei peetud vajalikuks panna rohkem kui kaks pistikut sellise suurusega tuppa. Kuna tuleb muinsust kaitsta, siis me ka oleme muinsuses. 

 

 

Äkki oleks võimalik muinsus- ja looduskaitset rakendada ka veebile? Luua virtuaalne-ajalooline internetikaitseala?

Minu arust muinsuskaitse oleks pidanud nõudma, et me jätkaks siin Windows 3.1 -ga. Ei mingit uut asja! Raudselt tuleb nõuda, et kui siin ajaloolisel hetkel kasutati 3.1-te, siis seda muuta ei tohi! 

 

Teie nii Ameerikas kui Eestis elanud inimesena...

Ei, sellest me ei räägi! Ma olen alates 13-aastasest programmeerinud. Ma võin rää­kida arvutitest. Mingit väliseestlase Eesti ja Ameerika võrdlust ma teha ei taha.

Ma hakkasin 90ndate alguses rääkima Eesti poliitikutele, et meil on infrastruktuu­ri mahajäämus teede-sildade osas 50 aastat. Et seda tasa teha ja jõuda sinna, kus on Soo­me või Saksa või USA, see võtab kaua aega. Aga IT on uus valdkond, IT osas me oleme kõik üldjoontes samal stardipositsioonil ja kulutused on suhteliselt väikesed, võrreldes 4-realise Tallinn-Tartu maanteega. Sellepä­rast tasub IT-sse investeerida. See esialg­ne hoiak töötas. Et Eesti on edukas ja edu­meelne ja seisab teistest riikidest ees oma innovaatiliste lahenduste poolest - nagu metatasandi tarkvara. Meil on see olemas, tarkvara ülekantud mõttes. Me nuputame huvitavaid asju, mis ei ole lihtsalt Skype, vaid tiigrihüpe, e-valimised... Inimesed läk­sid meil kiiresti üle WiFi-le. Asi ei olnud mit­te WiFi tehnoloogias, vaid inimesed ise olid väga altid seda tegema.

Näiteks selline lugu. Keegi küsis Eesti suursaadiku käest, et kas teil on palju inter­netikohvikuid kuid seal Tallinnas? Saadik vastas, et ei ole. Mille peale küsija arvas, et nojah, te pole ikka nii arenenud. «Ei», ütles suursaa­dik, «meil ei ole kuigi palju internetikohvikuid, sest Tallinn on igal pool wifistatud.»

Aga samas mõtleme me natuke liiga pal­ju sellele, et mida teised meist arvavad. Me võiksime rohkem usaldada enda intuitsiooni ja teha neid asju, mis meile tunduvad head. Eesti valitsuse üleminek 1999. aastal intranetipõhisele asjaajamisele oli samm õiges suunas. Kindlasti innovaatiline idee. Aga kas meil alati ikka on kõige innovaatilisemad ideed, seda on raske öelda. Üldiselt minu kogemus ütleb, et Eesti on viimase 15 aas­ta jooksul sageli olnud see riik, kes mõtleb esimesena asju välja, aga võib-olla alati ei lähe kaasa, kui teised midagi välja pakuvad. Ma usun, et me oleme küll suhteliselt heas olukorras, aga peame pidevalt jooksma, et mitte maha jääda.

Samas. Ma kolisin 5 aastat tagasi Tallin­nas ühest korterist teise ja helistasin tele­fonifirmale, et olen kolinud ja oleks vaja uut ühendust. Neiu küsis selle peale, et kas tu­leme kell 14, 16.30 või 17, et need on praegu ajad, mis on täna lahti. Siis, kui mind valiti Euroopa Parlamenti, üürisin korteri ja te­gin taotluse, et saada internetiühendus. Kui möödunud 7 nädalat ja midagi ei olnud juhtunud, helistasin oma korteriomanikule ja ütlesin, et 7 nädalat on läinud ja ei mida­gi. Ja tema ütles: ainult 7 nädalat? Igatahes selle võrdluse järgi võis uhkust tunda selle üle, kuidas Eestis aetakse asju. 

 

Kui Las Vegases CES messil tutvustati meile WiMaxit ja nad kuulsid, et meil on juba 80% Eestist sellega kaetud, tegid ameeriklased suured silmad. Aga sellist asja võiks ju kuidagi maailmas laiemalt kuulutada?

