- Reset +

"Melomaan Toomas Hendrik Ilves", Aplaus, talv 2013

10.02.2013

Tekst: Iivi Anna Masso

Eesti president Toomas Hendrik Ilves räägib oma vastses raamatus "Omal häälel" (Tänapäev 2012) palju ka muusikast – ütleb ta ju raamatu esimeses peatükiski, et inimese identiteet on mitmetahuline asi ning näiteks ühe osa tema identiteedist moodustab see, et ta tunneb hästi kaasaegset alternatiivrokki.

"Olen lihtsalt melomaan, muusika on mulle oluline," nendib president. Raamatu toimetaja ja intervjueerija Iivi Anna Masso ning president Ilvese lahkel loal jõuab Aplausi lugejateni just kõnealuse raamatu muusikat puudutav osa.

Eestis teatakse hästi, kui väga president armastab muusikat. Olete sõitnud kuulama Arvo Pärdi teoste esmaesitusi nii Istanbuli kui ka Helsingisse, ja Helsingis olete kuulanud muu hulgas ka rockbändi U2. Eestis käite suviti folgipäevadel ja jälgite huviga uusimat indierock'i arengut nii kodu- kui välismaal. Millest see muusika-armastus alguse sai?

Ma olen alati kuulanud muusikat, igasugust muusikat. Suurim osa minu mälupiltidest, alates päris esimestest assotsiatsioonidest, seostuvad muusikaga. Ma võin dateerida asju selle järgi, mis parasjagu mängis, mõeldes: "Ahaa, see lugu mängis tollal raadios, tähendab see oli aastal 1964".

Millised olid Teie nooruse lemmiklood?

Mul ei ole olnud kunagi kindlaid lemmikuid, lihtsalt on huvitavad asjad, mida ma kuulan. Mul on väga katoliiklik – sõna algupärases tähenduses ehk kõikehõlmav – lähenemine. Seda osalt tänu isale, kes kuulas igasuguseid asju. Kui mulle kunagi ei meeldinud dodekafooniline ehk 12-tooniline muusika, siis tema kuulas seda, ja ta kuulas isegi palju ekstreemsemaid asju, nagu näiteks Karlheinz Stockhausenit. Käisin nooruses palju kontsertidel. Vanemad viisid mind klassikalise muusika kontsertidele ja siis hakkasin ise ka teistel kontsertidel käima. Kui lõpetasin 7. klassi, lubas isa viia mind mingit muusikat kuulama, sain ise valida, mida.

Ühes väikeses teatris oli rock-show, mille nimi oli "Absolutely free", seda esitas Frank Zappa and the Mothers of Invention, kuigi nad ei olnud vist veel ühtegi plaati välja andnud. See oli väike teater, kuhu mahtus umbes 75 inimest, ja see kontsert oli kolm tundi täielikku hullumeelsust. Isale hirmsasti meeldis, ja mulle isegi meeldis ka natukene.

Olen alati igasugust muusikat kuulanud, mul ei ole selget põhimõtet, et mulle meeldib üks või teine muusika, aga nii-öelda alternatiivmuusika on palju vähem trafaretne kui tüüpiline, nüüd juba väga leierdatuks saanud rokk. Tegelikult ma arvan, et rokkmuusika suri juba ammu – raske öelda, millal just, aga pärast Sex Pistolsit ei olnud enam võimalik midagi uut teha. Kõik, mis on tulnud pärast seda, on ühe või teise asja rafineerimine. Võib isegi öelda, et juba Sex Pistols oli eneserefleksiivne, ennast kirjeldav. See veel parodeeris mingit muud muusikat. Ja siis tulid igasugused Bruce Springsteenid, kes hakkasid väga osavalt kombineerima seda, mis oli varem juba tehtud, et teha sellest midagi veel võimsamat.

