- Reset +

"Eesti Vabariik on sündinud kodanikualgatusest", Vooremaa, 15. veebruar 2007

15.02.2007

Riina Mägi

 

Täna on Jõgevamaal maakonnavisiidil Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja proua Evelin Ilves. Seoses sellega andis president nädal tagasi Kadriorus intervjuu Vooremaale, mille siinkohal avaldame.

 

Saabute Jõgevamaale rongiga. Miks?

See tundus olevat hea idee. Inimesed võiksid üldse natuke rohkem rongiga sõita, eriti kui silmas pidada teeolusid, ilmastikku ja liikluskultuuri Tallinna-Tartu maanteel. Ainult et rongiliiklus võiks natuke tihedam olla. 

 

Kui hästi tunnete Eestimaad? Missugused märksõnad seostuvad Teil näiteks Jõgevamaaga?

Geograafiliselt ja ajakirjanduslikult Vooremaa, aga ka Jõgeva, Luua, Peipsi järv. Luual tegutsevast Karukäpa puukoolist olen ma ostnud palju puid. Kui selle puukooli omaniku Madis Jürimaa elulugu oleks kirjas ilukirjandusteoses, siis öeldaks võib-olla, et autor on süžeega pisut üle pakkunud. Ajendatuna sellest, et tema vanaisa oli Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest saanud endale osa Luua mõisapargist, õppis Kanadas sündinud Madis maastikuarhitektiks, pidades seda ametit lõpuks koguni Kanada kuninglikus botaanikaaias. Eesti vabanedes tegi ta aga kannapöörde ja tuli Eestisse, et võtta midagi ette sellesama pargiga, mis oli tema õpingute ajendiks.

Kokku olen puutunud ka Luua Metsanduskooli esindajatega. Läinud aastal, kui Viljandis oli kutsekoolide teabepäev, palusid selle kooli õpilased mind osalema mootorsae keti vahetamise konkursil. Vahetasin keti umbes minuti ja 30 sekundiga, mis oli neile väikeseks üllatuseks.

Poolteist tundi hiljem, kui olin seiga juba peaaegu unustanud ja istusin koos teiste kutsekoolide esindajatega kohvikus, tuli noormees, kes enne Luua kooli stendi juures oli toimetanud, minu juurde ja kinkis mulle Luua kooli T-särgi, kuna ma olin osutunud kõige kiiremaks saeketi vahetajaks. Midagi imekspandavat selles tegelikult polnud: kuna töötasin noorest peast muuhulgas metsatuletõrjujana, pole saeketi vahetamises minu jaoks mitte midagi uut ega üllatavat.

 

Kahjuks on Eesti endiselt tugevasti Tallinna poole kaldu: raha, töökohad, võimalused — kõik kipuvad olema pealinnas. Kelle võimuses on seda olukorda muuta — riigi, omavalitsuste, inimeste endi?

Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Ühelt poolt on riigil palju võimalusi suunata pealinnast välja nii riigi enda raha kui ka Euroopa Liidu vahendeid — viimaseid eelkõige infrastruktuuri arendamiseks. Kui riik neisse paikadesse, kust pealinna tööl käia liiga kauge, infrastruktuuri vahendeid ei suuna, siis jäävadki need äralõigatud ääremaadeks.

Teiseks saavad palju ära teha kohalikud omavalitsused — juhul, kui neil on vahendeid ja loovat mõtlemist. Minu kodukandis Viljandimaalgi on ettevõtlikke omavalitsusi, kes on võtnud tööle võimekaid inimesi, kes on suutelised projektidega Euroopa Liidu programmidest infrastruktuuri arendamiseks raha taotlema, ja omavalitsusi, kes pole seda teinud. Vahed nende omavalitsuste arengus on ilmsed.

Kolmas tegur on tõepoolest inimesed ise. Olen korduvalt rääkinud sellest, et me ei teadvusta, milline luksus on eestlase võimalus elada maal. Meie madal sündivus on mõistagi probleem ja selle tagajärjel on meil eriti maal vähe inimesi. Aga kui see juba kord nii on, siis peaksime vähemasti rõõmu tundma selle üle, et meil on palju maad, kus inimesed saavad elada nii, nagu väga vähesed inimesed Euroopas seda teha saavad. Paljud minu tuttavad, kes Kesk-Euroopast siia tulevad, imestavad ja kadestavad, et Eestis on võimalik elada looduses, metsa sees, nii, et keegi sind ei sega. Me ei oska seda võimalust veel piisavalt hinnata. 

 

Valimiste eel räägitakse palju poliitilisest kultuurist või veel sagedamini kultuuritusest. Mis Teid meie poliitilise kultuuri juures kõige rohkem häirib?

