- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President vastuseks ajalehe Molodjož Estonii lugejate küsimustele 23. veebruaril 2007

23.02.2007

Me oleme kõik kaasmaalased 

 

Meie paljud sugulased hukkusid Teises maailmasõjas või jäid seal teadmata kadunuks. Need mälestusmärgid – nagu näiteks pronkssõdur – on mälestusmärgid meie isadele ja vanaisadele. Teisi mälestusmärke meil ei ole. Seepärast me olemegi nii tundlikud idee suhtes need mälestusmärgid maha võtta. Ehk oleks õigem panna nende kõrvale ka mälestusmärgid küüditatud ja tapetud eestlastele? Las nad lepivad omavahel kasvõi pärast surma.

See on teil ilus mõte. Võõrastes mundrites, sundmobilisatsiooni korras ja teineteise vastu võidelnud Eesti mehed võiksid tõepoolest leppida, sest neid ei ühenda süü või võidud-kaotused, vaid eelkõige sõjaga kaasnenud kannatused. Leppimine ja andestamine eeldaks siiski ülekohtu ja kannatuste põhjustaja enesepuhastust, süü omaksvõttu. Oma tapjale või küüditajale andestamine eeldab hingesuurust, mida on raske kelleltki isegi tagantjärele nõuda.

Hiljuti kohtusin Peipsi ääres Kasepää vanausuliste koguduse eestseisja Andrei Serginiga. Tema isa sõdis Saksa armees, mees ise teenis sundaega NSV Liidu armees ja tema poeg juba iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi kaitseväes. Kasepää pühakoja kõrval surnuaia ühte nurka pani Andrei Sergin tagasihoidliku mälestuskivi lühikese tekstiga “Tundmatule sõdurile”. 1941. aasta suvel leidsid kohalikud poisikesed Peipsi järvest NSV Liidu sõduri surnukeha, kes maeti kirikuaeda. 1944. aastal langes sealkandis Saksa sõdur, kes maeti sinnasamasse. Nad mõlemad ongi tundmatud sõdurid, kellest me ei tea midagi muud, kui et nad sattusid sõtta ja sinna nad jäidki.

See mälestuskivi Kasepääl on pisike, kuid väärikas ja just nimelt leppimist väljendav tagasipilk. 

 

Miks te kuulutasite sõjahaudade kaitse seaduse välja kohe järgmisel päeval pärast selle vastuvõtmist?

Ma ei soovinud, et see seadus muutuks 4. märtsi parlamendivalimiste üheks peateemaks, kuid ma soovisin, et valitsus saaks võimaluse hakata sõjahaudade kaitse probleemiga tegelema kiiresti, targalt ja väärikalt. 

 

Kas te peate õigeks Teise maailmasõja võitjatele püstitatud mälestusmärkide lammutamist?

Armas küsija, mina ei ole kunagi rääkinud mälestusmärkide lammutamisest. Ja minu teada ka keegi teine Eestis ei räägi mälestusmärkide lammutamisest.

Mulle oli väga õõvastav lugeda, kuidas Venemaa Krasnodari krai ühes rajoonikeskuses ehitati kaubaputkasid langenud sõdurite ühishaua kõrvale, ehitajaid võtsid mõned puud maha ja välja tulid ka inimeste kondid, mis viidi… prügimäele. Või siia kõrvale juhtum kui Stavropolis lammutasid kohalikud võimud 30 meetri kõrguse ja 30 aastat vastu pidanud Suure Isamaasõja mälestusmärgi, et teha ruumi trollibussiliinidele.

Eestis ei ole midagi taolist juhtunud. Meie teame, et Teises maailmasõjas langenud sõjameeste mälestusmärkidele tuleb leida väärikas tähendus ja väärikas koht, kus nende mälestust ja mälestajate rahu ei häiritaks poliitilistel või ideoloogilistel eesmärkidel. 

 

Pronkssõdur, see on meie Eesti ajaloo osa. Miks me keeldume oma ajaloost?

Me ei keeldu oma ajaloost. Mõnikord me aga mõistame ajalugu erinevalt.

Eestile tähendab Teine maailmasõda ligi poole sajandi pikkust perioodi, mis algas 23. augustil 1939, kui NSV Liit ja Saksamaa jagasid salaprotokolliga Ida-Euroopa riigid omavahel ja liitlastena mõjusfääridesse. See sobing võttis Eestilt järgmisel aastal iseseisvuse, 1941 järgnes Saksa okupatsioon, 1944 haaras NSV Liit meid taas enda võimu alla ning oma riigi sai Eesti taastada alles 1991. aastal.

