-
Reset
+
01.12.2008
Kallid sõbrad!
Mulle on suureks auks käsitleda sellise lugupeetud kuulajaskonna ees julgeolekuküsimusi Eesti vaatevinklist vaadatuna. Nii nagu kutselt lugeda võis on teemaks ”NATO Eestis ja Eesti NATOs”.
See pole pelk sõnamäng, vaid minu ettekande ülesehitus. ”NATO Eestis” – selle teema all räägin uuest julgeolekutasemest, mis Eestil täna on alliansi liikmena. Seega NATO kui otsese julgeoleku ankur, võimalike vaenlaste heidutaja, aga ka millegi sellise allikas, mis on küll osa rahvuslikust hingeelust, kuid võiks olla samatähtis – kõrgenenud turvatunne ja enesekindlus.
Teises osas, “Eesti NATOs”, räägin ma sellest kuidas NATO liikmelisuse kaudu istub Eesti laua taga, kus langetatakse kõige olulisemad Euroopa julgeolekut mõjutavad otsused. Ja ei istu niisama, vaid ka kujundab neid otsuseid. “Eesti NATOs” tähendab loomulikult ka seda, et me mitte ainult ei saa suurenenud julgeolekust kasu, vaid ka jagame vastutusekoormat oma ühise, väljakutseid täis julgeolekukeskkonna eest. Ükskõik kuidas ja mis tunnetega seda olukorda vaadata, NATO otsused mõjutavad meid kõiki, allianssi kuulujaid ja mittekuulujaid, ühtmoodi ning seega võin öelda riigi nimel, kelle üle otsustasid nii kaua vaid teised, et päris tore on kuuluda otsustajate klubisse ja öelda sõna sekka otsustusprotsessis.
Daamid ja härrad!
Kus on siis Eesti täna, milline on meie julgeolekukeskkond 1. detsembril 2008, juhusliku kokkulangevusena päeval, mil möödub 84 aastat Nõukogude Liidu poolt Eesti vastu suunatud sõjalise riigipöörde katsest 1924. aastal, kui punalaevastik oli ankrus Tallinna lahel ootamas “vennaliku abi” andmise kutset isehakanud Nõukogude Eesti Vabariigilt? Kutset, mis jäi tulemata.
Peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja maailma ideoloogiliselt ja sõlaliselt lahutava raudse eesriide langemist, läbisime me rõõmu ja lootuse perioodi, mida kõige paremini ilmselt iseloomustab Francis Fukuyama neohegeliaanlik metafoor ajaloo lõpust. Fukuyama on võib-olla langenud liigse lihtsustamise ja väärtõlgendamise ohvriks liigpaljude kommentaatorite poolt. Kuid tegelikult oli Fukuyamal õigus, meie ei osale enam ideoloogiate kokkupõrkes, kõik on nõus, et liberaalne demokraatia on ideena võitnud; keegi ei paku mingit alternatiivset ideoloogiat. Aga see ei tähenda, et ajalugu on möödas või ütlemine, et ideoloogiline alternatiiv puudub, omab mingeid tagajärgi.
Paraku näeme me täna selgelt, et vaevalt on ajalugu oma mitteideoloogilises mõttes lõppenud. Samuti pole see "tagasi": pole see ju kunagi eksisteerimist lõpetanud.
Sellest ei saa keegi paremini aru kui väike rahvas. Me teame liigagi hästi, et loomulikke puhveralasid pole olemas, pole ka veamarginaale. Meie jaoks on ajalugu meiega igal käänakul, igal sammul, isegi siis kui sooviksime sellest mitte välja teha. Meil ei lasta seda unustada. Meie jaoks ei ole lootus ja soovunelmate hellitamine üks võimalik julgeolekustrateegia. Samuti mitte passiivne olesklemine, mis harva toob endaga kaasa midagi muud kui isolatsiooni sattumise.
