- Reset +

President Ilvese intervjuu ajalehele Meie Maa 3. augustil 2007

03.08.2007

Intervjueeris Merje Pors

 

 

Järgmisel nädalal, 8.–10. augustil teeb president maakonnavisiidid Hiiu ja Saare maakonda. Sel puhul kutsus president Meie Maa ja Hiiu Lehe esindajad oma Kadrioru residentsi, et anda eksklusiivintervjuu. Järgnevalt räägimegi presidendiga Saaremaast, demokraatiast, regionaalpoliitikast, väikeriikidest, tolerantsusest ja paljust muust.

 

Saarlasi ja hiidlasi kindlasti huvitab, miks te esimeste seas valisite just Saare- ja Hiiumaa maakonnavisiidiks. Varem olete vaid Jõgeva- ja Tartumaal täismahulisel maakonnavisiidil käinud.

Mulle meeldib Saaremaa ja Hiiumaa ja saartel tahaks just suvel ära käia.

 

Kuidas te ise olete Saaremaaga seotud ja kas Evelin Ilves on Saaremaaga seotud?

Tema on Võrumaalt pärit. Isa poolt olen mina pärit Läänemaalt ja ema poolt Mulgimaalt.

 

Millal te viimati Saaremaal viibisite ja millega seoses?

Ma käisin 30. aprillil viimati. Me otsustasime Eveliniga tähistada kümmet aastat meie esmatutvumisest. Esiteks läksime Pädastesse Muhus ja siis järgmisel päeval külastasime Kuressaaret ja seal sõime ka lõunat Georg Otsa restoranis. 

 

Kõiki saarlasi kindlasti huvitab silla-küsimus. Mis teie isiklik arvamus on: kas võiks olla sild Saaremaa ja mandri vahel ja millal see juhtuda võiks?

Isiklikult arvan, et selles küsimuses tuleks saarlastel ise jõuda konsensuse, lahenduseni: mis see on, mida te tahate. Ma ei usu, et mul oleks moraalset õigust siit eemalt ütelda, et üks või teine lahendus on parem või halvem.

Mida võiks uurida, on taanlaste kogemus. Taani on suuresti saartest koosnev riik. Viimase 20–25 aasta jooksul on sildadega ühendatud väga palju Taani saari. Üks taanlane ükskord seletas, et see on juba kindel protsess: saare elanikud on alguses vastu. Aga kui küsida mõni aasta pärast silla ehitamist, kas olete rahul, siis ollakse väga rahul, kuna see on piirkonda toonud rohkem turiste ja piirkond on rohkem arenenud.

Need argumendid, millega inimesed vastu on, on samasugused: meie saar on saar ja kui me oleme ühendatud, siis polekski nagu enam saar.

Minu palve oleks, et saarlased võiksid lõpuks ise otsustada, mida nad tahavad. Ma olen kuulnud saarlasi, kes on raudselt selle vastu. Samas tean teisi saarlasi, kes kiruvad pikki praamijärjekordi ja praami peale kihutamist.
Võib-olla võiks olla selline üldine referendum – kui näiteks selgub, et 52% inimestest tahab püsiühendust ja 48 ei taha, siis tuleb leppida, et sild ehitatakse. Kui aga vastupidi, siis tuleb leppida, et silda ei tule.

 

Hiljuti osalesin Islandil suveülikoolis, mille teemaks oli väikeriikide Euroopa-integratsioon. Üks sealsetest professoritest, Baldur Thorhallson, leidis, et väikeriik ei pea tingimata jääma väikeriigiks – riigi suurus oleneb riigist endast. Sellest, kuidas ta oma suuruse enda kasuks mängima paneb. Mis te sellisest lähenemisest arvate ja millised võiksid olla need valdkonnad, milles Eesti end n-ö suurena tunda võib?

Väikestel riikidel on keeruline täita juba kõiki neid riigi funktsioone, mis on jõukohased suurtele riikidele. Näiteks kui mõelda juba üksnes saatkondade ülalpidamise peale. 300 miljoni elanikuga Ameerika Ühendriikidel on märksa kergem suurt hulka saatkondi ülal pidada kui 1,3-miljonilisel Eestil. Me ei suuda kõiki asju teha. Meie siseturg ei ole piisavalt suur, et elada ilma eksportimata.

Väikesel riigil tuleks spetsialiseeruda ja Eesti on olnud päris nutikas IT-valdkonnas, mõeldes välja huvitavaid lähenemisi. Siin peetakse meid juba suureks. Äsja ilmus näiteks artikkel Newsweek’is, kus oli kirjas, et Ameerika on isegi Eestist maha jäänud. Kui vaadata, kus Eesti on selles tabelis internetiseerumises ja IT-teenuste osas, siis me oleme tõesti väga kaugele jõudnud.

