- Reset +

Teeme Eesti suuremaks

22.08.2011

Vabariigi Presidendi ja presidendikandidaadi Toomas Hendrik Ilvese vaade Eesti ühiskonnale, riigile ja presidendi rollile uue Eesti kolmandal aastakümnel

 

Äsja tähistasime 20 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest. Me rõõmustasime oma taasleitud vabaduse üle ning kerisime peas mõttelinti kõigist vabaduseni viinud ja sellele järgnenud sündmustest. Kus ma olin, mida tegin, mida tundsin? Paljud kindlasti mõtlesid ka, et “palju mul siis oli” ja “mis mul nüüd on” ning jagasid end selle võrdlustehte tulemusel kas iseseisvuse võitjate või ohvrite hulka. See on äärmiselt inimlik. Tähtpäevad selleks ju ongi, et hetkeks aeg maha võtta ning olevikku sel viisil minevikuga suhestada.

Täna on argipäev, uue Eesti kolmanda aastakümne algus, mistõttu peame mõtlema sellele, mis saab edasi minust endast, mu perest, sõpradest, töökaaslastest, kodukandist ja riigist.

 

Sidusam ja tegusam Eesti

 

Üks mu hea tuttav ütles paar päeva tagasi, et kui iga Eesti elanik teeks iga päev ühe pisimagi asja paremini kui eile, siis saaks ka riik kohe paremaks, ühiskond tugevamaks ja inimesed uhkemaks. See kõlab lihtsalt, veidi naiivseltki, ent siiski päris täpselt, sest Eesti ongi ju kõigi Eestiga seotud inimeste tegude ja tegematajätmiste, unistuste ja pettumuste summa.

Taastatud riigi kolmandal kümnendil seisamegi silmitsi hoopis teistsuguste ülesannetega kui seni, eelkõige vaimses, kuid ka väga praktilises ühiskonna sidususe kasvatamise ja riigikorralduse vundamendi tugevdamise plaanis.

Veidi ambitsioonikamalt tulevikku vaadates võiksime juhinduda Nobeli majanduspreemia laureaadi Joseph Stieglizi viimatisest mõtteavaldusest ajalehes Financial Times, mille järgi heas finantsseisus olevad riigid peaksid nägema praeguses kaoses võimalust jõuda uuele arengutasemele. Me ei pea, hambad ristis, kellelegi järele ja seejärel ette jõudma ning koos sellega mingis tabelis kõrgemat kohta püüdma. Kuigi tuleb möönda, et meie tõsiseltvõetavust ja suutlikkust kiputakse väljaspool Eestit päris palju ka tabeliseisu järgi hindama, mõõtku tabel siis lähikümnendi rahvastikuprognoosi, majandusvabaduse indeksit või A-de hulka krediidireitingus.

Eelnevast tulenevalt näen alanud iseseisvuskümnendi Eesti ees seismas kaht keskset ülesannet. Esiteks, Eesti peab käituma täiskasvanud demokraatliku riigina, viisil, nagu ühele kõrgesti arenenud ja maailma parimatesse organisatsioonidesse kuuluvale ühiskonnale kohane. See ei tähenda vanemate olijate üks-ühele kopeerimist, vaid eelkõige õppimist neilt, kes on teinud meist targemaid otsuseid. Meil tuleb täiskasvanuiks saanuna säilitada oskus õppida, tahe tehtud vigu omaks võtta ja need parandada.

Teiseks, oleme harjunud mõtlema, kuidas halvast hoiduda. Edaspidi häälestagem end sellele, kuidas head mõtted teoks teha. Nagu me ei saa enam ettekäändeks tuua õigustust, et kõigi tänaste hädade tegelikuks põhjuseks on Nõukogude võim ja 50 aastat väldanud okupatsioon, siis aitab ka põhjendustest, et kui me just nii ei tee, siis juhtub see, teine või kolmas halb. Pidevalt hirmuõhkkonnas tegutsev inimene, olgu teismeline või täiskasvanu, väsib, kaotab tasakaalu ja lõpuks tahtmise. Me vajame elementaarset stabiilsust, et tegelda valdkondadega, milleks siiani pole jagunud raha, aega või oskusi.