Ma usun, et ainus strateegia, millele meiesuguse geograafia ja ajalooga väikeriik saab tõeliselt toetuda, on see, mis kujutleb oma julgeoleku geograafilistest piiridest kaugemale. Me teame liigagi hästi, et isolatsioonist leitav trööst ja unistused iseseisvast kaitsest tõid meile 70 aastat tagasi hukatuse.
Eesti taoline riik saavutab julgeoleku ja selle tagatised just koostöö kaudu: ainult tugevates allianssides saame me anda oma rahvale sellise strateegilise sügavuse mõõtme, mis on tõhusa kaitse vältimatu eeltingimus.
Uhkelt võin öelda, et peale Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga liitumist ei piirdu Eesti julgeolek Eesti piiridega; meie julgeolek on saanud sünonüümiks iga üksiku liitlase julgeoleku, kogu alliansi julgeoleku jaoks, mis on täna suurim, võimsaim ja elujõulisim kui ükski teine liit ajaloos.
NATO peaeesmärk on julgeolek. See eristab allianssi teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest: meie ühise julgeoleku kaitse on NATO põhiülesanne, seega ka prioriteet, mida ei varjuta mitte midagi muud.
Washingtoni lepingu kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kõikide teiste liitlaste vastu. See säte on üheaegselt lihtne ja elegantne: määratleb meie eesmärgi, koostöö mõtte, alliansi tegevusulatuse. Ükski teine liit ei ole midagi sellist formuleerinud ega ole olnud ka nii edukas kui NATO oma liikmete julgeoleku tagamisel. Nii on NATO olnud rahu ja stabiilsuse garantiiks euroatlantilises piirkonnas juba 60 aastat ja on seda jätkuvalt.
NATO pikaealisus ja jätkuv elujõulisus tulenebki sellest põhilisest missioonist, mis alliansil on: tegemist on liiduga, mis kaitseb meie ühiskondade põhilisi alusväärtusi, mis liidavad Euroopat ja Põhja-Ameerikat: demokraatia, inimõigused ja -vabadused ning õigusriik. Alliansiga ei saa liituda neid nõudeid täitmata. Ja seda just eelpooltoodud põhjustel – maailmas, kus pole ideoloogilist konfrontatsiooni, kuid kus ohud on alles jäänud, saavad kollektiivse julgeoleku alliansid olla jätkusuutlikud ainult juhul, kui lähtutakse jagatud väärtustest.
Erinevalt kitsast omakasupüüdlikkusest, mis kipub ajas muutuma, on vabadus ja demokraatia põhilisteks ja püsivateks väärtusteks. Seepärast on NATO alliansina ka püsiv: olenemata kitsamatest huvidest, mis võivad vahel kaasa tuua lahkarvamusi põhimõtteliste valikute tegemisel, ei löö liitlaste kohustus austada demokraatia põhilisi väärtusi kunagi vankuma ja soov kaitsta meie ühist elulaadi on tugev.
Sõbrad!
Ükski rahvusvahelise olukorra jälgija ei saa öelda, et maailm on täna turvalisem kui eile, et külma sõja lõpp tõi meid Kanti igavese rahu lävele. Ikka ja jälle peame peame tõdema selliste sündmuste kaudu, nagu 9/11, Gruusia-Vene sõda, möödunud nädalal Mumbais juhtunu, et liberaalne demokraatia on õrn ja kergelt haavatav ühiskonnaelu korraldus. Ilma musklite kaitseta võidab toores jõud.
Võrreldes külma sõjaga teeb olukorra halvemaks see, et varem me teadsime, kes on avatud ühiskonna vaenalane, teadsime tema suutlikkust ja kavatsusi; nüüd seisame silmitsi suureneva ebakindlusega, arvukate omavahel läbipõimunud probleemidega ning võimalike arengutega, millel võivad olla katastroofilised tulemused.
