- Reset +

"Kangelased", Eesti Päevaleht, 13. august 2012

13.08.2012

Andres Putting, fotograaf

President Ilves ja Gerd Kanter kohtusid tõeliste Eesti sangaritega - Afganistanis haavata saanud kaitseväelastega.

Haavatud sõdurid presidendile: elus peab edasi vaatama!

Inglismaal taastusravi saavate sõdurite suurim unistus on see, et Eestiski oleks heal tasemel rehabilitatsioonikeskus.

Laupäeva hommikul on kell 8.30, kui saabun Mayflower Milleniumi hotelli Londonis.

Olen aegsasti kohal, et koos presidendiga minna kohtuma Afganistanis haavata saanud Eesti sõjaväelastega; kes prae­gu viibivad Inglismaal taastus­ravil. Eesti poisid, ehk sõdu­rid, kes välismissioonil haava­ta saanud, tuuakse ravile just nimelt Inglismaale, sest siin olla parimad tingimused meeste kiireks ja edukaks raviks.

Täpselt kell 9 kõlab käsklus "Sõidame!" Poen musta vär­vi väikebussi, otse Gerd Kanteri selja taha. President sõi­dab saatkonna EST 1 numb­rit kandva autoga ees. Minuga samas autos on politseinik, autojuht, siinse saatkonna kaitseatašee Vahur Väljamäe, presidendi nõunik Olari Kop­pel ning Gerd Kanter. Linnaliiklus on laupäeva hommi­kuselt rahulik, saame kiirelt linnast välja ja suundume Headley Courti nimelise asu­la suunas.

Nagu Midsomeris

Möödub umbes tund, kui teeviidad näitavad Private Road, Hedley Court. Kahel pool teed on põllud, millel on näha hobuseid rahulikult rohtu näsimas, taamal sõidab traktor. Tee on kitsas ja palis­tatud suurte puudega. Punas­test tellistest madalad majad ei reeda kuidagi, et siin toimub liitlasvägede haavatasaanute rehabilitatsioon ehk maakee­li taas jalule aitamine.

Pöörame kruusa krudinal meie mõistes mõisahoone hoo­vi. Olari Koppel viskab nalja, täpselt nagu Midsomeri seriaa­lis nähtud majad.

Maja ees trepil tervitab meid vormis naisterahvas ja üks Briti armee vormi ja tseremooniakeppi kandev härra. President teeb sissekande küla­lisraamatusse.

Puukepiga sõjaväelane avab meile uksi. Õhus on vei­di haigla lõhna, mingi ravimi lõhn, aga ei midagi häirivat, vaikus. Sildid ustel: kõneravi, psühholoog, taastusravi, riie­tusruum, seintel pildid, mil­lel näha siin külalisena käinud Mike Tysonit. Tõuseme teise­le korrusele, kus ühes ruumis ongi meie poisid.

Kõik istuvad, kuus ees­ti poissi, ratastoolides, kogu kamba peale on neil üks päris ehtne jalg... teised on jäänud sõjatandrile.

Eraelu on kombes

Poisid vanuses 20-30 ürita­vad tõusta, ent president teeb käega tõrjuva liigutuse. Istuge ometi, annab ta muhedalt kor­ralduse. "Oleme siin, et kuu­lata teie muresid ja soovitusi, mida veelgi paremaks teha. Rääkige, kuidas teil siin siis läheb ja mida mõtlete," pöör­dub president isalikult poiste poole. Haavata saanud poisid on alguses kohmetud. "Noh mis siin ikka, taastume," rää­gib üks. "Siin on kõik ikka maailmatasemel, oleks meil ka nii," ütleb teine. "Saaks ka Ees­tis ühiskonna suhtumise selli­seks, mis siin Inglismaal on, siis oleks juba pool teed käi­dud," lausub kolmas, ilma jal­gadeta noormees presidendile. Too jääb mõtlikuks. "Rääkige, rääkige," julgustab ta poisse.

"Näe, mina sain kaks kuud tagasi isaks. Poiss!" kiitleb üks jalutu noormees. "Mis nimeks sai?" uurib president. "Jakob," on noorsand varmas vastama.