Me ei pea kogu aeg mõtlema võidurelvastu­misele. Me ei pea kohe instrumentaliseerima oma edumaad propagandas. Me võime ise rahul olla sellega, et meil läheb hästi, ja tunda selle üle uhkust.

Me kõik oleme kogenud sellist solvan­gut, kuidas keegi tuleb ja kiidab meid, aga kütuse taga on hoopis mingi eelarvamus. Umbes nii, et «Ma poleks ette kujutanud, et teil on sellised asjad siin. Ma tulin siia ja arvasin, et see on mingi Borati maa ja nüüd selgub, et siin on mõnes valdkonnas palju kaugemale jõutud kui minu väga arenenud kodumaal.»

Vahel läheb asi absurdini. Mõned inime­sed on ehk isegi liiga vaimustatud. Mäletan, ükskord kirjutati Economistis, kuidas abso­luutselt võimatu olevat olnud Moskvas asju ajada ja et nii oleks tahtnud olla Eestis, kus sa toksid mobiiltelefoni lihtsalt paar numb­rit sisse ja saad oma lennupileti kohe kätte. See on teine pool meie mainest, inimesed kujutavad ette, et siin on võimalik kõike kõhe teha. 

 

Mida teha, kui üks poliitiline jõud mõtleb välja inimestele kasuliku idee, aga järgmine jõud loobub sellest? Mõni aeg tagasi Intel pakkus meile välja WiMaxi TestSite'i idee Tallinnasse, aga siis tuli uus poliitiline jõud ja kõik investeeringud läksid meie jaoks kaotsi.

See mõttekäik, et idee on küll hea, aga kuna see on kellegi teise oma, siis tuleb see ära lõpetada, on ennekõike poliitiline probleem. Ja muidugi ei ole see ainult Eesti probleem, see on paljude probleem. Tiigrihüpe töötas just sellepärast, et me algusest peale otsustasime, et seda ei tohi politiseerida. Kui niisugust asja saab samastada ühe või teise poliitilise jõuga, siis see ei arenegi kuhugi.

Mul on kahju, kui tehnoloogiat peetakse ühe või teise erakonna asjaks. See TestSite Estonia idee oli juba 1994. aastal olemas. Ma rääkisin Microsoftiga kunagi sellest. Miljoni­line Eesti on piisavalt suur mudel, et midagi mõistlikku järeldada, ja piisavalt väike, et olla uuritav. 

 

Kas Eesti on tehnikaga ülemäära täitunud või pigem arengumaa? Kuhu Eesti tehnoloogiline areng peaks minema ja kui palju president kui institutsioon seda suunata saab?

President ei saa põhiseaduse järgi midagi suunata - meil on parlamentaarne riik, kus presidendil puudub täitevvõim. President saab ainult rääkida sellest, mida ta oluliseks peab. Ma arvan, et tehnikale keskendumine on vale. Me peame keskenduma innovaatilisusele, uute ideede loomisele, uute lahen­duste leidmisele.

See, kui palju sul on plastmassi, terast ja räni, on suhteliselt ebaoluline. Skype'i idee või lahendus ei tulnud mitte tehnikast, vaid ajutegevusest. Kui vaadata Eesti patente per capita, siis see number on masendavalt ma­dal. Isegi kordades, suurusjärgu võrra ma­dalam kui mitmetel teistel Euroopa riikidel. Miks ennast tehnikat täis laadida, kui me ise ei tooda mingeid ideid? See edasi ei vii. 

 

On ju kõikvõimalikku muud tehnikat peale IT ja interneti? Mis sorti tehnilisi seadmeid te tarvitate? Kas te kasutate talus ka mingit ökotehnoloogiat? Mis juhtub, kui teil elekter ära läheb?

Mul on näiteks kanalisatsiooniks väga öko­loogiline imbväljak. Paraku on need ökoloo­gilised lahendused väga kallid. Sa võid suvel soendada vett päikesepaneelidega, aga nen­de ostmine on väga kallis. 

 

Kõik räägivad, et energia kasutamine järjest kasvab ja fossiilsed energiaallikad on lõppemas? Kuidas teie arvate?

