-
Reset
+
19.01.2007
Head sõbrad, mu daamid ja härrad,
ma tänan kutse eest sellele konverentsile, mille korraldajate ja toetajate rida on aukartustäratavalt pikk. See ongi kodanikualgatus kõige ehedamal kujul, kui tullakse kokku ja arutatakse meie kõigi tulevikku mõjutavaid küsimusi.
21–22 aastat tagasi tõstatasin toonase Raadio Vaba Euroopa teadurina, vist esimesena Läänes, küsimuse maavarade kasutamisest Eestis. Seepärast on mul hea meel siin olla. Seetõttu on aga omamoodi kahju, et ka täna tuleb meil rääkida sisuliselt samadest asjadest.
Energeetika ja sealtkaudu põlevkivi kaevandamisega seotud väljakutsete lahendamine on Eesti ühiskonna lähiaastate üks prioriteete. Meid saab siin aidata vaid aus ja otsekohene mõttevahetus. Lihtsaid lahendusi ei ole.
Kutsun selles arutelus meid kõiki hoiduma eelarvamustest ja katteta lubadustest. Ühtviisi ekslik on kuulutada, justkui poleks põlevkivienergeetikale ja seega ka põlevkivi kaevandamisele alternatiivi. Aga täpselt samuti pole vähemalt täna veel mitte mingit alust eksitada avalikkust ja iseendid üleskutsega, et Eesti saab ilma põlevkivita hakkama. Kõik see sunnib meil otsima vastust küsimusele: kuidas edasi?
Senisest kohati kirglikust mõttevahetusest pole olnud paraku palju kasu. Oma vankumatu ja lõpliku tõe kuulutamise asemel võiksime esmalt vähemalt üritada kokku leppida lähteandmetes ja vaidluse aluses. Meil ju peaks olema võimalik prognoosida, kui palju maksab 30–40 aasta perspektiivis üks megavatt tuule-, tuuma-, põlevkivi- ja biomassienergiat. Me saame välja uurida, kui palju maksavad seadmed, tooraine, selle transport ja seadmete hooldamine.
Mida tähendavad need investeeringud tööjõumahukuse ja keskkonna seisukohalt? Me saame tulevikku projitseerida oma võimaliku energiavajaduse ja loodetavasti teha seda koefitsiendiga, et meie majandus muutub edaspidi energiasäästlikumaks.
Tehkem siis need arvutused ning siis asugem vaidlema ja valima. Andkem kõik oma sisuline ja argumenteeritud panus. Nii täna siin konverentsil kui järgmistes aruteludes, kindlasti ka valimiseelsetes debattides. Ka presidendi vastloodud mõttekoda lubab siin osaleda.
Ma toetan ajalehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarandi seisukohta, et võime tõmmata paralleeli taastuvenergia kasutamise ja infotehnoloogia arengu vahele. Eestile tuli kasuks, kui kümnekonna aasta eest võeti suund koolide ja ametiasutuste internetiseerimisele ja teise kirjaoskuse ehk arvutialaste teadmiste õpetamisele. Seetõttu saamegi me täna rääkida e-riigist. Aga me oleksime ju võinud ka öelda, et see kõik on liiga uus, ebamugav, harjumatu ja kallis ning küsida – miks me peaksime investeerima?
Energeetikaga, nagu teame, on asjad palju keerulisemad. Siin on igal otsusel kulla hind, seejuures kulutusi tuleb teha juba täna, aga tulule saame loota aastate, et mitte öelda aastakümnete pärast. Selliseks sammuks vajame teadmiste kõrval ka poliitilist tahet ja otsustusi, mille mõju on kaugelt pikem kui saab mõõta ühe valimistsükliga.
Aga Eestil ei ole aega oodata. Lahendused tuleb leida ja otsused tuleb teha. Mida kauem me otsustamist edasi lükkame, seda rohkem on meie ees sundkäike.
Fossiilkütuste kohta teame, et nende lõppemise osas ei küsita enam “kas?” vaid “millal?”. Arenevad ja energiamahukad majandused Hiinas ja Indias on juba tänaseks suurendanud drastiliselt nõudlust nafta ja naftasaaduste järele, mis omakorda kajastub nende hinnas. Samuti on juba kalkuleeritud, et fossiilkütuste tootmise tippaeg on juba läbi või kohe lõppemas, mis tähendab, et edaspidi toodetakse neid üha vähem ja vähem.
Üha olulisemaks muutub teema, millest vaid mõni aasta tagasi rääkisid üksikud teadlased, kuid milleta täna ei möödu ühtki tõsiselt võetavat rahvusvahelist arutelu. See on energiajulgeolek ja energiakandjate kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Oleme seda juba aastaid näinud. Kui meie sõbrad lääneriikides arvasid, et mullu Ukraina gaasitarnetega juhtunu oli midagi esma- ja ainukordset, siis meie ju teame, et analoogilisi asju tehti juba 1990. aastate algul, näiteks Leeduga.
Ja lõpetuseks – isegi võttes arvesse kõiki majanduslikku ja poliitilist laadi paratamatusi, lasub meil kohustus pärandada tulevastele põlvedele puhta vee ja õhuga elamiskõlbulik Eesti. Virumaa järvedel ja koduõues olevatel kaevudel ei ole hinnasilti küljes. Mõelgu sellele igaüks. Nii ametnik, kelle pädevuses on anda allkiri uuele kaevandusloale, kui ka poliitikud, kes langetavad suuri otsuseid Eesti energeetika tuleviku kohta. Mõlemate pilk peab vaatama kaugemale kui siiani on suudetud.
Soovin teile töist arutelu ja tarku mõtteid. Tänan tähelepanu eest!