Uurin ise teistelt, et kui­das on peale haavatasaamist lood inimsuhetega, kas need on kannatada saanud? "Oh ei," vastab Võrust pärit Madis. "Alguses oli ehmatus suur küll, kui kuuldi, mis juhtus, aga pigem tõi see meid omavahel lähedasemaks kui enne."

Tarmo räägib, et tema paa­riaastane lausa kiusab teda, paneb vetsu kinni või jook­seb eest ära. "Aga oodaku vaid, saan korralikud jalad alla, küll ma ta kätte saan," naerab ta.

Bennolgi on kodus kahe­kuine poiss. "Praegu veel saan ta kätte, aga kui ta käima ja jooksma hakkab, siis läheb huvitavaks. Aga usun, et sel­leks ajaks on ka mul jalad korras," naerab noormees mulle seda kõike jutustades. Bennol on kaks kunstjalga.

Madis meenutab, kuidas õnnetus selle aasta märtsi kes­kel juhtus. "Läksin haavatud sõbrale appi ja siis lendasin ise. Mingeid õudusunenägusid ma ei näe, psühholoogi pole siiani vaja läinud, isegi fantoomvalusid mul pole." Oma sõnul Afga­nistanis ligi 50 IED-d (isevalmistatud lõhkekeha) avastanud Madisel on nüüdseks jalad põl­vedest altpoolt amputeeritud.

"Üks IED sai mind siis kätte," nendib mees. "Kui jalad alla saan, siis tahan minna mõne aja pärast ülikooli psühholoo­giat õppima. Mul on kogemusi ja oskaksin nendele tuginedes ka ise õppida ja teisi õpetada."

Ratastool eritellimusel

Kaitseväe tugiohvitseri kapte­ni Ivi Pritsi sõnul tasuks pois­te kogemusi tulevikus kait­seväes kasutada. Nõnda on kombeks ka Suurbritannias - näiteks proteese valmistatakse just sõjast tulnud mees­te poolt. "Siin keskuses on kõik asjad koos, neil on aega tegeleda iga inimesega eraldi, igaüks teab, mida ja kuidas tuleb teha," kiidab kapten Prits koha­likku süsteemi.

Proteesi valmis­tamiseks kulub umbes nädal, siin­samas see valmis tehaksegi. Ratas­toolid tuuakse USA-st, need val­mistatakse samuti eritellimusel mees­te kehakaalu, pikkust ja traumat arvestades. Värvi said poisid ise valida. Kuidas möödub siin üks tava­line päev? Hommikul on ära­tus ja sisuliselt teeme iga päev trenni, naeravad poisid. Ehk siis erinevad taastusraviprotseduurid, kehalised harjutu­sed, spordisaalid. Näiteks on olemas üks masin, mille nimi on Anti Gravity Dreadmill, ja see laseb poistel oma keharaskust taas jalgadele suuna­ta ja uuesti kõndima õppida. "See on nagu kosmosetehnoloogia," muigab keegi. Nii on - olemas on kõikvõimalikud masinad, mis lubavad igat lihasgruppi treenida. "Märt­sis juhtus õnnetus ja maikuus sain uuesti kõndimist harjuta­ma hakata," räägib Madis.

Uurin, kuidas tugiisikutega lood on. Nemad on meil tore­dad, räägivad poisid läbisegi. Vahest näpistavad kah, muia­takse. "Ei hakka siin midagi kaebama," sekkub kapten Prits naerdes.

Poisid ei jää hetkekski üksi. Kohe kui midagi juhtub ja nad siia lennutatakse, saabub kodumaalt ka tugiisik, kes oskab keelt ja saab vajadusel toeks olla. Sõjatandrilt tuuakse poisid kõigepealt Birmingha­mi haiglasse, hilisem taastusra­vi toimub siin, Hedley Courtis. "Aega siin läheb, aga seda meil on," ütlevad tugiisikud. Kaitseatašee Vahur räägib veel, et lisaks tugiisikule saadetakse kohale ka keegi pereliikmetest. "Sellest on ka suur abi just esi­mestel hetkedel, kui haavatuna alles haiglas ollakse," lisab ta.

"Теrе, kommunist"

President kuulab seda kõike kõrvalt pealt ning sekkub kor­raga: "Mida ma siis meie kait­seministrile rääkima peaksin, et Eestis on tarvis samasugust keskust, kus kõik oleks ole­mas, jah?" uurib ta. "Jah," kin­nitavad kõik justkui ühest suust. Siin on kõik hästi asjalik, professionaalne, ei mingit muret. Mui­dugi oleks kodus parem ravil olla, kui seal vaid sama­sugune keskus oleks.