Suisa edetabelit ma selles osas koostada ei oska. Aga üks, mis kindlasti häirib, on kodanike alahindamine poliitikute poolt. Eesti valija on tegelikult palju targem, kui paljud meie poliitikud näivad arvavat — kui nende käitumise järgi otsustada. Mind häirib see, et poliitikud peavad end mingiks eri klassiks ja annavad alatasa mõista, et jäägu teised oma liistude juurde, küll nemad riiki juhivad.

Tegelikult on riik ja selle valitsemine just kodanike, mitte mingi privilegeeritud grupi asi. Eesti riik, nagu paljud demokraatlikud vabariigid, ongi sündinud kodanikualgatusena — ideest, mis oli küpsenud paljude inimeste peades. Ka Eesti taasiseseisvumises suurt rolli mänginud muinsuskaitseliikumine, Rahvarinne ja Eesti komiteed olid sündinud kodanikualgatusest. Kahjuks on tollane erk kodanikutunnetus viieteistkümne aasta jooksul asendunud hoiakuga, et eestlane pole kodanik, vaid riigialam. Vähemasti poliitikud kipuvad käituma kodanikega nii, nagu oleksid nad alamad, kes peavad neile tänulikud olema selle eest, et nad näiteks neile “pappi” kaela sadada lasevad, kuigi see on tegelikult kodanike enda teenitud raha. Minu intellektuaalne stiil eeldab, et ma tooksin iga väite illustreerimiseks näiteid, aga kui ma siinkohal neid tooma hakkaksin, siis sekkuksin ma juba poliitikasse. Aga ma usun, et iga tark inimene, kes lehti loeb, suudab ise selliseid näiteid küllaga tuua. 

 

Kas mujal Euroopas ja maailmas oleksid sellised asjad, nagu meil see n-ö katuseraha jagamine, üldse mõeldavad?

See on ka mujal üsna laialt levinud. Ameerikas kasutatakse näiteks "katuseraha'' asemel väljendit "sealihatünn''. Nii et Eesti ei erine selle poolest teistest riikidest, ent samas ei saa seda kommet õigustada, sest kõikjal peetakse seda labaseks, ebakultuurseks.

Mis mulle laiemas plaanis muret teeb, on see, valimiseelsetes debattides arutlevad poliitikud lihtsamate ja tühisemate asjade üle, jättes tõsisemad ja kaugemale ulatuvad probleemid tähelepanuta. Kui me jälgime neid debatte, siis me võiksime endalt küsida: kas need ongi need teemad, millega me tahaksime, et meie parlamendiliikmed järgmise nelja aasta jooksul tegeleksid?

Kui me tahame olla nagu paljukiidetud Iirimaa, siis peaksime me käituma nagu iirlased ja arutama, millised on meie riigi prioriteedid. Kindlasti ei ole selleks lähema nelja, kaheksa või kaheteistkümne aasta jooksul näiteks pronkssõduri küsimuse lahendamine. Selle küsimusega tuleb tegelda — seda muidugi —, ja leida mingi lahendus. Aga kui küsida, millised on need kümme olulisemat väljakutset, mille ees me kümne lähema aasta jooksul seisame, siis kas keegi asetaks sellese valikusse ka pronkssõduri? Ma ei usu.

Kui vaadata seda, millega täituvad praegu meie lehed ja millest kõnelevad sõimlevad artiklid, siis enamasti on need kõik seotud üsna lühikese perspektiiviga asjadega. Me näeme ühelt poolt näiteks saadikukandidaati, kes kirjutab enda nimel, aga riigi raha eest välja 100 000 kroonise annetustšeki, ja ajaleheartikleid, mis seda taunivad. Aga samal ajal ei ole me näinud kusagil Riigikogusse pürgijate diskussioone selle üle, kuidas kasutada arukalt ära need 60 miljardit krooni, mille Eesti järgmise kuue aasta jooksul Euroopa Liidult saab. Aga just Riigikogusse valitavad inimesed on need, kes suuresti otsustavad selle raha jagamise üle. Me ei tea, kas neil üldse on mingeid ideid, mida selle rahaga, mille kogus on peaaegu võrdne ühe Eesti riigi aastaeelarvega, peale hakata.

Nii et ärme keskendume niipalju pisiasjadele, vaid suurtele probleemidele. 

 

Jõudsime juba kaudselt ajakirjanduse rolli juurde. Kas Teie meelest peegeldab Eesti ajakirjandus Eesti elu adekvaatselt, või on see mingis suunas kaldu või tegeleb lihtsalt tühiste asjadega? Ning kui Te näete puudusi, siis millest need on tingitud: ajakirjanike ebaprofessionaalsusest või omanike huvidest?

