- Reset +

Vabariigi President ajalehele Postimees 29. detsembril 2006

29.12.2006

President Ilves: olge oma riigi üle uhked!

 

Ingvar Bärenklau

 

President Toomas Hendrik Ilves ütles aastalõpuintervjuus Postimehele, et peab oma peamiseks ülesandeks aidata kujundada tugev kodanikuühiskond, mis paneks ka Eesti venekeelsed elanikud oma riigi üle uhkust tundma.

Postimees kohtus president Ilvesega Tallinnas Kadriorus sel jõulueelsel päeval, mil lumi oli just maha sadanud. Kadriorus valitses soe jõulumeeleolu, kuid president tunnistab, et tunneb end Arnold Rüütli lahkumise järel vastremonditud ametiruumides veel võõrana ja ebamugavalt. Üht-teist oleks vaja ümber teha, mööblit juurde soetada, kuid mis parata – presidendi kantselei eelarve on selleks aastaks juba ammendunud. "Mul ei ole voodi kõrval veel öökappigi," märgib Ilves. "Kui magama lähen, pean prillid panema voodi alla põrandale."

 

President Toomas Hendrik Ilves, kas lõppev aasta on olnud Eestile edukas? Milliseid tahke Eesti elust maksaks esile tõsta?

Eesti sai sel aastal normaalsemaks euroopalikuks riigiks, kus iive on kasvanud ja kus eluiga on pikenenud. Ka majanduskasv oli märgatav.

Tundub, et just see aasta on üheks verstapostiks, oleme saavutanud uue kvaliteedi. Ja see on terve Eesti rahva, mitte ühe või teise erakonna saavutus. Pigem on see asjade loomulik kulg, mida on kaua oodatud.

Teatud mõttes on üleminekuperiood lõppenud – formaalselt lõppes see muidugi siis, kui astusime Euroopa Liitu ja NATOsse. Aga sel aastal tekkis tunne, et tõepoolest on midagi ära tehtud, et riik on tugev, ja ma arvan, et see on väga hea. 

 

Kas Eesti on tõesti Lääne-Euroopale järele jõudmas?

Ma usun, et inimesed tunnetavad seda ise ka. Tahame jõuda tasemeni, kus oleksime praegu siis, kui poleks olnud 50 okupatsiooniaastat. 

 

Kas midagi on läinud ka halvasti, mis valdkondades me arenenud maailmast veel kõvasti taga oleme?

Ma ei usu, et midagi väga valesti oleks. Kui esmased ülesanded on lahendatud, siis järgmiste ülesannete tähtsus tõuseb. Praegu on kõige olulisem tugevdada kodanikuühiskonda, et inimesed tunneksid, et see on meie kõikide riik. Ja see on järgmiste aastate võtmeküsimus mitmeski mõttes. Kui midagi riigis läheb valesti või halvasti, siis ei peaks kodanik ainult kiruma ja lootma, et see on Toompea lahendada, vaid ka ise lahendusi välja pakkuma.

Riigitunnetus on oluline ka seetõttu, et meil on palju inimesi, kes pole rahvuselt eestlased. Me peame aru saama, et need inimesed jäävad oma etnilise kultuuri raamidesse ja see on väga hea. Aga nad vajavad rohkem riiklikku tunnustust. 

 

Kas seda patriotismi peaks kuidagi kasvatama või kasvab see ise?

Ma usun, et saab ka natuke tagant tõugata. Aga see on ikkagi kodanikuühiskonna kujunemise asi, et kodanik ise tunneks uhkust selle üle, et tema riigil läheb hästi. Ja on väga oluline, et riik oleks demokraatlik.

Olgem ausad – praegu on vene rahvusest inimesel Eestis palju vabam ja demokraatlikum elada kui sünnimaal. Usun, et meie venelased on hakanud seda aina rohkem mõistma. Olen suhelnud vene intelligentidega, kes ütlevad, neil on küll hea meel elada riigis, kus nad saavad vabalt suhelda vene keeles ja nautida demokraatlikku elu, kus ei pea kartma tsensuuri. 

