kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"President Ilves – mees, kes tegi (e-)Eesti", The Guardian

03.11.2011

Jamie Kitman

 

Kuidas sai endisest New Jersey radikaalsete vaadetega õpilasest Toomas Ilvesest ühe kõige edukama Balti riigi president? Ta räägib sellest oma vanale keskkooliaegsele sõbrale.

 

Sellel nädalal käis Toomas Hendrik Ilves Suurbritannias, et kohtuda David Cameroniga ja osaleda koos rohkem kui 60 maailma riigijuhiga Londoni küberruumiteemalisel konverentsil. Ilves on kõige väiksema ja edukama Balti riigi – Eesti – president ning kuna tema juhtimisel korraldati riigis ulatuslik internetirevolutsioon, s.t loodi e-Eesti, teab ta nii mõndagi digitaalsest maailmast. Ta teab ka küberjulgeolekust rohkem kui enamik inimesi, sest nägi 2007. aastal, kuidas pärast küberrünnakut, mille jäljed viivad paljude (kaasa arvatud Ilvese) arvates Vladimir Putini Venemaale, riigis arvutid hulgi rivist välja löödi.

Veedan oma külaskäigu ajal Eesti riigijuhiga aega rohkem kui enamik inimesi, sest ta on 40 aasta tagusest ajast mu vana keskkooliaegne sõber. Külastan tema kodutalu, mis asub Abja vallas Liivi lahest rohkem kui 60 kilomeetrit sisemaa poole, ning ta jutustab mulle hiljutisest digitaalsest sissetungist. Selle põhjustas tõenäoliselt tema otsus viia 1947. aastal Nõukogude sõdurite mälestuseks püstitatud monument Tallinna ühest pargist ära, mis ärritas Eesti keskaegsete müüridega pealinnas elavaid venelasi.

Mul oli võimalik külastada presidenti tema üksildases maalähedases kodus, kus ta elab koos oma abikaasa Evelin Int-Lamboti ja nende tütrega, tänu meie suhetele ajast, mil ta oli USAs New Jerseys Leonia keskkooli õpilasesinduse asepresident. Olles juba toona osav poliitik, suutis see sihvakas ja pikajuukseline 16aastane noormees, kellel oli kalduvus kanda teksapükse ja tviidist džemprit, oma ametikohuseid täites innustada veidrate ja sõnakate kümnenda klassi õpilaste vaidlushimulist tuumikut, kuhu kuulusin ka mina. (Nelikümmend aastat hiljem on Ilves endiselt sihvakas, kuid tal on oluliselt vähem juukseid ning tema riietumisstiili tunnuseks on kikilips.)

Mina ja minu sõbrad ei teadnud, et Ilvese vanemad põgenesid oma Eesti kodust 1944. aastal, mil Venemaa okupeeris riigi pärast neli aastat kestnud natsirežiimi ning 81 hektari suurune talu, kus perekond oli elanud 1763. aastast, võõrandati. Pärast Rootsi evakueerumist asus pere lõpuks elama New Yorgi rohelisse äärelinna. Nende vanim poeg sündis teisel jõulupühal 1954. aastal Stockholmis ning vaatamata tugevale Eesti identiteedile kasvas ta üles kui tavaline Ameerika teismeline. Leonia keskkooli 1972. aasta lennu parima lõpetajana sõidutas Tom – nagu teda kutsuti – oma nooremaid klassikaaslasi pere autoga, milleks oli universaalkerega Plymouth, ning tutvustas mind Los Angelesest pärit väikesele entusiastlikule bändile, kes oli avaldanud just oma esimese albumi. Toona teati neid lihtsalt nime Eagles all.

Alates sellest ajast on Ilvese kaasasündinud oskus ühendada omavahel vastuolulisi pooli teeninud teda hästi. Kui Eesti parlament ta augustis teiseks viie aasta pikkuseks ametiajaks tagasi valis, toetas 57-aastast parteilise kuuluvuseta presidenti peale tema esialgse pooldaja, paremtsentristliku valitsuspartei Reformierakonna ka konservatiivne Isamaa ja Res Publica Liit ning koalitsioonist lahkunud Sotsiaaldemokraatlik erakond, kuhu ta varem kuulus. Praegu on Ilvese vaated läänemeelsed ja mõõdukad ning ühtivad ilmselgelt enamiku eestlaste vaadetega.

