- Reset +

"Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega vestles Ieva Lešinska", Rīgas Laiks

01.06.2012

Rīgas Laiks: Austatud president, kuigi te olete korduvalt öelnud, et teile ei meeldi eriti Venemaast rääkida, võivad mõned küsimused olla seotud venelastega, kui mitte Venemaaga.

Toomas Hendrik Ilves: Aga ma võin alati vaikida, eks?

RL: Jah, see privileeg teil kindlasti on.

Ilves: Ludwig Wittgensteini „Tractatus Logico-Philosophicuse" viimane rida ütleb: „Millest me ei saa rääkida, sellest peame vaikides üle minema."

RL: Mulle anti head nõu mitte küsida, kas Eesti on Balti riik või ei ole.

Nõunik: Pole tõsi. Ma soovitasin seda mitte küsida esimese küsimusena.

RL: Tegelikult ma ei kavatsenudki midagi sellist küsida!

Ilves: Üks valesti tõlgendatud essee, mille ma kirjutasin Eesti kultuuri juurte kohta, tegi minust Läti ajakirjanike jaoks järgmiseks 15 aastaks paaria. Paar aastat tagasi tuli siia Läti televisioon ja ma ütlesin, et küsigu nad minult ükskõik mida, aga kui nad küsivad, kas Eesti on Põhjamaa või Baltimaa, siis tõusen ma püsti ja lähen minema. Niisiis tegid nad kogu intervjuu ära ja lõpuks ütlesid: „Viimane küsimus ..."

RL: Aga minu esimene küsimus on natuke teistsugune. Kümmekond aastat tagasi väljendasite meie intervjuu lõpus soovi, et Eestist võiks saada „igav Põhjamaa".

Ilves: Jah, jah, sellegi ütluse korjasid Valdis Birkavs ja kõik need teised inimesed üles. Ma ütlesin niimoodi rühma rootslaste ees 1993. aastal, ja te teate, millest tollal uudistes juttu oli: autode õhkulaskmisest, maffiatulistamistest. Igavaks Põhjamaaks saamist mainisin ma just selles kontekstis. Rootsis ja Soomes ei lastud autosid õhku, seal ei toimunud kuulipildujarünnakuid, neil ei olnud maffiajõuke, neil ei põletatud katuseraha maksmata jätnud kauplusi maha. Meil see kõik toimus ja see oli juba liigagi põnev.

RL: Kas te ütleksite, et Eesti on nüüdseks täitnud eesmärgi saada igavaks Põhjamaaks?

Ilves: Ei, ma arvan, et Eestis on huvitavam kui veel paar aastat tagasi. Siin on teatud moel vähem igav, aga siiski ei ole Eesti ekstreemturismi sihtkoht. Sisuliselt sedasama ütlesin ma ka siis, kui avasin Tallinnas alternatiivmuusikafestivali, kus esinevad bändid kogu Põhja-Euroopast, sealhulgas Lätist.

RL: Te ütlesite 2001. aastal, et üks asju, millest Eestis puudust tunnete, on alternatiivrokijaamad, ja et seetõttu ei saa te jälgida muusikamaailmas toimuvat nii, nagu te seda USAs tegite. See on ilmselt samuti muutunud?

Ilves: Alternatiivrokijaama pole meil endiselt, aga alternatiivset muusikat tegevaid inimesi on küllalt, nii et kõik on korras. Ma saan end nende asjadega kursis hoida muul viisil.

RL: Millist muusikat te praegu kuulate?

Ilves: Ma kuulan kõike – see (kogu intervjuu ajal mängib taustal muusika) on üks P. J. Harvey vana lugu – kümme aastat vana. Aga ma kuulan ka Bachi. Ja ma kuulan veidraid asju. Mul mängib alati muusika, see aitab mul terve mõistuse juurde jääda.

RL: Aga söögitegemine? Varem ütlesite, et see on veel üks asi, mis aitab tervet mõistust hoida.

Ilves: Nädalavahetustel. Tänu kõigile minu nõunikele on mu nädal alati tegemisi täis. Praegune on ilmselt kõige kiirem nädal, mis mul iial on olnud. Päevad kestavad varahommikust hilisõhtuni. Nii et praegu ma süüa ei tee. Näiteks täna ei ole mul ühtki pausi – üks asi lõpeb, teine algab.

RL: Meie viimasel kohtumisel ütlesite, et teil ei ole mingit kavatsust presidendiks saada ja et olete väsinud pidevalt sellele küsimusele vastamast. Nüüd olete ilmselt väsinud küsimusest, miks te meelt muutsite.

Ilves: Oli nii palju inimesi, kes palusid mul kandideerida, ja mul oli nii laialdane toetus, et lõpuks nõustusin. Kuid tegelikult ma ei eeldanud, et võidan.

RL: Te olete öelnud, et presidendiks olemine on intellektuaalne vastutus. Kas te võiksite seda mõtet täpsustada?