Gerd Kanter räägib oma võistlusest, poisid vanguta­vad pead. "Vaatasime siin ka seda, kes arvuti, kes telefoni­ga, aga karjusime kõvasti kaa­sa, kohalikud ei saanud aru­gi, milles asi," naeravad kaitse­väelased. Kapten Pritsi sõnul üritab kohalik personal siiski ka eesti keelt õppida. "Oli ka üks koomiline hetk, kui ühel hommikul siinne terapeut ees­ti keeles tere hommikust öelda üritas - temal kukkus siis see välja hoopis nii - tere, kom­munist... kus ja kes talle selle selgeks õpetas, pole teada, aga naerda saime kõhutäie nii tema kui meie," muigab lvi Prits.

Gerdil on olümpiamedal kaasas. Poisid saavad elus esi­mest korda katsuda reaalset olümpiamängude pronksme­dalit. "Oh kui raske see on," hüüab keegi. "Jaa, kui selle kaela sain, oli kohe tunne, et kõva töö on ära tehtud," vastab Gerd. Tarmo, kes sai 24. veeb­ruaril presidendilt Tartus meda­li, katsub ka Kanteri pronksist autasu ja vangutab pead: "Sel­lest jaguks meile igaühele tüki­ke," itsitab ta omaette.

Tarmo on Hedley Courtis tagasi sellepärast, et ühe jala­ga on tal probleemid, mis vaja­vad siinset ravi - nagu ta ise jalga patsutades ütleb: mingi koll kasvab seal. Tarmol on jalad amputeeritud ülevalt poolt põlvi.

President vahetab kingi­tusi. Poistele sinised koondi­se särgid, presidendile kingi­takse mulgimustriga kindad. Tugiisikutele olid personaal­sed kingitused, väikesed kar­bikesed, mille sisu ei õnnestu­nudki teada saada.

"Teeme siis pilte," teeb pre­sident mulle ettepaneku. Sätin kordamööda pildile kõik koha­letulnud.

Vaikselt möödub poolteist tundi, väga vabas, sõbralikus ja ütleks isegi, et rõõmsas mil­jöös. Ei ole jälgegi kurbusest ega ängist. Poisid, kellel kam­ba peale kasutada vaid üks ehtne jalg, vaatavad särasilmi Gerd Kanterit, presidenti ja räägivad elust, oma peredest.

Lahkudes lüüakse käed. Mööda koridori väljapää­su poole minnes, ütleb pre­sident vaikselt mulle, et see on siiani olnud haavatutega kohtumistest kõige südamli­kuni ja soojem.

Sõidame minema. Punastest tellistest maja jääb selja taha, väravad samuti. Aasadel söö­vad hobused kaovad puude taha. Kuus Eesti poissi Hed­ley Courtis saavad varsti juba omale jalad alla, et riiki vääri­kalt edasi teenida.

Nendelt poistelt tasub kõigil õppida positiivset ellusuhtu­mist ja optimismi, mis meil, kel­lel kõik jäsemed olemas on, pal­ju kiiremini kaduma kipub. Või jalutu noormehe Madise sõna­dega - elus peab edasi vaata­ma, negatiivsed mõtted ei tule kellelegi kasuks, ikka edasi!

TRANSPORT
Estonian Air tekitab muret

Haavatasaanud sõdurite tugi­isikud tunnistasid, et Estonian Airi otsus sügisest Londoni-lennud peatada on neile suureks probleemiks. "Gatwick on ju siinsamas lähedal ja siiani on olnud väga mugav otse lenna­tes siia saada. Kui aga peaksi­me nüüd hakkama alternatiiv­seid teid siiasaamiseks otsima, tähendab see meile tunduvalt raskemaid logistilisi muresid," kõnelesid nad.

Nimelt ei lõpe haavatasaanute ravi ju ühekorraga. "Nad käivad siin, saavad ravi, treeninguid, lähevad koju tagasi. Siis tulevad mõne aja pärast jälle tagasi - kas on vaja pro­teesi kohendada, midagi muu­ta, veel midagi teha," kirjelda­sid tugiisikud.

Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.