Tema populaarsus tuleneb osaliselt sellest, et üleilmses majanduslanguses suutis Eesti majandus säilitada tugeva ja terve seisundi – selle aasta teises kvartalis oli SKT kasv 8,8% –, mis tulenes Ilvese sõnul sellest, et riik on viimastel aastatel hoidnud mõistlikku kurssi, kärpinud kulusid ja hoidnud laenamise rangelt kontrolli all. Ta möönab, et majanduskasvu tingis mõistagi ka turumajandusele üleminek. „Nagu teistes kommunistliku režiimiga Ida-Euroopa riikides, puudus ka siin igasugune teenuste sektor. Restorane ei olnud. Valikut ei olnud. Olukorda võib iseloomustada umbes nii, et oli riiklik juukselõikustöökoda nr 347. See pidi muutuma.”

Toomas Hendrik Ilves tagas ka riigi ühinemise NATOga ja hiljutise vastuvõtmise euroalasse. See on suurendanud veelgi lääneriikide lugupidamist tema vastu ja tema mainet kodanike silmis, sest ta tegutses veendunult ja sihikindlalt nende kahe eesmärgi nimel, mis ei olnud alguses rahva seas kuigi populaarsed. Ta on olnud alati innukas tehnoloogilise arengu pooldaja – külaskäigu ajal oli peaaegu võimatu leida paika, kus tasuta traadita internetiühendust ei oleks.

Kui me 25 aasta järel esimest korda kohtume, räägib Ilves mulle oma vahepealsest elust. Peale kahe teaduskraadi omandamist psühholoogia erialal, Vancouveri kunstikeskuse direktori ametikohta ja õpetajaametit New Jersey alternatiivharidusega keskkoolis sai ta tänu oma eesti keele oskusele ja psühhiaatriatõdede kahtluse alla seadmisele töökoha raadio Vaba Euroopa Baltikumi osakonnas. Tegemist oli USA rahastatud teenusega, mis levitas idabloki riikides läänelikke vaateid – mis tavaliselt olid küllaltki lähedased Luure Keskagentuuri seisukohtadele.

„Eesti keele oskus andis mulle suure eelise,” ütles Ilves. Teda ei üllatanud, et Reagani kullilik administratsioon pani sellesse ametisse oletatavasti veidi vasakpoolsete vaadetega inimese. „Olin liiga tagasihoidlik selleks, et kellelegi korda minna. Kirjutasin uurivaid artikleid Eestist – grammatiliselt õiges inglise keeles – ning olin üksi terve osakonna eest. Poola toimetuses oli 30 inimest, Tšehhi toimetuses 15, Eesti omas 1. Pealegi oli sellel ajal liberaaldemokraatia mulle südamelähedane. Ja on ka praegu.”

„Toona, 1988. aastal oli ringhäälinguosakonnal personaliga suuri probleeme. Seega võtsid nad mul pintsakunööbist kinni ja ütlesid, et juhiksin seda osakonda mõnda aega, kuni nad mõtlevad välja, mida edasi teha. Siis läks aga Nõukogude Liidus põrgu lahti ja Eestist rääkimine muutus palju põnevamaks.”

Teadmata põhjustel andis 1988. aasta novembris Eesti Ülemnõukogu bürokraatiaaparaat Ilvesele viisa, et ta saaks külastada oma vanemate kodumaad, kus ta oli teinud raadiolainete kaudu USAd pooldavat propagandat. Ta võeti soojalt vastu ning tema külaskäiku kajastati laialdaselt.

Seega kui iseseisvus taastati ja kiiresti oli vaja rajada demokraatlikke institutsioone, olid Ilvesel olemas vajalikud oskused, et pääseda Eesti uutesse võimukoridoridesse. „Olin üks väheseid eestlasi, kes teadis üldse midagi välispoliitikast. President tahtis, et minust saaks suursaadik USAs, sest oli vaja kedagi, kes oskaks USAga toime tulla.” 1993. aastal loobus Ilves oma töö tõttu ametlikult USA kodakondsusest ja kolis Washingtoni.

Järgmisena teenis ta riiki välisministrina ning valiti seejärel Euroopa Parlamenti. 2006. aastal sai temast Eesti kolmas külma sõja järgne president. See on tehniliselt võttes esindusroll, sest Eesti põhiseadus annab suurema osa võimust peaministrile (alates 2005. aastast Reformierakonna juht Andrus Ansip), kellega Ilvesel on head suhted. Kuid ta on selles riigis, mis tähistab käesoleval aastal nõukogude režiimist vabanemise 20. aastapäeva, rahvusvaheliselt kõige nähtavam isik.