Pärast seda, kui olin umbes 7 raamatut lu­genud teemal, kuidas kõik on läbi, sattus mulle kätte ühe targa taanlasest naftaeksperdi raamat nafta kohta. Nafta ajalugu: 1807. aastast hakati seda pumpama ja iga 10 aasta järel öeldakse, et kõik on läbi, ja siis tuleb jälle mingi uus avastus. Ekspert hoiatab, et ei ole eriti tark praegu öelda, et kõik on läbi, sest see pole üldse kindel.

Olles seda tsiteerinud, arvan ma siiski - me peame tõsiselt keskenduma alternatiiv­setele energiavormidele. See on valdkond, kus me kõik võiksime kaasa mõelda. On vaja panna meie ajusid, tarku inimesi tegelema lahendustega. Kuidas paremini hoi­da soojust, toota elektrit või midagi muud. See kuulub rubriiki innovatsioon. 

 

Milline on teie suhtumine tuumaenergiasse?

No siin on palju hüsteeriat. Ütleme ausalt, ega Tšernobõl polnud just õnnestunuim mainekujundusprojekt tuumaelektrile.

Loomulikult on hirmud, aga me peame valima. Head lahendust pole veel leitud. Uus lahendus peaks olema hoopis teistsugune energia, ei peaks kätkema endas praeguseid probleeme. Millalgi niikuinii lõpeb meie fossiilkütus. Samas ma ei näe, et Eestis tegel­daks piisavalt küsimusega, kuidas leida uusi energiaallikaid.

Kui senine kütus hakkab tõesti kas otsa saama või saadakse aru, et hind on liiga kõrge, siis miski muutub. Aga juba praegu tasuks tegeleda teiste võimaluste otsimise­ga. 

 

Miks Eesti ei võiks võtta kursiks minna rohkem üle hübriid- ja elektriautodele?

Kindlasti. Aga üldine hoiak on Eestis, et see ei ole valdkond, millega riik peaks tegelema. Pigem jääb see autoomaniku otsustada, aga Toyota Prius näiteks on vist palju kallim kui mingi teine mudel. 

 

Pariis tellis paarkümmend tuhat lihtsat jalgratast avalikuks kasutamiseks...

Amsterdamis tehti see ära juba kolmkümmend aastat tagasi. Mastaabiefekt. Meil töö­taks see Tallinnas, aga siin ei ole mõeldud sellele, et luua vastavaid teid jalgrataste jaoks. Kui sa oled Amsterdamis või Münche­nis, siis igal tänaval on oma jalgrattarada. Sina ei jaluta seal, sest keegi sõidab sulle otsa. On eraldi jalgrattafoorid. Iga tänava­nurga peal. Niimoodi tekib jalgrattakultuur. Meil tuleb arvestada ka meie klimaatilise reaalsusega. Quod licet Paris, non licet Tallinn. 

 

Kas teil kui presidendil on mingid spetsiifilised nõuded arvutite ja tehnoloogia alal?

Ütleme nii, et Eesti riigiasutustel on kõrgen­datud nõuded, NATO liikmesriikidel on kõr­gendatud nõuded, Euroopa Liidu liikmesrii­kidel on omamoodi kõrgendatud nõuded ja asutusena Vabariigi Presidendi Kantselei vastab nõuetele.

Ei midagi müstilist. Riikide vahel on kokku lepitud, milline peaks olema julgeoleku aste, ja me oleme kohustatud NATO liikmes­riigina seda täitma.

Ma ei pelga tehnoloogiat, 1968. aastal ma hakkasin õppima programmeerimist, ja teenisin sellega teatud määral elatist. Olin ülikoolis ja programmeerisin Assembleris PDP 8-t, millel oli 8 kilobaiti operatiivmälu ja mis võttis sama palju ruumi, kui see laud siin. Nii et ma ei pelga tehnoloogiat, aga sa­mal ajal ma tahan saavutada midagi muud.

Firmades, asutustes, valitsustes juhtub sageli, et selle asemel, et teha seda, mida sa pead tegema, sa keskendud varsti ainult IT-le. See muutub mingiks eesmärgiks iseene­sest, mis tähendab, et põhitegevus jääb soi­ku. Muidugi on kergem kirjutada luuletust, kui sul on tekstitöötlemisaparaat, võrreldes käsitsi kirjutamisega, aga kipub olema nii, et kui sa hakkad muretsema rohkem klaviatuuri või ekraani pärast või et missugune programm sul on, ja mõtled sellele rohkem kui luuletusele endale, siis oled valel teel. Mistõttu minu eelistused tehnoloogia puhul on sellised asjad ja lahendused, mis võima­likult vähe segavad lõpptulemuse saavuta­mist. 