Me teame, et rahvusvaheline terrorism, nurjunud riigid ja massihävitusrelvade levik on olulised julgeolekuohud. Veel ei tea me, kuidas sellised ohud toimivad, millised on meie vaenlaste võimekused ja mõnikord ei pruugi me isegi teada, kes need vaenlased on. Nii New York 2001, Madrid 2004, London 2005 kui ka Mumbai 2008 olid ikka ja alati ootamatud.
Veelgi enam: meil on üldine arusaamine sellest, et küberrünnakud võivad muuta riigi sama abituks kui tavarelvastusega antud löök, kuid me ei tea veel, kuidas end proaktiivselt nende ohtude eest kaitsta, veelgi vähem teame, kuidas neid ära hoida. Tavalise sõja tarvis on hästi väljatöötatud sobiva reageeringu põhimõtted.
Kuidas sobivalt reageerida, kui infrastruktuuri viib rivist välja mitte rakett, vaid DoS rünne kogu infrastruktuuri ülalhoidva arvutisüsteeemi vastu? Samuti oleme me märganud, et meie vaenlased kasutavad aktiivselt jõulisi infooperatsioone, mis on suunatud inimestele nende kodudes, ometi ei ole selge, kuhu selliste operatsioonidega välja võib jõuda ja mida me saame vastusammudena ette võtta.
Täna me teame, et naftadollaritega rikastunud riiklikud ettevõtted kitsarinnalistes riikides võivad ära osta poliitikuid, et Lenini ütlus kapitalistidele köie müümisest, millega nad end üles puua saaksid, oli detailides ekslik; et demokraate ostetakse eurode ja dollaritega, mida nad maksavad oma auto bensiini eest ja gaasi eest, mis hoiab nende kodud soojas. Kuid sellest piisab, et laulda kiidulaulu režiimidele, mis lämmatavad väljendusvabadust, vajadusel vaigistada kriitikuid surmaga ja öelda lahti kõikidest rahvusvahelise käitumise aksepteeritud reeglitest. See võimaldab lääne poliitikutel reeta liberaalse demokraatia aluspõhimõtted.
Need uued väljakutsed ei pärine ulmekirjandusest ega kaugelevaatavatest teoreetilistest luureanalüüsidest. Me kõik - nii riigiametnik, julgeolekuasjatundja kui ka tavakodanik - näeme neid CNN ja BBC kanalil ööpäevaringselt iga päev.
Kahjuks ei ole aga uute väljakutsete ilmnemine vähendanud traditsiooniliste ohtude taasilmnemise võimalikkust. Kuidas me ka ei sooviks muutust, on riikidevaheliste suhete arsenalis jätkuvalt olemas klassikaline sõjaline agressioon. Ikka on veel neid, kes peavad enda õigust võimul olla tähtsamaks, põhjendatumaks kui teiste õigust vabadusele, demokraatiale ja õigusriigile.
Tavarelvastus Euroopas pidi olema ajaloo jäänuk, mis õigusega kuulub ajaloo prügikasti, mida tühjendatakse kõikidele Euroopa Liidu jäätmekäitlusdirektiivi nõuetele vastavas jäätmekäitlusettevõttes. Kuid ometi ilmnes, et prügikasti kaas on lahti ja mineviku jäänused jalutavad meie hulgas tänagi ringi.
Kallid sõbrad!
Maailm on jätkuvalt ohtlik, nagu väitis Hobbes, eriti väikeste riikide jaoks. Jõud annab paraku õiguse. Väikeriikidel on olude sunnil küll vähem jõudu, kuid mitte vähem õigust. Seepärast me olemegi NATOs.
NATO on kollektiivse kaitse organisatsioon ja me tõesti kavatseme end kaitsta kõikide ja igasuguste ohtude eest, kaasa arvatud need, mis tundusid mõeldamatutena enne 11. septembrit 2001 või möödunudsuviseid sündmusi Gruusias.
