-
Reset
+
President Ilvese intervjuu raadiole Vaba Euroopa 28. juunil 2007
28.06.2007
President Toomas Hendrik Ilves kõneles Radio Free Europe/Radio Liberty korrespondendi Heather Maheriga USA-Eesti suhetest ja Bushi-Putini eesseisvast neljasilmakohtumisest Maine’is.
Mis võiks teie arvates Bushi ja Venemaa president Putini Maine’i kohtumisel arutlusele tulla?
Ma olen veendunud, et räägitakse Kosovost. Ma olen kindel, et arutatakse Iraaniga seotut – need on minu arvates enesestmõistetavad teemad. Muus osas on mul aga arutelude tulemuste üle raske spekuleerida.
Kas te arvate, et kohtumise tulemusena võidakse saavutada ka mingeid olulisi kokkuleppeid?
See sõltub saavutatud tulemusest. On kohtumisi, mille tulemusena ei sünni midagi, kuid on ka kohtumisi, mille käigus sõlmitakse kõikvõimalikke kokkuleppeid. Minul on seda raske ennustada.
Kas teie arvates on oluline, et Bushi ja Putini kohtumine leiab aset just nüüd – võttes arvesse viimastel kuudel esile kerkinud vastuolusid?
Ma ütleks, et Eesti on riik, mis on huvitatud sellest, et Venemaal oleks hea läbisaamine demokraatlike riikidega. See on kahtlemata väga oluline. Me soovime, et Venemaa suudaks demokraatlike riikidega hästi läbi saada.
Kas te olete nõus Vene opositsioonipoliitiku Garri Kasparovi poolt öelduga, et kutsudes Putinit Bushi perekonna valdustesse, annab Bush märku sellest, et USA toetab Putinit ning ei toeta dissidente ja reformimeelseid, kes kritiseerivaid seda, mida Putin on teinud meediavabaduse ja demokraatliku opositsiooniga?
Kohe kindlasti mitte. Üritades vaadata asjadele analüütiku pilguga (ma töötasin Raadios Vaba Euroopa analüütikuna) võiks sel juhul ju väita, et kohtumise korraldamine Washingtoni asemel Kennebunkportis kärbib oluliselt võimalusi, et selle käigus midagi saavutatakse. Seda ütlen ma analüütiku, mitte presidendina.
Kas te arvate, et USA-Venemaa suhete jahenemine on tekitanud või tekitab järellainetuse ka SRÜ regioonis?
Ei, ma ei ole seda täheldanud. Ma arvan, et Ühendriigid saavad väga hästi aru, et nende tugev toetus Ida-Euroopale rajaneb väga tugevatel demokraatia kaitse põhimõtetel. Kui mingit lainetust üldse eksisteerib, siis on see pigem laine, mida me oleme täheldanud mõne viimase aasta jooksul, mil lainehari on kord Läti, kord Gruusia kohal ning on praeguseks jõudnud Eesti kohale.
Keda tabab see laine sügisel? Ma ei tahaks sellel lainemetafooril pikemalt peatuda, kuid ma ei usu, et USA taganeb oma demokraatlike riikide toetamise põhimõttest, mida ta on järjepidevalt juba aastakümneid rakendanud. See toetus, mis on meile USA poolt osaks langenud nii demokraatide kui vabariiklaste valitsusajal, on alati rajanenud demokraatia toetamisele meie maailmajaos.
Mida arutasite te USA president Bushiga 25. juunil aset leidnud kohtumisel?
Arvestades, et meie intensiivne arutelu kestis kaks tundi, võiks öelda, et me rääkisime pea kõigest. On selge, et viisaküsimus on laiemalt probleemiks kõigile neile riikidele, mis on sattunud kummalisse olukorda, kus nad on Ühendriikide liitlasteks Iraagis ja Afganistanis, kuid samal ajal on nende kodanikel raskem USAsse pääseda kui kodanikel neist riikidest, mis ei pruugi olla Ühendriikide parimate liitlaste seas.
Ma arvan, et see küsimus ei ole põhimõtteliselt kellegi jaoks keeruline ja see ei ole probleemiks pelgalt sellistele riikidele nagu Eesti ja Poola. Ma arvan, et nii president kui ka kongress mõistavad seda hästi ja see, kaua lahenduse leidmine aega võtab, sõltub pigem eelnõu menetlemisest kongressis.
See võib võtta vähem või rohkem aega, kuid poliitilise tahte taha asi pidama ei jää. Mis puudutab aga küberrünnakuid ja küberturvalisust – Eesti on väljendanud soovi rajada NATO küberturbe keskus ja meil on hea meel, et seda mõtet on toetanud ka president Bush ning et USA selles projektis osaleb. Järgmise sammuna tulebki sellega edasi minna. Rõhutaksin siinkohal, et tegemist ei ole pelgalt tehnoloogiliste lahendustega, vaid tunduvalt laiema valdkonnaga, mis kätkeb endas ka seadusandlust, kuna Eesti poolt kogetu on saanud osaks teistelegi riikidele, kaasa arvatud USAle, kus rünnakute alla sattus kaitseministeerium.
Need on õiguslikud küsimused. Tegemist on kuritegevusega, piirideülese kuritegevusega, ja seetõttu rahvusvahelise probleemiga. See tähendab, et see on midagi sellist, millele me NATO riikide ja Euroopa Liidu liikmesriikidega vastuse peame leidma. Tegemist on kuriteoga ja selle vastu võitlemiseks ei piisa nutika arvutilahenduse väljamõtlemisest. Küsimus on ka seadusandluses ja siin on vaja liitlastevahelist koostööd.
Jutuks tulid muidugi muudki küsimused: arengud Euroopas, põhiseadusleppega seonduv, arengud Venemaal, Gruusias ja Ukrainas toimuv. Arutlusele tuli väga lai teemade ring.
Kuidas USA Eestit toetab?
Ma usun, et toetus vabadusele ja demokraatiale ei ole just ülemaailmne nähtus. Meie ühine arusaam sellistest asjadest nagu sõnavabadus, ajakirjandusvabadus, ühinemisvabadus, vabad ja ausad valimised, ei ole maailmas valitsevaks seisukohaks.
Need küsimused on Eesti jaoks väga olulised ja need küsimused on Ameerika Ühendriikide jaoks väga olulised. Eestlased teavad, et terve Külma sõja vältel juhtis USA Eesti okupeerimist mittetunnustavat opositsiooni. Ajal, mil paljud teised riigid – ka need, mida me praegu oma liitlasteks peame – olid rõõmuga valmis sellest mööda vaatama, ei olnud USA nõus seda tegema. Ma arvan, et just seetõttu on Eesti inimeste suhtumine Ühendriikidesse niivõrd positiivne.
Samuti oleme teadlikud sellest, et USA oli üks peamisi Eesti NATOga liitumise toetajaid ja see on samuti asi, mida me ei unusta. Loomulikult näib olukord, kus koos käsitletakse riike, mille elanikkond on 300 ja 1,4 miljonit, üsna kummalisena. Tundub, et üks riik on nii suur ja nii erinev. Samas olen ma seisukohal, et see ei ole üldsegi mitte nii tähtis, kui seda on jagatud väärtused ja ühised põhimõtted.
Millises suunas liigub teie arvates sõda Iraagis?
See on keeruline küsimus. Meiegi oleme seal ja oleme seal olnud pea algusest saati. Samuti oleme me ka Afganistanis. Alles möödunud nädalavahetusel kaotasime Afganistanis kaks sõdurit ja teame, et tegemist ei ole lihtsate küsimustega.
