- Reset +

Vabariigi President ajalehele Maaleht 28. detsembril 2006

28.12.2006

President Toomas Hendrik Ilves: Inimeste maal hoidmine on puhtalt julgeoleku küsimus

 

Peeter Ernits

 

President Toomas Hendrik Ilves tõdeb Maalehe aastalõpu-usutluses, et pidevalt kolima pidanud pagulaspere lapsena on ta alati igatsenud maal elada. Ilvese sõnul tuleb selleks, et inimesed taas maale koliks, elu seal kergemaks teha.

 

Mikk Mikiver võrdles omal ajal presidendiametit kuldses puuris olemisega. Kuidas teie tunnete ennast selles kuldses puuris?

Harjub ära. Siin on lihtsalt mõned nüansid. Ma ei saa näiteks öelda välja riigi nime, kui ma tahan ütelda midagi selle kohta, et seal ei tööta asi väga hästi. Vanasti ma oleksin öelnud riigi nime, aga nüüd ütlen, et on mõned riigid, kus on probleem. 

 

Maaülikoolis peetud kõnes maalisite pildi tänasest Eestist, kus vähegi hakkajamad on juba maalt linna kolinud või kavatsevad seda kohe-kohe teha, jõukam rahvas elab linnu ümbritsevates uusasumites, ülejäänud asustavad aga Lasnamäed, Annelinna ja teisi Nõukogude ajast jäänud magalaid. Rääkisite seal ka Tätte, Tüüri ja Ilvese sugustest veidrikest, keda igasse maakonda jagub...

Ütlesin oma kõnes irooniliselt, et mingid veidrikud nagu Jaan Tätte, Erkki-Sven Tüür ja Toomas Hendrik Ilves. Tegelikult on päris palju inimesi viimasel ajal hakanud maale kolima, seal aega veetma. Minuga ühes kihelkonnas on endine Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep, kes praegu elab Portugalis. Läinud laupäeval tuli ta Portugalist koju, pühapäeva hommikul oli aga Halliste kirikus.

Kaks aastat tagasi käis mul Ärma talus külas üks nõunik ja ütles, et tema küll ei saa aru, kuidas ma saan siin veeta kogu oma vaba aja: nii kaugel, nii pikk sõit ja aja veetmine võsalõikuriga. Kaks aastat hiljem on ta ostnud endale Võrumaale talu ja ei jõua ära oodata, kunas saab koos lastega Võrumaale sõita.

Aina rohkem on inimesi, kes mõtlevad selle peale, et veeta aega väljaspool linna. Ega linnaelu nii tore ka ei ole! Me ei ole endale piisavalt teadvustanud, milline meeletu rikkus on tegelikult eestlasele võimaldatud. Enamik inimesi elab Euroopas kas korteris või on neil pisiaed. Mitte et nad ei tahaks niimoodi elada nagu meie, aga neil ei ole isegi võimalust kuhugi minna ning endale metsa ja põllumaad muretseda.

Kõik ei pea olema põlluharijad, küll oleks vaja, et inimesed elaksid rohkem maal. Eestis on seda võimalik teha. Tundsin Saksamaal mõnda inimest, kes ainuüksi selle pärast, et sealsest inimtihedusest pääseda, olid suured Soome fännid. Ainult selleks, et olla looduses. Inimesed tundsid sellest nii suurt puudust. See on niisugune rikkus, mida me piisavalt ei hinda. Meil on see võimalus olemas, aga paljudel ei ole. Sakslasele ei ole võimaldatud elada maal. Üks hektar maad on Saksamaal uskumatu luksus. Sa pead olema miljonär, et seda endale lubada. 

 

Mitu hektarit teil endal on?

82. 

 

Igas maakonnas on teiesuguseid veidrikke, kes ei ela mõne linna kuldses vöös. Mida peaks tegema, et selliseid rohkem oleks?

Ühtset lahendust pole. Probleem, et inimesed kolivad maalt ära, on laiem, modernsel ajastul on nii juba 150 aastat. Eestis hakkas suurlinnastumine juba XIX sajandi lõpupoole, kui Tallinn muutus tööstuslikuks piirkonnaks. Siis hakkasid inimesed maalt ära kolima.