Seevastu Venemaa ja ka osa meie venekeelseid kaasmaalasi Eestis vaatab Teist maailmasõda kitsamalt – vaid Suure Isamaasõja tähenduses, kui natsid ründasid NSV Liitu ja siis lüüa said. 

 

Miks paljud eestlased sõdisid Teises maailmasõjas Saksa mundris?

Osaliselt samal põhjusel, miks paljud eestlased sõdisid nõukogude mundris. Paljude jaoks oli mõlemal juhul tegemist pealesunnitud valikuga võõrvõimude poolt, kus tegelikult valikuid ei olnudki.

Hiljuti lugesin Oskar Looritsat, kes kirjutas tollastest nn valikutest: “Kaks võimalust – kas natsidega koos kommude vastu või kommudega koos natside vastu – tähendab meile tegelikult valikut kahe võimaluse – kas katku või koolera vahel.”

Valdav osa eestlastest (ja ka Eestis elavatest mitte-eestlastest) mobiliseeriti Saksa armeesse 1944. aastal. Neist paljudel oli lootus selle läbi luua Eesti armee ja taastada kaotatud Eesti iseseisvus. See osutus tühjaks lootuseks. Aga oleks Nõukogude Liit siis tunnustanud Eesti iseseisvust, ei oleks see mobilisatsioon tõenäoliselt õnnestunud.
Ei saa siiski ka unustada, et paljude jaoks kujutas Nõukogude Liit endast tõelist õudusunenägu, sest kõigil olid värskelt meeles veel 1940.–1941. aastate massirepressioonid.

 

Ajakirjandust lugedes jääb mulje nagu poleks eestlastel mingit kahetsust, et nad natsidega koostööd tegid. Miks see nii on?

See pole nii, sest ei saa öelda, et natsidega tegid koostööd eestlased kui rahvus. Natsidega otseselt tegid koostööd väga vähesed eestlased ja väga vähesed neist omakorda töötasid natside kasuks tõelises usus. Iseseisvuse taastanud Eesti on kahetsenud ja vabandanud nende kaasmaalaste eest, kes Saksa okupatsiooni ajal olid seotud inimsusevastaste kuritegudega. Kui kellegi suhtes on olnud mingeid kahtlusi, on nende tegevust uurinud kaitsepolitsei ja prokuratuur.

Samuti on Eesti kohtud mõistnud õigust ka nende üle, kes osalesid NSV Liidu okupatsiooni ajal tsiviilelanikke mõrvamises ja küüditamises või julgeoleku agentidena tapsid selja tagant tulistades metsadesse varjunud vastupanuvõitlejaid. Eestlastele ei olnud toona ja ei ole ka praegu kombeks ülistada Eestit okupeerinud võimude tegevust.

 

Millal luuakse normaalsed suhted Venemaaga?

Sellest küsimusest kumab läbi eksiarvamus nagu peituks lahendus Eestis. Suhted ükskõik millise riigiga sõltuvad mõlema poole soovidest ja hoiakutest. Eesti sooviks on, et meil oleksid Venemaaga asjalikud ja teineteisest lugupidavad suhted.

Üheks suureks takistuseks on Venemaa jätkuv soovimatus rääkida minevikust nii nagu see minevik tegelikult oli: et Eesti riik sündis 1918. aastal ja NSV Liit võttis meilt iseseisvuse 1940 ja siis 1944 ning okupatsiooniaastad tõid Eesti maale ja rahvale tohutuid kannatusi. Venemaa soovimatust ausalt ajalukku vaadata nägime nii piirilepingu juhtumi puhul, kui Moskva ei nõustunud Tartu rahulepingu mainimisega ja sama näeme ka nüüd, kui Venemaa räägib 1944. aastat meenutades vaid Eesti vabastamisest, ega soovi tunnistada, et tegelikult vahetus meie jaoks siis üks okupatsioon teisega. 

 

Kas te kardate Venemaa majandussanktsioone?

Ei karda. Mina nõustun Vene välisministri Sergei Lavroviga, et majandus peab olema depolitiseeritud ning et Eesti-vastased majandussanktsioonid oleks ebaõige lahendus. 

 

Kas teil on plaanis kutsuda Eestisse Vene president Vladimir Putin?

President Putini kutsus Eestisse juba minu eelkäija Arnold Rüütel. See kutse on jätkuvalt jõus, mida olen ka erinevates intervjuudes kinnitanud.

