- Reset +

President Ilvese intervjuu ajalehele Hiiu Leht 3. augustil 2007

03.08.2007

Küsis Harda Roosna

 

8. augustil saabub pooleteiseks päevaks Hiiumaale Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves. Tegemist on presidendi ametiaja teise maakonnavisiidiga, mis viib ta Hiiumaalt edasi Saaremaale. Enne külaskäiku andis president intervjuu Hiiu Lehele.

 

Milline on teie senine side Hiiumaaga?

Olen Hiiumaal palju käinud ja tunnen erakordselt palju­sid hiidlasi ja saarlasi oma noorusajast. Just Torontos elab väga palju hiidlasi-saarlasi. Üks minu kauaaegsemaid sõpru läbi aastate Ülo Isberg on samuti Hiiumaalt. Nagu nimestki aru saab, on ta Rootsi päritolu hiidlane. Ta tuli Eestisse reservsõjaväelaseks, teenis Eesti sõja­väes ja isegi pool aastat Iraa­gis. 

 

Mis Hiiu maavalitsuse poolt välja pakutud visiidi päevakavas paistab huvitav?

Mitteametlikult olen ma Hiiumaad-Saaremaad kü­lastanud pigem selleks, et nautida loodust ja puhata. Nüüd külastan tublisid ette­võtjaid ja ettevõtteid, et neid innustada. Eriti sellepärast, et maapiirkondade edu võti on väikeettevõtlus. Kus see töötab, jäävad inimesed pai­gale. Sealt, kus aga kiratseb, lähevad inimesed ära.

Mu vana sõber Kalev Kot­kas on palju ära teinud edendamaks väikeettevõt­lust ja ma olen sellest luge­nud. Nüüd ma loodan seda ise oma silmaga näha.

Kõige paremini tunnen ma selles programmis Erkki-Sven Tüüri, keda olen tema kodus ka mitu korda külas­tanud. Nüüd on mul taas või­malus sinna minna. 

 

Teie avaliku loengu teemaks on "Eurooplase identiteet". Mis on teie arvates Hiiumaa võima­lus Euroopas?

Euroopa Liidu üks põhimõ­te selle tekkimise ajal 50 aastat ja isegi varem, Teraseliidu ajal, oli lahendada analoogseid probleeme. Hiiumaal ja Eestis üldse on ohtlik areng, et kõik kolivad linna ja Hiiumaa selles mõt­tes ei erine näiteks, mõnest Prantsusmaa piirkonnast.

Probleem, kuidas saada inimesi maale, et mitte kõik ei koliks linna, on igal pool ja sellest tulenevad ka EL suured põllumajanduse ja maaelu arengutoetused. EL poolt pakutavad võimalused selle probleemi lahendami­seks tuleb ära käsutada. Minu meelest on kõigil hiid­lastel, kel meeldib elada maal, vaja süveneda selles­se, millised on EL pakutud võimalused.

Sama probleem on kõik­jal Eestis peale Tallinna ja Tartu ning minu meelest võiks riigi roll olla just sel­les, et aidata kaasa oma saa­re või maakonna pärast mu­retsevatel inimestel leida uusi võimalusi nii EL toel kui ka muudel viisidel.

Muidugi, noored inimesed lähevad ikka ülikooli ja siis on mõnda aega Tallinnas, Tartus või isegi välismaal, aga minu meelest on nii Hiiumaa kui Saaremaa nii võluvad kohad, et ma siiski ennustan - need inimesed tulevad tagasi. 

 

Eesti on kuulutanud end e-riigiks - see tähendab, et töökoht võib asuda, kus tahes. Prantsusmaal on ministeeriumid viinud oma raamatupi­damised provintsidesse puuetega inimestele teha, kuna distantsil pole tähtsust. Hiiumaal on paraku juhtunud teistpidi - riik viib meilt väga palju töökohti ära Tallinna. Viimane näide, päästjate töötasu kavatsetakse diferentseerida nii, et Hiiumaa päästjad teenivad poolteist korda vähem kui Tallinna omad, mis tähendab, et riik oma poliitikaga täiendavalt süvendab töökohtade ja palga eri­nevusi maapiirkondade kahjuks. Mida te sellest arvate?