 

Teie esimene arvuti...

...oli Apple 2e. See oli 27 aastat tagasi. Kui ma olin Vaba Euroopas, otsustasime, et vana arvutipargi asemele võtame toimetuses kõi­gile Apple'id. Tollal oli System 7 upgrade in system. Oli hea ja uus ja mulle meeldis. Ja kui ma tulin Eesti Vabariigi teenistusse, siis Apple'id ei olnud ühildatavad ja neid peeti liiga kalliks, seega ma kasutasin Window­siga masinat. Kui ma lahkusin välisministriametist, siis esimene asi, mida ma tegin - ma ostsin endale Apple'i. Praegu on mul neid mitu. Mul on iMac, mul on MacBook, abikaasal on ka.

Ma lihtsalt väsisin ära vajutamast Ctrl-Alt-Del iga 45 minuti tagant, on mõnus töö­tada arvutiga, mis ei külmu kinni. Ma ei taha teha mingit reklaami, see on lihtsalt minu isiklik eelistus. Kogu Mac vs Windows sõda on gustibus non disputandus - üks eelistab ühte, teine teist. Mul on lihtsalt mugav Maci kasutada ja nagu ma enne ütlesin, oluline on, et see tehnoloogia ei sega mul eesmärkide saavutamist, ta ei sekku minu tegevusse. 

 

Kui palju kasutate arvutit ja internetti töös ja palju vabal ajal? Mängite ka?

Ma ei mängi ühtegi mängu. Kui mu poeg oli 13-14 aastane, siis me mängisime. Arvuti­mängud tuleks kõrvaldada kõikidest arvu­titest, sest ma olen näinud, kuidas töö jääb täiesti seisma, kui inimesed hakkavad nen­dega tegelema. Ma olen näinud inimesi, kes on lausa hullunud, ja mitte ainult keerulistest arvutimängudest, aga ka näiteks Tetri-sest. Kõik välja arvutitest! Kohe!

Mul ei ole nii, et on töö ja vaba aeg. Aga selle töökoha juures on meeldiv, et ma te­gelen nende asjadega, mis mind niikuinii huvitavad. Kui ma näiteks ei jää magama, ja otsin mingit huvitavat, aga tööga seotud asja internetist, siis kas see on vaba aeg või töö? Ma ei oska öelda. Igatahes arvuti on vahend, mitte eesmärk. 

 

Väidetakse, et tulevikus ongi kõik virtuaalis - kui hirmus see tulevik teie jaoks paistab?

Ma arvan, et see kõik on üle pakutud. Hea raamatu lugemine on alati kasulikum kui ar­vutimängud ja samuti kasulikum kui teleka vaatamine. Ma ei vaata telekat ega kasuta tehnoloogiat selleks, et meelt lahutada. Väl­ja arvatud selles mõttes, et ma leian asju, mis mind huvitavad. Ma ei muretse tuleviku virtualiseerumise üle. 40 aastat tagasi mu­retseti, et televisiooni vaatamine rikub meie teadvust.

Aga ma olen kindel, et ajakirjandus on muutunud tänu internetile küllasemaks. Kui sa võtad mõõdikuks klikke ja reklaamitulud sõltuvad sellest, siis muidugi pikk põhjalik uudis Euroopa Liidu kohta ei too palju klikke, aga kui seal kõhe kõrval on Britney Spearsi viimane lugu, siis seda kükitakse üsna palju. Ma näen, et iga päev on mõni lugu Britney Spearsi kohta. See on interneti võimaluste mõju ajakirjandusele ja vastupidiselt sellele, mida inimesed ootasid, et internetiga läheb ajakirjandus paremaks, minu meelest on läinud nigelamaks. 

 

Kas küberkaitses oleks võimalik rakendada rahvuslikku ressurssi? Luua Küberkaitseliit? Kas tuleks inimesi selles osas koolitada?

Võimalik, et kaitse seisukohalt tuleb mida­gi teha, aga üldiselt on lahendused pigem juriidilised. Seadusandlus on liig nõrk üle Euroopa, sest a priori on küberrünnakud piire ületavad asjad. Oleks seadusandlus ühtlaselt karm, siis oleks selles ehk efek­ti. Ei suudeta tuvastada, kust asjad tulevad, sest need on botnetid, aga tegelikult on botnettide kontrollijad tuvastatavad ja kui need inimesed teavad, et nad muutuvad Euroopa Liidus tagaotsitavaks, siis nad ehk mõtlevad ümber.

