- Reset +

"Pea Euroopa eest pakul", Weekendavisen

29.06.2012

Klaus Wivel

Intervjuu: „Viimased 20 aastat on mul olnud kinnisidee: me peame saama nii suures osas Euroopa osaks, et meid kontinendist enam kunagi välja rebida ei saa". Eesti president Toomas Ilves euro probleemidest ja miks ta Nobeli preemia laureaadi Paul Krugmani kallal Twitteris säutsus.

„See toon, see suhtumine idaeurooplastesse, see on ebameeldiv," ütleb Eesti president Toomas Hendrik Ilves presidendipalees pealinnas Tallinnas. „Ah need idaeurooplased. Nad ei tea ju mitte midagi. Nad on naljakas väike rahvas. See toon on groteskne – juba selle pärast, et need pisikesed idaeurooplased järgivad reegleid, samal ajal kui inimesed, kes ei ole pisikesed naljakad idaeurooplased seda ei tee."

Weekendavisen sõitis Eesti pealinna, et teada saada, miks Eesti on üks vähestest, kuid hädavajalikest, EL-i headest uudistest käesoleval huvitaval ajal ja miks president Ilves mõni aeg tagasi – täiesti ebadiplomaatiliselt – Nobeli preemia laureaadi ja Ameerika majandusprofessori Paul Krugmani peale Twitteris säutsuma hakkas.

Teatud mõttes on see väike kokkupõrge presidendi ja professori vahel ju lihtsaim, lühim ja kõige õpetlikum pilk EL-i kriisi olemusse. Kuid esmalt natuke eellugu.

Eestit, nagu lugejad varsti teada saavad, okupeeris ja lammutas Nõukogude Liit alates 1944. aastast kuni kommunismi lagunemiseni 1991. aastal. Pärast seda rakendas raha ja oluliste tootmisvõimalusteta riik majandusliku mudeli, mille eesmärgiks olid madalad proportsionaalsed maksud (täna 22%), madal riigivõlg ja atraktiivne investeerimiskeskkond. Selle poliitika ideoloogilised isad olid just ameerika liberalistid.

Sealtmaalt alates on selle koormatud rahva kurss Lääne-Euroopa standardite poole olnud miski, mille pärast suuri rõõmupisaraid valada – kohati on eestlaste majanduskasv olnud võrreldav Hiina omaga. Elatustase on jätkuvalt madalam kui ülejäänud Põhjamaades, kuid vahe on vähenenud kiiremini kui keegi üldse 1991. aastal unistada julges.

2008. aastal elas Eesti üle Euroopa kõige hullema kriisi kui, nagu paljudes teisteski riikides, ehitusmull lõhkes. Sellele vaatamata on majandus õigele kursile saadud läbi tugevate avaliku sektori kärbete. Avalikus sektoris olid need 10-20% (erasektoris veel suuremad). Kärpeid läbi viinud valitsus valiti veel peale kauba 2011. aastal tagasi.

Täna naudib see – mitmes mõttes miniriik – oma 1,3 miljonilise rahvaarvuga jälle kord kasvu sellisel tasemel, millest teised riigid vaid unistavad. Eesti liitus esimese Balti riigina 2011. aastal euroga.

Liberaalsetes ringkondades tõstetakse seda Läänemere riiki esile kui tõestust heaoluideoloogia ekslikkuse kohta ning sellega näidatakse, et tee heaolu juurde toimub läbi riigi pisendamise ja raha rahvale jätmise.

Poleemika Krugmaniga

Ja siis Paul Krugmani juurde, kes ei ole liberalist. Nobeli preemia laureaat ei ole nõus sellega, et finants- ja eurokriisi lahendatakse avaliku sektori kärbetega, nagu mh Saksamaa nõuab. Tema leiab hoopis, et riigid tulevad kõige paremini kriisist välja suurte avalike investeerimistega, mis omakorda tekitavad uusi töökohti – seda sama on soovitanud ka Prantsusmaa uus president Francois Hollande.