Ma arvan, et just nimelt nii­sugustes piirkondades, kust inimesed ära kipuvad mine­ma, peab riik mõtlema, kui­das neid sinna tagasi meeli­tada ja vältima poliitikat, mis soodustab väljarännet.

Mina küll ei saa seda muu­ta, saan mõjutada protsessi vaid probleemidest rääkides ja soovitades neile tähele­panu pöörata. 

 

Kas arvestades Eesti regionaalarengut, oleks meil vaja eraldi regionaalministeeriumi?

Oleks vaja midagi, mis tege­leks regionaalküsimustega või tugevamat regionaaldimensiooni ministeeriumi­des. Võib öelda, et välismi­nisteerium on neist ainuke, millel puudub regionaalne dimensioon. Usun, et kõik, kes me veedame enamuse ajast Tallinnas, näeme Ees­tit läbi Tallinna prisma. Minu vaated muutusid kardinaal-selt paljudes valdkondades pärast seda, kui hakkasin elama Abja-Paluojal. Seal saan igasugustest asjadest teistmoodi aru, tean, mille­ga inimesed tegelema pea­vad, kui teeolud on viletsad, kool suletakse, buss ei käi või jääb laps bussist maha. Siis peavad lapsevanemad 13 kilomeetrit mööda kruusa­teed last kooli viima ja pä­rast tagasi tooma. Tallinnas ei ole sellist probleemi, siin minnakse oma auto või tak­soga.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder üt­les, et regionaalminister on kujunenud kaitsekilbiks, mille taha ülejää­nud ministrid poevad, öeldes, et see on regio­naalne küsimus - see ei ole minu ministeeriumi küsimus.

Mulle tundub, et see ütlus on väga tabav. Regionaalminis­ter erinevates valitsustes on olnud erineva tähtsusega. Sageli ei tegelda asjadega läbi regionaalsuse prisma, vaid öeldakse: ah, see on re­gionaalministri asi. 

 

Tänan teid Eesti naisteühenduste ümarlaua juhatuse nimel selle eest, et olite üks vähe­seid riigikogu mehi, kes avalikult toetas soolise võrdõiguslikkuse seadu­se vastuvõtmist.

See lihtsalt tundus nii nor­maalne. Ma mäletan, et tol­lal oli enne seda keegi rää­kinud sellest seadusest väga halvasti. Kuigi mul polnud üldse kavas sõna võtta, kuu­lasin seda sõnavõttu ja see jutt meenutas kangesti 1840-ndate aastate arusaamu naistest ja nende õigustest ning siis ma otsustasin, et pean midagi ütlema. 

 

Mida arvate, millal jõutakse Eestis selleni, et naiste ja meeste tööd hakatakse võrdselt väärtustama ning soolise võrdõiguslikkuse teema jõuab erakondade programmidesse ja koalitsiooni lepetesse?

Ma usun, et see aeg tuleb päris kiiresti. Kui me vaata­me analoogseid arenguid Soomes, siis alles hiljaaegu polnud sealgi arusaamad soolisest võrdõiguslikkusest eriti moodsad. Nüüd on seal asi päris kiiresti edasi liiku­nud ja ma usun, et Euroopa Liidul oli selles suur roll. Kasvõi sellepärast, et omal ajal oli Soome väga isolee­ritud. Pärast seda, kui Soo­me astus Euroopa Liitu, hak­kasid inimesed palju roh­kem mujal käima, nagu nüüd ka Eestis. Nii et ma usun, et seo areng peaks ka siin varsti tulema.

Teiseks, praegu on meil tööjõupuudus ja selles mõt­tes nö jäme ots töövõtjate käes. Nendes tingimustes, kus Eestis napib töökäsi, on väga raske maksta mehele sama töö eest rohkem palka kui naisele. Usun, et naistöö­taja võib siis lihtsalt mujale tööle minna. Usun, et majandusloogika teeb oma töö ära. 