 

Sündmused pronkssõduri ümber näitasid, et teatav lõhe Eestis elavate kogukondade vahel on siiski olemas?

Pronkssõdur näitabki, et me peame pingutama. See pole mõistlik, kui me ignoreerime neid, kes elavad meiega ühes riigis. Nad on meie kaasmaalased, mitte piiri taga askeldavate propagandistide kaasmaalased. 

 

Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma meelsust vabalt väljendada. Kuid kas suur teisitimõtlev kogukond võib olla ohuks Eesti julgeolekule?

Ma küll ei ütleks, et neid teistmoodi mõtlejaid oleks väga palju. Kindlasti on üks grupp, kelle meelsust on selgelt kujundatud väljastpoolt. Aga kaldun arvama, et nad ei esinda kogu vene kogukonda. 

 

Kas Eesti erakondade poliitilises kultuuris valimiste eel on ilmnenud murettekitavaid nähte?

Siiamaani pole see valimiskampaania veel õieti alanud. Aga ma eeldan, et kõik erakonnad respekteerivad jõulurahu ja saavad ise aru, et jõulude ajal ei taha keegi kuulda valimispropagandat. 

 

Mida te uuelt riigikogult ootate?

Soovin, et uus riigikogu oleks selge sihiga ja töövõimeline ning et valitsuskoalitsioon suudaks leppida kokku prioriteetsetes asjades. Ei tohi olla nii, et ühel erakonnal on omad ministeeriumid ja teisel omad.

Valitsuse ühtne poliitika on eriti oluline Euroopa suunal. Ei ole võimalik saavutada näiteks ELi struktuurfondide osas mingit muutust, kui ministeeriumid käituvad nagu eraldi vürstiriigid ja omavahel kokku leppida ei suudeta. 

 

Kas riigiametite politiseeritus on meil probleem?

Efektiivsed on just need riigid, kus riigiametid ei ole politiseeritud. Anders Aslund, üks USA suurimaid eksperte kommunismist kapitalismile ülemineku alal, on jõudnud järeldusele, et ametkondade reformimine on kõige tähtsam tegur. Ta on toonud esile Eesti 1993. aasta valitsuse seaduse, mille järgi on kõik ametikohad kantslerist allapoole mittepoliitilised.

Teisalt, me ju teame, et kui kuskil SRÜ riigis vahetub minister, siis vahetub pea kogu ministeerium ja pole mingit järjepidevust riigivalitsemises. 

 

Ka meil on olnud juhtumeid, et kui vallajuht ei kuulu õigesse parteisse, pole tal lootust saada spordisaali ehituseks riiklikku toetust. Kas see on korruptsioon?

Kui riiklike vahendite jagamine või juurdepääs neile sõltub parteilisest kuuluvusest, on see väga kindel märk stagnatsioonist, mis kokkuvõttes hakkab halvama meie majandust. Üksikud võivad küll võita, kuid rahvas tervikuna kaotab sellisest lähenemisest. See on poliitiline korruptsioon, kui pead toetama üht või teist erakonda, et riigilt midagi saada. 

 

Aga juriidiliselt on kõik korrektne?

Kodanikuühiskonnas ei ole iga asja jaoks vaja seadust. Kodanikkond on see, kes peab ütlema, mis on eetiline ja mis mitte. 

 

Kuidas hindate aastat Eesti välispoliitikas? Kas pärast USA presidendi külaskäiku on Eesti staatus maailmas muutunud?

Bushi visiidiga seoses pöörati Eestile palju tähelepanu. Mitmed inimesed USAst, kellega ma pole kaua ühenduses olnud, kirjutasid mulle, et Eesti on saavutanud uskumatu meediakajastuse.

Suurt tähelepanu pälvisid Eesti saavutused, nagu e-valitsus, maksusüsteem – asjad, mida me peame juba iseenesest mõistetavaks. Üks mu ülikoolikaaslasest sõber, investeerimispankur, ütles, et nüüd on neil Eesti näol olemas veel üks koht, kuhu vaadata. See kõik võtab muidugi aega, aga võib-olla juba järgmisel aastal hakkame tundma, et ameeriklased tahavad siia investeerida. 

