- Reset +

President Ilvese intervjuu ajalehele Postimees 1. septembril 2007

01.09.2007

President Ilves: üksteise umbusaldamine ähmastab meie pilku ja muudab meie mõtted töntsiks

 

Millised on kohe algava poliitikahooaja kõige põletavamad küsimused Eesti jaoks?

Loodan väga, et poliitikud hakkaksid tõsiselt tegelema energeetika, haridus- ja innovatsioonipoliitikaga, asjadega, mille õnnestumine võtab palju rohkem aega kui üks või kaks valimistsüklit. Me saame Eesti üle rõõmu tunda 25 aasta pärast, kui hakkame praegu tegelema nende täiesti etteaimatavate probleemidega ega jäta neid tulevikku, mil nende lahendamine läheb nii rahaliselt kui ka poliitiliselt palju kallimaks. 

 

Riigikogus süveneb juba mitmendat koosseisu võimukoalitsiooni «teerulli» ja «kummitempli» sündroom. Kui teravalt teie seda märkate?

Siin on probleem nõudlikkuses. Riigikogu liikmete nõudlikkuses iseenda, oma töö ja parlamentarismi põhimõtete vastu. Ning küsimus on kindlasti ka võimuliidu ja opositsiooni koostöös.

Nii tunduks mulle mõistlik, kui Eesti tuleviku jaoks võtmeteemades püritaks konsensuslike otsuste poole. Neiks valdkondadeks on kindlasti energeetika, välis- ja kaitsepoliitika, aga ka kõik haridusse puutuv. Miks ei võiks kõigi parlamendiparteide esimehed vähemalt üritada regulaarselt kohtuda ja neid teemasid arutada? Ning ühtlasi kokku leppida, et langetatud kompromiss-otsuseid ei hakata pärast järgmisi valimisi muutma ega tirita neid teemasid ka näiteks valimiskampaaniasse.

Selline koalitsiooni ja vastasrinna koostöö tundub mulle mõistlik olevat. 

 

Kas Eestis on kätte jõudnud parlamentarismi kriis või oleme lihtsalt muutunud igavaks põhjamaaks?

Vastus on topelt-ei: Eestis ei ole parlamentarismi kriisi ja Eesti ei ole igav põhjamaa. Küll aga on üksteisest möödavaatamist, millest saab üle, kui üksteisele hakatakse otsa vaatama. 

 

Kuidas üle elada Venemaal eesseisvad topeltvalimised ja nendega kaasneda võivad provokatsioonid?

Oma küsimusega ahendate te Eesti välispoliitilise pilgu, mis peaks olema avar ja kõigisse kaartesse suunatud, väga-väga kitsaks. See on viga.

Meil tuleb aga selgelt mõista, et viimase kaheksa aasta jooksul on naaberriik tohutult muutunud. Vastutustundlik välispoliitika annab endale aru, et lähenemine ja retoorika, mis ehk sobis nõrgavõitu ja siiski liberaalsele demokraatiale pürgiva riigi puhul, tuleks üle vaadata. 

 

Milline olnuks siis teie jaoks õige välispoliitiline küsimus?

Siin oleks mitu võimalust…

Kas me peaksime jätkama oma saatkondade võrgu laiendamist või hoopis keskenduma meile olulisematele riikidele, s.t mehitama lisaks naaberriikidele ka Pariisi, Berliini, Londoni ja Washingtoni saatkondi oluliselt suuremate meeskondadega?

Kuidas saaks Eesti olla Euroopa Liidus nii-öelda aktiivne eurooplane?

Milline oleks parim nõu, mida Eesti annab Gruusiale, Moldovale, Ukrainale?

Kuidas suurendada NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO tsiviilpanust Afganistanis?

Kuidas tugevdada ja vajadusel siluda Atlandit ületavaid suhteid ehk siis Euroopa ja Põhja-Ameerika koostööd ja teineteisest arusaamist?

Kuidas tugevdada Euroopa Liidu ja ka NATO liikmesmaade vastupanuvõimet küberrünnakutele ning milliste seadusandlike algatustega võiks seetõttu Euroopa Liidus välja tulla? Ja milliste algatustega võiks siin Eesti välja tulla?

Ent ehk kõige olulisem küsimus kõlab: kus on meie välispoliitiline debatt just kõigil neil teemadel? 