Julgeolek, nii nagu me sellest NATOs aru saame, on lai mõiste. Me saame aru, et maailm muutub ja et meie globaliseeruvas keskkonnas võivad ohud ilmuda nii lähedalt kui kaugelt, nii füüsilisest kui viruaalsest keskkonnast. Ohud võivad olla nii sümmeetrilised, mida mõõdetakse lennukite ja tankide arvuga kui ka asümmeetrilised, kus me isegi ei tea, mida tuleks mõõta.
NATO kohaneb nende trendidega mitte eirates muutusi meie julgeolekukeskkonnas, vaid lisades uusi võimekusi uute väljakutsetega toimetulemiseks. Asjakohane näide on Tallinnas rajatud NATO Kooperatiivse Küberkaitse Keskus: me pole mitte omakasu tagaajavad riigid, vaid liberaalsete demokraatiate murelik kooslus, mis püüab Washingtoni lepingu põhimõtteid, muuhulgas ka kollektiivse kaitse sätet, kohandada üleilmastunud, läbipõimunud 21. sajandi väljakutsetele.
Seega ei muutu mitte NATO põhimissioon, vaid meie ees seisvate väljakutsete iseloom. Võite kindlad olla – meie aktiivsed arutelud väljaspoole alliansi tegevusala jäävate operatsioonide üle, alliansi ümberkujundamise ja uute missioonide jaoks vajalike võimekuste üle, ei ole näide strateegilisest segadusest, otse vastupidi: need arutelud näitavad, et isegi kui mõned elemendid ohukeskkonnas on muutunud, me kohaneme ja jätkame oma julgeolekualase põhieesmägi täitmist.
Täna on oht sageli väljaspool tegevusala, sõjaväelastel tuleb ümber kujuneda, eilsed võimekused on tänaste väljakutsetega toimetulemiseks ebapiisavad.
Asjaolu, et NATO suhtub julgeolekusse tõsiselt, on osutunud võimsaks heidutusvahendiks. Tõepoolest, ainult nii irratsionaalne tegija kui Al Qaeda on riskinud rünnata maailma tugevaimat tava- ja tuumarelvastust valdavat, majanduslikku ja poliitilist organisatsiooni. Just seetõttu, et NATO on tõsine tegija, kuuleme me, et tegemist on anakronismiga või et see tuleks asendada millegi muuga.
Nii nagu möödunud suvi meile näitas, põhjused NATO eksisteerimiseks pole kadunud, vaid on hoopis tagasi tulnud, kui mitte suure hooga, siis vähemalt tugeva sooviga saada revanš. Ma olen isiklikult päris hämmeldunud loogikast, et kuna vanad reeglid – piire ei saa sõjategevusega muuta, territoriaalset terviklikkust tuleb austada - enam ei toimi, siis on vaja uut korda ja et seda väidab riik, kes ise neid reegleid rikkus. Kui mu viieaastane laps lõhuks mänguasja, et saada uut, siis ma teaksin, mida teha. Kui aga üks riik rikub reegleid, selleks et uusi luua, siis ma pole enam nii kindel.
Nende sündmuste järelkajana on saanud veelgi selgemaks, et kuigi on vaja tõhusamat ja institutsionaliseeritud koostööd NATO ja Euroopa Liidu vahel, ei ole EL see institutsioon, mis suudaks reageerida otsese julgeolekuga seotud ohtudele meie kontinendil. EL pole selleks ka loodud.
Daamid ja härrad!
Eesti on täna turvaline, sest NATO on Eestis. NATO laiendab Eesti julgeolekut, me oleme osa tervikust, mis on midagi enamat kui see, mida me suudaksime üksi saavutada.
Samal ajal suurendab NATO liikmelisus meie poliitilisi valikuvõimalusi, andes võimalusi ja valikuid, mida meil väljaspool NATOt ei oleks.
NATO on Eestis, andes meile julgeolekut ja meie oleme NATOs, osaledes aruteludes, mis kujundavad euroatlantilist julgeolekukeskkonda.