Euroopa Liit loodi suuresti julgeoleku kaalutlustel, selleks et välistada sõja võimalus Euroopa riikide vahel läbi kooperatiivse ühistegevuse tööstuse alal. Teine põhjus oli hoida inimesi maal, kuna see on puhtalt julgeoleku küsimus. Sellest kasvas välja ühine põllumajanduspoliitika. EL sai aru, et inimeste maal hoidmiseks tuleb raha kulutada. Et oleks arenenud infrastruktuur, et inimestel oleks juurdepääs samadele hüvedele, mis on linnas.

Selleks et elu maal ei oleks ikka veel selline raske asi, nagu ta sageli meil on, peaksime samamoodi ELi võimalusi ära kasutama. Tuleb toetada ettevõtlust maal, ehitada välja teid. Väga raske on maal elada, kui sul pole piisavalt palju raha, et endale maastur osta. Tuleb sõita mööda kruusateid, mis veebruaris ja märtsis on läbimatud. 

 

Kust teile, linnapoisile, maal elamise igatsus külge hakkas?

Kui kasvada üles pagulasperes, kus kolitakse iga paari aasta tagant – algul elad väikses korteris, siis kolid natuke suuremasse, siis jõuad väga väiksesse majja, kus on 30 ruutmeetrit aeda jne –, kui kogu aeg kolida ja mitte kusagil tunda end kodus, siis on väga hea tunne, et sul on koht, millega sa seotud oled. See ongi see, miks ma tahan ainult ühes kohas olla ja miks mind reisimine ei huvita. 

 

Millal see plõks käis?

Mul on see igatsus alati olnud. Kuni ma jõudsin lõpuks sinna, millest ma olin ema käest elu aeg kuulnud ja mis oli perekonna mütoloogias. Kui mu vanaisa 1944. aastal siit lahkus, mõtles ta, et tuleb varsti tagasi. Kõik arvasid, et britid ei luba okupatsiooni. Pärast sõda, kui selgus, et okupatsioon näib alaline olevat, tundus veider, et tal on kõik talu paberid ja kaardid olemas. 

 

See oli enne, kui te kümme aastat tagasi tulite päriselt tagasi?

Mina andsin esimese inimesena paberid sisse. Enne kui seadus oli olemas. Ma tegin seda poolkiusust. Alles oli jäänud ainult kolm kivihoonet, kõik ilma katuseta. Ühes kasvasid seitsmemeetrised lepad, teises ainult meetrised – seal oli katus hiljem sisse vajunud. Esimese asjana panin neile katused peale. Mulle öeldi, et muidu hakkavad kivid pudenema. 

 

Ise olite tollal Eesti suursaadik USAs?

Washingtonis töötades hakkasin talu kaugjuhtimisel taastama. Nii juhtides oli loomulikult ka äpardusi. Selleks et töid finantseerida, tuli natuke metsa maha võtta. Millegipärast võeti seda alati rohkem maha kui mulle öeldi. 

 

ELi tänane eelarve on suuresti põllumajanduse nägu. Näiteks brittidele tundub see ebanormaalne. Mis meelt teie olete?

Britid on palju linnastunumad kui meie. ELi eelarves võtab põllumajandus tõepoolest väga suure osa ja mitte just kõige põhjendatumal moel. Kui vaadata, kuidas toetused jagunevad, siis 5% kogu ELi eelarvest läheb 1300-le Prantsuse suurfarmerile. Seda ei ole muuseas avalikustatud, see on kalkuleeritud ühe Prantsuse mõttekoja poolt.

Mina olen seda meelt, et otsetoetused tootmisele ei ole oma põhieesmärki täitnud. Pigem peaks olema toetused maaelu arendamisele. Igaüks ei ole maal põllumees, peame elu maal mitmekesistama. Ei ole nii, et emba-kumba, kas oled suure ühistu töötaja või sul ei ole mingit tööd. Meil on vaja maal palju rohkem ettevõtlust, on väga palju väikeettevõtteid. Elu tuleb teha maal kergemaks, et inimesed koliksid maale. 

 

Läinud aastal kirjutasite Maalehes, et valdades ja väikelinnades pole sisuliselt olemas maailmavaadet, küsimust, kas suurmajandi soodsalt erastanud kolhoosieesimees/vallavanem on parempoolne, vasakpoolne, liberaal või konservatiiv. Miks siis kohalik võim aina politiseerub?

