- Reset +

"Fundamentaalne optimist tõreleb skeptiliste lätlastega", Diena

15.10.2011

Sel nädalal saabus Lätti pärast oma teise ametivande andmist Eesti Vabariigi president. Põhjustest, miks president Toomas Hendrik Ilves tegi oma esimese visiidi Lätti ning mis on eestlaste edu saladus, vestleb president Ilvesega Diena kommentaator Andrejs Panteļējevs.

 

Õnnitlen Teid teistkordse valimise eest Eesti presidendi ametisse. Mis on Teie Läti visiidi eesmärk, mis toimub juba päev pärast ametivande andmist?

Peamine eesmärk on näidata, kui kõrgelt me hindame Eesti ja Läti suhete tähtsust. Me peame Lätit enda lähinaabriks, nii psühholoogiliselt kui ka majanduslikult, nii Euroopa Liidus kui ka NATOs. Muide, Läti on meie ainus naaber NATOs. Seetõttu on loogiline, et minu esimene visiit on Lätti.

 

Kuidas hindate ja mõõdate praegust Balti riikide koostöö temperatuuri. Kas see on hea, keskmine või oleks veel midagi olulist teha?

Minu seisukoht on, et me mõõdame koostöö taset väga materiaalsetes kategooriates – kui palju investeerime ja kui palju oleme valmis investeerima ühisprojektidesse. Oleme väga huvitatud ühiste taristumudelite ehitamisest. Ja kui me neid ehitame, on need reaalsed investeeringud kõikidest osalevatest riikidest. Teate, see ei ole vaid lihtsalt laulda – Läti, Eesti Leedu alati koos –, vaid reaalne raha, midagi käegakatsutavat. Eesti on lõpetanud oma osa algsest Rail Baltic’u projektist, oleme vastu võtnud otsuse Rail Baltic’u põhja-lõuna kiirraudteest, igal juhul on tehtud vajalik eeluuring, meile on näidanud piisavalt konkreetset huvi Euroopa Komisjon, Poola ja Leedu valitsused. Lätis olid valimised, nüüd ootame teie aktiivsemat osalemist. Järgmiseks sammuks on ühise tegevuse koordineerimine, kaasates konkreetseid ettevõtteid Balti riikides, samuti Poola osalejad, sest kogu idee on ühendada meie raudteetaristu Euroopa raudteega. See tõesti on meie prioriteet - Varssavi kaudu liituda Euroopa transporditaristuga.

 

Aga kas Te näete selles projektis vaid meie ühendust Euroopaga või ka teatud vahendaja rolli, näiteks Venemaa ühendustes Euroopaga?

Ma ei usu, et Venemaa vajab vahendajaid. Venelased teevad kõike ise, ilma vahendajateta. Nad räägivad inglise keelt, neil on otselennud ... milleks nad meid vajavad?

 

Aga milliste koormatega me täidame selle raudtee?

Meie äriplaani eeluuring näitab seda Muidugi, ühenduvusel Euroopaga on oma hind ning Eesti on valmis seda hinda maksma. Kui me teeme kõik oma arvutused ainult kasumiootustel, siis oleks palju asju, mis jääksidki tegemata. Näiteks eesti, läti ja leedu keelte ülalpidamine on palju kallim, kui mõne ühe keele ülalpidamine, kuid me siiski maksame selle eest.

 

Nüüd Eesti kogemusest. Ligi aasta on Eesti kuulunud eurotsooni. Milline on olukord üheksa kuu pärast – millised on peamised saavutused ja võimalused, mis on suuremad probleemid, mida meie, lätlased, peame arvesse võtma, kui astume euroalasse?

Kohene kasulikkus on kiire otseinvesteeringute kasv, kuna oluliselt suurenes usaldus meie majandusolukorrale. See on peamine saavutus. Tehingukulutuste vähenemine pangandus- ja impordi-ekspordi tehingutelt on teine saavutus. Investorid ei pea enam kartma ka devalveerimise riske.

Omaette küsimus on muidugi Kreeka. Muide, Kreeka küsimus ei ole euroala küsimus. Kui see laguneb, siis see mõjutab teid sõltumata sellest, kas olete euroalas või mitte. Näiteks eelmisel nädalal kutsus Briti peaminister David Cameron, ja sama on öelnud ameeriklased, et Kreekat on vaja päästa, kuigi Inglismaa ja USA ei ole eurotsoonis. Arvamus, et kui te pole eurotsoonis, siis te ei kannata, on illusioon.

 

Kui palju läheb Eesti jaoks maksma Kreeka päästmine?

Kui me ei päästa Kreekat, maksab see Läti jaoks sama palju kui Eesti jaoks. Mäletagem, et kui Lehman Brothers lagunes, tundus – ameeriklaste pank, kes sellest ikka hoolib. Aga tagajärjed on kõigile teada – tohutu tööpuuduse kasv, eelarve kärpimine. See ei olnud ju ameerika pank omaette, nii lihtsalt algas kriis. Meile tundus, et see on kaugel ja meid see ei puuduta, kuid selgus, et puudutab küll.