Ilves: Kui tsiteerida Vladimir Nabokovit, siis kõik, millega ma mängida saan, on sõnad. Meil on väga parlamentaarne süsteem – presidendil ei ole täitevvõimu volitusi, nii et kui tahta teha ka midagi muud peale lintide läbilõikamise, tuleb tõepoolest hoolega mõelda, mida inimestele öelda. Teate, kaks – kaks! – Läti ajakirja avaldasid kõne, mille ma meie vabariigi aastapäeval pidasin (http://www.president.ee/en/official-duties/speeches/7132-toomas-hendrik-ilves-the-president-of-the-republic-on-the-94th-anniversary-of-the-republic-of-estonia-in-the-vanemuine-tartu-24-february-2012-/index.html). Oletan, et nad leidsid sellest midagi, mis vääris avaldamist. Ma töötan oma kõnede kallal pikalt ja põhjalikult ning kulutan palju aega kirjutamisele, sealhulgas väljapoole Eestit kirjutamisele, sest tahan, et Eesti oleks kaardil. Näiteks hiljuti avaldasin ühe essee ajakirjas Policy Review. Juba essee avaldamine on suur asi – ja siis mõtleb selle üsna mõjuka ajakirja lugeja: oo, see on Eestist, see peab olema üks intellektuaalselt tõsiseltvõetav koht! Aasta aega juhtisin ma Euroopa e-tervise töörühma ja selleteemaline kirjutis ilmus alles eile. Ma esitlesin töörühma aruannet selle kohta, kuidas kasutada tervishoius infotehnoloogiat, mis meie demograafilisi suundumusi arvestades on Euroopas vältimatu.

RL: Ma arvan, et paljud minu kaasmaalased pole e-tervisest ilmselt kunagi kuulnudki. Kas te võiksite sellest paari sõnaga rääkida?

Ilves: Töörühm pakub tegelikult välja mitu ideed, aga ma visandan lühidalt probleemi. Meil on üha vähem inimesi ja me elame aina kauem, seega on meil tegemist tagurpidi püramiidi kujulise demograafilise mudeliga. Paarikümne aasta pärast on meil palju-palju rohkem pensionäre, ent neid, kes pensionid kinni maksavad, jääb üha vähemaks. Me kulutame Euroopas tervishoiule 7–9% SKPst, kuid peagi on see osakaal 20% või rohkemgi ja see ei ole kestlik. Töötavate inimeste osakaal väheneb, pensionäride ja krooniliste haigete hulk aga kasvab. Seega on vaja teha palju asju, ja üks neist on tervishoiu muutmine ratsionaalsemaks. Üks võimalus, mis Eestis juba toimib, on digiretsept. See tähendab, et lähete arsti juurde, tema ütleb, et vajate seda ja toda, teie võtate oma ID-kaardi ja lähete apteeki, pistate selle masinasse ja apteegis juba teatakse, mida teil vaja on. Esiteks väheneb niimoodi vigade arv kolm korda. Pealekauba, kui teil on alaline retsept, lähete te lihtsalt apteeki ja saate oma ravimi kätte, selle asemel et iga kord uuesti arsti juurde minna.

RL: Ja kas lõpuks on nii, et kui ma olen Tallinnas ja vajan retsepti, siis helistan lihtsalt oma arstile Riiga ja saan oma ravimi siin kätte?

Ilves: Just. Kõik riigid, kus see süsteem toimib – praegu on nendeks riikideks ka Rootsi, Taani ja Soome –, sõlmivad omavahel lepingud, ja siis jõuamegi punkti, kus te helistate oma arstile Riias ja õiged andmed lähevad süsteemi. Kui minna veel edasi, siis meil on madalamal tasemel toimiv süsteem epSOS, mida on seni rakendatud ainult viies riigis. See tähendab, et arstid sisestavad kõik patsiendi andmed – hambaraviga seonduva, röntgenipildid, MRT-pildid – süsteemi, millele patsient pääseb ligi. Oletame, et arst ütleb: „Nii, te vajate seda operatsiooni." Varem oleksite võtnud oma paberid ja läinud teise arsti juurde. Nüüd kuuluvad need andmed teile endale, te saadate need teisele arstile, siis järgmisele ja nii edasi, nii et soovi korral võite saada 20 arsti arvamuse. Kõige selle aluseks on eeldus, mis Euroopas teoreetiliselt eksisteerib, ent mida tegelikkuses on õiguslikult raske rakendada: teie andmed kuuluvad teile endale, ja kõik, mis teie kohta käib, on teie enda, mitte haiglate või arstide oma. Veel üks asi, mida me soovitame, on standardne Euroopa tervisekaart. Oletame, et lahtris 37B on kirjas teie allergiad. Kui te nüüd jääte näiteks Kreekas haigeks, siis saab Kreeka arst vaadata, mis teie kohta kirjas on – see on juba kreeka keelde tõlgitud, umbes nagu Google Translate'iga. Järelikult ütleb ta, et ei saa seda või toda ravimit teile määrata, sest te olete selle vastu allergiline.

RL: Hoidku jumal selle eest, et ta kasutab Google'i tõlget!

Ilves: Ei-ei-ei, mõte on selles, et kogu standardne meditsiiniterminoloogia on seal juba olemas. Kui nüüd üks samm edasi minna, siis lahtris 22B on kirjas, et teie triglütseriidide tase on 5,6–7,1. Mida see teie jaoks tähendab? Kui te pole arst, siis ei tähenda see mitte midagi. Ent te klõpsate triglütseriididel ja teile öeldakse, kas see on hea või halb. See kõik on nüüd tehtav, see kõik võib muuta elu kergemaks, ning inimesed elavad kauem ja on elu lõpul tervemad.