Ega see, kui on erakonnad, tähenda veel, et sel grupil on maailmavaatelised erinevused. Kui sulle öeldakse, et kui hääletad Ilvese poolt, siis sa ei näe oma kooli katust, siis maailmavaade ei loe. Sa hääletad selle inimese või selle jõu poolt, kes tagab sulle kooli katuse. Väga lihtne, seal ei ole mingit maailmavaadet! Kui sa hoolid oma vallast ja kui sulle öeldakse, hääletad ühtpidi – saad finantsi, hääletad teistpidi – ei saa. Kuidas saab see olla mingi maailmavaade? 

 

Minu meelest on konflikt juba süsteemi sisse programmeeritud. Kohalikel omavalitsustel pole piisavalt raha, et hädavajalikke investeeringuid teha. See aga seab nad sõltuvusse keskvõimust. Tahad kohapeal midagi ära teha, lihtsalt pead Tallinnaga hästi läbi saama. Sul ei jäägi muud võimalust.

RIPi ärakaotamisega oleme liikunud feodaalsüsteemi suunas. Enne oli maakonnale määratud teatud summa, vallavanemad leppisid eelistuste järgi kokku, kes teeb mida. Tegelikult oli see palju parem süsteem kui täna. Tollal oli vähem raha, aga oli mõistlik koostöö: see vald saab sel aastal raha, järgmisel aastal mõni teine.

Praegune süsteem on minu meelest äärmiselt vilets. Asi sõltub sellest, millisele erakonnale kuulub mingi ministeerium, raha jagatakse oma suva järgi. Minu meelest on see halb. See viib stagnatsioonini. Igasugune politiseerimine viib stagnatsioonini, sest asju ei otsustata sisu põhjal, vaid erakonna järgi. Kui sa oled eriti hea aferist, vali endale see erakond, mille kaudu sa saad midagi endale kätte. Maaelule on see väga halb. 

 

Tegelikult on ju ka maavanemad politiseeritud. Ühed maakonnad kuuluvad ühele valitsuserakonnale, teised teisele, kolmandad kolmandale…

See on äärmiselt halb ja viib jälle stagnatsioonini. Maavanemad on kõrged riigiametnikud, sisuliselt kantslerid. Tuntumaid teadlasi siirdemajanduse alal Anders Aslund on kirjutanud mitmeid raamatuid sellest, kuidas Kesk- ja Ida-Euroopa, SRÜ riigid on tulnud kommunistlikust süsteemist välja. Alguses ta arvas, et see oli ainult majandusreformide teene.

Viimasel ajal on ta tulnud järeldusele, et väga oluline on ka see, kui politiseeritud on ühe või teise riigi struktuur. Ta toob näitena 1994. aasta Eesti valitsusseaduse, mille järgi ministrid on poliitilised, aga kantsleritest allapoole on riigiaparaat. Me näeme riike, kus ministri vahetumisega vahetatakse peaaegu sekretärini kõik välja. Need riigid, riigipeana ei saa ma neid riike enam nimetada, ei arene. Ei arene aga sellepärast, et kui minister vahetatakse välja, siis ministeerium algab jälle nullist peale. 

 

Kas Eesti on ülepolitiseeritud?

Riigiametid ja riigi raha jaotamine on küll ülepolitiseeritud. Kodanikuühendused peaksid tunduvalt suuremat rolli mängima, siis poliitilised parteid loeksid vähem. Erakonna mõiste ei ole aga enam pelgalt maailmavaateline. Mõne puhul ei ole see üldse maailmavaateline, pigem on võimujaotamise tsunft. Kui nemad omavahel võitlevad, jääb kodanik rataste vahele. Kui kodanikud hakkavad midagi ütlema, siis on nad sunnitud koostööle. See on teerullipoliitika.

Kui Nõukogude okupatsioon tuli Eestisse, hävitati kõik kodanikuorganisatsioonid: punane rist, skaudid, mis iganes. Asemele tulid pioneerid, komsomol, partei ja ametiühingud. Kodanikuühiskonda ei olnud, ainult partei suunas inimesi läbi nende organisatsioonide. Mina ei taha, et Eesti liiguks selles suunas, et kõikemäärav on see, kas sa kuulud ühte või teise parteisse. 

 

Olete lubanud linna- ja vallajuhte sundparteistamise eest kaitsta. Kuidas?

Kui keegi kirjutab mulle või ütleb, et teda sunnitakse astuma näiteks X-erakonda. 

 

Olete lubanud taasühendada viimase aja vastandamisest lõhestatud ühiskonna. Kes on teie meelest vastandajad olnud?