Mulle kui endisele ajakirjanikule tundub, et Eesti ajakirjanduse üks põhiprobleem lähtub sellest, et meil on aetud segamini kaks asja Prantsusmaa XVIII sajandi ajaloos. Mina küsin alati ajakirjanikelt, et kui ajakirjandus on neljas võim, mis on siis esimene, teine ja kolmas võim? Tavaline vastus on, et seadusandlik ja täidesaatev võim ning kohtusüsteem. Aga see on vale vastus.

XVIII sajandi Prantsusmaal oli tõepoolest parun Montesquieu, kes andis meile võimude lahususe printsiibi ja kõneles kolmest võimust. Termin "neljas võim” pärineb aga hoopis ühe šotlase kirjutatud esseest Prantsuse revolutsiooni kohta, kus ta kirjeldab selle sündmuse algust nii, et all saalis istus kolm seisust — aadlikud, vaimulikud ja kodanlased — ning üleval rõdul istus neljas seisus — ajakirjanikud. Seda teksti eestindades on paraku "seisus” ekslikult "võimuks” tõlgitud. Nii et ajakirjanikud on seisus koos sellest tuleneva staatuse, aga ka kohustustega. Nende kohustuste hulka kuulub väga palju seda, mida me haruharva näeme Eesti ajakirjanduses. Hädad algavadki minu meelest sellest, et ajakirjanikud arvavad, et nad on neljas võim, mitte neljas seisus. 

 

Euroopa Liidust tulevatest rahalaevadest oli meil juba ääri-veeri juttu. Aga Euroopa Liitu ei peaks vist siiski vaatama ainult kui lüpsilehma. Missugune peaks tegelikult olema Euroopa Liidu roll Eesti elus ja Eesti roll Euroopa Liidus?

Arvestades praegust geopoliitilist olukorda ja Eesti riiklikke huve, peaks Eesti tegema kõik, et olla Euroopa võimalikus tuumikus, ning vältima perifeeriasse jäämist, marginaliseerumist. Me peaksime olema tublid eurooplased, kes mõtlevad kaasa Euroopa küsimustele laiemalt ja euroopalikult, mitte nii, et Euroopa on kusagil "seal'' ja sealt tulevad meile rahad.

Kui me tahame tõesti, et meie riik ja elu ning meie suhted omavahel ja teistega oleksid euroopalikud, siis me peaksime tunnetama solidaarsusevajadust mitte ainult meie enda, vaid ka teiste suhtes. Vähesed inimesed on näiteks aru saanud, kui oluline oli meie saamisel Euroopa Liitu paljude inimeste arusaam, et see on õige ja õiglane. Näiteks valdav enamik taanlasi toetas siiralt Eesti kutsumist Euroopa Liitu, sest nad uskusid, et see mõte on õige ja õiglane. Kui palju meie mõtleme sellele, mis oleks õige ja õiglane Taani jaoks?

Me keskendume Euroopa Liidust kõneldes tõepoolest rohkem rahale, aga selleks, et olla eurooplased, peaksime püüdma olla, nagu iseseisvusmanifest ütleb, osa euroopalikust perest. 

 

Kuidas me peaksime suhtlema Venemaaga? Kas me peaksime eelkõige silmas pidama sealt tulevaid ohtusid või hoopis sealseid võimalusi — näiteks kaupade turustamiseks?

Kui vaatame tänapäeva Eesti kaubandust, siis ma usun, et Venemaa turg ei ole Eesti majandusele nii oluline. Transiit toob palju raha sisse väiksele grupile, aga Eesti majandus tervikuna on õnneks suunatud ülejäänud Euroopa poole.

Pealegi on Venemaa riik, kes ei järgi turumajanduse reegleid, vaid kasutab riiklikult suunatud majandust poliitilise hoovana. Ükskõik, kui ahvatlevad on sellise riigi poolt pakutavad võimalused, peaks iga loogiliselt ja oma riigi julgeolekule mõtlev inimene aru saama, et igasugune kauplemine sellise riigiga on ohtlik või vähemasti riskantne. Võib nimelt juhtuda, et ühel päeval otsustatakse kusagil kabinetis, et üks või teine firma ei tohi enam suhelda Eesti firmadega, ei tohi oma kaupu enam Eestisse eksportida või ei tohi meie kaupu sisse osta. Või siis hakatakse meie firmadelt võimaluse eest Venemaal äri ajada vastutasuks nõudma seda, et nad Eesti valitsusele teatavaid kindlaid signaale edastaksid. 

 

Puudutasime juba põgusalt laulva revolutsiooni aega. Mina tunnistan, et tahaksin vahel sellesse aega tagasi saada, sest sellist üksmeelt, solidaarsustunnet ja eestimeelsust praegu enam ei ole. Kas selle taastekitamiseks saab üldse veel midagi ära teha?