Meie roll Euroopa Liidus võiks päris kindlasti olla just küberseaduste väljatöötamine. Küberseadusandlus on Euroopa Liidus ikkagi väga primitiivsel tasemel. Vaid üksikutel riikidel on midagi olemas. Kuna küberkuritegevus ületab riigipiire, siis ongi kogu Euroopa jaoks vaja seadusandlust. Seadustega reguleeritud peaksid olema sellised kuriteod nagu me nägime Eestis aprilli lõpus, mai alguses, mis väga selgelt tulid väljastpoolt Eestit. Üle-euroopaline seadusandlus annaks aluse karistamiseks nende inimeste tabamise korral.

 

Mida peaks parlament tegema, et ta ei muutuks lihtsalt jutukojaks ja naerualuseks? Praegu on meedias loodud kuvand parlamendist kui inimeste hulgast, keda ikka ja jälle naeruvääristada saab. Mida ajakirjandus siiani meelde tuletab, on näiteks Kristiina Ojulandi jutt sellest, et parlamendi liige ei puhka kunagi.

Ma usun, et ajakirjandus võiks natuke tõsisemalt võtta seda tööd, mida tehakse parlamendis, sest harva käsitletakse sisulist poolt. Väga palju keskendutakse just nendele asjadele, mille üle võib naerda.

Me võiksime aru saada, et täissaali istung on formaalne pool sellest tööst. Tegelikult käib töö komisjonides, kui töötatakse välja seadusi. Seda tööd ei kanta üle televisioonis.

Kui ma olin Euroopa Parlamendis, siis hääletamine toimus ühel nädalal neljast. Hääletusperiood ise kestis ainult paar tundi. Debatt toimus selle nädala sees ja täissaali debatis vaieldi üksnes pisiasjade üle, sest suurem osa tööst oli juba ära tehtud komisjonides. Näiteks väliskomisjonis veetsime vaieldes ja arutades pikki-pikki tunde. Üldiselt saadakse siiski aru, et kõige tähtsam on töö komisjonides, kus kujundatakse seadusandluse suund.

Minu meelest ollakse praegu parlamendi suhtes ülekohtused. On suvi ja poliitilisi sündmusi eriti ei ole, aga „saade tuleb täis teha“, nagu meil Vaba Euroopa raadios tavaks oli öelda, leht tuleb sellegipoolest täis kirjutada – ja alati on võtta midagi parlamendi kohta. Loomulikult on olnud seal ka õigustatud kriitikat üksikute parlamendiliikmete suhtes ja ma ei vaidle selle vastu.

Samas kui me näeme, kuidas väga lähedal meile on sellised riigid, kus ei ole vabad valimised ja on juba ette teada, kuidas parlament hääletab, siis arvestades, et me ise olime samas olukorras mitte eriti kauges minevikus, võiksime rohkem lugu pidada sellest, et meil on parlamentaarne demokraatia.

Mida rohkem ma näen arenguid meie ümber, seda vähem enesestmõistetavalt võtan ma demokraatiat. Kahjuks on neidki, kes ei tahagi demokraatiat, kelle jaoks demokraatia ja pressivabadus on ebameeldivad nähtused. Meil siin Eestis on demokraatia ja seetõttu tuleks rohkem austust üles näidata – demokraatia ei ole iseenesestmõistetav asi.

 

Te olete varem öelnud, et presidendi institutsioon tuleks ümber kujundada millekski mõttekoja-laadseks. Mis te arvate, kuidas see on praegu õnnestunud ja kuidas üldse ühiskonnas suuremat ühiskondlikku diskussiooni tekitada? Praegu on paljude teemade ümber diskussioon väga vähene, eriti, mis puudutab Euroopa Liitu.

Enne suve ilmus mul pea igal nädalal pikem kõne, essee või artikkel, aga see tekitas elavat huvi vaid Venemaal. Näiteks võidupüha kõne kohta Eestis ei tekkinud mingit debatti, kuigi selle kõne kirjutamiseks pingutasin ma päris kõvasti. Mujal pandi seda aga väga tähele.

Ma ikka üritan avalikku mõttevahetust tekitada, kuid eks see sõltub palju ka Eesti pressist, kas inimesed võtavad teemast kinni ja hakkavad vaidlema. Koos presidendi mõttekojaga analüüsime pidevalt probleemseid valdkondi. Oktoobrikuus on plaanis korraldada avalik foorum, kuhu on kutsutud ka laiem üldsus. Me ei ole küll veel täpselt otsustanud, mis formaadis foorum aset leiab, kuid juba on idee foorumit igal aastal korraldama hakata. Tänavu oktoobris siis Pärnus.