RL: Eesti on IT-valdkonnas kõrgel tasemel, kuid kas põlvkondade vahel pole erinevust? Kas vanem põlvkond tunneb end arvutimaailmas sama koduselt? Kas neile meeldib osaleda Eesti arvutiseerimisel?

Ilves: Vahel on see probleem. Aga meil oli 2000ndate alguses suur arvutiõppeprogramm – see oli eraõiguslik, pankade ettevõtmine. Pankadel olid harukontorid kõigis väiksemateski külades, ent nad tahtsid need sulgeda ja lasta inimestel pangaasju rohkem elektrooniliselt ajada. Nii viisid nad ellu programmi, kus vanematele inimestele õpetati, kuidas arvutit kasutada. Teine pool on see, et asi peab olema mugav kasutada ja mitte liialt keeruline. Infotehnoloogia oluline ülesanne on asju lihtsamaks teha. Ei ole nii, et võtad lihtsalt vanad vormid, mida täideti käsitsi, ja paned need internetti. Selle kogemuse saime oma maksudeklaratsioonidega – kõigepealt viidi kogu paberimajandus arvutisse, ent seejärel saadi aru, et kõik ei olegi vajalik. Nüüd on nii, et kui inimesel on mingi sissetulek, mida ei ole veel maksudeklaratsioonil kirjas, siis ta sisestab selle. Kui sellist sissetulekut ei ole, siis ta lihtsalt klõpsab nuppu „Valmis" ja ongi kõik.

RL: Kui demograafiast rääkida, siis näib, et ka Eesti kaotab oma elanikke, ehkki võib-olla väiksemal määral. Peale selle, et iive on negatiivne, rändavad inimesed välja. On mul õigus?

Ilves: Palju vähem kui Lätis.

RL: Nii et see ei ole oluline?

Ilves: See on psühholoogiliselt ja emotsionaalselt oluline, kuid tegelikult oleme viimase 20 aastaga kaotanud umbes 75 000 inimest, mitte rohkem.

RL: Nii et tegelikult pole vaja meetmeid inimeste tagasimeelitamiseks?

Ilves: On ikka. Ma algatasin ühe meetme, aga ... Kõigis meie kolmes Balti riigis valitseb ettekujutus, et riik ei saa midagi head teha – kõik on a priori halb. Sul on mingi algatus, sa proovid teha midagi head, kuid ...

RL: Aga mis see teie algatus oli?

Ilves: See oli kampaania „Talendid koju". Mõte oli viia inimesed kokku Eesti tööandjatega, kes vajavad töötajaid. Näiteks kui teie ettevõte ekspordib oma kaupa Hollandisse ja vajab hollandi keele oskajat, siis enne, kui lähete otsima hollandi keele kõnelejat, kes on hollandlane, leiame ehk Haagist üliõpilase, kes soovib tööd. Kuid muidugi olid kõik pahased, et ma kasutasin sõna „talent". Umbes nii, et „mina pole talent, järelikult te mind ei taha". See on Ida-Euroopale omane, et ei saa teha midagi kena või positiivset, kohe tuleb kõik maatasa materdada. Läti pole siin erand. Meil on suhteliselt kõrge töötuse määr, veidi alla kümne protsendi, kuid tegelik probleem seisneb selles, et kuna meie riikide majandust on pärast 1991. aastat, eriti aga alates 2007. aastast põhjalikult ümber korraldatud, siis valitseb meil oskusliku tööjõu puudus. Nii et ühelt poolt on mureks madala kvalifikatsiooniga inimeste suhteliselt suur töötus, teiselt poolt kaebavad aga meie tööandjad oskustööliste puuduse üle – pole inimesi, kes oleksid võimelised programmeerima. Ajal, mil tööpuudus oli suurim – 17–18% –rääkisid IT-inimesed mulle, et neil on endiselt vaja umbes 500 töötajat aastas. IT-sektoris tööpuudust ei olnud. Sellest saab meie kõigi probleem. Kui inimesed lähevad ka edaspidi õppima avalikku haldust, ärijuhtimist, rääkimata avalikest suhetest või ajakirjandusest – kui välditakse loodusteadusi ja matemaatikat –, ei kao probleem kuhugi. Seda võin ma Eesti ja ükskõik millise riigi elanikele öelda: kui tahate, et teil oleks tööd ka vanemas eas, siis õppige matemaatikat! Teil on vaja oskusi mitmes mõõdetavas valdkonnas. Vaadake pärast Teist maailmasõda läände siirdunud eestlaste ja lätlaste kogemusi – kes leidsid tööd? Insenerid! Tegelikult ma peaaegu isegi ei tundnud eestlasi, kes poleks olnud insenerid. Üks mu isa sõber, kes oli lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, sattus Rootsi ja seejärel tuli Ameerika Ühendriikidesse. Aga mida hakata peale Eesti juristikraadiga? Nii läks ta jälle kooli ja õppis inseneriks. Tal oli suurepärane töökoht, kena suvemaja – kõik need asjad, mida eksiilis elanud baltimaalased tahtsid. Kõigepealt ostad auto ja siis maatüki, et jaaniõhtul rahus räime küpsetada.

