-
Reset
+
05.09.2011
Mu daamid ja härrad.
Head sõbrad.
Olen värske inimarengu aruande eessõnasse mõned oma mõtted juba kirja pannud, ega soovi neid siin täna korrata. Mistõttu alustan peamisest ehk tänusõnadega kõigile neile, kes selle – minu hinnangul suurepärase – kogumiku sünnile kaasa aitasid.
Ma tänan esmalt Eesti Koostöö Kogu, selle nõukogu liikmeid ja juhatajat, hea idee, ülesande sõnastamise ja selle kavakindla elluviimise eest. Just seesugused süsteemsed ja perioodilised uuringud ongi Eesti Koostöö Kogu tegevuse eesmärk ja olemise mõte.
Teiseks ma tänan kogumiku peatoimetajat professor Marju Lauristini, kes on järjekordselt suunanud ühise eesmärgi nimel tööle oma ala parimad eksperdid kolmest Balti riigist. See, nagu iga vähegi kogemustega poliitik võib kinnitada, ei ole lihtne ülesanne. Pigem vastupidi.
Kolmandaks ma tänan kõiki autoreid põhjaliku töö eest. See tööga lähem tutvumine eeldab süvenemist. Olen kindel, et sellest kogumikust räägitakse palju ja kaua. Ja olen kindel, et see põhjustab poleemikat. Peabki põhjustama, sest nende kaante vahelt vaatab vastu me lähiminevik ja tänane tegelikkus.
Ütlesin hakatuseks, et pean seda tööd suurepäraseks. Mõni võib nüüd arvata, et mu tunnustuse põhjuseks on asjaolu, et paljudes selle raamatu pingeridades on Eesti päris heal kohal ning et valdavas osas saavad Eesti omaaegsed valikud kiita.
See oletus on õige, kuid vaid osaliselt ja üldsegi mitte peamiselt. Ärgu see olgu kellelegi ettekäändeks nina püsti ajada. Kuid olgu see ravimiks neile, kelle meel tänapäeva tunnetamisel liiga mustaks muutub. Aegajalt on mul tunne, et me vaatame pooltühja klaasi ja näeme seal tühjust. Proovime raportit vaadata siiski tervikuna, mitte otsima tuletikuga kõige mustema lause selle kohta.
Ma pean seda kogumikku suurepäraseks eelkõige põhjusel, et see üldse olemas on. Ja ka põhjusel, et see töö just nüüd ära tehti ja mitte näiteks 5 aastat varem või 5 aastat hiljem.
Mu meelest lubab Eesti, Läti ja Leedu viimase 20 aasta käekäigu analüüs ja selle võrdlus teiste riikide ja regioonidega teha üldistusi, leida mustreid ning tõusta seekaudu üheks võimalikuks näiteks selle kohta, kuidas vabu demokraatlikke riike üles ehitatakse.
See näitab kätte ristmikke ja teetõkkeid, kus tuli pöörata ja hüpata, sageli teadmata, mis on käänaku või tõkke taga. See näitab kätte kohad, kus pöörati õigele poole ja saadi takistusest üle. Aga viitab ka neile kohtadele, kus sõideti võssa või kukuti käpuli.
Mu meelest oleks see tehtud töö ja raha raiskamine, kui asetaksime selle kogumiku nüüd rahulolevalt riiulisse teiste erinevate aastaraamatute seltsi. Seda tasuks levitada väljapoole Eestit ülikoolidesse ja uurimisasutustesse. Tuleks töötada selle nimel, et seda märgataks, et sellest kirjutataks, et seda arvustataks mõnes tõsiseltvõetavas ühiskonnateaduslikus ajakirjas.
Ja taas eelkõige mitte seepärast, et iga Eesti kohta rahvusvaheliselt kirjutatud hinnang aitab kasvatada me usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Vaid põhjusel, et neid riike ja piirkondi, kus samasugune tee totalitaarsest kaosest vabaduse ja toimiva riigini veel ees seisab, on päris palju.
Kui meie kogemus ja õppetunnid võivad aidata neil õigemaid valikuid teha ja kukkumisi vältida, siis on see vähim, mida nende heaks teha saame. Meil pole pakkuda sõjalist jõudu diktaatorite kukutamiseks ega miljardeid eurosid riigi ülesehitamiseks. Meil on midagi hoopis enamat.
Meil on vahetu riigiehitamise kogemus, mida võiksime lahkesti jagada. See kogemus on tegelikult väärt palju rohkem kui miljardid eurod, mida on jagatud ja raisku läinud. Kui keegi küsib, ma loodan, et oleme valmis neile siis rääkima, mida me tegime. Kindlasti mitte õpetama, sest teame, kuidas õpetajatega on. Oleksime valmis aitama, aga ainult siis kui meilt küsitakse.
Ma tänan.
