- Reset +

Vabariigi President ajalehele Eesti Päevaleht 27. novembril 2006

27.11.2006

President Ilves: vabaduse valinud riikide toetamisel ei tohi kõhelda

 

Kai Kalamees

 

President Toomas Hendrik Ilvese kinnitas George Bushi visiidi eel, et meie kohus on toetada vabaduse valinud riike. Eesti abi Gruusiale, Ukrainale ja Moldovale on kõne all ka Ilvese kohtumisel USA presidendiga.

 

Eestit külastab esimest korda USA president. Miks on superriigi riigipea visiit meile oluline?

See kinnitab Eestile meie seni tehtud valikute õigsust. Kujutagem korraks ette täiesti teoreetilist olukorda: Ameerika Ühendriikide president teataks, et Eesti on riik, kuhu tema kindlasti oma jalga ei tõsta. Mida tunneksid siis need inimesed, kes praegu arutavad seoses Bushi visiidiga peamiselt võimalike liikluskorralduse muutuste üle Tallinna kesklinnas? Ühendriikide presidendi visiit on oluline tunnustus Eesti arengule, Eesti panusele demokraatia edendamisel maailmas, aga ka veelkordne kinnitus meie liitlassuhetele. 

 

Tallinlastele toob Bushi visiit kaasa ennekõike suuri ebamugavusi. Kui mõistlikud nii ülikarmid turvapiirangud on?

Usutavasti saab enamus inimesi aru president Bushi visiidi tegelikust tähtsusest ning samas mõistab ka tänapäevaseid turvariske.

Mina ei ole turvaekspert ja usaldan tegelikke eksperte, olgu nende töökohaks Eesti julgestus- ja kaitsepolitsei või ameeriklaste salateenistus. 

 

Millest tahate teisipäeval Kadriorus Bushiga rääkida?

Meie kohtumine toimub vaid mõned tunnid enne, kui Riias algab NATO tippkohtumine. Millise sõnumi peaksid sealt saama demokraatia ja vabaduse poole liikuvad Euroopa riigid? Et NATO uks on neile avatud ja et kuigi täna on see lävepakk neile veel liiga kõrge üle astuda, siis mõne aja pärast nad seda suudavad. Kindlasti räägime koostööst Euroopas, eriliselt Gruusias, Ukrainas, Moldovas, Balkanil ning kaugemal - Afganistanis ja Iraagis. Räägime Euroopa ja Ameerika Ühendriikide rollist maailmas. Räägime ka Venemaast, energiast ja energiajulgeolekust. 

 

Aga viisavabadus? Millal võiks Eesti selle USA-lt saada?

Viisavabadusest tuleb loomulikult juttu, ka peaminister Andrus Ansipi juures. Liitlassuhted, millest me räägime, tähendavad ju vastastikust usaldust. 

 

Kas olete varem isiklikult president Bushi või tema isaga kohtunud?

Vanema George Bushiga kohtusin president Richard Nixoni matustel, olin toona Eesti suursaadik USA-s. 

 

Eesti näib olevat praegu üks USA kõige ustavamaid liitlasi Iraagi sõjas. Kas ja kui kauaks peaksid Eesti kaitseväelased Iraaki jääma?

Praegu on meie kaitseväelased Iraagis sealse valitsuse kutsel ja ÜRO mandaadi alusel. Eestis kehtib aga parlamentaarne riigikord ja on küsimusi, millele saab vastata ainult riigikogu. Nende hulka kuulub küsimus Iraagi-missiooni pikkusest. 

 

Eestis puudub arvestatav debatt Iraagi missiooni saatuse üle. Kas see on normaalne ja milline on antud kontekstis teie soovitus poliitikutele?

Olen alati - suursaadikuna, välisministrina, riigikogu või Euroopa Parlamendi saadikuna ning loomulikult nüüd presidendina – soovinud ühiskonnas näha ja kuulda võimalikult laia ja asjalikku välispoliitilist debatti. Kui ma oktoobri alguses rääkisin oma parlamendikõnes Eesti suuremaks tegemisest, siis muuhulgas tähendab see inimeste võimalikult avarat arusaamist maailmast, välispoliitikast ja rahvusvahelistest suhetest. 