Ärge saage valest aru: euroatlantilise piirkonna demokraatlikud riigid on ärksad, me oleme ärkvel ja me oleme informeeritud, jagame luureandmeid ja kaitseplaneeringuid. Ja NATOs arutame me ka oma piirkonna julgeolekuarhitektuuri olukorda ja tulevasi arenguid. See toimub pidevas dialoogis usalduslikus õhkkonnas.
Alliansi liikmena on Eestil koht laua ääres, hääl, mis kostub mõistlikult asju ajades valjemini kui teistes organisatsioonides ja kui muidu võiks oodata meie suurusest lähtudes. Seda just seetõttu, et kollektiivne julgeolek ei ole valdkond, kus ühe liikme mured võib heita kõrvale või neid eirata lihtsalt seepärast, et see riik on teistest riikidest väiksem.
NATO liikmelisus aitab edendada nii mitmepoolseid kui kahepoolseid küsimusi. Mitmepoolse raamistikuna on NATO rahvusvahelise koostöö unikaalne areen: keskendudes julgeolekule, rajanedes jagatud väärtustele ja vastastikusele usaldusele, on NATOs toimuvad arutelud aktiivsed, asjakohased ja eesmärgistatud.
Loomulikult on NATO konsensusel põhinev organisatsioon. Kuid erinevalt teistest on põhieesmärk kindel ja arutelude baas selge. Just seetõttu ongi NATOs toimuvad debatid avatumad, missioonile orienteeritud ja konkreetsemad kui teistes organisatsioonides. Pole vajadust ega kohtagi ebamäärasele ja kaudsele kõnele.
Olles üheaegselt paindlik rahvusvahelise koostöö mitmepoolne raamistik, on NATO ka liitlastevaheliste tihedamate kahepoolsete suhete katalüsaatoriks: näiteks kui ma kohtun USA presidendiga, siis me arutame küsimusi, mis lähevad palju kaugemale kahepoolsete suhete traditsioonilisest ulatusest. Suurem osa meie aruteludest puudutavad küsimusi, mis ei ole traditsiooniliselt kahepoolsed.
Kolm nädalat tagasi võõrustas Eesti NATO-Ukraina Nõukogu kohtumist ministrite tasemel, kus alliansi ja Ukraina kaitseministrid arutasid julgeoleku tulevikku Euroopas ja Ukraina rolli selle julgeoleku saavutamisele kaasaaitamisel. Me arutasime Ukraina teed NATO liikmeks saamisel, liikmelisusega seotud valikuid. Me ei käsitlenud vaid laiemat julgeolekut, vaid ka Ukraina vajadust tegelda siseriiklike küsimustega, nagu näiteks korruptsioon, poliitiline küpsus ja üksmeel ning vajadus suurema avalikuse toetuse järele NATO liikmeks saamiseks. Ma ei suuda ette kujutada ühtegi teist kohta kui NATO, kus see oleks võimalik, eriti arvestades Euroopa Liidu tõrksust tegelda tõsiselt oma uute naabritega sel tasemel.
Meie diplomaatidel on liitlastele osaks saav usaldus ja ligipääs kõikides NATO liikmesriikide pealinnades; meie kahepoolseid kohtumisi täidavad alati sisulised julgeolekualased arutelud.
Olles nüüd üksikasjalikult rääkinud alliansis toimuvate arutelude aktiivsusest ja ulatusest, tahaksin rõhutada, et NATOs ei toimu arutelud arutelude pärast. Julgeolekuküsimuste päevakord on liiga ulatuslik selleks, et jututubasid korraldada. Me arutame selleks, et tegutseda. Me käsitleme uusi ebatraditsioonilisi väljakutseid, aga ka alalisi traditsioonilisi julgeolekuküsimusi. Me ei aruta neid akadeemilisest huvist lähtudes, vaid selleks, et leida tõelisi lahendusi, mida saaks kasutada nii täna kui tulevikus, et heidutada ja kaitsta end igasugustest allikatest tulevate ohtude, vanade ja uute vastu.