 

Kuidas te hindate eestlaste tolerantsust? Ühelt poolt me püüame näida tolerantsed, aga samas keegi ei taha, et seksuaalvähemuste paraad toimuks nende linnas ja me ei suuda elada rahumeelselt kõrvuti isegi venelastega.

Üldiselt on eestlased tolerantsed. Me elame rahumeelselt venelaste kõrval. Osa tolerantsusest tuleb minu meelest ajaga, näen, et Eesti inimeste tolerantsus on viimastel aastatel siiski väga palju kasvanud.
Usun, et tolerantsus on osa Euroopa kultuurist ja kui tahame olla eurooplased, siis kasvab ka sallivus. Need üksikud kahetsusväärsed juhtumid, mida oleme näinud, ei peegelda Eestit.

 

Kas te olete midagi üle võtnud ka eelmiselt presidendilt Arnold Rüütlilt? Kas temalt on olnud midagi õppida?

Kindlasti. On väga raske öelda, kas mingi lähenemine pärineb ühelt või teiselt presidendilt. Traditsioonid on välja kujunenud aastatega ja autorlust on siin raske leida. 

 

Kas on mõni mure, mis ei lase Vabariigi Presidendil öösel magada?

Neid on palju. Nii hull ei ole, et üldse magada ei saaks, aga need asjad, mis mulle muret teevad, on enamasti samad, mis kõigil.

Kõigepealt see, kuidas areneb meie idanaaber ja kuidas ta muutub aina agressiivsemaks. Ja mitte ainult Eesti suhtes, vaid laiemalt.

Ka kliima soojenemine teeb murelikuks. Näiteks Lõuna-Eestis ja kohati ka Põhja-Eestis näeb sel aastal kuuski, mis on ära söödud kooreüraskite poolt. Põhjus, miks kooreürask kuuski massiliselt ründab, on soojem ilm. See on märk, et probleem, mis Kesk-Euroopas tuntud kaua aega, on jõudnud nüüd seoses kliima soojenemisega põhja poole.

Rootsis on see juba muutunud väga ohtlikuks puidutööstusele. Et kliima soojeneb, ei ole enam küsimus, mille üle vaieldaks. See on selge ja sellest tulenevad probleemid, milleks me ei ole eriti ette valmistatud.

Lihtsameelne on lähenemine, et kui kliima soojeneb, on Eestis mõnusam olla. Kui vaadata, mis juhtub ilmastikuga siis, kui polaarjää hakkab sulama ja mereveetase tõuseb, siis ehk see ei mõjuta meid nii, et minuvanune seda näeks, aga kui me vähemalt neid protsesse ei peata – tagasi pöörata on neid nagunii võimatu –, siis 25–30 aasta pärast on meil suuri raskusi.

Loomulikult teeb muret Eesti rahva järelkasv. See on nii sündimuse küsimus kui ka inimeste Eestist lahkumise küsimus. Usun siiski, et Eestist lahkumine väheneb, kuna on põhjalikult uuritud, millal väljaränne peatub nende riikide näitel, kus see on väga ulatuslik olnud. Nagu näiteks Iirimaal, Taanis, Kreekas, Portugalis, Koreas. See on suhteliselt lihtne seaduspärasus – kui riigi sisemajanduse koguprodukt inimese kohta jõuab teatud tasemeni, väljaränne peatub ja hakatakse ka tagasi kolima.

Kõige iseloomulikum näide on siin Iirimaa, riik, mis 1973. aastal Euroopa Liitu astudes oli väga vaene. Eestiga võrreldes väga palju vaesem. Nüüd on Iirimaa väga jõukas riik tänu EL võimalustele ning osaliselt ka EL rahale, kuigi rohkem ikkagi neile võimalustele. 167 aastat oli olnud väljaränne Iirimaalt suurem kui sisseränne ja alles kolm-neli aastat tagasi oli esimene aasta, mil inimeste sisseränne ületas väljarände.

Usun, et sellega saame hakkama, aga see, kui palju meil lapsi sünnib, on natuke keerulisem asi, sest mingit imerohtu selleks, et inimesed teeksid rohkem lapsi, ei ole kusagil veel avastatud. On mõned toetused, mis teevad lastesaamise kergemaks, aga tundub, et see on arenenud ühiskondades üldine probleem – kui on rohkem raha, siis inimesed soetavad vähem lapsi.

Need on asjad, mille üle ma vaevan pead ja mõtlen, mida saaks teha, et neid probleeme lahendada.

