kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Veel rohkem integratsiooni", IQ The Economist

© Aivar Pihelgas

15.04.2013

Eesti president Toomas Hendrik Ilves ei varja antipaatiat Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, on tõeline patrioot ning ei luba Eestit laimata isegi Nobeli preemia laureaatidel. Eesti ja EL-i probleemidest rääkis Toomas Hendrik Ilvesega IQ poliitikatoimetaja Tomas Janeliunas.*


- Eestit kiidetakse tihtipeale, kui eeskujulikku EL-i riiki, kes lahendab probleeme ratsionaalselt ja areneb paljudes valdkondades. Milliseid Eesti edu enim määravaid tegureid nimetaksite isiklikult?

- Me oleme hästi tajunud, isegi paremini kui vanad EL-i liikmesriigid, et EL on kasulik siis, kui tegutsetakse üheskoos. Kui keegi blokeerib otsuseid või muutub tüütuks, võib ta saada lühiajalist kasu, kuid lõpuks kaotab usalduse ja ei saavuta suuremaid eesmärke. Heaks näiteks on tulevane mitmeaastane EL-i eelarve. Läbirääkimistel toetasime kindlalt Leedut. See toetus lubas lõpuks kõigil kolmel Balti riigil saavutada paremaid tulemusi. Kui vaatame EL-i, siis olen veendunud, et väikese riigi positsioon erineb kontinendi keskel asuva suure riigi omast. Meil on vaja toime tulla tõsisemate väljakutsetega – tähtsaim pikaajaline eesmärk on lõppkokkuvõttes iseseisvus. Eriti kui võrdleme oma riiki saareriigiga, mis pole üleelanud ühtegi invasiooni alates 1066. aastast, on olukord hoopis teistsugune. Seda argumenti kasutan brittidega vesteldes tihti. "Miks te võtsite käibele euro?" – küsitakse minult. "Aga millal oli teie saar viimane kord okupeeritud?" – küsin vastu. 1066. aastal Hastings'i lahingu ajal (siis tungisid normannid Inglismaale – toimetaja märkus). Aga millal olime meie okupeeritud? See tähendab, et peame lähtuma teistsugusest vaatenurgast.

Näeme, et tehes koostööd võime saavutada rohkem. Mäletan, kui uued liikmesriigid astusid EL-i, selgitasime, et paneme veto kõigele, mis meile ei meeldi. Mõne aja möödudes mõistsime, et parem on varakult kokku leppida ja saada see, mida on vaja, kui et kiideldes enesele rusikaga vastu rinda taguda ja öelda mitu korda oleme midagi blokeerinud.


- Kui silmas pidada kõiki lööke ja ebakindlust, mis on viimastel aastatel EL-i tabanud, siis kas usute EL-i suuremat integratsiooni tulevikus?

- Usun, et see on ainus võimalus ellu jääda. Ja ma ei pea silmas ainult EL-i integratsiooni. Näiteks, kui keegi meist individuaalselt väidaks, et EL-i kartellivastane reguleerimine peaks kehtima ka Gazpromile, ei suhtuks sellesse keegi tõsiselt. Kuid nüüd, mil Euroopa Komisjon on asunud seda küsimust lahendama ja tõdes, et see on vastuolus õigusaktidega, - on see hoopis teine lugu. Ükski EL-i riik ei suuda üksinda saavutada seda, mida on tehtud terve liidu ulatuses. Kui tegutseme EL-ina, on meil palju suurem mõju ja oleme oluliselt "tugevemad vennad".

Maailma laiemalt vaadates näeme sellist suurt tegijat nagu Hiina. EL moodustab kõigest 40% Hiina suurusest. Me peame liikuma suurema integratsiooni suunas. Samuti on meie jaoks eriti oluline transatlantiline vabakaubandusruum. Kui saaksime USA ja võib-olla ka Kanadaga luua vabakaubandusruumi, saaks meist oluliselt tugevam majanduslik jõud. Eriti kui arvesse võtta, et tugineme samadele fundamentaalsetele väärtustele ja reeglitele.