Vastandamine on vale sõna. Kindlasti on meil liiga vähe tehtud selleks, et tuua eestlasi, põhirahvust, lähemale neile, kes on siia tulnud. Seaduse järgi on kõik korras, aga olgem ausad, meie inimesed on üksteisest rahvuslikul pinnal irdunud.

Ma ei usu, et see on meile kuidagi tervislik. Me näeme väga erinevat lähenemist pronksmehele, emotsioonid lähevad kohati väga tuliseks. Need on kõik sellised valdkonnad, kus president võib inimestega rääkida. Ma proovin seda teha. Ma üritan. 

 

Kas Narva oli esimese sisemaise visiidi sihtpunktina taotluslik?

Absoluutselt. 

 

Kui varasematel aastatel tulid 9. mail pronkssõduri juurde valdavalt veteranivanakesed, siis viimasel paaril aastal on pronkssõdur muutunud noorte muulaste kultusepaigaks. Kas viimase aja sündmused pronkssõduri ümber ohustavad Eesti stabiilsust?

1993. või 1994. aasta 9. mail tulid sinna veteranid oma langenud sõpru mälestama. Tänapäeval on kujust tehtud okupatsiooni õigustamise sümbol. Me teame, et väga paljud inimesed, kes on siia tulnud Venemaalt ja mujalt, kaotasid sõjas sugulasi. Nende mälestamine on arusaadav.

Aga minu meelest on kuritahtlikult segatud sinna okupatsiooni õigustav vastik ideoloogia. Ja seda, ma usun, on tehtud väljastpoolt ja meelega. Sellisele manipuleerimisele tuleb tähelepanu juhtida. See manipulatsioon töötab siis, kui me ei räägi omavahel. Me peame omavahel rääkima, mitte karjuma. Karjumine ei tee asja paremaks. 

 

Kas selle teema ülesvõtmine läinud kevadel oli õigustatud?

Ma usun, et väga paljud inimesed olid maikuus siiralt solvunud, kui nägid totalitarismi ja eesti rahva hävitamise sümbolit – sirpi ja vasarat ja punalippe. See ärritas paljusid. Minu meelest oli see provotseeritud.

Ma tean, et osa sellest, mis toimub ümber proksmehe, on suunatud. Minu meelest oleks äärmiselt rumal minna kaasa asjadega, mis on mõeldud provotseerimiseks. Kui ma olin välisminister, viisin sisse poliitika, et me ei reageeri igale vastikule ja rumalale avaldusele, mis tuli peaaegu eranditult Eesti aja järgi reedel pärast kella nelja.

Sisepoliitiliselt ei olnud see alati väga populaarne – miks me ei anna väärilist vastulööki, Eesti maine nõuaks ju reageerimist! See, mida nende asjadega üritati teha, oli kujundada Eestist väikese tigeda riigi mulje. Väga palju öeldakse selleks, et meid ärritada. Meil tuleb sellest aru saada. 

 

Uni on hea?

Uni on väga hea, sest päevad on üldiselt pikad. Ma käin paljudes kohtades, kus ma muidu ei oleks käinud, aga mis kuuluvad selle rolli juurde. Mõned päevad on sellised, et varahommikul hakkad pihta ja iga tund on järgmine üritus või intervjuu. Ja nii õhtuni välja. See on väsitav.

Ainuke kurb asi on, et mul ei ole olnud aega kirjutada. Lugemiseks ikka aega leian, proovin nädalavahetusel paar raamatut neelata. 

 

Mis teid tänases Eestis häirib?

Miks me peaksime kogu aeg keskenduma sellele, mis meid häirib? Enamik eestlasi arvab, et asjad lähevad hästi. Ma võin loetleda asju, mis mind häirivad, aga ma ei taha nendele keskenduda.

Me oleme liiga kaua keskendunud kõigele sellele, mis on valesti. Kakssada aastat tagasi me ei oleks kujutanud endale ette, et elame täna nii vabalt, et oleme osa Euroopast, Euroopa Liidust, et elame NATO liikmena niivõrd turvaliselt.

Eestil läheb praegu hästi. Kõigil on võimalus minna maailma, need võimalused pole olnud kunagi nii suured kui aastal 2006 vastu 2007. Loomulikult me ei ole veel nii rikas kui Luxembourg või Iirimaa, aga tegelikult, võrreldes meie saatust nende riikide omaga, kellega koos eestlased olid rahvaste vanglas, Nõukogude Liidus, on meil vedanud. Tegelikult meil on põhjust olla päris rahul. 