 

Viimastel aastatel on ohtralt kritiseeritud Eesti välispoliitika "hambutust" ja oma näo puudumist. Kas seis on paranenud?

Kas hambutu välispoliitika oleks meid viinud sisse NATO ja Euroopa Liidu uksest? Ei oleks. Olen tunnetanud, et Eestis, nagu ka teises hiljutistes reformiriikides, on inimesed muutunud välispoliitika ootustes teatud mõttes adrenaliininarkomaanideks. Kui eluliselt vajalikud, hiigelsuured eesmärgid - iseseisvuse saavutamisest kuni Euroliidu ja NATO-ni - on täidetud, oodatakse uusi sama kõrgeid tippe, mida alistada. Kuid usun, et sarnaselt suuri eesmärke Eestil enam ei tule. Ja see on hea. Pigem aiman teie väite varjus ühte teistsugust etteheidet, nimelt, et kui hästi oleme suutnud oma välispoliitikat sisemaiselt selgitada. 

 

Miks vaatab Eesti tuhandete kilomeetrite taha Gruusia suunas, selmet hoida korras Balti koostöö?

Meil tuleb hoida korras Balti asjad, aga vaadata ka tuhandete kilomeetrite taha. Balti riikidega teeme ühist poliitikat Euroopa Liidu sees juba a priori. Gruusia, või mistahes teine analoogne riik, on osa Euroliidu naabruspoliitikast, mille üheks kujundajaks on ka Eesti. Euroopa Liidu ja NATO liikmena on Eestil kohustus hoolitseda mõlema organisatsiooni turvalisuse ja heaolu eest. Ning - iga riik, iga rahvusvaheline organisatsioon peaks ju olema huvitatud, et demokraatia vöönd tuleks talle võimalikult lähedale. Seda mõistsid 1990. aasta alguses need maad, kel jätkus pealehakkamist Eestit toetada ja julgustada edasi minema. Nüüd on meie kord. Ma olen nõus filantroop George Sorosega, kes 22. novembril kirjutas Eesti Päevalehes, mida ma lugesin Gruusiasse lennates, et Euroopa Liit pole suutnud anda adekvaatset toetust Gruusiale. Vabaduse valinud riikide toetamisel ei tohi kõhelda. 

 

Olete korduvalt öelnud, et Eesti võiks õpetada Gruusiale edukaid reforme. Milliseid, palun?

On lihtsalt sõnastatavad, aga keeruliste vastustega küsimused. Kuidas saada hakkama naabriga, kes ei tunnista sinu valikuvabadust ise oma elu korraldada? Kuidas tulla toime majandusblokaadiga? Kui sa kaotad oma peamise turu, siis kuidas murda end uutele turgudele? Kuidas saada rahumeelselt tagasi de facto oma territoriaalne terviklikkus? Kuidas muuta oma riigiaparaat asjalikuks ja ministrite minekust-tulekust võimalikult vähe sõltuvaks? Kuidas tõestada oma sõpradele, et sa oled usaldusväärne partner? Läbi aegade on ju “klubiliikmed” alati vaatamas liikmekssoovijaid küsiv-kahtleva pilguga: “Kas nad on ikka nagu meie?” Eesti on pidanud paljudele neist küsimustest vastused leidma ja seega meil on, mida Gruusiale öelda. 

 

Kas Gruusia on pigem kuri väikeriik või Venemaa ohver?

Vene parlamendi alamkoja väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov rääkis hiljuti teie ajalehele, kuidas endised Varssavi Pakti maad ja Nõukogude liiduvabariigid on nüüd Venemaa ja Euroopa Liidu ühised lapsed. See on vale, sest niisugune jutt lähtub arvamusest nagu võiks Venemaal olla eriõigusi kunagi NSV Liidu poolt allutatud riikidele.

Niisiis: Venemaa, kes järjest enam kasutab enda poliitiliste eesmärkide saavutamiseks majandushoobasid, näitab majandus- ja transpordiblokaadiga ümberpiiratud Gruusiat tõesti kui enda ohvrit. Seda näevad kõik, kes vaadata tahavad. Mis puutub kurjusesse, siis mina ei näinud kolme päeva jooksul Gruusias ühtegi kurja inimest. Otsusekindlaid, jah, ka murelikke inimesi, aga mitte kurje. 