Kui Kreeka laguneb, mõjutab see Lätit, nagu ka Eestit, ning asjaolu, et te ei ole eurotsoonis, teid ei päästa. Muidugi, meil on suurem kohustus päästa Kreekat oma osalemisega finantside stabiliseerimise fondis. Seega osaliselt teeme seda ka teie huvides.

 

Kui hakkame rahast rääkima, siis olete kindlasti kuulnud, et meie viimaste valimiste üks loosungitest oli nn võitlus oligarhidega. Kas ka Eestis on mõned isikud, keda võiks nimetada oligarhidena, ning kuidas lahendab Eesti probleemi, mis on seotud raha mõjuga poliitikale?

Meil ei ole inimesi, keda võiks märgistada sõnaga "oligarh". Ma ei tea, miks Eesti ei ole oligarhe. Meil on probleeme teatud Eesti parteidega, mis otsivad rahastamist välismaalt. See ei ole seaduslik. Seega ei ole nii, et oleme sellistest probleemidest täiesti vabad, vaid meil on olnud ebameeldivaid vahejuhtumeid.

 

Aga kas on mingeid piiranguid, kui parteid saavad näiteks valimiseelsel ajal raha eraisikutelt?

Eraisikud võivad raha annetada, kuid see peab olema avalikult kättesaadav info, ning igal huvilisel on võimalik teada saada, kes mis parteile on annetanud.

 

Aga kas on ka piiranguid summas?

Selliseid piiranguid ei ole, annetada ei saa juriidilised isikud ja riik. Üksikisikud - kui ma tahan annetada oma palga, olen vaba seda tegema nii palju kui mulle meeldib.

 

Aga kui see ei ole ainult üks palk, vaid näiteks pool mõne partei kogueelarvest? Kas sellise inimese mõju parteile ei hakka ebaadekvaatselt kasvama?

(Naerab). Keegi Eestis ei ole parteidele nii palju raha annetanud. Tundub, et inimesed, kellel on palju raha, mõtlevad muudest asjadest, mitte poliitika mõjutamisest.

 

Üks valusamatest Läti probleemidest on demograafia, inimeste emigreerimine riigist. Milline on olukord Eestis? Kas ka eestlased lahkuvad riigist, ning kas Eestil on eriprogramme demograafiliste probleemide lahendamiseks?

Oleme arvutanud, et viimase kahekümne aasta jooksul on umbes 30 tuhat eestlast kolinud Soome. Soomes see on märkimisväärne grupp, meil ei ole olulisi andmeid lahkumisest teistesse riikidesse. Ühelt poolt on see probleem, kuid teisest küljest on see tingitud asjaolust, et oleme osa Euroopast. Näiteks, kuuekümnendatel läks üle 300 000 soomlase Rootsi. Osa neist tuli hiljem tagasi, osa ei tulnud. Kümneid kordi rohkem lahkus elanikke Iirimaalt, neid on tänapäeval Ameerikas rohkem kui Iirimaal. Meil ei ole konkreetseid riiklikke programme, kuid on NGO’de programm, mis on loonud veebilehe, mis toob kokku eestlasi üle kogu maailma, aidates neil säilitada oma identiteeti, samuti teavitab vabadest töökohtadest Eestimaal, et soodustada nende tagasitulekut. Selle programmi abiga on rida eestlasi tagasi tulnud. See aitab ka noori, kes lähevad välismaale õppima, et mitte kaotada sidet kodumaaga, ja jälgida, mis toimub Eestis, milliseid uusi võimalusi meie tööturg pakub.

Meil on suhteliselt tugev iibe tõstmise programm. On nn emapalk, mis on 80% lapsevanema viimasest palgast. See stimuleerib noori naisi otsustama lapse kasuks. Säilitakse ka nende karjäärivõimalusi.

 

Mis on Eesti saladus, et selleks kõigeks jätkub raha? Me, lätlased, muutume lausa armukadedaks. Kuidas õnnestub Eestil maksta emapalka, säilitades samal ajal tasakaalustatud eelarve?

Peaasi, et te ei vähenda kulusid julgeolekule ning jääksite truuks oma kohustustele julgeolekuvaldkonnas ja meie partnerina NATO-s.

Aga saladuse osas arvan, et see on optimism. Te peate lihtsalt uskuma oma riiki. Ja inimesed maksavad siis makse, kui nad usuvad oma riiki.

 

Kui suur on varimajanduse osakaal Eestis?