RL: Kui me juba mõõdetavusest räägime, siis tahaksin teilt küsida, kuidas on Eesti euro kasutuselevõtmisest kasu saanud ja kas on ka kahjusid kantud. Kas inimesed tunnetavad midagi kahjuna?

Ilves: Mul oli äsja pikk kokkusaamine meie kahe parima finantsanalüütikuga ja ma esitasin neile täpselt sama küsimuse. Põhimõtteliselt on vastus sama mis aasta tagasi: suurenenud investeeringud. Kõige tähtsam on siiski see, et euro tulek võttis maha devalveerimise surve. Investeeringud tulid tagasi – mitte sellepärast, et euro on nii suurepärane, vaid sellepärast, et investorite suur hirm oli krooni devalveerimine, mistõttu nad tõmbusid raha kaotamise kartuses Eestist välja. Kui on euro, siis pole devalveerimist. See kõik oli hea. Inflatsioon, mis meil möödunud aasta jooksul kasvas ja on tõepoolest suur, ei ole tingitud euroalale kuulumisest, vaid energiahindadest, ja just nimelt Balti riikide energiahindadest. Kesk-Euroopas on gaasi hind tegelikult langenud, meie piirkonnas aga tõstavad gaasiprobleemid hindu. Euroga iseenesest probleemi pole, probleem on euroalal. Tähtis on aga see, et euroalalt väljas olles ei avalda euroala kriis teile väiksemat mõju, vaid tõenäoliselt pigem vastupidi. Christine Lagarde ütles juba aasta tagasi: Kreeka kriisi esimesed ohvrid on Ida-Euroopa riigid, kes ei ole euroalal, sest enamiku Ida-Euroopas asuvate ELi riikide ja isegi kaugemate riikide, näiteks Ukraina pangad on euroala pangad: Austria pangad, Soome pangad. Isegi kui nad on Rootsi pangad, usaldavad nad ikkagi euroala, nad ei usalda teisi piirkondi. See tähendab, et väljaspool euroala olevates riikides jäävad laenukraanid kiiremini kuivaks. Te saate muidugi aru, et see on europropaganda, aga ma usun seda. Minu meelest on Läti jaoks väga tähtis euroala liikmeks saada. Ma pean silmas, et see on üks asi, mida te vajate täielikuks lõimumiseks Euroopaga.

RL: Millisena te näete euroala tulevikku, arvestades valimistulemusi Kreekas ja Prantsusmaal?

Ilves: Seda on veel vara öelda. On selge, et kui kreeklased ei täida endale võetud kohustusi, siis ei anna IMF neile järgmist laenuosa ja see võib viia katastroofini. Kogu minu artikkel Policy Review's keskendus sellele küsimusele: kas te täidate oma kokkuleppeid või mitte? Meie, põhjaeurooplastest talupojad, oleme seda usku, et kui sa oled milleski kokku leppinud, siis pead oma kohustused täitma. Meie kultuuris on kokkuleppe täitmatajätmine tõepoolest halb asi. Teistes kultuurides see nii ei ole. Meie jaoks on see kohustus – surume hambad kokku ja täidame oma lubadused. Kui nemad nii ei tee, siis lähevad nad pankrotti, sest ei suuda oma arveid maksta. Me eeldame, et nad mõistavad seda, ning usume, et nad täidavad endale võetud kohustused ja kärbivad kulusid. Kui nad aga ütlevad: „Ei, käigu kuradile, me ei taha seda teha," on tagajärg see, et nad raha ei saa. Kui neil pole oma arvete maksmiseks raha, lähevad nad pankrotti ja peavad euroalalt lahkuma.

RL: Jah, aga see pole veel loo lõpp.

Ilves: Õigus, siis kannatame kõik. Kuid see on kõik, mida ma saan öelda. Rohkem mul selle teema kohta andmeid pole. Ma saan vaid pärast südaööd Financial Timesi lugeda ja näha, mis toimub.

RL: Policy Review's ilmunud artiklis näite hoiatavat, et korralikult käituva „talupoegliku Põhja-Euroopa" valijad ei pruugi seda enam kaua toetada.

Ilves: Täpselt. See on tõsine probleem. 75% parlamendist – valitsuserakonnad ja üks opositsioonierakond – hääletas Kreeka käendamise poolt. Järgmisel päeval toimus arvamusküsitlus ja 75% eestlastest oli käendamise vastu. Valitsus, parlament ja opositsioon võtsid moraalselt väga hea seisukoha: me oleme Euroopaga solidaarsed. Ent kahtlemata ei hääleta ükski parlamendisaadik kuigi kaua rahva soovide vastaselt. Me ei ole ju mõni totalitaarne või autoritaarne riik – nagu mõni teine meile väga lähedal –, kus avalik arvamus ei loe ja inimesed hääletavad nii, nagu kästakse. Demokraatias tuleb teha seda, mida valijaskond tahab, ja kui valijad seda ei soovi, tuleb reeglite järgi käitunud vastutustundlikel riikidel niisuguse väljapäästmisega väga suuri raskusi. Soomlaste või sakslaste pahameel on mõistetav, aga nemad on rikkamad kui Kreeka. Võite ette kujutada, mida tunneme meie siin, käendades kreeklasi, olles ise neist vaesemad! Meil ei ole 13. ja 14. kuupalka. Meil on ainult 12 kuupalka ja Eesti keskmine palk on 10% väiksem kui Kreeka miinimumpalk. Meil saab pensionile kümme või enam aastat hiljem. Nii et ilmselgelt on inimesed pahased. Ja ma ei tea, mis sellest asjast edasi saab. Arvan, et keegi ei tea. Teisalt, mis ka ei juhtuks, on oluline euroalale kuuluda, sest seal me vähemalt ei triivi üksinda. Meie liitlased on Saksamaa, Soome, Holland ... Ma oleksin parema meelega nendega ühes paadis, kui triiviksin üksi.

