-
Reset
+
07.09.2009
Lugupeetavad päästjad ja teie lähedased!
Mul on suur rõõm tervitada teid teie pidupäeval ning kinnitada, et olen uhke teie valiku ja pühendumise üle.
Eesti organiseeritud tuletõrje loomisest on möödas 90 aastat. Astudes aga minevikust tänapäeva, siis näeme, et päästja ei tähenda enam vaid tuletõrjujat.
Päästeametnik on ka demineerija. Kriisireguleerija. Ennetaja ja järelevalvaja. Ka häiretelefonile 112 vastaja.
Nii on päästeametil oluline roll meie sisejulgeoleku hoidmisel. Nagu politsei, piirivalve, kodakondsus- ja migratsiooniametnikud või kaitsepolitsei, on päästeamet osa sisejulgeoleku tervikust, millel – ja seda on oluline mõista – pole Euroopa Liidus enam vaid riigisisene roll.
Sisejulgeolekut – julgeolekut laiemalt – ei saa lahutada tükkideks, et siis mingit osa rohkem ja teist vähem edendada. Julgeolek, nagu me teame, on jagamatu. Ühe riigi sisemine kindlus ning ühe riigi elanike sisemine turvalisus on nii terviklik, et poolikuid rehkendusi ei saa selles valdkonnas ükski endast ja oma kodanikest lugupidav maa 21. sajandil lubada.
Samas pole globaalne majanduskriis Eesti päästjatest puutumatult mööda läinud. Teie sissetulekuid on kärbitud nagu kõikjal riigis, teie eelarvet on vähendatud.
Lohutussõnad oleksid siin võltsid, sest olgem ausad: teisi võimalusi ei olnud ning see kõik on toimunud Eesti majanduse edasikestmise nimel.
Vaatamata senistele kärbetele on teie meeskond alles, kuna kedagi ei ole koondatud. Kuid järgmised eelarve lõiked tähendaksid ka komandode sulgemisi. Suurim probleem tabaks siis maapiirkondi, kus päästeautode kohalejõudmine võtaks praegusest kordades rohkem aega.
See on piir, millest poliitikud ei tohi üle astuda. Sest see nõrgendaks Eesti sisejulgeolekut. See kärbiks inimeste turvatunnet ja lõikaks valusalt nende usku, et riik suudab neid kaitsta.
Isegi “õhuke riik” peab täitma riigi ülesandeid. Ja üks nendest on kodanike turvalisus. Kellelgi pole voli unustada, et riigieelarve raha on maksumaksja, mitte parlamendi, valitsuse või ministeeriumide raha. Ja inimesed maksavad riigile makse ikka selleks, et riik täidaks oma ülesandeid.
Ennast korrates meenutan ma jälle, et üks riigi olulisi ülesandeid on kindlustada oma kodanike julgeolekut.
Seega lasub valitsusel vastutus ka riigile majanduslikult raskel ajal kaitsta siseturvalisust hoidvaid ametnikke – ning seeläbi sisejulgeolekut ja kõiki oma kodanikke – sama söakalt, nagu näiteks kaitstakse emapalka. Meile räägitakse, et nii tõuseb paljude inimeste heaolu. Me eksitame sellega ennast, sest ei saa rääkida heaolust, kui sisejulgeolek muutub ebakindlamaks.
Vaid turvaline riik muudab võimalikuks meist igaühe heaolu.
Lugupeetavad päästjad, head sõbrad!
Mina usun teisse nagu ka vabatahtlikesse pritsumeestesse. Ma usun kõigesse sellesse, millest räägib tuletõrjujate hümn, kui vasksarvede hüüd ja abikaja on kõlanud:
„Nüüd ülesse maast, meid nüüd sinna on vaja,
Et ligimest päästa, peab jääma meil võit.“
Head pidupäeva ja edukat teenistust teile kõigile.
Ja enne kui ma siit kõnetoolist lahkun, üks soov – meie ühine soov – veel. Et teie peadirektor Kalev Timberg oleks peagi oma meeste juures tagasi.
Ma tänan.