Võib-olla on Krugmanile Eesti musterlikku käitumist liiga palju näiteks toodud. Igal juhul soovis ta pildile proportsiooni juurde anda. 6. juunil kirjutas ta sellest oma blogis New York Times´is, tuues sinna juurde ka graafiku, mis näitas Eesti kasvu enne ja pärast 2008. aasta kriisi. Pärast oli see mõnevõrra madalam.

„Kuna Eestist on järsku saanud kärpimisideoloogia trofee – nad on eurotsoonis ja neid on tabanud buum! – mõtlesin ma, et oleks hea näidata, millest me siis räägime," kirjutas professor. „Niisiis, kohutav langus, peaaegu võrreldav depressiooniga, millele järgnes arvestatav, kuid siiski mitte täielik tõus. Loomulikult parem kui üldse mitte midagi – kuid kas see on tõesti see, mida me mõistame majandusliku triumfi all?"

Sellele järgnes vastus, mida keegi ei olnud oodanud. Eesti president isiklikult tundis vajadust oma arvamust avaldada:

"Jah, kirjutagem aga asjadest, millest me midagi ei tea & olgem üleolevad, ülbed & muudkui õpetagem: nad on ju lõppeks vaid mingid metslased," säutsus ta. "Nobel kaubanduse eest vist seda tähendabki, et võib näidata end autoriteedina fiskaalküsimustes & kuulutada mu maa «ahermaaks»... Valagem idaeurooplased p*ga üle: nende inglise keel on vilets, nad ei reageeri & teevadki seda, mida on kokku leppinud & ja valivad tagasi need, kes oskavad vastutada."*

Peaks olema väga kogenematu lugeja, et sarkasmist mitte aru saada.

Lihtsalt Ida-Euroopa

Ilvese inglise keel on halvast kaugel. Ta sündis 1953. aastal Stockholmis, kuhu tema vanemad põgenesid, kasvas aga üles USA-s, kus ta sai ülikoolihariduse psühholoogia erialal. 1980ndatel aastatel sai temast Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik, mis Külma sõja ajal Ida-Euroopasse Ameerika sponsoreeritud raadiot saatis. Kohe pärast Nõukogude Liidu lõppu pöördus ta Eestisse ja läks poliitkasse. Ta on alates sellest ajast olnud saadik USA-s, välisminister ja Euroopa Parlamendi liige. 2006. aastal sai temast Eesti neljas riigipea.

Kuid kas Ilves leiab, et teistel Euroopa riikidel on midagi õppida viisist, kuidas Eesti kriisiga hakkama sai? "Eeldatavasti mitte. Just siin professor eksis. Me ei kärpinud oma eelarvet, et kriisi vältida. Kriis tabas meid 2008. septembris, kus likviidsus Eestis kokku kuivas, kui kolm suurt Rootsi panka ei soovinud enam meile raha laenata. Pankade suhtumine oli täpselt selline: "See on ju Ida-Euroopa; parem võtame oma raha kiirelt välja". Ilma likviidsuseta ei saanud ettevõtted hakkama, meie maksudest saadav tulu langes ja me avastasime, et väljaminekud on suuremad kui sissetulekud."

Presidendi vastuses on ka kuulda sügavamal peituvat põhjust Krugmanile vastu hakkamises, mida mitmed on iseloomustanud kui „lapsikut". Tema arust on idaeurooplaste suhtes olevad eelarvamused kriisi halvemaks teinud. Need eelarvamused tuleb kindla käe ja teravate säutsumistega kõrvaldada. „2008. aastal ei olnud me eurotsoonis. Meie pangad ei saanud Euroopa Keskpangast raha. Meil ei olnud kellegi poole pöörduda. Ka seetõttu soovisime ühineda euroga. Nüüd on meil olemas varuplaan, kui asjad peaks jälle halvaks minema".