RL: Eesti kaitse-eelarve, nagu te olete mitmel korral uhkelt teatanud, moodustab 2% SKPst.

Ilves: Miks uhkelt? See on NATO nõue!

RL: Nojah, Lätil on vaid pool sellest ja me loodame 2%ni jõuda alles 2020. aastaks.

Ilves: Sinna on kaheksa aastat! See on pikem kui meie senine NATO liikmeks olemise aeg! Ütlen teile ausalt – kui ma kuulen Läti poliitikuid ütlemas: „Meie majandus kasvab Euroopas kõige kiiremini," siis ma mõtlen: „Ahah? Keda see huvitab?" Asi ei ole ainult majanduskasvus, asi on majanduskasvus ja oma kohustuste täitmises. Ja see maksab. NATOsse kuulumine on kallis.

RL: Millised on teie arvates peamised ohud Eesti julgeolekule?

Ilves: Kui vaadata meie investeeringuid, siis me investeerime palju küberjulgeolekusse ...

RL: Millise osa kaitse-eelarvest see moodustab?

Ilves: See on saladus. Kuid me näeme küberrünnakutes selgesti ohtu ja pealegi tuleb meil nende ärahoidmine hästi välja. Kaitsekulud ei tähenda pelgalt ohule reageerimist. Me teeme siin suuri investeeringuid õhuväebaasi. On hea, kui riigis on tõeline NATO taristu – mitte et kasutatakse lihtsalt vanu Nõukogude baase, vaid on olemas reaalne nüüdisaegne õhuväebaas. Mis puutub muudesse ohtudesse, siis eks me vaatame, mis meie ümber toimub ja millele raha kulutatakse, ning teeme oma järeldused: kes paigutab rakette ja kuhu ta neid paigutab ...

RL: On olnud teateid selle kohta, et Venemaa koondab vägesid Balti riikide piiride lähedusse, kuid ma lugesin ka, et Eesti korraldab 8. ja 9. mail suured manöövrid. Kas see vastab tõele?

Ilves: Ei, see on meie iga-aastane kolmenädalane lahingõppus. Nagu te ehk teate, kehtib meil endiselt ajateenistuse kohustus. Muide, meile see meeldib. Kohe räägin, miks. Aga kas tahate üht ajateenijat näha? Mul on pilt oma baasi kõige paremast ajateenijast – tema üksus oli parim ja tema oli selle üksuse juht. Auhinnaks selle eest, et nad osutusid õhutõrjerakettide tulistamisel parimaks, said nad sõidu Lätti, teie polügoonile, kus saab tulistada päris rakette. Sinna ta läkski. Ma näitan teile (läheb seina juurde oma laua taga). Ta lõpetas 2009. aastal Stanfordi Ülikooli, tuli tagasi Eestisse ja läks kohe kaitseväkke – seitse päeva pärast ülikooli lõpetamist. See on minu poeg Luukas Ilves. Te võite YouTube'ist leida loengu, mille ta Lätis küberkaitse teemal pidas. Igal juhul meile meeldib meie ajateenistus, meie arvates on see suurepärane idee. 94% inimestest leiab, et meil peaks olema ajateenijate kaitsevägi.

RL: Kas tõesti?

Ilves: Jah. Meie riigikaitse põhineb reservarmeel. Üks asi, mis vabatahtlike armee puhul puudub, on reserv. Armeesse minnakse tööle kaheks-kolmeks või ükskõik mitmeks aastaks, kuid see tähendab, et hetkel olemas olev sõjavägi on kõik, mis riigil on. Meie kaitsevägi on reservipõhine, nii et meil on 30 000 inimest, kelle saab mobiliseerida kolme päevaga. Vabatahtliku teenistuse puhul sellist ressurssi pole. Väikese riigi jaoks on see probleem. Ameerika Ühendriikidel, maailma rikkaimal riigil, kus elab kolmsada miljonit inimest, võib olla vabatahtlike armee. Muidugi, 800 000 meest on riigi suurusega võrreldes vähe, kuid nad on hästi makstud ja absoluutarvudes ei olegi nende sõjavägi nii väike. Ent kui väikesel riigil on vabatahtlikest koosnev sõjavägi, siis on sõjaväelasi vaid nii palju, kui paljudele suudetakse maksta.

RL: Nii et noormehed ei püüa sellest kohustusest kõrvale hiilida?

