- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President agentuurile Interfax 31. oktoobril 2006

31.10.2006

Arkadi Prisjazhnõi

 

Tutvustage, palun, ennast Venemaa lugejale ja rääkige ka veidi oma perest ja vene juurtest...

Minu esivanemad on pärit Tallinnast ja Lõuna-Viljandimaalt. Emapoolne vanaema on venelanna, ta elas koos oma abikaasa, minu vanaisa Peeter Rebasega kuni 1918. aastani Piiteris.

1944. aastal põgenesid mu vanemad Rootsi ja seal nad 1950. aastal abiellusid. Mina sündisin 1953. aastal Stockholmis. Mõni aasta hiljem kolis pere USA-sse. Seal omandasin ka hariduse. 1984. aastal asusin tööle Raadiosse Vaba Euroopa Münchenis.

Kui te nüüd küsiksite, kas ma olen rootslane, ameeriklane või sakslane, siis loomulikult on vastus ei. Ma olen eestlane.

1993. aastal astusingi Eesti välisministeeriumi teenistusse ja mind määrati Eesti suursaadikuks USA-s. 1996-1998 ja 1999-2002 olin Eesti välisminister. 2003. aastal valiti mind Riigikogusse. 2004. aastal valiti mind Euroopa Parlamenti, kus töötasin sealse väliskomisjoni aseesimehena ja kuulusin ka Euroopa Parlamendi Venemaa delegatsiooni.

Olen teist korda abielus, mul on kolm last. Kodu on Läti piiri ääres ja üritan sinna igal võimalusel jõuda, kuigi presidendiamet ei jäta selleks paraku väga palju aega. 

 

Teie perekond oli sunnitud põgenema Nõukogude Venemaalt pärast Oktoobrirevolutsiooni, hiljem Teise maailma sõja lõppu eel ka Eestist. Need olid suured kannatused, mis võisid sünnitada teis viha Venemaa vastu. Kas need kannatused kuidagi mõjutasid teie suhtumist Venemaasse ja kas mõjutavad praegu teie välispoliitilist tegevust?

Täpsustan – Nõukogude Venemaalt lahkusid pärast bolševike riigipööret mu emapoolsed vanemad. Mu ema ja isa koos mõnede teiste sugulastega põgenesid 1944. aastal Rootsi. Eesti rahvale 1940-41 ja 1944. aastast alates põhjustatud kannatused tekitasid loomulikult mu vanemates umbusku ja pahameelt Nõukogude Liidu vastu. Minu suhtumist Nõukogude Liidu ja tema õigusjärglase Vene Föderatsiooni poliitikasse on kujundanud minu vahetud välispoliitilised kogemused ja teadmised.

 

Pärast teie valimist presidendiks nimetasid mõned Venemaa suured poliitikud teid radikaaliks Eesti-Vene suhetes. Olete nõus sellise hinnanguga?

Soovin, et kahe riigi suhted areneksid ja paraneksid. Selles soovis ei näe ma küll midagi äärmuslikku. Mina olen täiesti mainstream. 

 

Millise hinnangu annate praegu Eesti-Vene suhetele? Omal ajal nimetas üks Eesti välisminister neid jäisteks. On nad sellest seisundist väljunud?

Kui te vaatate jääkuubikut, siis selle sisemus on tardunud ja samahea kui elutu. Ja kui te vaatate Eesti-Vene suhteid, siis tardumust ja elutust te küll ei näe. Lähiajal sõidab Tallinnasse Vene teatrifestivalile Oleg Tabakov ning turistide arv Eestist Venemaale ja vastupidi muudkui kasvab.

Seega, ma ei dramatiseeriks neid suhteid liigselt, kuigi muidugi võiksid need olla paremad, eriti, kui räägime poliitilistest suhetest. Ka oleks kindlasti vaja laiendada meie suhete lepingulist baasi.

 

Kui ma ei eksi, on Eesti viimasel ajal pessimistlikult häälestatud Eesti-Vene valitsustevahelise komisjoni suhtes. Miks nii?

Kui tuletame meelde, siis omal ajal loodi see komisjon Venemaa algatusel, kuna Euroopas üldjoontes ei aeta rahvusvahelisi suhteid niisuguste komisjonide kaudu. Ja kuna Venemaa on meile öelnud, et vajab vastavalt Vene seadusandlusele selle komisjoni töö jätkamiseks teatud siseriiklikke seadusmuudatusi ja riikidevahelist lepingut, siis eks me ootame need sammud ära ja oleme omalt poolt, kui Venemaa seda endiselt vajalikuks peab, komisjoni töö jätkamisega nõus. 

 

Oma valimiseelsetes sõnavõttudes rääkisite, et probleemid Venemaaga on tarvis lahendada kõigepealt EL kaudu. Aga kas EL-il on selleks tahtmist ja valmidust?