„Me oleme olnud ausad"

President Ilves on väga pikk mees ja kui ta lõpuks uhkelt ruumi sisse astub, pisikese kergelt kokkuvajunud pressiassistendi ees, on selge, et keegi on ruumi sisenenud. Tal on seljas pintsak ja signatuur-kikilips, mis sobib kokku ruumis olev kuldsetriibuliste tugitoolide siidikattega. On selge, et roosa presidendipalee Tallinnas kuulub riigile, mis ei ole kunagi olnud mõjuvõimas ja mis seetõttu ei ole kunagi pidanud oma välismaa külalisi hirmutama ekstravagantsuse ja kuldse luksusega.

On midagi odavat halli tapeedi, vitriinkapi klaaside ja igavavõitu maalide juures, need oleksid nagu reliikviad ajast, mis Eesti jaoks on ammuilma möödanik.

Küsimus on pigem, kas euro, selles nukras olukorras, milles euroliit hetkel on, saab pisikese ambitsioonika rahva jaoks rajada teed tõelise heaoluni?

„IMF-i juht, Christine Lagarde ütles eelmisel aastal, et esimesed riigid, kes kannatavad eurokriisi tagajärjel on need, mis ei asu eurotsoonis – eriti Ida-Euroopa," selgitab ta. „Eurotsoonis olemist mõistetakse kui usaldust meie finantside haldamise oskuse kohta. Ütlen seda, et juhtida tähelepanu sellele, mis on meid Euroopa mõnedest valitsustest paar sammu eemale viinud. A) me ei ole end üle laenanud, B) me ei kasutanud seda raha, mis me tõusu aastatel kogusime. Krugmani väitel põhjustas meie kärpimispoliitika probleeme. Aga asi on hoopis vastupidi. Iva on selles, et me oleme olnud ausad. Me ei ole oma andmete kohta valetanud, erinevalt Kreekast."

Kas eestlased arvavad siis, et kreeklaste aitamine on põhjendatud?

„Kui me hääletasime Kreeka aitamise osas, siis hääletas 75% parlamendist selle poolt. Arvamusküsitluste kohaselt oli 75% rahvast vastu. Küsimus on, kui kaua saab demokraatlik parlament heakskiitu anda ettepanekutele, mis rahva arvamusele risti vastu käivad. Vaadake, Eesti keskmine palk 10% väiksem kui Kreeka miinimumpalk. Meie palga-aasta koosneb vaid 12 kuust, erinevalt Kreekast, kus see on 13-14 kuud. Avalikus sektoris läheme me 10 aastat hiljem pensionile ja pensionid on kolm-neli korda madalamad. Ei ole raske ette kujutada, miks paljud leiavad, et Kreeka aitamine ei ole mõistlik".

Mida te ise sellest arvate?

„Presidendil ei ole oma arvamust," naerab ta ja vaatab omamehelikult oma kahvatu nõuniku poole, kes oma naeruga vihjab, et presidendil on küllalt isiklikke arvamusi.

Euroopa peab töötama

„Ma olen üks suurimaid Euroopa-pooldajaid Euroopas. Ma selgitan inimestele, et me peame seda tegema. See on see, millest EL-is olemine koosneb. Ja siis loen ma lehest et: „Kas see idioodist president ei saa aru kui rumal see on..." Jah, saan väga hästi. Ma panen oma pea Euroopa eest pakule. Me peame hoolitsema selle eest, et Euroopa töötab. See ei ole lõbus.

Aga kriis on näidanud, et EL-i institutsioonilised raamid ei ole reaalsusega kooskõlas. On vaid kolm riiki eurotsoonis, mis järgivad reegleid: Soome, Luksemburg ja Eesti. Kõik teised rikuvad neid reegleid, milles nad ise on kokku leppinud."

Euro eesmärk oli ju suurendada integratsiooni Euroopas. Kas kriis, irooniliselt küll, ei põhjusta just vastupidist: murenemist Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel?