 

Mida te arvate natsionalismist Eestis ja kuidas peaks sellega võitlema?

Mida konkreetne küsija sõna “natsionalism” all siinkohal silmas peab? Kui te küsite, kuidas suhtuda ksenofoobia, rassisimi või antisemitismi ilmingutesse, siis sellele peavad nii riik kui ühiskond igati vastu astuma. Sest austus iseenda vastu algab austusest teiste suhtes. 

 

Kas te tunnete enda vastutust NSV Liidu kokkuvarisemise tõttu? Kas teil on häbi, et tegutsesite raadiojaamas Vaba Euroopa selle idee nimel, mis tõi kannatusi sadadele miljonitele inimestele?

Miks mul peaks häbi olema? Vastupidi! NSV Liidu kokkuvarisemine tõi vabaduse suurele osale Euroopast, kes seni oli olnud Moskva võimu all. See tõi vabaduse Balti riikidele ja paljudele teistele rahvastele. Ma ei saa küsimuse sellest osast aru, mis väidab, et raadiojaama Vaba Euroopa tegevus võis põhjustada kannatusi sadadele miljonitele inimestele. Küll ei ole kellegi uudiseks see, et Nõukogude võim põhjustas kannatusi tõepoolest sadadele miljonitele inimestele.

 

Miks kõik vene koolid peavad üle minema täielikule eestikeelsele õppele?

Vene koolide üleminekust täielikule eestikeelsele õppele pole kunagi juttu olnud. Me räägime sellest, kuidas gümnaasiumi klassides suurendatakse eesti keeles õpetamist. Üksnes keeletundides eesti keele õppimine jätab venekeelsete koolide lõpetajad hilisemalt hätta ja nad ei omanda eesti keelt sellisel tasemel, et Eestis edukalt toime tulla.

Seega – muutuste eesmärk on anda neile õpilastele, kelle emakeel ei ole eesti keel, võimalikud võrdsed võimalused kõrghariduse omandamiseks ja tööturul toimetulekuks.

Haridus- ja teadusministeerium on määratlenud viis õppeainet, milles järk-järgult eestikeelsele õppele üle minnakse. Need on eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus, geograafia, muusikaõpetus ja Eesti ajalugu. Ühiskonnaõpetus ja ajalugu on valitud seetõttu, et need on olulised kodakondsuse taotlemiseks ettevalmistamisel.

Lisaks neile viiele ainele tuleb koolil valida veel kaks õppeainet. Üleminek algab ühe aine õpetamisega eesti keeles ja igal järgneval õppeaastal lisandub üks uus aine.

Ma loodan väga, et haridusministeerium tuleb toime nii õpetajate täiendkoolituse, õppekavade koostamise kui ka uute vajalike õpikute trükkimisega. 

 

Miks on meil nii vähe võimalusi eesti keele tasuta õppimiseks, et saada Eesti kodakondsus?

Lähimate kuude jooksul toimuvad tasuta põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami ettevalmistuskursused 14 erinevas linnas üle Eesti. Valida on kahe erineva – viie-tunnise lühikese ja 25-tunnise pika – kursuse vahel. Kõigil huvilistel soovitan vaadata http://www.meis.ee/kodanik/ lehekülge, kus on täpsem teave nii kursuste toimumise kui ka registreerimise kohta.

 

Miks ei või Eestis kehtestada vene keelt teiseks riigikeeleks, kui riigis elab ligi kolmandik venekeelseid inimesi?

Sama loogika järgi võiks riigikeeleks kuulutada ka inglise keele, sest seda oskab samuti ligi kolmandik elanikest. Riigikeele küsimus ei ole ainult pragmaatiline, lahendusel on kultuurilised, ajaloolised ja poliitilised põhjused. Ilmselt ei saa ju kellelgi olla midagi selle vastu, et eesti keelel on Eesti riigis eriline, riigikeele staatus, mis tagab selle keele arengu ja säilimise.

Ja siin julgustan ma veel kord venekeelseid inimesi, eriti noori, õppima eesti keelt, et tunda end Eestis võimalikult mugavalt ja olla siinses ühiskonnas võimalikult läbilöögivõimelised. 

 

Kas meie armee saab sel aastal uued sõjalennukid?

Kui te mõtlete hävitajate ostmist, siis kindlasti mitte, vähemalt kuni aastani 2010. Sel aastal saame aga näiteks uusi sõjalaevu ja lõppfaasi jõuab ka õhutõrjerelvastuse hange.