Luues vabakaubandusruumi pole kõige tähtsam jõuda kokkuleppele väiksemate tariifide üle. Neid peaaegu pole ka praegu - minu teada ulatuvad suurimad vaevalt 3%-ni. Olulisem küsimus on standardid – et toimiks vabakaubandus peavad kehtima ühised reeglid. See võib olla aga väga keeruline – näiteks, kuidas jõuda kokkuleppele geneetiliselt modifitseeritud toodete üle. Kui lahendame selle probleemi, muutuk meie turg veelgi suuremaks. Üks põhjustest, miks Eestil on isegi majanduskriisi aegu nii hästi läinud, on see, et me saame eksportida Euroopa riikidesse ilma igasuguste tariifideta. Euroopa jaoks oleks samuti oluline vabalt kaubelda sellisel suurel turul nagu seda on USA. Kui tahame tuleviku maailmas ellu jääda, siis on just selline integratsioon meie jaoks tähtsaim.


- Millist EL-i poliitilise arengu mudelit eelistab Eesti?

- Usun, et vajame kahekojalist Euroopa parlamenti. Põhimõtteliselt vajame föderaalset süsteemi, mis loodi oma tänapäevasel kujul kakssada aastat tagasi USAs, sest selline süsteem on loodud lahendama neid probleeme, millega seisame tänases Euroopas silmitsi. Siin on nii suuri kui väikeseid riike, ning lahendus on vaja leida lahendud olukorrale, kus suured osalised tellivad muusika. Väiksematele riikidele ei tohiks tunduda, et neid tallatakse maha. Nii olen ka selle vastu, et EL-i presidenti valitaks otsevalimistel. Sellised valimised saab võita puhtalt sellepärast, et oled kas prantslane või sakslane. Me peame leidma lahendusi, hoolimata sellest, et see võib palju aega võtta.

Mis puutub EL-i jaotamis tuumikuks ja perifeeriaks, siis võitlen juba aastaid Lääne-Euroopa - või täpsemalt vanade EL-i riikide - diskrimineeriva või hoolitseva suhtumise vastu Ida-Euroopa riikidesse. Meid diskrimineeritakse ikka veel – vaadake kasvõi toetust põllumajandusele. Kuid selgub, et tõelised erinevused pole mitte Ida ja Lääne vahel, vaid omavahel erinevad need, kes reeglitest kinni peavad, ja need, kes neid ignoreerivad. Kuid nõustudes reeglitega, tuleb neist ka kinni pidada. Reeglid pole loodud paberile jäämiseks. Ja kuigi hindan EL-i tulevikku optimistlikult, ei oleks ma optimist, kui selline käitumine jätkub ka tulevikus. Eesti parlament on juba kaks korda toetanud meist rikkamate riikide päästmist. Ma ei tea, kui kaua võib veel kesta olukord, kus reegleid järgivad vaesed riigid peavad maksma riigi eest, mis on rikkam ja ilmselgelt ka rikub reegleid. Põhimõtteliselt oli tegu pettusega statistikaandmete esitamisel. Ühiskond ei saa seda kaua kannatada, sest solidaarsus kehtib ainult teatud piirini. Kui mõned riigid ei puhastu põhimõtteliselt, võib Euroopa kogukonnas tekkida vastasseis. Me toetame küll solidaarsusprintsiipi, kuid ühiskonna arvamus püsi sellisena igavesti.


- Kuidas hindate kolme Balti riigi koostööd? Milliseid regionaalprojekte tuleks rohkem edendada?

- Me pole kõigest kolm Balti riiki. Üha tihedamini teeme koostööd Põhjala ja Balti riikide formaadis, NB6 või NB8. Näiteks, Leedu tahab elektriühendust nii Rootsi kui Poolaga. Eestil on palju erinevaid ühendusi Soomega. Me oleme väga tihedalt seotud Põhjala riikidega ning Põhjala riigid on viimastel aastatel hakanud tundma palju suuremat huvi Balti riikide vastu. Olles Balti riikidega rohkem integreerunud, hindavad Põhjala riigid meid tõsiselt. Läänemere strateegiast - projektist, millest veel 2004. aastal rääkisin Euroopa parlamendis – on saanud väga tõsine programm, mille täide viimisel võib palju ära teha. Tänaseks on see kasvanud tõsisel tasemel programmiks - saastest energeetilise julgeoleku või kaubandusküsimusteni.


- Kuid kas olete rahul Läänemere strateegia täide viimise eduga?

- Paljud asjad liiguvad aeglasemalt, kui võiks soovida. Kuid EL-is ei toimu midagi üleöö. Alati on parim omada strateegiat, mis annab EL-ile suuna, kuidas teostada üht või teist initsiatiivi. EL-is on regionaalprojekte palju hõlpsam kokku leppida ja ellu viia kui vaid kahepoolsete ideedevahetuste raames.