Ma tegelikult ei usu ühtegi neist arvudest. Need on igasuguseid hinnanguid, kuid ma ei tea, kui tõsised need on. Igal juhul on maksutulud pidevalt ja oluliselt suurenenud. Kui te usute oma riiki, olete optimistlikud selle tuleviku üle, maksate makse ... Miks te olete nii pessimistlikud Läti üle? Vahel ma ei saa teist aru.

Võib-olla veab meil, eestlastel, sellepärast, et oleme nii aeglased. Teil on ju need lõpmatud naljad eestlastest, neist aeglastest eestlastest. Ehk seepärast läheb meil paremini, et oleme aeglasemad ja kannatlikumad.

 

Küsimus rahvustevaheliste suhete valdkonnast. Kas nn. „Aljoša“ kired on ületatud või on maa-alune pinge selles osas?

Me ei tea midagi mõnest maa-alusest pingest. Mul on hea meel näha, et minu kodumaal on erinevad rahvused esindatud kõikides parteides, on arusaam, et ühe valdkonna partei ei ole efektiivne poliitiline instrument. Praegu läbime haridusreformi, mis näeb ette 60% eestikeelseid aineid 10., 11. ja 12. klassidele. Ühelt poolt on sellel teatud opositsioon, teiselt poolt, saavad muumaalased aru, et edukaks alguseks tööturul on vaja keeleoskust. Seega neile, kes on keelenõudmiste vastu koolis, on mul küsimus – miks te võitlete ise oma laste hea konkureerimisvõime vastu tööturul, nende tuleviku vastu. Mitte-eestlased näitavad ise küsitlustel arusaama, et eesti keele oskus on eelis. Ma ei näe mõtet, miks olla selle vastu.

Muidugi, kõik riigid, mis on etniliselt heterogeensed, puutuvad selliste või teiste sarnaste küsimustega kokku. Ja need küsimused tekivad. Me näeme, et mõned riigid, kes meid kunagi õpetasid, puutuvad nüüd ise kokku enda probleemidega, ja enam meid ei õpeta. Eestis pole ksenofoobiat. Meil ei ole populistlikult ksenofoobseid parteisid, aga loomulikult, ka meie ei soovi kedagi õpetada

 

Lähme venelastest Venemaa juurde. Pole saladus, et siiani puudub ELi ühtne poliitika Venemaa suhtes.

Nojaa, kuid meil ei ole ühist poliitikat Hiina suhtes, meil ei ole ühist poliitikat USA, Brasiilia, Kanada või India suhtes. Ausalt öeldes, olen ma palju rohkem huvitatud teistest Euroopa Liidu poliitika-küsimustest kui suhted Venemaaga.

 

Aga kas Balti riikides on enam-vähem kooskõlastatud poliitika suhetes Venemaaga?

Ei rohkem ega vähem kui koordineeritud poliitika ükskõik mille suhtes. Ma ei mõista seda keskendumist Venemaale. Meie põhihuvi ei ole Ida, meie põhihuvi on Lääs.

 

Lätis on jätkuvalt hirm Venemaa suunal. Eriti on seda tunda viimastel päevadel, mil toimus arutelu Koosmeele Keskuse võimalikust osalemisest valitsuses.

Jätke juba rahule. Näiteks tänastel aruteludel Läti valitsuse esindajatega, teie presidendiga, me üldse ei puudutanudki kogu päeva jooksul Venemaa küsimust. Nii minimaalne see peabki olema. Kokkuvõttes oleme ELi ja NATO riigid.

 

Hästi, jätame Venemaa rahule. Kas Teid ei pane mõnikord kartma, et Euroopa on vananev manner – nii demograafiliselt, tehnoloogiliselt kui psühholoogiliselt?

Jah, need ideed on tuttavad, seda nimetatakse declainismiks. Kui lugeda USA ajakirjandust, räägivad kõik Ameerika langusest; sarnast leiate Euroopa meedias Euroopa kohta, see on muutunud omamoodi moeasjaks – ehk liiga palju lätlasi on saabunud Euroopasse (naerab).

Ma olen fundamentaalne optimist. Meie eeliseks on kvaliteet, automatiseerimine, paindlik ja kõrge kvalifikatsiooniga tööjõud. Muide, on kasvav nõudlus individualiseeritud kvaliteetse toote järele, mitte Hiinas toodetud halva kvaliteediga masstoote järele. Ka näeme, kuidas tööjõukulud Hiinas kasvama hakkavad. Ma tean Ameerika ettevõtteid, mis viivad tootmist Kaug-Idast Ameerikasse. Euroopa on kõige sobivam spetsiifiliste, kvaliteetsete ja väikeste partiide kaupade tootmiseks. Ma näen rahvusvahelises tootmises Euroopa rolli kindlalt aina kasvamas. Me peame declainismist üle saama – kui olete pessimist, lihtsalt istute ja ei taha midagi teha. Kui olete optimist, siis see tähendab, et olete valmis tegutsema ja tööd tegema. Pessimism on sageli vabandus laiskusele.