Ilves: Positiivseid vastuseid on aasta-aastalt rohkem. Mõned püüavad muidugi alati sellest pääseda. Kuid meil on veel ka vabatahtlikud. Nad ei lähe sinna raha pärast, vaid vabatahtlikult. Ma ütleksin, et viimase kümne aasta jooksul, pärast elukvaliteedi parandamist kaitseväes, on paljud vanad vastuväited ära langenud. Inimesed tunnetavad tõepoolest, et kaitsevägi on midagi, mis tuleb läbi teha. Igatahes – minnes tagasi teie esialgse küsimuse juurde – meil on igal aastal niisugune sündmus nagu Kevadtorm – kolmenädalane õppus, mis on omamoodi lõpueksam. Meil on seal iga kord ka lätlased – nemad etendavad alati ründajat, vaenlase sõdureid.

RL: Täna oli Tallinna kesklinnas üsna palju inimesi, kes kandsid endise Nõukogude armee vorme ning Nõukogude sõjaväelisi tähiseid ja medaleid – mitte ainult vanad inimesed, vaid tegelikult enamasti noored. Riias valitseb sel kuupäeval alati teatav närvilisus. Kuidas on lood Tallinnas? Kas on mingi eriline koht, kuhu Nõukogude võidupüha tähistajad kogunevad?

Ilves: Nad kogunevad seal, kuhu viidi pronkssõdur. Ja kui inimesed tahavad midagi kanda – miks mitte?

RL: See aga toob meid nende kardetavate küsimuste juurde ...

Ilves: Ükski küsimus pole kardetav.

RL: Pole saladus, et muu maailm on kritiseerinud nii Läti kui ka Eesti integratsioonipoliitikat.

Ilves: Ainult ida. Keegi teine meid ei kritiseeri.

RL: Ma arvan, et see pole päris täpne, aga olgu. Eesti ja Läti ametnikud on selle kriitika kui põhjendamatu alati tagasi lükanud. Kuid vähemalt Lätis on see teema esiplaanile toodud.

Ilves: Ma ütleksin, et Lätil on lihtsalt väga kahetsusväärne rahvahääletuste kord. Kui on vaja ainult 10 000 allkirja, siis võib sisuliselt kogu Läti rahva ära kurnata, korraldades iga kümne päeva järel uue rahvahääletuse. Nii et mina põhimõtteliselt muudaksin teie põhiseadust. Mitte et ma tahaksin mingilgi moel sekkuda Läti siseasjadesse! Aga see on sisuliselt see, mida ma arvan.

RL: Jättes rahvahääletuste teema kõrvale, leian, et Lätis peab üpris palju inimesi integratsiooniprobleemi tõeliseks probleemiks. Nii et vähemalt Lätis ei saa seda poliitilise manööverdamise pähe lihtsalt kõrvale jätta. Kuidas on olukord siin, Eestis?

Ilves: Siin ... Kõigepealt – kui te vaatate seda kriitikat, peate mõistma, kes keda kritiseerib, ja seejärel teete oma järeldused. Ma olen üsna uhke Eesti kõrge koha üle Freedom House'i isikuvabaduste edetabelis. Liberaalse demokraatiaga riigina läheb meil päris hästi. Muidugi on lõimumine küsimus, millega tuleb tegelda. Kuid teisalt ei hakka Eesti kui riik, mida on okupeeritud, kodakondsust automaatselt andma. Eesti oli okupeeritud ja kõik muu tuleneb sellest. Mõnes ringkonnas heidetakse ette, et meil on mittekodanike kategooria. Tegelikult soovitasid seda meile 1992. aastal OSCE ja Max van der Stoel: „Teil on vaja kategooriat, kus inimestel on rohkem õigusi kui välisriikide kodanikel." Oldi nõus, et meil on kodanikuks saamisel omad nõudmised. Nüüd süüdistatakse meid selles, mida OSCE soovitas! See ei ole lihtsalt tõsiseltvõetav. Ja OSCE ei ütle sel teemal midagi. Nii et kas me peame tõsiselt võtma seda, mida ütlevad inimesed, keda toetab teatud võõrriigi välisministeerium? Ilmselgelt mitte. Lõimumise tempo on tegelikult üsna hea. Muidugi meeldiks meile, kui see oleks kiirem, aga ta ei ole ja me ei kavatse sundida inimesi eesti keelt õppima. Kui sa ei taha eesti keelt õppida, siis ära õpi. Nüüd kehtib nõue, et alates 10. klassist toimub koolides osa õppest eesti keeles. Mind hämmastab, et on inimesi, kes on selle vastu. Mis mõttes? Kas te tahate, et teie lastel oleks vähem võimalusi?

RL: Aga vene koolid on teil ikka alles?

Ilves: Muidugi. Mina näen seda tõepoolest kunstlikult üles tõstetud küsimusena. Lihtsalt mõelge selle peale, kas te tahate, et teie laps kasvaks üles ükskeelsena riigis, kus kõik räägivad teist keelt. Kas te tahate, et teie laps ei õpiks üht Euroopa Liidu ametlikku keelt? See on kuidagi veider.

RL: Kuid Lätis näib lõhe kahe kogukonna vahel pärast eelmisi valimisi olevat laiem, see on palju ilmsem kui kunagi varem.