 

Aga Venemaa? Oleks ju variserlik jätta mulje, et Venemaa meid üldse ei huvita.

Muidugi huvitab. Meid huvitavad Venemaa – viimasel ajal, olgem ausad, mitte just kõige positiivsemad – arengud samavõrd, nagu huvitavad Venemaa arengud näiteks Ameerika Ühendriike – ja sellest me rääkisime suve hakul Washingtonis president Bushiga – või huvitavad need Saksamaad või Poolat või Gruusiat. 

 

Kas nn pronksikevad on nüüd möödas?

Täna, neli kuud hiljem, on mul kolm soovitust.

Esiteks: üksteise umbusaldamine ähmastab meie pilku ja muudab meie mõtted töntsiks.

Teiseks: kõik siin elavad inimesed, olgu neil milline kodakondsus ja kodune keel tahes, võivad end kindlalt ja hästi tunda vaid siis, kui nad tunnistavad Eesti riiki mitte kui NSV Liidu lagunemisega tekkinud juhuslikkust, vaid kui 1918. aastal eestlaste soovist iseolemise järele sündinud riiki.

Kolmandaks: see maa on riigina tugev siis, kui meie inimesed tunnistavad, et Eesti riik on meie kõigi riik ja – nüüd ma kordan iseennast – meil kõigil on siin ühine tulevik. 

 

Ühine tulevik ka nendega, kes aprilli lõpus laamendasid, märatsesid ja rüüstasid Tallinnas või Ida-Virumaa linnades?

Konkreetselt nende inimeste tulevik sõltub nüüd küll uurijatest, prokuröridest, advokaatidest ja kohtunikest. Oluline on aru saada, et Eesti ei talu ega luba huligaansust ja vägivalda. Kui selline tänavapilt – nagu nägime aprilli lõpus – kellelegi meeldib, siis seda võib ta küll otsida mujal, aga mitte Eestis. 

 

Kas sain teie 20. augusti kõnest õigesti aru, et lisaks vabadussambale näeksite hea meelega ka kommunismiohvrite mälestussamba püstitamist Tallinna?

Loomulikult, te saite aru absoluutselt õigesti. Ohvrid vajavad mälestusmärki, see on inimlik, eetiline ja õiglane. Me ei tohi lasta endal ega teistel unustada, milliseid metsikusi pandi toime Eesti kodanike kallal.

50 aastat kestnud okupatsioon oli meie rahvale traumeerivaim kogemus pärast Põhjasõda. 

 

Kuidas teile vabadussamba kavand meeldib?

Kahjuks ei ole avalikkus saanud selget vastust, kas see sammas sümboliseerib Vabadussõda, Eesti vabadust, võitu Vabadussõjas või mälestatakse Vabadussõjas langenuid. Kui oleme sellele vastuse saanud, on kergem anda hinnangut ka konkursil võitnud kavandile. 

 

Ütlesite võidupühal, et riiki, mida kodanikud asuvad vabatahtlikult kaitsma, ei võideta. Kas toetate kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa ideed kasvatada Kaitseliidu liikmeskond vähemalt 40 000 meheni?

Kui ma õigesti mäletan, siis kindral Laaneots rääkis Kaitseliidu sõjaeelsest arvukusest. Viimastel kuudel on Kaitseliit tõestanud oma ülimat vajalikkust siseturvalisuse hoidmisel. Mõelgem näiteks abipolitseinikest kaitseliitlastele, kes aitasid valvata aprilli lõpus ja mai alguses korra järele Tallinnas või Ida-Virumaal. Mõelgem ka neile kaitseliitlastele, kes on läinud päästeametnikele appi metsatulekahjusid kustutama. Nii on Kaitseliidu ülesanded muutumas järjest laiemaks ning sõna riigikaitseline selle organisatsiooni ees omandab hoopis laiema tähenduse.

Jah, ma olen kindel, et kaitseliitlasi peaks olema rohkem kui praegused 10 000. Aga see eeldab, et neil kõigil oleksid täpsed ülesanded – kellel puhtalt sõjalised ja kellel tsiviilkriiside lahendamise juhtudeks. 

 

Kas pooldate tuumajaama ehitust Leetu või Eestisse?