 

Kas on mõni mure, mis ei lase Vabariigi Presi­dendil öösel magada?

Neid on palju. Nii hull ei ole, et üldse magada ei saaks, aga need asjad, mis mulle muret teevad, on enamasti samad, mis kõigil. Kõige­pealt see, kuidas areneb meie idanaaber ja kuidas ta muutub aina agressiivse­maks. Ja mitte ainult Eesti suhtes, vaid laiemalt.

Ka kliima soojenemine teeb murelikuks. Ma ei tea, kas see protsess on juba ka Hiiumaale jõudnud, aga näiteks. Lõuna-Eestis ja kohati ka Põhja-Eestis näeb sel aastal kuuski, mis on ära söödud kooreüraskite poolt. Põhjus, miks kooreürask kuuski massiliselt ründab, on soojem ilm. See näitab, et probleem, mis Kesk-Euroopas tuntud kaua aega, on jõudnud nüüd seoses klii­ma soojenemisega põhja poole.

Rootsis on see juba muu­tunud väga ohtlikuks puidu­tööstusele. Et kliima sooje­neb, ei ole enam küsimus, mille üle vaieldaks. See on selge ja sellest tulenevad probleemid, milleks me ei ole eriti ette valmistatud.

Lihtsameelne on lähene­mine, et kui kliima soojeneb, on Eestis mõnusam olla. Kui vaadata, mis juhtub ilmasti­kuga siis, kui polaarjää hak­kab sulama ja mereveetase tõuseb, siis see ehk ei mõju­ta meid nii, et minuvanune seda näeks, aga kui me vä­hemalt neid protsesse ei peata, tagasi pöörata on neid nagunii võimatu, siis 25-30 aasta pärast on meil suuri raskusi.

Loomulikult teeb muret Eesti rahva järelkasv. See on nii sündivuse küsimus kui ka inimeste Eestist lahkumise küsimus. Usun siiski, et Ees­tist lahkumine väheneb, kuna on põhjalikult uuritud, millal väljaränne peatub ja seda nende riikide näitel, kus see on väga ulatuslik ol­nud. See on suhteliselt liht­ne seaduspärasus - kui riigi sisemajanduse koguprodukt inimese kohta jõuab teatud tasemeni, väljaränne pea­tub ja hakatakse ka tagasi kolima.

Kõige iseloomulikum näi­de on siin Iirimaa, riik, mis 1973. aastal Euroopa Liitu astudes oli väga vaene. Ees­tiga võrreldes väga palju vaesem. Nüüd on Iirimaa väga jõukas riik suuresti tänu EL võimalustele, osali­selt ka EL rahadele. 167 aas­tat oli olnud väljaränne Iiri­maalt suurem, kui sisserän­ne ja alles kolm-neli aastat tagasi ületas esimest korda sisseränne väljarände.

Usun, et sellega saame hakkama, aga see, kui palju meil lapsi sünnib, on natuke keerulisem, sest imerohtu selleks, et inimesed teeksid rohkem lapsi, ei ole kusagil veel avastatud. On mõned toetused, mis teevad laste­saamise kergemaks, aga tun­dub, et see on arenenud ühis­kondades üldine probleem - kui on rohkem raha, siis ini­mesed soetavad vähem lap­si.

Neljandaks ehk veel kü­simus, mis peaks olema Ees­ti roll. Kuigi me teame, et oleme väike riik, ei tähenda see, et me peaksime kohe selle taha pugema. Me kui­dagi pendeldame kahe äärmuse vahel: arvame, et ole­me justkui niisama tähtsad kui Ameerika Ühendriigid ja teiselt poolt jälle, et oleme nii väikesed. Ma tahaksin väga, et meil oleks tasakaa­lustatud ja normaalne aru­saam enda rollist. 

 

Üks rõõmustav asi Eesti praegustes arengutes?