Aga ma pean teid kurvastama, et termin Küberkaitseliit on juba välja mõeldud ja ra­kendamisel.

Suurem probleem on see, et meil on pal­ju inimesi, kes kasutavad arvuteid, aga liiga vähe inimesi, kes oskavad neid programmeerida. Nii nagu meil on palju inimesi, kes õpivad avalikku haldust, aga kui sinu avalik­kuse sees pole piisavalt palju matemaatikat õppinud inimesi, siis me muutumegi üheks suureks sotsiaalministeeriumiks. Meil on vaja rohkem reaal-, loodusainetel mõtlevaid inimesi. Meil on matemaatikuid vaja, inime­si, kes oskavad mõelda arvuti keeles. Mitte aga ainult tarbida teiste loodud toredate programmide virtuaalset omandit. 

 

Missugused koostööprojektid välisriikidega, mis võiksid otseselt mõjutada Eesti arengut, on praegu käivitunud läbi teie kontaktide? Mida saaks president selles suunas teha?

Ma olen läbi aastate üritanud neid asju teha. Kunagi viisin president Meri kokku Microsof­tiga. Minu meelest on meil siin paar problee­mi, mida tuleb lahendada ja kus president saab kaasa aidata. See teema on mulle väga südamelähedane.

Eesti on väga arenenud riik IT alal, aga Euroopa Liidu sees (kusjuures rikkudes Eu­roopa Liidu seadusi) käsitletakse meid vahel mingi mahajäänud kohana. Selle tulemuse­na, et Eestit ei tunta, näiteks iTunes ei tööta Eestis, iPhone ilmselt ei hakka töötama Ees­tis, Amazonis on teatud liiki raamatuid, mida ei saa tellida. Teatab sulle, et see raamat ei ole tellitav teie riigis.

See kõik on täiesti vastu Euroopa Liidu seadusandlusele. Kui on ühisturg, siis peab sul olema igal pool õigus osta, sõltuma­ta sellest, kus sa oled. Ma väga loodan, et Nellie Croes (Euroopa Liidu konkurentsivolinik) hakkab sellega tegelema, sest see olukord on täiesti absurdne. Ma toon ühe näite. iTunesist saab tellida muusikat ainult siis, kui sul on teatud riikide, ütleme, vana Euroopa Liidu liikmesriikide krediitkaart. Mul juhuslikult on krediitkaart Belgiast, sellest ajast, kui ma olin seal parlamendis. Ma tel­lisin sõbrale Eestis kingituseks ühe pala, aga sõber ei saanud seda alla laadida, kuna temal puudub niisugune krediitkaart. Kuigi ma olen selle eest ära maksnud. Absurdne! Täiesti absurdne!

Või siis probleem iPhone'iga. Eestlased ostavad iPhone'i ja muugivad ta lahti, rik­kudes tegelikult intellektuaalset omandit, kuna Apple'il on selline monopolistlik suhtu­mine, et iPhone ei tulegi Eestisse. Igas riigis tehakse leping ühe firmaga ja nad ei tunne huvigi selle vastu, et Eestis kellegagi leping teha. Ma ei otsi praegu koostööd mingite fir­madega, ma otsin, täpsemalt, mina tahan, et Euroopa Liit tunnistaks oma halba käitumist. Ma usun, et Eesti on parimas positsioonis, et selliseid asju ka teiste riikide jaoks korral­dada aidata, sest meid tunnustatakse kui rii­ki, mis on tehnoloogiliselt väga arenenud.

Eestis ma astun lennukist maha, teen arvuti lahti, maksan oma ühe euro ja olen saanud 24 tunnise tasuta WiFi. Igal pool mu­jal lennujaamades on summa pigem stiilis 9 eurot pool tundi. Või oled siin hotellis, mõnel konverentsil, lööd arvuti lahti - WiFi kohe olemas. Lähed kuskil mujal hotelli, jälle mingi 8 eurot tund aega netti. See on absurdne vahe. Me oleme tõesti väga kaugele jõudnud oma avalike IT-tehnoloogiliste arengutega.