 

Miks koolides ei ole normaalseid arvuteid?

Ükski kool ilmselt ei jõua kaasas käia IT-valdkonna kõige värskemate saavutustega, kuid iga kolme-nelja aasta järel tuleks arvutid siiski välja vahetada. Praegu on pigem Eesti koolide probleem selles, et arvuteid on liiga vähe. 

 

Teil on kaks korterit Saksamaal. Milleks? Kas te hoiate neid juhuks, kui Eestisse saabub uuesti Punaarmee?

Esiteks, ma loodan, et ka küsijal on seinal ikka 2007. aasta kalender ja siis peaks ta aru saama, et Eestisse ei saabu uuesti Punaarmee.

Teiseks, need Saksamaa korterid on ostetud aastaid tagasi ja ainult investeeringu eesmärgil. Mina ei ole neid kunagi kasutanud ega ka hakka seda tegema, nende korterite müügiga tegeleb praegu minu eelmine abikaasa. 

 

Kas teil on plaanis hakata õppima vene keelt?

Praegu kindlaid plaane ses suhtes ei ole, presidendi ajagraafik on väga tihe. Lisaks töökohustustele tahan ka perele aega leida. 

 

Kas teil on mõnikord igav?

Väga harva, aga praegu üldsegi mitte. Huvitav raamat aitab alati igavust peletada. Ja Mulgimaa Ärma talus – minu vanaisa kodus, mis nüüd on minu kodu – ei lõpe kunagi töö otsa. Kõige kindlamini aitab igasugust igavust või tülpimust peletada aga minu tütar, nelja-aastane Kadri Keiu.

 

Millal hakkab Eestis kehtima euro?

Ma väga loodan, et paari aasta pärast võtab Eesti euro kasutusele. See eeldab poliitikute, valitsuse ja erasektori head tahet ning majanduspoliitilist kokkulepet.

 

Millisena te tahate näha Eesti riiki?

Tahan, et Eesti oleks euroopalik haritud inimeste riik, kus tunneksime end hästi ja turvalisena, kus inimesed oleksid oma riigi üle uhked. 

 

Kelle poolt te soovitate venelastel Riigikogu valimistel hääle anda?

See on väga isiklik küsimus. Saan vaid soovitada, et te suhtuksite kriitiliselt parteide valimislubadustesse, kus sageli räägitakse väga palju rahast ja hoopis vähem Eesti tulevikku määravatest olulistest probleemidest, olgu nendeks näiteks hariduse ja kitsamalt reaalainete õppimise väärtustamine, üksmeele leidmine ja teineteisemõistmise suurendamine ühiskonnas. Enne, kui teete valiku mõne erakonna kasuks, olge väga kriitilised, visake kõrvale stereotüübid ja mõelge, kes mõistab Eestit ja Eesti tulevikku kõige paremini. 

 

Mida te tahaksite presidendina muuta?

Oma ametisse astumise kõnes väljendasin soovi, et viie aasta pärast ei peaks noored enam rääkima iseseisvuse taastanud Eestist vaid saaksid rääkida iseseisvast Eestist. See eeldab, et oleme saanud võitu demokraatia ja majanduse ülesehitamisega paratamatult kaasnenud lapsehaigustest. Muu hulgas tähendab see, et riigi peremeestena tunneksid end riigi kodanikud, mitte aga poliitikud koos neile lähedaste ärimeestega.

Ma tahaksin ka seda, et need kümned tuhanded inimesed, kes pole veel Eestis elades otsustanud, millise riigi kodakondsust taotleda, valiksid Eesti kodakondsuse. Näiteks 15- kuni 29-aastaste seas on seni määratlemata kodakondsusega pikaajalise elamisloaga ehk nn hallide passidega inimesi ligi 25 000 ning 30- kuni 44-aastaste seas ligi 30 000. Head inimesed, ärge kõhelge: te olete ju Eesti kui maa enda koduks tunnistanud, tehke seda nüüd ka Eesti kui riigiga. 

 

Te olete korduvalt nimetatud Eestis elavaid venelasi oma kaasmaalasteks. Kas see on odav trikk meie suunas või kõrvakiil Venemaale, kes nimetab meid samuti enda kaasmaalasteks?

Nüüd te solvasite mind. Ma usun tõesti, et kõik Eesti inimesed – sõltumata kodakondsusest ja passikaante värvist – on minu ja meie kõigi kaasmaalased. Me elame ühel maal, meil paljudel on ühed mured ja ühed lootused. Me olemegi kõik kaasmaalased.