Neljandaks ehk veel see, et mis peaks olema Eesti roll. Teades, et me oleme väike riik, ei tähenda, et me peaksime kohe selle taha pugema – “oleme nii väikesed ja me ei saa midagi teha”.

Me kuidagi pendeldame kahe äärmuse vahel: arvame, et oleme justkui niisama tähtsad kui Ameerika Ühendriigid ja teiselt poolt jälle, et oleme nii väikesed. Ma tahaksin väga, et meil oleks tasakaalustatud ja normaalne arusaam oma rollist. 

 

Üks rõõmustav asi ka Eesti praeguse aja arengutes nende murede tasakaalustamiseks?

Eesti üldine areng teeb mulle head meelt. Kui sõidan maal ringi, siis on näha, kuidas inimesed on üha rohkem hakanud remontima ja kaunistama oma kodusid. See näitab, et inimesed mõtlevad jääda püsima, kus nad on. See on väga rõõmustav.

Samal ajal näen ka, et – tõsi küll, alles üksikjuhtumid – inimesed hakkavad mujalt maailmast tagasi Eestisse tulema. Just andsin noore teadlase preemia väga tublile onkoloogile Alar Aintsile, kes oli kümme aastat olnud Rootsis professor ja otsustas siis, et tegelikult ta tahab hoopis Eestis tegutseda ja tuli Rootsist tagasi. Töötingimused on nüüd Eestis sama head kui Rootsiski. Eriti onkoloogi puhul – kümme aastat tagasi oli kaasaegne aparatuur nii kallis, et ei olnud võimalik sisustada laboratooriumi nii tõsiseks teaduslikuks tööks. Pärast Euroopa Liitu astumist on meil võimalik osta aparatuuri ka Euroopa Liidu rahaga.

See on väga positiivne tendents ja ma ennustan, et me näeme seda aina rohkem.

 

Mis te arvate, kas praegusesse Eestisse oleks, arvestades meie regionaalarengut, vaja eraldi regionaalministeeriumi?

Tegelikult on ju iga ministeerium vähemal või suuremal määral seotud regionaalküsimustega. Võib öelda, et välisministeerium on ainuke ministeerium, kellel puudub regionaalne dimensioon. Kindlasti on oluline tõsta inimeste teadlikkust regionaalpoliitikast. Mulle tundub, et kõik, kes me veedame enamuse ajast Tallinnas, näeme asju läbi n-ö Tallinna prisma. Minu vaated muutusid kardinaalselt paljudes valdkondades siis, kui hakkasin elama Abja-Paluojas. Siis hakkasin mitmesuguseid asju hoopis uutmoodi mõistma. Näiteks millega inimesed tegelema peavad, kui teeolud on viletsad, kui buss ei käi või on bussist maha jäädud – siis lapsevanemad peavad 13 kilomeetrit mööda kruusateed last kooli viima ja pärast tagasi. Tallinnas ei ole sellist probleemi – minnakse oma auto või taksoga.

Mul oleks hea meel, kui mõeldaks rohkem regionaalsetele küsimustele igas valdkonnas.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles, et regionaalminister on kujunenud kaitsekilbiks, mille taha ülejäänud ministrid poevad, öeldes, et see on regionaalne küsimus – see ei ole minu ministeeriumi küsimus.

Mulle tundub, et siin ta on väga tabav. Regionaalminister erinevates valitsustes on olnud erineva tähtsusega. Sageli ei tegelda asjadega läbi regionaalsuse prisma, vaid öeldakse: ah, see on regionaalministri asi. 

 

Mis te arvate, millal Eestis algab sotsiaaldemokraatia jagamise ja hoolimise aeg, kui hakatakse aru saama, et nõrgemat tuleb toetada rohkem ja tugevamalt tuleb nõuda rohkem, selleks et elu oleks parem?

Parteitu inimesena ma ei ütleks, et see oleks just sotsiaaldemokraatlik mõtlemine. Kui rääkida Saksa kristlike demokraatidega, siis nemad arvavad samuti, et ühiskonnas on vaja rohkem hoolivust. Eestis on suhteliselt karm olelusvõitluslik lähenemine paljudele asjadele.

Ma usun, et jagamise ja hoolimise aeg saabub siis, kui oleme saavutanud teatud jõukuse taseme, kus inimesed ei rabele pidevalt, et saada välja vaesusest. Eestlaslik lahendus on see, et peab 12 või 14 tundi päevas tööd tegema. Mõnes teises riigis on teistsugune lähenemine. 

 

Link originaalloole Meie Maa veebilehel: www.meiemaa.ee