Lubage mul tuua paar konkreetset näidet alliansi äsjaste tegemiste kohta.
Me osaleme Afganistanis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) koosseisus; tegemist on NATO kõige tähtsama väljaspoole oma tegevusala jääva operatsiooniga. Selle operatsiooni käigus oleme me palju õppinud: rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes osalemine on saanud üheks meie jõudude ümberkujundamise eestvedajaks. Afganistan on aidanud meil mõista, et julgeolekut saab tagada vaid ulatusliku lähenemisega.
Aasta tagasi käisid meie Briti ja Prantsuse liitlased välja nn helikopteri algatuse. Algatuse raames püütakse leida võimalusi lähetada rohkem missioonivõimekusega helikoptereid. Tegemist on helikopterite kaasajastamisega ühisfondi abil alliansi missioonidel kasutamiseks.
Liitlased annavad kaasajastamiseks oma helikoptereid, mida saab seejärel Afganistanis kasutada. Eesti osaleb selles algatuses, kuid pisut teistmoodi: andes omalt poolt piloote, mitte helikoptereid. Siin ilmneb alliansi paindlikkus: meie piloodid lendavad Briti helikopteritega meie ühise missiooni raames Afganistanis.
Afganistanis on ilmnenud, et NATO-l napib täna piisavat õhuvõimekust. Seetõttu otsustasidki kaitseministrid kuu aega tagasi Budapestis ametlikult avada alliansi strateegilise õhutranspordivõime programmi ja kollektiivselt hankida C-17 lennukeid – kõige võimekamaid strateegilisi transpordilennukeid maailmas. See näitab ilmekalt, et allianss on valmis võimekuste lünki likvideerima, et olla tasemel. Eesti jaoks tähendab see meie võimekuste laiendamist palju kaugemale sellest, mida suudaksime teha üksi: täna oleme me kolme C-17 tüüpi lennuki kaasomanikud, üksi poleks me suutnud osta ühtegi. Eestil on heameel, et Soome kui NATO partnerriik osaleb samuti selles algatuses.
C-17 lennukid tõhustavad meie ühist strateegilistele kaugustele paigutumise võimekust. Samal ajal jääb alles alliansi võimekus meie piirkonnas, nagu näha jätkuvast 24/7 NATO õhuturbe missioonist Balti riikides. NATO hävitajad on paigutatud Balti riikidesse ja ma võin teile kinnitada, et hiljemalt aastal 2011 saavad need hävitajad mitte ainult lennata Eestis, vaid siit ka õhku tõusta.
Tegevusalas toimimine on sama oluline kui väljaspool tegevusala toimimine. Selline on alliansi ühispositsioon, nagu ilmnes äsja Londonis ja Bukarestis toimunud kaitseministrite kohtumistel peetud aruteludel.
Londonis rõhutasime me veelkord, et kollektiivne kaitse on NATO põhieesmärk ja et allianss peab säilitama missioonide täisvõimekuse, k.a kõige vastutusrikkama ja tähtsama – artikkel 5 operatsioonid.
Budapesti kohtumisel ilmnes alliansi üksmeel vajaduses omada paremini paigutatavaid ja kasutatavaid jõude, nii väljaspool tegevusala kui ka tegevusala piires toimuvate operatsioonide jaoks. On ilmne, et selliseid jõude on vaja missioonide läbiviimiseks kaugel väljaspool meie piire, kuid samasuguse otsustava tähtsusega on need ka kollektiivse kaitse operatsioonide täitmiseks Euroopas.
Sellised arutelud on tugevdanud NATO usaldusväärsust ja sellega ka meie heidutusvõimet.
See on üks peamisi põhjuseid, miks NATO on jätkuvalt oluline 21. sajandil. Pole paremat formaati kui allianss selliste küsimuste arutamiseks, millega saab edukalt tegeleda vaid koostöös.