EL ja Venemaa vahelised suhted asetavad ka Eesti-Vene omavahelise suhtlemise tunduvalt laiemasse konteksti, kui seda võimaldavad vaid kahe naaberriigi vahelised suhted, mis ju ka loomulikult säilivad. Pean oluliseks, et Euroopa Liit liiguks lähiaastatel otsustavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika suunas. 

 

Üks teravamaid Eesti-Vene probleeme on piirileping. Europarlamendi väliskomisjoni aseesimehena olite te selle lepingu preambula vastu. Praegu olete poolt. Miks?

Arvan siiani, et piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambula täiendamine viitega kehtivale lepingule ei olnud vajalik. Samas olen veendunud, ja väga üheselt sarnasele järeldusele on jõudnud ka arvukad rahvusvahelised õigusanalüüsid, et Eesti parlament ei ole teinud midagi valesti ning kui see viide on kord Eesti seadusandja parlamendi poolt juba lisatud, siis ei pea ma õigeks selle eemaldamist.

Eesti ja Venemaa vahel on allkirjastatud tehnilised piirilepingud. Rahvusvahelise õiguse kohaselt võib ratifitseerimisel kasutada selgitavaid preambulaid, mis mitte mingilgi määral ei muuda ratifitseeritavat lepingut ega muutu selle lepingu osaks. Sama õigus on loomulikult ka Vene Riigiduumal. Lepingute ratifitseerimisseaduse preambulast ei tulene tagajärgi ei piirileppele ega Eesti-Vene suhetele, kuivõrd viide Tartu rahulepingule üksnes viitab Eesti-Vene suhete ühele alusele ega pane kummalegi poolele uusi või täiendavaid kohustusi. Tartu rahulepingu kehtivust kinnitab rahvusvaheline õigus.

Kordan veelkord ja väga selgelt – piirilepingute ratifitseerimisseaduse preambulaga ei muutnud Eesti parlament allkirjastatud lepinguid ega loonud mingeid võimalusi territoriaalsete pretensioonide esitamiseks. 

 

Kas Teie meelest, võib olla edukaks välispoliitika, millest on saanud sisepoliitika kauplemise objekt, nagu see toimus piirilepinguga Riigikogus?

Eesti on parlamentaarne riik ja Eesti presidendist oleks äärmiselt kohatu arvustada rahvaesindajate otsuseid. Eestil on olnud aastaid üks ja ühine välispoliitiline joon ja see on toonud meie riigile edu.

 

Kas välispartnerid võivad uskuda riiki, kes algul räägib, et piirileping on tehniline dokument, ja samas võtab vastu lepingu preambula, mis teeb selle dokumendi poliitiliseks koos kõikvõimalike tagajärgedega?

Te esitate vigase väite. Eesti parlament ei lisanud Eesti ja Venemaa välisministrite allkirjastatud piirilepingutele preambulat, vaid tegemist on lepingute ratifitseerimisseaduse tekstiga.

Küsimusele vastates – Eesti välispartnerid võivad meie riiki usaldada. Ja nad usaldavadki, seda kinnitab Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse.

 

Elasite ja õppisite kaua aega USA-s, mis oli NSV Liidu liitlane Teises maailmasõjas. Kuidas suhtute sellese, et Eestis kavatsetakse demonteerida ausammast sõduritele, kes koos ameeriklastega võitlesid fašismi vastu?

Küsin vastu: kas see on ausammas võidukale Punaarmeele või mälestussammas langenud võitjatele või hoopis hukkunute hauamärk? Suhtun austusega sõjas hukkunute mälestuse jäädvustamisse. Võõrvallutajate ülistamine on aga vastumeelne mistahes rahvale ja kultuurile, sealhulgas kindlasti ka Vene rahvale. 

 

Kuidas suhtute Venemaa süüdistusse, et Eestis toimub Teise maailmasõja tulemuste ülevaatamine?

Eesti, nagu iga teine Euroopa riik, vaatab objektiivselt Teise maailmasõja kõiki tulemusi, nii Natsi-Saksamaa purustamist kui ka sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide okupeerimist.

 

Kas Teie toetate Pronkssõduri eemaldamist?

Ma toetan Pronkssõduri tähenduse muutmist, mis kirjeldaks Punaarmee saabumise kõiki tagajärgi: nii natside minemakihutamist kui ka seejärel Eesti rahvale osaks saanud kannatusi. Paraku on nii, et Eesti rahva jaoks asendati 1944. aastal üks kuritegelik režiim teisega.

 

Venemaa kritiseerib tihti Eestit vähemusrahvaste pärast, sealhulgas suure arvu mittekodanikke pärast, et neil ei ole võimalust saada kõrgharidust oma keeles. Nagu teada, on suurem osa narkomaane ja vangisviibijaid venekeelsed. Kas siin on süüdi nende rahvuskalduvused, mentaliteet ja kultuur või see, et nad ei saa Eesti riigis ennast realiseerida?