Osa eestlasi ei ole rahul, et Ilvese juured on Rootsis ja Ameerikas, kuid see ei ole saanud ületamatuks takistuseks. Riik ühines selle aasta 1. jaanuaril euroalaga ning tema majanduse olukord on praegu üks kindlamaid. Ilves ütles, et tema riigil oli vaja liituda NATOga ning et selle üks põhieeldusi oli kuulumine ELi. „Me asume halvas kohas. Võimalus, et suur idanaaber võib riiki tungida, on hirmutav. Toona oli aga ELis riike, kes NATO liikmetena oleksid takistanud meie vastuvõtmist organisatsiooni, ning seega mõistsin, et meie ühinemine ELiga on hädavajalik.” (Tema riigi valmisolek osaleda Iraagi ja Afganistani konfliktis võis NATOsse vastuvõtmisele samuti kaasa aidata. Eestis kehtib küll üldine sõjaväekohustus, kuid nendes konfliktikolletes teenimine oli vabatahtlik. Ehkki Eesti saatis Iraaki [korraga] vaid 40 ja Afganistani 170 sõjaväelast, sai sellega temast elanikkonna arvestuses koalitsiooni üks innukamaid osalejaid.)

Mäletan, et Ilvese jaoks oli Richard Nixon täiesti vastumeelne, kuid Eesti presidendil leidub siiski lahkeid sõnu ühe Nixoni vabariiklasest järeltulija – George W. Bushi – kohta. „Meil on olnud väga meeldivaid jutuajamisi. Need ei olnud pealiskaudsed hukkamõistuavaldused kommunistide suunas, vaid väga asjalikud vestlused. Ta teadis, millest räägib.”

„Seevastu Obama ei pea Euroopat nii tähtsaks. Küsimus ei ole niivõrd Obama isikus, kuivõrd USA põhjalikus muutumises – Euroopa ei ole tema jaoks enam strateegiline lahendust vajav probleem, mida see oli alates Teise maailmasõja lõpust kuni NATO 2005. aasta laienemiseni. Nüüd suunab ta oma tähelepanu uutele probleemidele: Hiinale ja al-Qaedale. Ameerika jaoks on Euroopa-probleem lahendatud ning niisugune ongi nende arusaam.”

„Ma mõistan, millest see tuleneb. Ei ole enam Nõukogude Liiduga seotud ohtu. Eesti ega Tšehhi ega Poola ei liigu nurjunud riigi staatuse poole. Kuid Euroopa Liit on USA üks olulisim partner või vähemasti peaks ta seda olema, sest meil on ühesugune ideoloogia.”

„Tänapäeval on konkureerivaks mudeliks autoritaarne kapitalism, s.t endised või nime järgi kommunistlikud riigid, kus öeldakse inimestele, et nad võivad raha teenida, kuid neile ei anta sõna- ega ajakirjandusvabadust. Nende riikide arvates on selline mudel tõhusam, sest nad teevad autokraatlikke otsuseid ning niisugune tegutsemisviis toimib palju paremini kui segadust tekitav demokraatia.”

Ta lisab: „Lühiajalises plaanis on need otsused tõenäoliselt tõhusamad. See väide oli ka Adolf Hitleri ja fašismi aluseks. Kuid minu arvates ei ole see tegutsemisviis pikaajaliselt jätkusuutlik. Demokraatia tekitab segadust, see on ilmselge, kuid tal on üks oluline omadus – võimu korrapärane üleminek. Ning see ongi kõikide nende autoritaarsete riikide probleem: nad muutuvad korruptiivseks ning võimuladvik tahab kahmata kõik endale. Seejärel tuleb aga jääda võimule kuni surmani, sest kui võimust loobud, siis kogu su rikkus konfiskeeritakse ja sind pannakse vangi. Või juhtub midagi veel hullemat.”

Ehkki ma ei saa öelda, et ma mõne Ilvese seisukohaga ei nõustu, paneb see, kui kuulen endist radikaalsete vaadetega õpilast kaitsmas lääne kapitalismi, mind ennast vanana tundma. Tegemist oli ju parlamentääriga, kes lubas mõnedel meist esitleda totrat resolutsiooni, millega nõuti prantsuse keele tundide andmise lõpetamist USAs seniks, kuni USA oma väed Vietnamist välja tõmbab. Niisiis on mul hea meel, et meie vestlus lõpeb veidi kriitilisema märkusega USA olukorra kohta. Ilves ennustab, et USA maksab veel kallist hinda selle eest, et seal rikaste osakaal järjest suureneb.

„Nii Venemaal kui ka USAs on väike hulk väga rikkaid inimesi, kuid samal ajal on seal palju neid, kellel pole midagi. Mida vähem on ühiskonnas ebavõrdsust, seda rahulolevam on ühiskond. See on endastmõistetav.”

Mul on aeg minna. Järgmisena külastan naaberriike Leedut ja Lätit, kus saan kohalikult inglise keelt kõnelevalt naiselt teada, et president Ilves ei ole mitte ainult lugupeetud poliitik, vaid ka midagi piirkonna seksisümboli taolist. Pole paha New Jerseyst pärit kuti kohta.

 

Artikkel The Guardiani veebilehel.