Kui sa hakkad nägema muusikas viiteid oma eelkäijatele, siis sa tead, et sa ei tee enam midagi uut, ja just see on juhtunud rokis. Rokk on olnud surnud juba 1970ndate keskelt, kui kõik oli juba läbi tehtud. Mis ei tähenda, et see ei pruugi meeldida, aga selline orgaaniline, loomulik kasv ja uute asjade
leiutamine lõppes, kui ma just lõpetasin ülikooli. Aga ma ise kuulan senini igasuguseid asju, ja mulle meeldib, kui tuleb midagi huvitavat.

Arvo Pärdi austaja olete siiski püsivalt?

Pärt on lihtsalt ainulaadne. Minu suhe Pärdiga ei ole kuidagi seotud eestlusega. Kuulasin ta muusikat esimest korda umbes 1980ndate alguses Kanadas. Kuulasin tollal iga päev kella kolme-nelja paiku CBC uusi plaate tutvustavat klassikalise muusika programmi. See kestis iga päev kaks tundi, selle tegijad olid eriti head muusika asjatundjad. Ja siis kuulsin autot juhtides uskumatut muusikat, teadmata, mis see on. See on niivõrd hämmastav, ma polnud kunagi varem midagi sarnast kuulnud. Olin juba ammu olnud Steve Reichi ja Phillip Glassi taolises minimalistlikus muusikas väga kodus, aga see oli midagi palju enamat. See ei olnud lihtsalt minimalism, seal oli mingi hing sees. Kuulasin seda muusikat, ja lõpuks see oli niivõrd vapustav, et jäin tee peale seisma ja lihtsalt kuulasin loo lõpuni.

Ja siis ütles saatejuht, et see on siis uus plaat, autor on eestlane – ta hääldas seda saksapäraselt – "Arvo Pert" –, ja mina mõtlesin: "Eestlane, mis asja?" Järgnes väike jutt, et helilooja elab praegu Viinis, ta ei saanud oma muusikat Nõukogude Liidus teha, ja see, mida te äsja kuulsite, on tema esimene plaat ECM plaadifirmaga. Ma olin lihtsalt täiesti sõnatu. See, et Pärt on eestlane, oli nagu pealekauba. Ma lihtsalt kuulsin ta muusikat ja mõtlesin, et selle plaadi ma pean endale ostma, ma pean teadma, mis see on, see oli nii fantastiline. Aga muusikat kuulan ikka muusika enda pärast. Praegu on see lausa stamp, et eestlane peab olema Pärdi austaja, ma isegi pelgan öelda, et mulle meeldib Arvo Pärt. See ei ole nii, et Pärt meeldib mulle sellepärast, et tema on eesti helilooja ja mina olen Eesti president. Muusika lihtsalt on mingi osa minu elust.

Aga Teid peetakse ka asjatundjaks. Olete olnud Klassikaraadio külaline, ja 2009. aasta jõulude aegu olite "Muusikanõukogu" erikülalisena žüriis. Kas Teid kutsutakse sinna sellepärast, et olete president ja lisaks teate muusikast ka midagi, või sellepärast, et olete muusikas siiski ekspert?

Ei, ma ei ole mingi asjatundja. Ülikooli aegu ma võib-olla tõesti olin, aga nüüd on see pigem sedasorti ekspertlus nagu see, et poisid, ja hiljem ka täiskasvanud mehed, teavad kogu spordistatistikat, näiteks jalgpallist. Mõni mu nõunik teab kõike mis tahes aastast – kes mängis mis meeskonnas, kus, mis mõõtmes. Mina ei tea spordist midagi, keralised esemed on mulle võõrad, ma ei tegele nendega. Mul on selle asemel muusika. Aga minu asjatundmine on rohkem harrastaja oma – nii, nagu keegi teine teab midagi jalgpallist, tean mina midagi muusikast.

Raadiosaadetes esinemise taga oli mõlemat. See sai alguse sellest, et Klassikaraadio tegi minuga saate lihtsalt tänu sellele, et ma olen president. Ja siis sain tagantjärele teada, et nad olid hämmastunud: "Mees teabki midagi muusikast!" Rääkisin seal klassikalisest muusikast, sellest, kuidas Arvo Pärdi muusika tegelikult pöörab pikalt jätkunud trendi: alates Bachist läks kogu lääne muusika areng selles suunas, et kontrapunkt ja muu selline jäi kõrvale ja arenes meloodia – mis siis lõppes ühelt poolt dodekafoonilisusega ja lõpuks Edgar Varèse'i ja Stockhauseni ja kõige selle plahvatamisega. Pärt läheb tegelikult tagasi teises suunas ja arendab helide omavahelisi seoseid – meloodia on olemas, aga ta ei lähe kaugemale, ta ei rõhu meloodiale nii, nagu kogu muusika areng on teinud pärast Bachi.