Ma kindlasti ei jaga teie arvamust, et vene keelt kõnelevad inimesed on narkomaanid või kurjategijad. Eesti riik on väga palju pingutanud, et kõigil oleks võimalik õppida selgeks eesti keel, saada Eesti kodakondsus ja olla ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Eestis on sisuliselt olematu tööpuudus. Võimalused eneseteostuseks on olemas.
Loodan väga, et kõigist rahvustest Eesti elanikud peavad Eestit oma kodumaaks. Seetõttu ei saa ma ka nõustuda, kui Venemaa nimetab oma Eestis elavaid rahvuskaaslasi - ja mitte ainult venelasi, vaid ka ukrainlasi, valgevenelasi, kasahhe jt - kaasmaalasteks. Nad on kindlasti meie kaasmaalased. 

 

Millega võite seletada, et vähemusrahvused, kes moodustavad ligi kolmandiku Eesti elanikkonnast, ei ole esindatud iseseisvalt Riigikogus, nende esindajaid ei ole valitsuses, kõrgetel ametitel jne?

Mina ei ole kunagi lahterdanud Riigikogu liikmeid eestlasteks ja mitte-eestlasteks.

1990. aastatel olid Riigikogus ka rahvustunnuse alusel moodustunud erakonnad, kuid nende roll ühiskonnas muudkui marginaliseerus. Nüüd on selge, et nn rahvuserakondade loomise aeg on Eestis ja ilmselt kõikjal demokraatlikus maailmas jäänud või jäämas minevikku. Erakonnad on maailmavaatelised kooslused. Ja teile pole ju saladus, et kõigis Eesti suuremates erakondades on erinevatest rahvustest liikmeid, osad neist kuuluvad ka Riigikogusse.

 

Aga kas on üldse, teie meelest, probleeme vähemusrahvastega, ja kui on, milles need seisnevad?

Probleemid käivad inimeste, mitte rahvuste kaupa. Loomulikult tuleb Eestis arendada sotsiaalhoolekandesüsteemi, muuta meie haridusasutusi konkurentsivõimelisemaks, investeerida rohkem raha infrastruktuuri jne. Meil on palju arenguruumi. Aga üks on selge – ei pension, palk ega võimalus saada vajadusel arstiabi, ei sõltu Eestis rahvusest.
Ühtegi rahvust Eestis ei ahistata ega suruta kõrvale. Ka teie ilmselt ei kujuta ette, et Eesti võimud saadaksid inimesi maalt välja rahvuse järgi või käiks koolides uurimas, kas seal õpivad mõne konkreetse vähemusrahvuse nimedega lapsed? See pole ju üheski inimõigusi respekteerivad demokraatlikus riigis võimalik!

 

Venekeelsed elanikud võtsid positiivselt vastu teie „troonikõne”. Nad näevad selles Teie tahtmist lahendada paljud nende probleeme. Kuid ainult tahtmisest on vähe. Milliseid konkreetseid meetmeid, seahulgas ka seadusandlikke, on Teie meelest tarvis võtta ette, kõige pealt kodakondsuse küsimuses, integreerimises jne?

Mu ametisseastumise kõne soe vastuvõtt teeb mulle heameelt. Ma soovin töötada järgnevad viis aastat selle nimel, et kõik Eesti elanikud tunneksid end siin koduselt, et kõigil jätkuks tööd, tervist ja armastust. Eesti presidendi üheks keskseks ülesandeks on algatada arutelusid, tõstatada teemasid ja pakkuda võimalikke lahendusi. Loodan esimeste konkreetsete ideede tutvustamiseni jõuda lähemate nädalate jooksul.

 

Teie olite presidendi kandidaat sotsiaal-demokraatide ning ühtlasi parempoolsete Isamaaliidu ja Res Publica poolt, aga ka Reformierakonna poolt, kes liigub üha rohkem rahvus-radikaalide poole. Kuidas saate sellises poliitilises ümbruskonnas realiseerida oma üleskutset, et Eesti oleks kodumaa kõikide jaoks, kes siin elavad?

Nagu eelnevalt vastasin – Eesti on kodumaa kõigile, kes siin elavad. Teisiti ei saakski, sest muidu läheksid inimesed Eestist ära. See aga oleks Eestile halb.

 

Mida peaksid teie arvates tegema Eesti ja Venemaa selleks, et tulla välja vastastikuste süüdistuste nõiaringist ja normaliseerida kahepoolsed suhted?

Mul on raske jagada soovitusi Venemaale, aga ise juhindun oma ammusest põhimõttest – tuleb vaadata tulevikku ja leida arukaid lahendusi. 

 

Aitäh!

Aitäh ka teile arvukate küsimuste eest. Soovin kõigile teie lugejatele siiralt edu.