- Reset +

Vabariigi President ajalehele Põhjarannik 9. novembril 2006

09.11.2006

President Toomas Hendrik Ilves: ''Tahan olla kõigile mõistev president''

 

Erik Kalda
Erik Gamzejev

 

14. novembril Ida-Virumaale saabuv president Toomas Hendrik Ilves räägib oma esimeses pärast presidendi ametisse asumist Eesti ajalehele antud intervjuus, et tahab olla kõigi Eestis elavate inimeste president ning et elu siin saab edeneda vaid kõigi elanike ühisel jõul.

 

Presidendina tegite oma esimese välisvisiidi Lätti ja Soome, mida võeti kui n-ö kohustuslikku visiiti sõbralike naabrite juurde. Mis kaalutlused panid teid esimest riigisisest külastust tegema just Ida-Virumaale?

Kõigepealt täpsustus – visiidid Lätti ja Soome ei ole kohustus, vaid meeldiv traditsioon sõita uue presidendi ametiaja alguses heade naabrite juurde.

Kuid Ida-Virumaa oli enne Teist maailmasõda Eesti presidendi teine kodu. Praegu meenutavad seda küll vaid Oru lossi vundamendiase ja lagunenud trepiastmed. Praegune Ida-Viru mõjub aga ühe põnevama ja väga kiiresti areneva maakonnana, mida ülejäänud Eesti on enda jaoks alles poolikult avastanud.

See mitteavastamine on paraku vastastikune ja nii mõistan ka paljude venekeelses meediaruumis elavate inimeste hoiakuid, kes peavad mind esialgu mõneti võõraks või kusagilt kaugelt tulnud inimeseks. Tahan neile kinnitada, et olen president kõigile Eesti elanikele, et kõik Eesti elanikud on mulle võrdselt olulised ja et Eesti elu saab edasi minna vaid tänu kõigile siin elavatele inimestele. 

 

Käisite siin ka vahetult enne presidendivalimisi ning muu hulgas külastasite Narva õigeusu kirikut ja õnnitlesite seal laulatatud noorpaari. Mis trikk see oli? Tahtsite võita vene õigeusu pappide südameid?

Trikke teevad mustkunstnikud. Narvas-käik ei olnud trikk. Kirikul on kanda oluline roll tänapäeva ühiskonnas, kus amoraalseid otsuseid õigustatakse pelga juriidilise korrektsusega. Mind kutsuti Narva õigeusu kirikusse juba ammu ja valimiste-eelse ringsõidu käigus õnnestus sealt läbi põigata. Nagu ka Narva Aleksandri kirikust. Usun, et ka teie oleksite neid keni noori inimesi õnnitlenud. 

 

Enne valimisi näitasid avaliku arvamuse uuringud, et eestlaste seas on teie toetus ülikõrge, samas kui venekeelne elanikkond oli suuresti kas teie vastu või ei osanud teist kui presidendikandidaadist midagi arvata. Arvasite ise siis, et venelased lihtsalt ei tunne teid. Kuidas kavatsete end neile tutvustada, mida öelda?

Minu sõnum neile on lihtne: valijamehed valisid mind 23. septembril terve Eesti rahva presidendiks, seega kõigi Eesti elanike presidendiks. Tahan olla kõigile mõistev president. Teie olete minu kaasmaalased. Mulle tähendab see inimesi, kes elavad ühel maal, ja meie teiega elame ju ühes Eestis. Järelikult oleme me kõik üksteise kaasmaalased. 

 

Tänavu kevadel migratsioonifondi tellimusel Saar Polli korraldatud uuring näitas, et suur osa Eestis elavaid mitte-eestlasi peab end Eestis nn teise sordi inimesteks. Mida teha, et Eestis elavatel inimestel poleks põhjust end kvaliteedisortidesse jagada?

Mina ei ole kunagi jaganud inimesi sortidesse. See oleks ebainimlik ja solvav nii neile kui ka mulle endale.

Arvan, et kaks kogukonda peaksid teineteisega rohkem suhtlema, sellele järgneks ka suurem mõistmine. See tähendab, et eestikeelne kogukond ei vaataks enda ümber umbuskliku pilguga ja venekeelne kogukond usaldaks rohkem Eesti riiki. Mis omakorda tähendab nii eesti keele õppimist, Eesti kodakondsuse taotlemist kui ka oma tuleviku sidumist Eestiga. 