Siis nad vaatasid mulle hämmastunult otsa – ta ei ütlegi, et "oi, mulle meeldib Arvo Pärt ja Eduard Tubin, ja Georg Ots" ja nii edasi. Pärast seda tuli kutse "Muusikanõukogusse". Aga see ei ole minu meelest midagi erilist. Olen lihtsalt melomaan, muusika on mulle oluline.

Paari aasta taguses intervjuus Soome kultuurilehele nimetasite oma "nädala lemmikbändideks" Arcade Firet, Sufjan Stevensit ja Nico Muhlyt. Millised on Teie praegused muusikalised lemmikud?

See on niivõrd hetkeline, sõltub ka sellest, mida on parajasti välja tulnud. Kuulan väga palju erinevat muusikat, viimase aja lemmikutest mainiksin ehk ära PJ Harvey, Black Keysi ja Santo Goldi. Võsalõikamisel mullu suvel kuulasin sellist bändi nagu The Hold Steady, mis oli algupäraselt pärit Minneapolisest St Paulist, aga kolis Brooklynisse ja sai seal kuulsaks. See bänd teeb Bruce Springsteeni taolist Kesk-Lääne muusikat, ta on brucespringsteenilik selles mõttes, et ühelt poolt on ta rokkmuusika, aga samas on ta ka proletaarse elu kirjeldus. Neil on päris vaimukas tekstikirjutaja, kes räägib white trash'i elust kuskil Minnesotas. See on hästi lõbus, sest ta on huvitav ja omamoodi tuttav – ja seda on olnud mõnus võsa raiudes kuulata.

Olete ka silmanähtavalt toetanud Eesti folgiliikumist.

Jah, teen seda teadlikult. Mulle meeldib, et inimesed on taaselustanud mingi traditsiooni ja leidnud sellele uusi väljendusviise. Konserveeritud folk, nagu näiteks arhiveeritud, 1933. aastal halvasti lindistatud setu tädide itk, on intellektuaalselt ja akadeemiliselt kindlasti väga hea. Aga kui sa kuuled, et keegi teeb midagi traditsioonilist kaasajal ja uute, teistsuguste instrumentidega ning paneb sellega inimesi vaimustuma, siis ei ole tegu vaid puhtalt hurdaliku rahvaluulekogujate kogunemisega, vaid sellel on laiem kõlapind. Ja see meeldib.

Mulle meeldib, et inimestel on võimalus seda muusikat kuulda ja sellest innustuda ja leida, et ta tuleb siitsamast. Me ei pea kuulama ainult ülitöödeldud, Hollywoodis kindlate formularide järgi kokku pandud muusikat, kus teatud tegureid kombineerides tagatakse, et loost tuleb hitt. Kõik see on turundamise tulemus. Suvel 2010 mängis Lady Gaga MTVs vähemalt korra iga tunni jooksul, tean seda, sest panin trenni tehes alati mängima lärmaka MTV, et keskenduda trennile ja mitte midagi mõelda. Ükskõik, mis kell ma trenni tegin, sealt tuli kogu aeg Lady Gaga. Sellise kordamise juures on paratamatu, et inimesed muudkui kuulevad ja siis hakkavad seda ostma. Rahvamuusika on midagi hoopis muud, ja siinne folk on tõesti hästi lahe.

Kas ise ka pilli olete mänginud?

Supilinna päevadel näidati pilti presidendist trummi taga. Väga halvasti, mul ei ole mingit muusikalist annet. Olen mänginud saksofoni, kitarri ja klaverit algelisel tasemel, aga ma ei oska mängida. Rütmitaju mul puudub üldse, trummi võin korra lüüa, aga see on ka kõik.