Läbi ajaloo on inimesed heldimusega meenutanud oma raskemaid võitlusi ja igatsenud taga seda tunnet, mis neil siis oli. Aga samas tasuks mõelda, kas me tahame tagasi ka kõike muud — tollast ebakindlust, teedel vuravaid nõukogude tanke jne.

Mis aga eestimeelsusse puutub, siis minu meelest muudab Eesti kodaniku eestimeelseks see, kui ta tunneb, et ta saab asju oma riigis mõjutada, et ta on oma riigi peremees, mitte see, kes ootab ja vaatab, mida "nemad'' seal Toompeal ette võtavad. 

 

Vabariigi aastapäeva puhul annetate Te kaks ja pool korda vähem teenetemärke kui Teie eelkäija möödunud aastal. Mis sõnumi Te sellega rahvale tahate saata: kas sellise, et Eestis ei ole just palju teenetemärke väärivaid kodanikke, või sellise, et liiga kergekäelise autasude jagamise korral hakkab nende väärtus devalveeruma?

Inflatsioon viib tõepoolest devalveerumisele.

Riiklike autasude saajate nimekiri peegeldab riigi väärtushinnanguid. Mina tahan, et Eesti riik väärtustaks kodanikku, kes on teinud rohkem, kui temalt on oodatud, kes on ületanud iseennast. Sellest põhimõttest lähtudes on need aumärgid ka välja antud: eestlastele, kes on olnud tublid, või mitte-eestlastele, kes on aidanud Eestit või eestlasi. Paljud autasud antakse välja presidendi ettepanekul, paljud aga teiste inimeste ettepanekul — selliseid ettepanekuid võib ju igaüks teha. Tänu sellistele mujalt tulnud ettepanekutele tuli esile nii mõnigi huvitav kaasus, millest me muidu mitte midagi poleks teadnud. 

 

Kuidas Te ennast Eesti eluga kursis hoiate? Kas ajakirjanduse vahendusel või on Teil selleks targad nõunikud?

Ma elan siin. Ja Kadrioru lossil on suured aknad. 

 

Kes võidab 4. märtsi valimised?

Eesti rahvas võidab valimised, kui võimalikult paljud hääleõiguslikud kodanikud valima lähevad. Eesti rahvas kaotab valimised, kui valimisaktiivsus on madal. Mis aga erakondade edusse puutub, siis seni, kuni meil on rohkem kui kaks parlamendierakonda, ei pruugi valimiste võitja ja valitsuse moodustaja kokku langeda. 

 

Vabariigi aastapäeval võtab nii või naa Teie päevast suure osa ära pidulik vastuvõtt. Kas Te jõuate sel päeval ka midagi koos oma perega ette võtta?

Niikaua kui ma mäletan, on 24. veebruar ikka olnud minu peres tähtis päev. Eestis olles olen selle päeva päikesetõusul, kell pool kaheksa hommikul alati Toompeal olnud. See on perekondlik rituaal. Kuigi on nii külm, et võtab lõdisema, on meil ikkagi hea tunne seista seal karges talvises õhus ning laulda "Hoia, Jumal, Eestit” ja "Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga''.

 

Mida sooviksite Jõgevamaa rahvale?

Kaluritele sooviksin head kalaõnne — nüüd on ju Peipsile lõpuks ometi jää tekkinud! Kõigile teistele soovin aga seda, et nad oskaksid väärtustada inimesi, kes on kodanikualgatusena midagi ette võtnud ja mis on palju olulisem kui see, mis tuleb kusagilt "ülalt''.

Minu meelest on näiteks see, mida Imbi Paju on teinud Võtikvere raamatuküla edendamisel, suurepärane näide, mida on väikeses paigas võimalik ära teha. Või mida ta on suutnud ära teha oma filmiga "Tõrjutud mälestused”, mis on üks talle teenetemärgi andmise põhjusi. Ma olen ise näidanud seda filmi Euroopa Parlamendis ja näinud, millist mõju see avaldab — nii neile, kellel pole üldse aimu, mis Eestis on juhtunud, kui ka neile, kes teavad vaid fakte, aga saavad filmist juurde emotsionaalse tagapõhja.

Raamatuküla-laadseid algatusi oleks Eestimaal rohkem vaja. Me ei sõltu ju sellest, kas vallavanem või mingi poliitik toetab meid või mitte, me saame palju lihtsalt koos teiste inimestega ära teha. Võime teha ka üksi, aga siis on raskem. Kui teeme koos, võime väga palju saavutada. See ongi küsimus sellest, kas sa oled kodanik või sa oled alam.