 

Kas seoses Bushi visiidiga jõudis maailma ka sõnum, et Eesti ei tegele ainult enda probleemidega, vaid toetab aktiivselt Ukraina, Gruusia ja Moldova arengut?

See on vägagi meie enda huvides, et ELi piiridel asuksid demokraatlikud, hästi funktsioneerivad riigid. See on tegelikult meie enda julgeoleku küsimus. Meil on Ukrainale, Gruusiale ja Moldovale ehk natuke rohkem pakkuda, sest mõistame neid paremini. 

 

Äkki käib see ülesanne väikesele Eestile üle jõu?

Meil pole nii palju ei raha ega inimesi, et teha kogu seda tööd üksi. Samas on igal uuel ELi liikmesriigil välja pakkuda üks või teine edukas valdkond, milles tal on kogemusi, ning see tööjaotus tegelikult ka toimib. See pole kaugeltki ainult Eesti asi, ka lätlased ja leedulased aitavad teisi riike. 

 

Kas Eesti peaks seoses ELi uusliikmete Bulgaaria ja Rumeeniaga ka mingit aktiivsust üles näitama?

Bulgaaria ja Rumeenia on 1. jaanuarist ELi liikmesriigid ja siis on see juba kogu liidu asi. Peaksime vältima seda, et kogu meie identiteet seisneks tegelemises uute naabritega. See on küll hädavajalik, aga põhitegevus peaks olema keskendunud ikka Euroopa suunale.

See, kuhu EL läheb, on meile palju olulisem. Püstitasin endale ülesande kaotada võimalikult kiiresti ELis mõisted «uus liikmesriik» ja «vana liikmesriik». Neid kasutatakse viimasel ajal kahjuks aina rohkem. Pea kõigis suurtes Euroopa lehtedes on ilmunud kirjutised probleemidest seoses «uute liikmesriikidega». Meil neid kirjeldatud probleeme pole olnud, Eesti on üleüldse kõige Euroopa-meelsem riik.

Enne ELiga liitumist olid meie ootused pigem pessimistlikud, eriti skeptiliselt suhtus ELi maarahvas, aga nüüd on just maal avastatud, et tegelikult on neile liidust suurt kasu tulnud.

Ma ei karda ELi lõhenemist, aga taas räägitakse kahekiiruselisest Euroopast. Meie välispoliitiline suund peab olema pääseda ELis otsustajate hulka, kes hakkavad juhtima järgmist etappi ELi arengus. 

 

Kas Eesti peaks püüdma Brüsseli kaudu parandada suhteid Venemaaga?

Kui vaadata Venemaa suhtumist, siis võib-olla ta võtab ELi tõsiselt. Aga kui vaadata, kuidas on suhtutud Eestisse, Poolasse ja ka vanadesse ELi riikidesse ning mida tehti Briti suursaadikuga Moskvas – Suurbritannia on ikkagi suurriik –, siis on selge, et me peame seda tegema suure koosluse osana, leppima asja kokku ELi sees.

Viimasel ajal on palju pingutatud selle nimel, et Eestit halvustada, aga me ei peaks seetõttu ülearu närviliseks minema. Me oleme ikkagi NATOs. NATO riikidel on kõigil Eestis oma saatkonnad ja nad näevad väga hästi, mis meil siin tegelikult toimub. Eestis ei ole seda, milles Venemaa meid süüdistab. 

 

Kas Venemaalt lähtub oht meie julgeolekule?

Seda küsis minult ka raadiojaam Ehho Moskvõ ja vastasin «jah». Üks suuremaid julgeolekuohte meile on Sosnovõi Bori tuumaelektrijaam ja selle Tšernobõli tüüpi reaktorid. Peame oma julgeoleku peale mõtlema hoopis teistmoodi kui XX sajandi tankikolonnide võtmes.