See ei ole kõige tavalisem, et riigipead käivad alternatiivbändide kontsertidel ja muudel alternatiivkultuuri üritustel. Olete öelnud, et Eestis ei ole riigivõim ja alternatiivkultuur üksteisest nii kaugel, nagu on mujal kombeks. Kas see tuleb ainult Eesti väiksusest või ka sellest, et Ida-Euroopas üldse moodustavad praeguse eliidi kunagised võimuvastased?

Miks me peaksime jälgima trafaretseid käitumismudeleid? Tõsi, teistmoodi käitumine ka häirib paljusid inimesi: "Riigijuht ei tee selliseid asju." Ma ei tea, kust selline ettekujutus tuleb, kas ma pean siis kogu aeg frakis ringi käima? Ma ei tea ka, millised on olnud erinevate riigijuhtide muusikalised eelistused, peale selle, et ükskord lugesin kirjeldust Richard Nixoni lemmiktegevusest: ta pani Valges Majas, kuumas Washingtonis, oma õhujahutaja maksimumi peale, tegi kaminasse tule, jõi džinn-toonikut ja kuulas Mantovanit, mis on selline liftimuusika, elevator music.

Räägitakse ka, et Venemaa president Dmitri Medvedev olevat kasvanud üles lääne rokkmuusika mõju all ning et tema lemmikansambel olevat Deep Purple. Minu meelest ei ütle ei Nixoni ega Medvedevi muusikaline maitse midagi nende poliitilise tegevuse kohta, kuigi viimase puhul nähti muusikalistes eelistustes lääneliku liberalismi ilminguid. Intellektuaalselt kuulub selline järeldus samasse kategooriasse väitega, nagu meeldiks Wagneri loomingu austajale natside ideoloogia.

Aga ma tõesti ei tea, kas inimene, kes on valitud mingisse ametisse, peaks varjama oma muusikalist maitset. Siis, kui olin minister, käisin ka kogu aeg kontsertidel, aga seda ei pannud keegi eriti tähele, või ehk natuke. Kui ma ei olnud veel ka minister, siis ei huvitanud üldse kedagi, mida ma kuulasin.

Kui käisin üle kümne aasta tagasi välisministrina Helsingis U2 kontserdil, siis keegi nägi mind, ja sellest kohe tuli BNSis uudis. Ma ei saa aru, miks on see nii väga imelik, et välisminister käis U2 kontserdil. Mulle meeldib muusika. Mõnele teisele inimesele meeldib sport. Kui toimub mingi riikidevaheline

kohtumine, siis lähevad kõik peaministrid kohale ja vaatavad spordivõistlusi. On olnud küllalt palju kohtumisi läbi aastate erinevates ametites, mille juurde justkui kuuluvad spordivõistlused, olgu siis jalgpall, korvpall või pesapalli maailmakarikas. Keegi ei pea seda imelikuks, et kõik vaatavad neid võistlusi ja räägivad neist.

Mind sport ei köida, mind köidab muusika. Presidendina olen küll käinud ka spordivõistlustel, suusatamist ja lõpuks koguni jalgpalli vaatamas, ent pigem oma ameti tõttu ja tunnustamas inimesi, kes midagi hästi teevad, mitte seetõttu, et mulle sport vaatemänguna midagi pakuks. Kui Eesti inimesed teevad midagi hästi – näiteks mängivad jalgpalli, suusatavad või teevad muusikat –, siis tahan neid tunnustada ja innustada. Seepärast olen kutsunud ka vastuvõttudele esinema muusikuid, kes on südamega asja juures ning kellel tuleb see hästi välja ning kellest mõnda pean koguni geniaalseks. Vaiko Eplik, Ewert, Lenna, Leslie da Bass, Malcolm Lincoln, HU?, Mimicry – nad on andekad siin ja praegu, sõltumata sellest, kas neid näitab MTV või kas mõni mainekaks tituleeritud lääne ajakiri neid mainib või mitte.

Artikkel ajakirjas Aplaus (PDF).