„Seda ma ei usu, aga ma näen analoogiat raamatutrükikunsti leiutamisega 500 aastat tagasi. Siis läksid pamfletid saksa talupoegade hulgas ringlusesse. Need naeruvääristasid kullatud katoliku preestreid ja nende haletsusväärseid armukesi. Saksa talupoeg järgis reegleid. Ta maksis oma 10% kirikule. Ta pidas kümnest käsust kinni. Tal ei olnud armukesi. Martin Luther oli minu arust lihtsalt nutikas poliitik. Ta algatas Reformatsiooni, aga tema tegelik töö seisnes oskuses formuleerida seda, mida mitmed inimesed tundsid.

Täna on inimestel sügav vastumeelsus nende suhtes, kes reegleid ei järgi. Tihti portreteeritakse neid inimesi „paremtiiva populistidena", kuid see on solvang. Soomes oleme näinud Pärissoomlaste partei valijaedu. Nad ei ole ei paremtiiva- ega rahvuslikud populistid. Need valijad tulevad nii sotsiaaldemokraatlikust kui ka konservatiivsest valijaskonnast. Nad leiavad, et nad teevad oma tööd ja maksavad makse ja imestavad selle üle, et teiste riikide rahvas pääseb oma halvale käitumisele vaatamata.

Paljud teevad ka Saksamaa kantslerist Angela Merkelist kurjuse kehastuse. Tema reageerib aga vaid sellele, mida sakslased tunnevad. Saksa valitsus kärpis kõik heaoluprogrammid, mida ei saanud enam edasi hoida. Nii et sakslaste, eestlaste, lätlaste ja soomlaste demokraatlikud valimised on olnud suunatud valitsuste poole, kelle majanduslik poliitika on olnud vastutustundlik."

Ei kunagi enam

Te olete ise Külma sõja laps. Kui suurt rolli mängib teie majanduspoliitikas Eesti minevik nõukogude võimu all?

"Ühest küljest on sel eestlastele väga suur psühholoogiline mõju, et me teame, et ükskõik kui halvaks asjad kätte lähevad, ei saa see olla nii hull kui oli massiküüditamine. Just eelmisel nädalal tähistasime [juuniküüditamise] aastapäeva. Inimesed saadeti öösel oma vooditest NSV Liidu poolt Siberisse. Vaid 1/3 [neist] eestlastest jäi ellu. Teisest küljest oleme pidanud viimased 20 aastat ise hakkama saama. 2008. aastaks olime me olnud iseseisvad 17 aastat, kuid kriisi ajal ei olnud mingit EL-i, mis rahaga aidanud oleks. Alates sellest kui Dannebrog 1219. aastal Tallinna all alla kukkus, ei ole me kogenud, et teised riigid meile appi tuleks. Aga minu huvid ja mured on tegelikult suunatud Euroopa poole. Viimased 20 aastat on mul olnud kinnisidee: me peame saama nii suures osas Euroopa osaks, et meid kontinendist enam kunagi välja rebida ei saa".

Kui te oleksite Euroopa president, siis millist nõu Teie annaksite?

„Ärge kirjutage alla millelegi, mida teil ei ole kavas järgida. Heitkem pilk ajaloole. Miks Tallinn Hansa ajal, mis kestis 13. kuni 17. sajandini, õitses? Sest Tallinnal oli Lübecki-seadus. Läänemere sadamalinnadel oli kokkulepe, millel ei olnud mingit pistmist sellega, kes riiki juhtis – ja Tallinna on juhtinud nii taanlased, sakslased kui rootslased. See seadus tagas lepetest kinnihoidmise. Kui kaupmees Brüggest ostis kauba Tallinnast, siis teadis müüja, et ta saab oma raha. Ja vastupidi. Seetõttu oli Hansaliit edukas nii palju aastasadu – oluliselt kauem kui seni EL."

* Marek Laane tõlge, Postimees, 8.06.2012

Artikkel Weekendaviseni veebilehel.
Artikkel Weekendavisen'is: 1, 2.