- Kas loodate ikka veel, et Leedu teeb teoks VAE (Visaginase tuumaelektrijaama) projekti, või on olemas ka "plaan B"?

- Energeetikaettevõtte Eestis vastutab oma ärilepingute eest ise, see pole valitsuse probleem. Valitsus ei saa öelda Eesti Energiale, mida see peaks tegema. Ta võib äärmisel juhul vallandada ettevõtte juhtkonna. Siiski olen juba korduvalt väljendanud nördimust, et projekt ei liigu edasi. Ometi oli Trakai kokkuleppe allkirjastatud veel enne minu presidendiks saamist. Kuid lootus sureb viimasena. Leedus toimus referendum, milles osales enam kui 50% kodanikest, ning isegi kui see polnud siduv, on seda poliitiliselt keeruline ignoreerida. Kuid me pole seotud. Kohe saab seitse aastat selle projekti kavandamise algusest. Soovime väga, et see projekt teoks saaks - kasvõi sellepärast, mis meil ooteajal tegemata jäi. Seda nimetatakse võimaluste kaotamisest tulenevateks kuludeks. Kui oleksime otsustanud, et me seda projekti ei taha, oleksime võib-olla ehitanud oma väikese tuumajaama. Kuigi ma ei usu, et see oleks olnud hea otsus, siis võiks see meil praegu juba peaaegu valmis olla, kui oleksime sellise valiku teinud. Selle asemel otsustasime, et parem on valida mitme riigi ühine projekt. Kas usun, et VAE projekt teostatakse? Pean uskuma. Alternatiivid on halvemad.


- Eesti on oma põlevkivivarudest sõltuv, kuid arvatavasti tuleb tulevikus otsustada, kuidas seda sõltuvust vähendada?

- Jah, esiteks sellepärast, et oluliselt kasulikum on toota põlevkivist naftat selle asemel, et seda lihtsalt elektritootmiseks põletada. Pealegi pole see kõige keskkonnasõbralikum viis põlevkivi kasutamiseks. Sellegipoolest on meie tähtsaim eesmärk energeetiline sõltumatus. Kahe aasta eest ütles Venemaa välisministeerium selgelt välja, et energeetika on välispoliitiline vahend. Seetõttu, tundes meie ajalugu, on energeetiline sõltumatus meile eriti oluline. Või vähemalt Euroopaga energiaühenduste omamine. Ma ei tea ühtegi teist Euroopa riiki, kes väidaks, et energeetika on välispoliitiline meede. Sellepärast oleksin meelsamini sõltuv Euroopa riikidest, kes ei tee energeetikast välispoliitilist vahendit.


- Üks Teie uutest algatustest on poliitiline internetifoorum Rahvakogu. Lähiajal peaksite Eesti parlamendile tutvustama mõningaid ideid, mida Eesti kodanikud on esitanud. Kas peate seda projekti otsese demokraatia võimaluseks?

- Otsene demokraatia, näiteks internetihääletus, on väga halb mõte. Näiteks Californias korraldatakse pidevalt referendumeid. Tundub, et liberaalselt häälestunud rahvas toetab otsest demokraatiat, kuid kui korraldatakse referendumeid, siis nendest saadud tulemused ei pruugi demokraatiaga kokku sobida. Näitena võib tuua surmanuhtluse küsimuse. Kuusteist aastat tagasi veensin kõiki, et Eesti peab keelama surmanuhtluse. Kuid kui selle üle korraldaksime referendumi, selguks, et 80% elanikest toetab surmanuhtluse säilitamist. Peaksime siis EL-ist välja astuma. Sellepärast vajame esindusdemokraatiat, neid 101 parlamendi liiget, kes kannaksid vastutust otsuste eest.

Siiski on viimastel aastatel selgunud, et Eesti rahvas ei ole rahul oma võimalustega mõjutada seaduste vastuvõttu. Nad tahavad, et nende hääl oleks kaalukam. Rahvakogu algatus ongi püüe suurendada kodanike mõju seadusandlusprotsessile. Kõiki ettepanekuid arutatakse, minu funktsioon on neid vaid parlamendile esitleda. Tutvustame ainult neid ideid, mis pole põhiseadusega vastuolus.