Ilves: Ärgem kasutagem sõnu, mida meile peale surutakse. Eestlased ei ole kogukond, Eesti on rahvusriik ja samuti on seda Läti. Ma ei nimetaks lätlasi iialgi kogukonnaks!

RL: Hea küll, väldime neid sõnu. On lätlased ja venelased ning nad ei saa omavahel kokku.

Ilves: Nojah, ma ei tea. Minu arvates on see enesemääratluse küsimus. On palju inimesi, keda peetakse etniliselt venelasteks, aga nad räägivad eesti keelt. Neil on lihtsalt vene nimed, kuid nad kuuluvad Eesti ellu. Ma pean silmas seda, et ajan kellegagi juttu ja saan siis alles hiljem teada, et ta on venelane. Ma ei mõtle sellele, mis rahvusest keegi on – see ei ole tähtis. On inimesed, kellele meeldib elada Euroopa riigis, kus valitseb liberaalne demokraatia, ja siis on arvatavasti need, kellele ei meeldi elada liberaalses demokraatias ja kellel on deržaava-mentaliteet. Nende jaoks on väike, väeti, ebaoluline riigike solvav, juba selle olemasolu on solvav. Mida ma saaksin sellise mõtteviisi suhtes teha? Igatahes ei kavatse ma sellele vastu tulla. Ma olen demokraatliku riigi demokraatlikult valitud president ja kui on inimesi, kes arvavad, et nad tahaksid pigem elada autoritaarse korra all, siis, kahju küll, ma ei kavatse nendega kaasa mängida ega öelda: jah, teil on õigus, meil peaks tõesti olema autoritaarne riigikord.

RL: Kui rääkida muu maailma arvamustest, siis lugesin hiljuti Alexander Theroux' raamatut „Estonia".

Ilves: Jah, minagi lugesin seda, aga samas olen ma ilmselt ainus inimene Eestis, kes on lugenud ka tema 1981. aasta teost „Darconville's Cat" ja romaani „Three Wogs".

RL: Mida te tema teiste romaanide valguses „Estonia" kohta ütleksite?

Ilves: Ma ütleksin, et see on tüüpiline Alexander Theroux, ilmselgelt üks misantroopsemaid kirjanikke maailmas. Kui te mäletate, siis romaanis „Darconville's Cat" on tal 30leheküljeline peatükk „Maleficarum", kus on lihtsalt üks ladinakeelne sajatus teise järel, enamik neist ropud, ja siis tõlge inglise keelde. Nüüd tuleb see mees Eestisse, viibib siin aasta kõige süngematel kuudel ja vihkab kõike, mida näeb. Aga olgu peale, see on lihtsalt üks arvamus. Vanasti tehti soomlaste kohta üht nalja ja nüüd kehtib see eestlaste kohta, arvestades meie kirge kõikvõimalike tabelite ja pingeridade vastu. Nali kõlab nii: sakslane, prantslane ja soomlane leiavad elevandi. Sakslane kirjutab kolmeköitelise teose „Sissejuhatav käsitlus elevandist". Prantslane kirjutab „Viisteist rooga elevandist". Soomlane kirjutab aga raamatu „Elevant. Mida ta meist arvab?". See nali on umbes 20 aastat vana ja enam see Soome kohta niivõrd ei käigi, kuid Eestis loeb iga arvamus. Vähemalt lääne inimeste arvamused loevad. Väidan, et ma olen siin ainus inimene, kes tegelikult teadis Alexander Theroux'd enne selle raamatu kirjutamist ja kes oli tema romaane lugenud – need ilmusid ajal, mil ma peale romaanide lugemise muud ei teinudki.

RL: Mitte süžee, vaid pigem keelekasutuse pärast, nagu olete öelnud?

Ilves: Minu arvates ainult niimoodi saabki lugeda. Lugege Nabokovit või Pynchonit ja teie arvamus keelest muutub kardinaalselt. Enamik inimesi ei suuda end Theroux' keelest läbi närida. Tegelikult on ju teda omamoodi tore lugeda – suurepärased laused, kas pole?

RL: Jah, keelekasutus oli vaimukas isegi Eesti kohta kirjutatud raamatu mõnes osas. Kuid vastupidi sellele, mida te rääkisite – et Eestis tundub iga arvamus olevat väga tähtis –, püüdsin ma leida mõningaid reaktsioone sellele raamatule ja leidsin, et see ei tekitanud siin mingit erilist furoori. Kui aga midagi ligilähedastki oleks kirjutatud Läti kohta, siis ...

Ilves: Ja enamgi veel – kui keegi on kirjutanud Eesti kohta midagi halba, siis on kõik lätlased seda lugenud!

RL: Seda raamatut küll mitte, kinnitan teile.