Eesti üldine areng on rõõ­mustav. Kui ma sõidan maal ringi, näen, kuidas inimesed üha rohkem on hakanud remontima ja kaunistama oma kodusid. See näitab, et ini­mestel on lootus ja nad mõt­levad sinna jääda püsivalt. See on väga rõõmustav.

Samal ajal ma näen ka, et inimesed hakkavad tagasi Eestisse tulema. Äsja andsin tänavuse noore teadlase preemia ühele väga tublile eesti onkoloogile Alar Aintsile, kes oli kümme aas­tat Rootsis professor olnud ja tuli tagasi Eestisse. Tema töötingimused on nüüd siin sama head kui Rootsis. Küm­me aastat tagasi oli apara­tuur väga kallis ja ta ei saanud laboratooriumi sisusta­da nii, et võinuks teha tõsist teaduslikku tööd. Pärast Ees­ti Euroopa Liitu astumist on see võimalik. See on väga positiivne tendents ja ma ennustan, et me näeme seda aina rohkem. 

 

Mida peaks parlament tegema, et see ei muu­tuks lihtsalt jutukojaks ja naerualuseks? Praegu on meedias loodud kuvand parlamendist kui inimeste hulgast, keda ikka ja jälle naeruvääris­tada saab.

Ajakirjandus võiks natuke tõsisemalt võtta tööd, mida tehakse parlamendis. Harva käsitletakse ajakirjanduses parlamendisaadikute sisu­list tööd ja väga palju keskendutakse just nendele as­jadele, mille üle võib naer­da.

Me võiksime aru saada, et riigikogu täissaali istung on formaalne pool tööst. Tege­lik töö käib komisjonides, kui töötatakse välja seadusi ja seda tööd ei kanta üle televisioonis.

Minu meelest ollakse prae­gu parlamendiga ülekohtu­sed. Kuna on suvi ja poliiti­lisi sündmusi eriti ei ole, aga saade tuleb nö täis teha ja leht tuleb täis kirjutada, siis suvel on alati võtta midagi parlamendi kohta.

Loomulikult on olnud ka õigustatud kriitikat parla­mendi üksikute liikmete suhtes ja ma ei vaidle selle­le vastu. Kui vaadata aga, kui väga lähedal meile on riigid, kus ei ole vabu vali­misi, riigid, kus sa tead juba ette, mida parlament teeb, kuidas hääletab ja arvesta­des, et me ise olime samas olukorras mitte eriti kauges minevikus, võiksime rohkem lugu pidada sellest, et meil on parlamentaarne demo­kraatia.

Mida rohkem ma näen arenguid meie ümber, seda vähem ma võtan demokraa­tiat enesestmõistetavalt. Kahjuks näeme, et on ka rii­ke, mis ei tahagi demokraa­tiat - mille jaoks demokraa­tia ja pressivabadus on eba­meeldivad nähtused.

Meil Eestis on demokraa­tia, aga meil tuleks selle suh­tes rohkem austust üles näi­data - demokraatia ei ole iseenesestmõistetav asi. 

 

Millal algab Eestis sotsiaaldemokraatia aeg, jagamise ja hoolimise aeg, kui nõrgemaid hakatakse rohkem toetama ja tugevamatelt rohkem nõudma?

Ma ei ütleks, et see oleks sotsiaaldemokraatlik mõtle­mine ja seda ütlen ma par­teitu inimesena.

Kui rääkida näiteks, Sak­sa kristlike demokraatidega, siis nemad arvavad samuti, et ühiskonnas on vaja roh­kem hoolivust.

Eestis on seni küll suhteli­selt karm olelusvõitluslik lähenemine paljudele asja­dele. Ma usun, et hoolimise aeg saabub siis, kui me ole­me saavutanud teatud jõu­kuse taseme, kui inimesed ei rabele pidevalt, et saada välja vaesusest. Eestlaslik lahendus on paraku see, et peab 12 või 14 tundi päevas tööd tegema. Mõnes teises riigis on teistsugune lähene­mine.