 

Millised on Teie peamised õpetussõnad Gruusiale?

Valikud peavad olema selged ja sammud täpselt mõõdetud. Sõbrad tuleb ära tunda ja neid peab usaldama. Tegutseda tuleb selle nimel, et probleemist muutuda lahenduseks. 

 

Vastakaid hinnanguid on tekitanud teie idee viia 24. veebruari presidendi vastuvõtt Tallinnast ära. Kas sellel mõttel ei ole mitte populismi lõhn juures?

Kas see on populistlik, et 24. veebruar on kogu Eesti sünnipäev? Ei. Nii lasubki Eesti riigil, tema asutustel, tema poliitikutel ja ka tema presidendil kohustus rõhutada, et Eesti ei piirdu Tallinnaga. Kui me arvame, et Eesti ei peaks olema üks suurem linn ja 45 000 ruutkilomeetrit rahvusparki, siis tuleb regionaalpoliitika toel, aga ka sümbolite jõuga väärtustada teisi linnu ja piirkondi.

Nii pakungi ühe võimalusena, et iseseisvuspäeva vastuvõtu võiks tulevikus korraldada ka mujal kui Tallinnas. Niisiis järgmisel aastal Tartus, ülejärgmisel Pärnus, edasi Jõhvis jne. Vastukaja sellele ideele on olnud valdavalt positiivne. Kui nii õnnestub levitada mõtet, et kodu ja töö võiks olla ka Tallinnast väljaspool, siis on tegemist õige asjaga. Küll jääb mulle arusaamatuks idee mõne kriitiku kurtmine, et Tallinnast Tartusse sõites läheb kleit kortsu või soeng sassi. See on häbematu suhtumine kõigi mittetallinlaste suhtes, kes on oma riiki siiani presidendi vastuvõtul austamas käinud. Just sellise suhtumise vastu tulebki seista. 

 

Evelin Ilves on käinud välja mõtte, et vastuvõtu asemel tuleks korraldada perepidu. Võib-olla on tal õigus?

Presidendi vastuvõtt on siiani koosnenud neljast osast: riigipea kõne, kontsert, kätlemistseremoonia ja tants. Riigi sünnipäeva tähistamisel on osutatud ebamõistlikult suurt tähtsust just kätlemisrivile, mida paljud ja täiesti avalikult nimetavad pingviinide paraadiks. Tean paljusid tublisid Eesti inimesi, kes just sel põhjusel ei taha neil vastuvõttudel käia. Vabariigi sünnipäev ei ole moedemonstratsioon, ütlevad nad. Mõistame neid. Mõistame ka neid, kes tahavad televiisorist presidendi vastuvõttu vaadata. Leiame kompromissi. Et väärtustada peret ja lapsi, ei pea tingimata midagi, mis rahvale on armas ja omane, ära jätma. Pigem pakkuda midagi juurde. Näiteks kas ei võiks inimene, kes saab presidendilt riikliku teenetemärgi, tulla seda vastu võtma koos abikaasa või elukaaslasega, kelle toetus on aidanud inimesel hästi oma tööd teha? Nädala eest olin päästeametnike tänupeol, kuhu paljud tule- ja reostusetõrjujad tulid just nimelt kaasadega. Ja seda oli väga hea tunne vaadata. 

 

Kas hakkate üle vaatama ka teisi iseseisvuspäeva tähistamise tavasid? On neil kümmekond aastat vanadel traditsioonidel veel väärtust?

Traditsioonidel ja tavadel on kindlasti väärtus. Aga see ei tähenda kaugeltki, et kõik see, mida 1990. aastatel mingil viisil ja paljuski mõne teise riigi eeskujul Eestis tegema hakati, peaks selliseks jäämagi. Kui viie aasta pärast assotsieerub Eesti iseseisvuspäev teleülekande, frakkide ja kleitide asemel millegi olulise ja püsivamaga, siis on muudatused end kindlasti õigustanud.