- Valitseva Reformierakonna populaarsus on võrreldes sügisega oluliselt langenud. Neist on ette jõudnud opositsiooni esindavad sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Kas see tähendab, et kesk-parempoolsete parteide domineerimine Eestis on jõudnud lõpule?

- Nii võib juhtuda. Richard Nixon on öelnud: "Poliitikas on vaid üks reegel: kes iganes ka poleks täna tipus, kaotab tulevikus nagunii kellelegi teisele". Ja see on tõsi. Nii juhtub igal pool. Isegi 70 aastat võimul olnud Institutsiooniline Revolutsiooni Partei – milline nimi! – Mehhikos vahetati lõpuks välja. Või Liberaaldemokraatide partei Jaapanis, mis valitses pea 50 aastat – mingi hetk tuleb keegi uus ja vahetab nad välja. Kõik valitsused muutuvad üht- või teistmoodi ning selle üle ei tasu muretseda. Kuid hetkel on veel vara hinnata, kas võim Eestis vahetub. Oktoobris on meil kohalikud valimised, aga parlamenti valime alles kahe aasta pärast. Nii et see valitsus on ametis olnud vaid pool ametiaega. Kuid poliitiline olukord on muutunud ning võib veelgi rohkem muutuda – ükskõik millises suunas. Üllatav on see, et meil on alates 1999. aastast olnud põhimõtteliselt sama valitsus, mida on moodustanud Reformierakond. See on üpris ebatavaline.


- Milline on hetkel olukord Venemaa piirilepinguga? Kas Venemaa keeldub endiselt seda ratifitseerimast?

- Toimuvad läbirääkimised lepingu preambula üle. Isiklikult ei pea ma seda eluliselt tähtsaks küsimuseks. Venemaa ja Norra piirilepingu allkirjastamiseks läks 40 aastat. Venemaa ja Jaapan on ametlikult endiselt sõjaseisus, sest pole veel rahulepingut allkirjastanud. Mõned inimesed, eriti Venemaal, väidavad, et tegemist on paremate suhete eeltingimusega. Minu meelest on tegemist tehisprobleemiga.


- Mille tooksite esile suurima hetkeprobleemina Eestis? Mida peaks veel lahendama?

- Rahvas on viimastel aastatel muutunud. Nad tahavad rohkem osaleda riigi juhtimises. Sotsiaalprobleemid, mis ühiskonda ei huvitanud esimesed 10 või 15 aastat (peale iseseisvuse taastamist), on muutunud väga oluliseks. Paradoksaalne on see, et sotsialism muutub ahvatlevamaks nüüd, mil Eesti on oluliselt rikkamaks saanud. Gini indeks, mis näitab vahet rikaste ja vaeste vahel, on nende aastate jooksul vähenenud, kümme aastat tagasi oli suhe kindlasti halvem. See, mis oli oluline 10 aastat tagasi, ei paku enam huvi. See näitab, et me areneme. Mind teeb vahel murelikuks see, et rahvas süüdistab Eestit, et ta pole nii rikas kui Soome. Kuid ma ei kujuta ette, mil moel oleks see võimalik. Üritatakse ignoreerida 50 röövellikku nõukogude võimu aastat ja regressiooni, mida pole võimalik ületada kahekümne aasta jooksul.


- Aga kuidas on demograafilise olukorraga? Kas see on Eesti jaoks tõsine probleem, eriti pikemas perspektiivis?

- Tõepoolest, demograafia ja eriti vähene sündide arv on kõikide Euroopa riikide probleemiks. Viimase poole aasta jooksul on Eestis toimunud palju arutelusid ja tuntud muret emigratsiooni üle. Kuid kui jälgiksime arve, siis võrdluses teiste Euroopa riikidega, polegi emigratsioon Eestist nii üllatav nähtus. Tegelikult on see oluliselt väiksem, kui enamikus Ida-Euroopa riikides. Tegemist on pigem emotsionaalse probleemiga.

Veel suurem emotsionaalne probleem on aga immigratsioon. Paljud kurdavad, et inimesed lahkuvad välismaale, kuid keegi ei soovi lahendada probleemi või luua soodsamaid tingimusi, et nad tuleksid Eestisse. Teatud majandussektoritele on see aga hädavajalik. Infotehnoloogia sektoril läheb Eestis väga hästi, kuid see on juba jõudmas oma piirideni. Inimesi on vaja kaasata, kuid meie loome barjääre.


* Kiirtõlge leedu keelest inglise keelde.