Ilves: Nojah. Aga mis sinna ikka parata? Meil ei jää üle muud, kui vaid õlgu kehitada. Põhimõtteliselt tundus selle raamatu kirjutajaks olevat justkui inimene, kes viibib esimest korda elus välismaal. Mina, kes ma olen sündinud Rootsis, kasvanud üles Ameerika Ühendriikides, elanud neli aastat Kanadas, üheksa aastat Saksamaal, siis jälle Ameerika Ühendriikides ja seejärel Eestis, olen avastanud, et kui inimene lahkub kodumaalt esimest korda, siis näeb ta vaid erinevusi ja kaebleb. Järgmisse välisriiki minnes paistavad asjad teisiti ja iga edasise riigiga on lihtsam maailma avaramalt vaadata. See on klassikaline nähtus, mida olen täheldanud diplomaatide juures. Diplomaadid lähevad välismaale ja oma esimeses riigis märkavad nad üksnes erinevusi, kuid siis tulevad tagasi, lähevad teise riiki ja mõne aja pärast tekib neil perspektiivitunnetus. Inimene peab minema ja elama eri paikades, et hakata tõsiseltvõetavalt arvamust avaldama. Enne näeb ta vaid seda, mis on teistmoodi – paremini või halvemini. Kas olete näinud seda joonisfilmi, milles tehakse nalja eestlaste üle, eestlaste maailmapildi üle (Europe According to Estonians, http://www.youtube.com/watch?v=WUgqXGu_gTQ)? Teate küll – Iirimaa on koht, kus mu õde kitkub kalkuneid, Soome on koht, kus on põhjapõdrad, Lätis elavad kuue varbaga inimesed.

RL: Vist küll. Ja need lätlaste kuus varvast panevad tõesti imestama.

Ilves: Kuue varbaga pole siin midagi pistmist – need noored mõtlesid selle lihtsalt välja. Kuid milline määratu vihane reaktsioon tekkis – mõistmata, et jah, nalja tehakse kõigi üle, ent eeskätt eestlaste üle (läheb arvuti juurde, otsib video üles, paneb mängima).

RL: Aga ikkagi – kuus varvast? Samamoodi ei saa lätlane aru, mida erilist on sõnas saldējums.

Ilves: See kõlab naljakalt, vaat mis! Ja kas ma võiksin teilt küsida, mida erilist on lauses „situ ruttu, karu tuleb", mida kõik lätlased paistavad teadvat?

RL: Kui me viimati rääkisime, siis ütlesite, et Eesti ja Läti vahel on ainult üks probleem – üks tänav Valkas. See oli vist Vienības gatve. See probleem on nüüd piiri kaotamisega kõrvaldatud, kuid kas on tekkinud uusi?

Ilves: Mina ei näe Lätiga mingeid probleeme, peale selle, et teie kaitsekulud võiksid olla suuremad. Ent see ei ole probleem, vaid lihtsalt ühe vennaliku vabariigi soov.

RL: Ma kuulsin, et te tulete riigivisiidile rongiga. Kas selleks on mõni eriline põhjus?

Ilves: Isegi mitu. Üks on see, et kui ma teen riigivisiite naabrite juurde, siis püüan minna traditsioonilisel viisil. Näiteks Soomes on eestlased käinud traditsiooniliselt paadi või laevaga. Niisiis sõitsin ma Soome meie suurima sõjalaevaga ja lahte sisenedes lasti kahurist 21 aupauku. Rootsi visiidile sõjalaevaga minekuks oli ilm liialt külm, mulle öeldi, et me ei pea vastu. Niisiis sõitsin reisilaevaga. Kuid Lätti on eestlased ikka sõitnud rongiga, eriti 1919. aastal, kui sinna sõitsid meie soomusrongid. Nii et see on selline družba narodov! Peale selle on Eesti, aga ka Leedu, Poola ja Soome ning Euroopa Komisjoni arvates Rail Baltica hea mõte. Sest rong on meievaheline traditsiooniline liikumisvahend ja tegelikult, kui üldse on midagi, mis annab Balti ühtsusele ja Balti koostööle reaalse füüsilise, taristulise tähenduse, siis on see raudteeühendus. See oleks üks kindel asi, mis seoks meid Euroopaga füüsiliselt; vastasel juhul oleme pigem nagu saar. See on suur projekt. See tähendab, et asjad muutuvad siin maailma nurgas põhjalikult ning liikumine Eesti või Läti ja Leedu ning muu Mandri-Euroopa vahel läheb palju kiiremaks, palju lihtsamaks ja seega euroopalikumaks. Soomlased on oma kaubanduse pärast sellest tohutult huvitatud: raudteeühendus vähendaks Soome kaupade Kesk-Euroopasse vedamise aega 24 tunni võrra. Kuid kõige tähtsam on minu jaoks tegelikult traditsioon. Riigivisiidiks valmistudes – see on minu jaoks väga tähtis ja ma valmistun põhjalikumalt kui kunagi varem ... (tõuseb püsti, läheb oma laua taha, hakkab arvutist midagi otsima) ... leidsin ma isegi ühe Läti ajalehe 10. oktoobrist 1919, Brīvā Zeme. Selles on tervitusena kirjutatud juhtkiri, mis on pühendatud Eesti soomusrongi saabumisele Riiga 10. oktoobril 1919. Pool tekstist on eesti ja teine pool läti keeles. Rong saabub, lätlased on platvormil: „Olge tervitatud Eesti seltsimehed!"

RL: Ja allpool on kirjas: „Meie kutsusime teid, ja teie tulite."

Ilves: Ja me tulime rongiga!

Intervjuu ajakirja Rīgas Laiks veebilehel.