Nagu alguses ütlesin, ootaksin ma poliitilist konsensust kogu energeetika küsimuse osas. 

 

Eesti pole öelnud selget jah- ega ei-sõna Saksa-Vene gaasijuhtme rajamise lubamise suhtes oma majandusvetesse. Milline on selles küsimuses teie seisukoht?

Mina jagan Briti kaitseministeeriumi analüüsi, et seda toru pole tõenäoliselt vaja ja et nelja-viie aasta pärast pole Venemaa enam gaasi eksportija, kuna Vene kiiresti vähenevate varudega vananenud tehnoloogia ei suuda isegi oma enda vajadusi rahuldada. Või kas me kujutame ette, et Venemaa hakkab eksportima gaasi, jättes oma inimesed energiast ilma? 

 

Kas riik peaks midagi ette võtma, kui kinnisvarakrahhi tõttu satuvad paljud kodulaenu võtnud isikud lisatagatise puuduse tõttu oma kinnisvarast ilma jäämise ohtu?

Turumajandus, ja vaba majandus üldse, tähendab ka vastutust ja riskide võtmist, sealhulgas arvestamist oma tulevase majandusseisuga ja olukorraga kinnisvaraturul. Eesti Panga kindlasti usaldusväärsete prognooside järgi ei tohiks krahhi tulla ning kinnisvarahindade mõningane langus tavalist kodulaenu võtnud inimest ei puuduta. Kõige valusamalt tunnetavad tagasilööki spekulandid ja arendajad, kellele kõik see on aga äri, kuid mitte oma kodu soetamine. 

 

Eesti liikluskultuuri halvenemist ei näi peatavat ükski rohi. Äkki on Eestis lihtsalt liiga palju autosid?

Liiga palju pole autosid, liiga palju on inimeste rumalust, hoolimatust, ülbust ja egoismi. Paljud räägivad, kuidas nad kardavad Venemaad ja milline oht meid sealt ähvardab, ent Eestis ringi vaadates tuleb karta hoopis liiklusmõrvareid. 

 

Tänavu seitsme kuuga hukkus liikluses 110 inimest, mullu samal ajal 97. Kuidas vaigistada kaost meie tänavail ja teedel?

Ma räägin teile veel traagilistest arvudest.

Kujutage ette Eesti täiesti tühjaks jäänud linna, mille üheski aknas ei põle enam mitte kunagi valgus.

Iseseisvuse taastamise järel on Eestis 16 aastaga (teisest poolaastast 1991 kuni esimese poolaasta lõpuni 2007 – toim) surnud liiklussurma üle 4000 inimese, täpsemalt 4041. Nii palju elabki väiksemas linnas elanikke.

Vigastada on samal ajal liikluses saanud 35 572 inimest. Nii palju elab näiteks kogu Järvamaal inimesi.

Need arvud ütlevad meile üht – Eestis on väga palju ülbet hoolimatust, kultuuritust, egoismi teiste ja iseenda suhtes. Mis see on peale ülbe hoolimatuse, kui keegi istub purjuspäi autorooli, teeb maanteel surmaohtliku möödasõidu, ei võta jalakäijate vöötraja ees hoogu maha, kihutab rongi ees üle raudtee, ei pea millekski kiiruse piiranguid või jätab turvavöö kinni panemata.

Ja tagatipuks jätkub ka inimesi, kes hooplevad ajakirjanduses, kui kiiresti nad näiteks Tartust Tallinna on sõitnud.

Meie teiega jääme sellisele ülbele hoolimatusele alla, kui loodame vaid politseile ja karmidele karistustele. Ent me võidame ülbe hoolimatuse, kui astume sellele üheskoos vastu. 

 

Näiteks kuidas?

Me kõik peame näitama oma põlgust ja sallimatust hoolimatute, kihutavate või purjus liiklejate vastu, sest nad sõidavad alati vaid mõne meetri kaugusel liiklusmõrvari nimest. Paljud neist ka ületavad selle joone, nagu me kahjuks peaaegu iga päev näeme, muutes Eesti teed surmateedeks. Kui suudame kujundada ühiskonnas hoiaku, et liikluseeskirja rikkumine on ebamehelik või ka -naiselik ja nõme, siis paraneks liikluspilt oluliselt.