Väga selge oht meile on surve avaldamine energeetika kaudu. Meie suhtes on Venemaa juba 15 aastat kasutanud energiat välispoliitilise survevahendina ja teeb seda ka edasi. Näiteks kui leedukad müüsid nüüd Mažeikiai naftakombinaadi poolakatele, leidis äkki aset suur äpardus ja kombinaati varustav naftajuhe läks katki.

Me peame selle julgeolekuriski vähendamiseks rohkem mõtlema energeetilisele sõltumatusele. Eesti energiabilansist moodustab Venemaalt tulev gaas alla viiendiku ja sellest umbes poole kasutab ära Iru elektrijaam, mida saaks aga hõlpsasti ümber seada masuudikütusele. Nii et tegelikult ei ole see julgeolekuoht väga suur.

Aga me peame siiski mõtlema energia peale ja tegema seda arusaamises, et sellega võidakse manipuleerida. Mis puudutab Venemaa propagandat, siis selle pärast ma väga mures ei ole. 

 

Amnesty Internationali hiljutine raport viitab sellele, et midagi sellest Kremli propagandast ikkagi läänes üles korjatakse?

Jah, aga Amnesty diskrediteeris sellega eelkõige iseennast. Ma usun, et selline laks, nagu nad said The Economistist, oli üsnagi valus. Aga need julgeolekuriskid võivad peituda ka meis endis. Kui Eesti kodakondsus muutub ostetavaks ja müüdavaks kaubaks, kui selgelt Eesti-vastased jõud saavad raha eest kodakondsuse, siis on küll põhjust muretseda. 

 

Kas Vene kapitali jätkuv tung Eestisse on ohtlik või tuleks pidada õigeks, et vabal kapitalil pole kodumaad?

Üks mu väga hea teadlasest sõber ütles nii: kümme aastat tagasi uskusin ma, et kapitalil pole rahvust. Aga kui vaadata Hodorkovski ja Jukose kaasust, siis paraku on mõnede riikide puhul kapitalil rahvus olemas.

Kui 22 miljardit dollarit Shelli investeeringuid lihtsalt pühitakse Sahhalini puurimisprojektist minema, siis see paneb mõtlema, et Vene kapital pole samasugune nagu Briti kapital. Riik manipuleerib sellega. 

 

Kas presidendimurede kõrval jätkub mahti aasta lõpus ka puhata? Kuidas veedate jõulud ja aastavahetuse?

Belgia-visiit on sel aastal viimane. Aasta lõpu veedan Mulgimaal Ärma talus, pere ringis. Ka minu lapsed tulevad külla. Jõululaual on meil alati traditsioonilised söögid: verivorstid, kindlasti mingi sink, hanepraad, hapukapsad. Vist kõikides kultuurides on tähtpäevad, mis assotsieeruvad selgelt teatud toitudega. 

 

Kas presidendi jõulukaardid on juba laiali saadetud?

Mitte veel kõik. Väga hea, et tuletasite meelde… (Ilves võtab ette laual seisva jõulukaartide kuhja ja asub neile allkirju kirjutama.) 

 

Kas Arnold Rüütlile sai ka kaart saadetud?

Muidugi. 

 

Mida soovite Eesti rahvale uueks aastaks?

Olge uhked oma riigi üle! 

 

4 mõtet
- Soovin, et uus riigikogu oleks selge sihiga ja töövõimeline ning et valitsuskoalitsioon suudaks leppida kokku prioriteetsetes asjades. Ei tohi olla nii, et ühel erakonnal on omad ministeeriumid ja teisel omad.
- See on poliitiline korruptsioon, kui pead toetama üht või teist erakonda selleks, et riigilt midagi saada.
- Meie suhtes on Venemaa juba 15 aastat kasutanud energiat välispoliitilise survevahendina ja teeb seda ka edasi.
- Kui Eesti kodakondsus muutub ostetavaks ja müüdavaks kaubaks, kui selgelt Eesti-vastased jõud saavad raha eest kodakondsuse, siis on küll põhjust muretseda.