 

Paljud siinsed venelased arvavad paljuski Venemaa meediast mõjutatuna, et tegelikult valis USA teid Eestile presidendiks. Mida neile vastate?

Minu valimisel pole seost ühegi välisriigi sooviga, Eestis ei käi asjad nii.

Mis puudutab minu sündimist Rootsis ning hilisemat elamist Ühendriikides ja Saksamaal, siis veel kord – ma ei pea õigeks meie Eesti inimeste lahterdamist selle järgi, kus nad on sündinud, milline on nende rahvus, emakeel või usutunnistus. Kui mõned peavad mind siin võõraks, siis muudab see mulle lihtsamaks mõista Eestis elavate teisest rahvusest inimeste muresid, hirme ja ootusi. 

 

Mida tuleks Eestil suhetes Venemaaga muuta, et see soodustaks majandussuhete arengut kahe naaberriigi vahel? Kuidas saaks muu hulgas näiteks võimalikult kiiresti teha algust uue silla rajamisega üle Narva jõe?

Tuleb kopp maasse lüüa – see oleks kõige lühem ja ka täpsem vastus. Eesti on teatanud Venemaale oma soovist ja valmisolekust ehitada uus sild üle Narva jõe, ilmselt saab selleks kasutada ka Euroopa Liidu abiraha. Juba aasta alguses esitas meiepoolne sillakomisjon Venemaa transpordiministeeriumile Narva uue piirisilla eelprojekti lähteülesande. Nüüd tuleb loota, et ka senini vaikinud Vene ametnikud mõistavad üsna pea, kuivõrd kasulik on see projekt mõlemale riigile. 

 

Kui teil peaks lähiaegadel avanema võimalus kohtuda Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, siis millised oleksid teemad, mida te omalt poolt tõstataksite?

Niisugusest kohtumisest oleks kasu vaid siis, kui see annaks positiivse tausta igapäevaste probleemide lahendamisele, millega tegelevad mõlema riigi valitsused. Kindlasti sooviksin rääkida sellestsamast uuest Narva sillast ja bürokraatlikest takistustest, majandussuhetest, piirilepingutest, energiapoliitikast, koostööst Läänemere regioonis, Euroopa Liidu uutest naabritest. Venemaa on oluline riik maailmakaardil ja mõistagi oleks meil arutada ridamisi rahvusvahelise poliitika teemasid.

Loomulikult ütleksin: jätkuvalt on jõus meie eelmise riigipea Arnold Rüütli kutse, et president Putin külastaks Eestit. 

 

Aga presidendi ametiraha, mis on ikka veel Moskvas, ja Venemaa vabandus okupatsiooniaastate eest?

Need on kaks asja, mida ma kindlasti ei küsiks, sest ei arva, et Eesti riigi põhilised eesmärgid Venemaaga suhtlemisel oleksid muudkui küsida tagasi sõjaeelse presidendi ametiraha ning nõuda, millal ometi Venemaa palub meilt vabandust Nõukogude okupatsiooni eest.

Eesti president seisab Eesti riigi väärikuse eest ning see ei ole väärikas, kui me aina paluksime ja küsiksime, alandades end teise poole tõrjuva vaikimise ees.

Ametisseastumise kõnes ütlesin, et on saabunud aeg pöörata uus lehekülg ning minevikku mäletades mõelda tulevikule: "Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid."

Arvamus, et just nii on õige mõelda ja käituda, on minus vaid kinnitust kogunud. Loodetavasti muutuvad pikapeale ka kahe riigi suhted sellisteks, et Venemaal endal tekib soov tunnistada ajaloos toimunut, nagu ta on käitunud näiteks Poola, Tšehhi ja Ungari puhul. 

 

Miks on viisteist aastat pärast Eesti taasiseseisvumist Kirde-Eestis ikka veel olukord, kus oma riigi kodanikud ei saa riigikeeles suhelda näiteks arstide või poemüüjatega?

See on põhiseaduse mõtte vastane, sest Eesti riigikeel on eesti keel. Ja see on meie kõigi tegemata töö – nii nende, kes peaksid hoolitsema eesti keele õpetamise eest, kui ka nende, kes peaksid aru saama, et ükskord me räägime Narvaski eesti keelt niikuinii.