 

Aga ikkagi?

Praegu on õhus valimised. Seoses sellega meie retooriline temperatuur ja volüüm tõuseb. See on paratamatu.

Lubasite teha Eesti suuremaks, kui ta tegelikult on.

Kui Eesti ökoloogiline jalajälg on palju suurem kui Eesti, siis siin ma ei tahaks, et Eesti oleks suurem, kui ta tegelikult on. Me paiskame atmosfääri palju rohkem reostust, kui meiesugune riik peaks tegema.

Positiivne oleks toota ideid, olla innovaatiline, pakkuda välja lahendusi, luua uusi tehnoloogiaid. Me saame teha rohkem vaimselt kui mingi suvaline 1,4miljoniline kooslus. 

 

Miks?

Eestis on võimalikud sünergiad, mida on väga raske teha suures riigis. Meil siin on tavaline, et füüsik, muusik ja poliitik on head sõbrad. Kui ma olin välisminister ja siia oli tulemas inimene, kes tegelikult oli põhiline otsustaja, kas võtta Eesti ELi või mitte, sain ma teada, et ta on väga suur Arvo Pärdi austaja. Helistasin oma sõbrale Tõnu Kaljustele, et kuule, äkki saad sel päeval Estonia teatris proovi teha.

Tegidki, lauldes Arvo Pärti. Mina viisin siis külalise Estoniasse proovi vaatama. Ta sai muidugi aru, et ma natuke manipuleerisin, aga ma ei tea, millises suures riigis on ministril võimalik helistada oma sõbrale, kes on juhuslikult riigi parima koori juht. See ei ole just tavaline. Eesti väiksuse tõttu saame teha väga palju asju, mida suured riigi ei saa. 

 

Teiselt poolt omavahelised tihedad sidemed – käsi peseb kätt suhted – tõstavad korruptsiooniriski.

Me peaksime uurima, kuidas teised väikesed riigid asju ajavad. Mida sa teed riigis, kui on ELi hange, aga siin on ainult neli tegijat ja kõik tunnevad üksteist? See on palju raskem kui mingi hange näiteks Saksamaal. Me peame olema valvsamad, mõnes mõttes ka eetilisemad. Teisalt, väikeses riigis on kõik niikuinii teada. 

 

Arvate, et korruptsioon omavalitsustes pole kuigi suur.

Ma tean ühte omavalitsust, kus korruptsiooniprobleem on suur. 

 

See on meie kõige suurem omavalitsus?

Mida suurem on omavalitsus, seda suuremad on vahendid. Samas kontrollimehhanismid, mis riigi puhul on olemas, seal puuduvad. Riigikontroll ei saa ju minna omavalitsuste rahakasutuse otstarbekust kontrollima. Kui on suured vahendid ja nõrk järelevalve, siis tekivadki probleemid. 

 

Kui palju oleks Eestil võimalik saada EList rahalist abi?

Kui Iirimaa SKT elaniku kohta oli ühel hetkel suurem kui Suurbritannial, samal ajal Suurbritannia oli netomaksja ja Iirimaa netosaaja, otsustati asja reformida. Ülemine piir on praegu 4% riigi SKTst.

Suured rahad lähevad 1. jaanuarist lahti. Kui me liitusime ELiga, siis esmakordselt ei avanemud kõik fondid täies mahus, nagu oli juhtunud siis, kui liitusid Iirimaa, Kreeka, Hispaania ja Portugal. 

 

Niisiis kohe-kohe seisab meil ees suur katsumus, kas me ikka suudame nii üüratu rahahunniku ka efektiivselt ära kasutada?

Jah, see on suur väljakutse. Me alles näeme, kas suudame või mitte. Lihtsalt jagada, see pole kunagi probleem. Küsimus on pigem selles, kui efektiivselt ja sihipäraselt me seda teeme. ELis on mitu riiki, kes ei ole suutnud seda alati kõige efektiivsemalt teha. 

 

Mida te tahaksite Maalehe lugejatele soovida?

Hoolivust oma ümbruskonna ja ligimeste suhtes. Armastust oma ligimeste vastu. Vaatamata kõigile raskustele, on väljavaated Eestile ja Eesti inimesele 2006. aasta lõpul paremad, kui nad on olnud meie kirjutatud ajaloo jooksul.