Sõbrad!
Enne NATOga liitumist oli Eestil väga üldine ettekujutus alliansist: meil olid oma eelarvamused, kindlad unistused ja terve rida hirme. Kuid alles peale liitumist saime me aru, mida see allianss ei ole.
Mõned kartsid, et NATO liikmelisus teeb lõpu meie enesekaitsevõimekusele, meie ajateenistusel põhinevale kaitseväele. Nüüd me teame, et tegemist oli alusetute hirmudega: kollektiivne kaitse tugineb enesekaitsevõimekusele mitte vähem kui meie isoleeritud kaitse enne liikmeks saamist. Liikmelisusega kaasnenud muutused aitasid meie kaitsejõududel muutuda paremini paigutatavaks, kasutatavaks ja võimekamaks. Me seisime varem üksi, nüüd aga oleme koostalitlusvõimelised kõikide teiste liitlaste kaitsejõududega. Ja meil on jätkuvalt peamiselt ajateenistusel baseeruv kaitsevägi.
Oli neid, kes kuulutasid NATO-s lõppu meie territoriaalkaitse põhimõttele. Seda ei juhtunud. Vastupidi, NATO kollektiivne kaitse täiendab territoriaalkaitse põhimõtet, muutes selle usaldusväärsemaks, võimekamaks ja võimsamaks. Alliansi kaitseministrid on oktoobrikuisel kohtumisel Londonis veelkord kinnitanud, et mõnes piirkonnas on territoriaalkaitse asjakohane ja sobiv.
Oli ka neid, kes arvasid, et NATO liikmelisus toob kaasa liigse survestamise väljaspool tegevusala toimuvate operatsioonidega, st, et me saame olema liialt hõivatud. Aga ka see osutus väärarusaamaks, sest NATO osaleb ainult meie igapäevast julgeolekut otseselt puudutavates operatsioonides. Loomulikult on Afganistan – NATO peamine väljaspool tegevusala toimuv operatsioon – geograafiliselt kauge riik, meie piiridest kaugel, kuid seal toimuv mõjutab meie julgeolekut alliansi liikmelisusest olenemata. Loomulikult osaleb Eesti rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes, kuid seda teeb iga ettepoole vaatav ja vastutustundlik demokraatlik riik. Kuid NATO liikmena osaleme me ka otsuste tegemisel.
Daamid ja härrad!
Eesti on kindlalt veendunud kõikide inimeste õiguses valida endale juhte demokraatlikul teel ja kõikide rahvaste õiguses valida omale vabalt liitlasi. Me peame seda võõrandamatuks õiguseks olenemata rahva geograafilisest asukohast või ajaloost. Demokraatia ja demokraatliku valiku olemusele on võõras kasutada mingeid muid kriteeriume suveräänse riigi liitlaste valimisel. Kiita heaks kellegi teise „privilegeeritud huvidele” ülekaalu andmine omaenese demokraatliku valiku suhtes viib lõppkokkuvõttes selleni, et demokraatia ei tähenda midagi. Või on võimalus vaid geograafiliselt privilegeeritud vähestele. Sest kui riik langetab demokraatliku otsuse NATO kasuks ja tal ei lubata kõrvalistel põhjustel liituda, siis oleme me nõnda sellele riigile öelnud, et kogu meie retoorika demokraatiast oli vale. Arvestades meie oma minevikku ei või me kunagi heaks kiita seda, et ühele riigile öeldakse, millised tema julgeolekualased valikud olla tohivad.
Meie oleme oma otsused langetanud. Uue julgeolekutasandi tunnetamine ja kaasatus on tõstnud avalikkuse toetuse NATO laienemisele uutele kõrgustele. Meie ajalugu – nii lähemast kui kaugemast minevikust – on näidanud, et meie tegime enda jaoks õige valiku.
Tänan tähelepanu eest.
