-
Reset
+
13.05.2013
Head sõbrad,
austet Eesti juudi kogukond.
Olete olnud osa selle maa loost ning arengust juba väga pikka aega. Oleme koos läbi elanud selle, mis Eestis on toimunud ja siinsed rõõmud ning mured on meie jaoks ühised.
Eesti riik sündis läbi vabakondliku tegevuse. Üle kogu maa loodud eripalgelised seltsid õpetasid koos tegutsema, üksteist kuulama ning teiste arvamusest lugu pidama. See kõik lõi aluse demokraatia toimimisele, ühiselt tegutsemine viis oma vaba riigi loomiseni. Ja pean tunnistama, et üht haruldasemat näidet sellest nägin mõne aasta eest siin juudi muuseumis - selline vapustav asi nagu Viljandi juudi pritsimeeste puhkpilliorkester. Kujutame ette Viljandit, kus on juudi pritsimeeste organisatsioon ja sellel ka oma puhkpilliorkester – see on näide sellest, kuidas Eestis oli, ja ma tahaksin seda uuesti näha– lõimumist, integreeritust üle Eesti.
19. sajandi lõpul asutasid nii eestlased kui juudid siin oma seltse ja ühinguid, tegid seda kõike sama mõttega – hoida alles ning edendada oma kultuuri, oma pärandit. See oligi see, mis hiljem, juba 20. sajandi esimesel ja teisel kümnendil viis selleni, et meil oli siin päris kodanikuühiskond juba enne iseseisvust, aga see oli ühtlasi ka meie demokraatia sünnilugu – et inimesed said kokku tulla ja luua, mitte ainult oma seltse, vaid ka oma riiki. Riiki, mis oli salliv ja mis hindas kõiki oma inimesi.
Ja sestap kaitsesid ka Eesti juudid selle maa iseseisvust siis, kui noor Eesti Vabariik pidi võitlema oma püsimajäämise eest Vabadussõjas.
Tollal loodud iseseisvas Eesti riigis tegutsesid paljud juudi kultuuri- ja haridusseltsid, oma koolid ning oma üliõpilasorganisatsioonid, korporatsioonid. Iseseisvusmanifestis lubatud kultuurautonoomia elluviimine oli niivõrd oluline, et Eesti riik kanti Juudi Rahvusfondi Kuldraamatusse.
Londonis ilmuv väärika ajalooga nädalaleht „The Jewish Chronicle" nimetas Eestit "tolerantsi oaasiks" – 1936. aastal, ajal, mil pilved Euroopa kohal muutusid üha süngemaks ning mõnedes riikides õhutati ametlikult viha. Iseseisev Eesti tegi kõik, et vähemused tunneksid ennast siin koduselt. Juudi kultuurilugu osati hinnata. Kui aastal 1933 põletati Berliinis kümneid tuhandeid "valesid" raamatuid, siis Tartu Ülikoolis avati veel 1934. aastal juudi teaduse õppetool, valitsuse varasema otsuse toel.
Kuid kõik see kadus okupatsioonide ajaks koos iseseisvuse kadumisega.
Kommunistlik okupatsioonirežiim pani 1940. aastal kinni kõik vabad kodanikeorganisatsioonid, teiste seas ka Eesti Juudi ühiskonna omad, ning lõpetas Iseseisvusmanifestiga vähemustele garanteeritud kultuurautonoomia. Ja siis, juba selle okupatsiooni ajal me nägime, kuidas juudid pidid eriti kannatama, kuna eliiti pidi hävitama ja meil oli nii palju juute meie eliidi seas.
Nii et esimene laine oli küüditamine kommunistide poolt, ja siis tuli teine õudusunenägu – natsid, kelle inimsusevastased kuriteod ei unune mitte kunagi, neid ei andestata mitte kunagi. See sallimatus ja inimviha on hävitanud nii palju inimesi, eriti juute, üle Euroopa. Ja mul on piinlik tunnistada, et sellega läksid kaasa ka mõned eestlased.
Kui natslik okupatsioonirežiim suutis juudi kultuuri Eestist sisuliselt hävitada, siis selle taastamist takistas aastakümneid natslikule režiimile uuesti järgnenud kommunistlik nõukogude kord.
Sest totalitaarsete režiimide loogika ei talu kodanikuühiskonda ja vaba mõtlemist, olgu jutt Eestis läbi elatud natsismist või kommunismist. Kumbki neist pürgis hävitama kodanike vaba vaimu ning iseseisvat tegutsemist. Kõik tuli allutada võõrale võimule.
Ma meenutan seda väga arusaadaval põhjusel.
Meie valus minevik aitab meil täna meeles pidada, kui oluline on vaba ja demokraatliku ühiskonna väärtuste hoidmine. See annab meie kestmisele kindlustust ja kindlust, ja see on ainuke viis, kuidas me saame säilitada ja arendada seda sallivust, mida meil siin Eestis nii hädasti vaja on.
Sarnane ajalooline kogemus totalitaarsete režiimide ning pimeda, inimvaenuliku vihaga on meile, nii eestlastele kui ka juutidele õpetanud, et kurjusel ei tohi olla kasvupinda. Me teame liiga hästi ja väga lähedalt, mida see endaga kaasa toob ja kuhu see võib lõpuks viia. Vaba, tolerantne, salliv ühiskond ei lase sellel kõigel uuesti sündida.
Head sõbrad.
Eesti juudid olid esimeste seas, kes võõrvõimu nõrgenedes oma seltsitegevuse taastasid. Te mõistsite väga hästi vajadust luua demokraatlik ja vaba ühiskond ning osalesite selle loomises. Eestis on taastatud oma organisatsioonid, oma kool ning oma sünagoog – taasloodud normaalne juudi kogukonna elu. Vabadus võimaldab seda kõike hoida. Ning ma olen uhke selle üle, et just Eestis on sünagoog, mis ei vaja valvet, sest siin pole olnud seda kasvupinda, mida me näeme liiga paljudes riikides nii idas kui läänes.
Läbi oma vabakondliku tegevuse ja aktiivse osalemise Eesti elus olete teie aidanud kaasa meie riigi sünnile ja iseseisvuse taastamisele, Eesti vabadusele ja kestmisele. Olete aidanud muuta Eestit suuremaks, vaimsemaks ja rikkamaks. Ma tahaksin, et teid oleks palju rohkem siin Eestis, ja ma loodan, et te räägite ka oma sugulastega, kes on välja rännanud just Iisraeli, et veetke osa aega siin, palun. Sest me vajame teid.
Ma tänan teid ja soovin teile tegusat konverentsi. Aitäh.
