kantseleis

Pressiteated

- Reset + Prindi

President Ilves: tänane valik on meie, Euroopa teha

08.05.2015

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Gdanskis 7. mail 2015 Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõppemise 70. aastapäeva mälestusüritusel.


Tänan teid, president Komorowski, kutse eest tulla Westerplattele mälestama Teise maailmasõja lõppu. Selle sõja lõppu, mille mõju pulseerib läbi ajaloo veel sajandeid. See nii sümbolirohke paik annab meile võimaluse mälestada nii neid, kes selles sõjas surid, kui ka meenutada nende saatust, kes jäid ellu. Eriti siinses maailmaosas. 8. mail 2015 ei ole siin võitjaid ega kaotajaid, on ainult ellujäänud ja nende lapsed ja lapselapsed. See on päev, mil austada kõiki, kes pidid tarbetult kannatama.

Kahe diktaatori salaleppega valla päästetud võigas vägivald hävitas riike, jättis rahvad oma riigita. Liitlaste miljonid ohvrid tõid sõja jalgu jäänutele vabaduse. Aga ainult osadele. Teised elasid edasi orjuses, vahetusid kõigest isandad ja nende sümbolid. Totalitaarne võim püsis. Ida-Euroopa ike muutus, aga nad ei saanud vabaks.

Euroopa lääneosa, mis tõeliselt vabastati, leidis lahenduse: demokraatliku ja rahumeelse Euroopa lõimimine, ilma "mõjusfäärideta", ilma salaprotokollideta.

Me oleme elanud rahus juba nii kaua, seitsekümmend aastat, et usume, et see peabki nii olema. Ongi, aga vaid meie piirides. Me ainult petaksime ennast, kui usuksime, et meie julgeolekut ja turvalisust ei puuduta see, kui meie naabritele tungitakse kallale, nende maad annekteeritakse, nende linnu pommitatakse Grad-rakettidega. See ei ole midagi muud kui täielik lahtiütlemine rahvusvahelisest õigusest ja rahu alustest, mis on meie maailmajaos valitsenud alates 1945. aastast.

Õnneks on Euroopa sellele ikkagi reageerinud. Me ei kuule enam nädalast nädalasse "tõsisest murest". Me oleme reageerinud poliitiliselt, diplomaatiliselt, sanktsioonidega, näidanud ühtsust, saavutanud konsensuse nende seas, kel on privileeg elada Euroopa Liiduks nimetatavas rahuprojektis.

Kuidas edasi? Mina ütleksin: püsigem samal kursil. Kui astutakse samme pinge lõdvendamiseks, peame ka meie samme astuma. Kui agressioon kestab, peame tunnistama, et oleme teinud liiga vähe.

Meie, kes me oleme liikmesriikidest, mida veel tänagi kutsutakse "uuteks", teame liigagi hästi, kui vähe taheti meie muresid kuulata viimasel kahekümnel aastal. Meie muresid pisendati, lükati tagaplaanile, eirati. Täna ei paku aga meile sugugi rahuldust nentida, et meie mured olidki õigustatud. Me õppisime vaikima, välja näitama seda, mida Václav Havel nimetas just 20 aastat tagasi, 8. mail 1995 oma Praha kõnes "lömitavaks ettevaatuseks". Kogu lõik kõlab nii:

"Lömitav ettevaatus, mida paljud meist nii eeskujulikult ilmutasid Müncheni järel kui ka natside okupatsiooni ja hiljem kommunismi ajal, ei tohi enam kunagi kuuluda meie rahvuslikku programmi. Me peame tuginema millelegi sootuks muule: armastusele vabaduse ja õigluse vastu, austusele inimväärikuse vastu ja suutlikkusele tõestada vajaduse korral nende tunnete ehtsust tegudega. Teiste sõnadega, väärtused, mida me praegu vajame, on täpselt needsamad, mida ilmutasid kõik mehed ja naised, kellele me oleme täna tänulikud ja keda me kallina meeles peame."

1930. aastate valikud olid samasugused kui need, millega meie täna silmitsi seisame. Kas jääme truuks Euroopa demokraatia alusväärtustele? Või sõlmime "tehingu", mis lõpuks paiskaks meid taas mineviku kaosesse? Valik on meie, Euroopa teha.


Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane.


Vabariigi Presidendi Kantselei
avalike suhete osakond