 

Eesti kui võimalus, mitte sund

 

Seda rahulikku ja mõtestatud tegutsemist ei tasu segamini ajada väidetava sumbumise või seisakuga, mille ilminguid näeb mõni presidendikandidaatide või parlamendiparteide arvus või valimiste tulemuses. Vist kunagi pole meil lähiminevikus nii avalikult, sisuliselt ja kohati teravalt debateeritud Eesti tuleviku, demokraatia, kodanike kaasamise, poliitika sisu ja selle tegemise viiside üle, kui viimasel paaril aastal peaaegu kõigi suuremate erakondade sees ja nende vahel. Kevadise valimiskampaania teemad ja olemus erines märkimisväärselt ja heas mõttes sellest rahalubamise pillerkaarest, mida kogesime napid neli aastat tagasi. See näitab demokraatia tervist ja meie täiskasvanuks saamist.

Meie ainitine eesmärk uuel alanud vabaduse kümnendil saab olla vaid Eesti elu parandamine. See elukvaliteedi kasvatamine hõlmab eneses tervet hulka erinevaid sihte, mille poole peame liikuma:

-         ka kriisiolukorras toimiv ja elanikele alati lähedal seisev riik ning oma vabadusi ja kohustusi tunnetavad aktiivsed kodanikud;
-         kodanike omaalgatust ja vaba mõttevahetust igati soosiv ja vajadusel ka toetav riik, sest vaba riik on alati kodanike teenistuses ega käsitle rahvast riikliku “ressursina”;
-         aus, korruptsioonivaba asjaajamine nii riigi kui linna- ja vallavõimu tasandil ning kõigi vajadusi ja võimeid arvestavast haridussüsteemist välja kasvav vaba ettevõtlust ja ausat konkurentsi väärtustav majandus;
-         avatud ja sõbralik meelelaad nii omade kui teiste suhtes ning meie huve ja väärtusi parimal viisil ühitav välispoliitika;
-         meie tavasid, keelt ja kultuuri hoidev ja neid edendav, ent seejuures teisi tavasid, keeli ja kultuure hindav euroopalik mõtlemine.

Vaid nii jõuame Eestini, kus elada on kadestamisväärne võimalus, mitte vanematelt päritud kohustus. Nagu ütlesin viimases Iseseisvuspäeva kõnes: “Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm. Eesti kütkestavus peab seisnema muus: olla selline maa, kus me ise tahame elada.”

Praegu on siin päris palju neid, kes enam või veel ei taha või kellel on raske. Pole põhjust neid selle eest hurjutada. Eesti pole elukeskkonnana osanud alati olla turvaline ja lootusrikas kodu kõigile. Siit on kergema või raskema südamega ära mindud, viimastel aastatel päris kaugele ja päris kauaks. Vaba riik ei hoia kedagi väevõimuga kinni, see ongi vabaduse mõte. Aga me peame järgmisel kümnendil leidma lahenduse omade hoidmiseks ja tagasitoomiseks. Igaüks, kes Eestit armastab, on maailmas eriline, on talent ja kuulub siia.

Seepärast näengi järgmise presidendi peamise hoolena just seda, et kõikidest Eestisse sündinud lastest kasvavad väärikad ühiskonna liikmed, et Eesti noored tahavad just siin luua oma pere ja teha siin tööd, luua väärtusi ja kanda kultuuri, et ka vananemine oleks Eestis väärikas, et ühiskonna sidemed niipalju tugevad, et keegi ei jää välja ega kõrvale. Et aitaksime neil, kes rahvuse, emakeele või ajaloo tõttu tunnevad end siin liigsena või ebamugavalt, Eestit armastama hakata.

Asi pole ju üksnes ega isegi peamiselt rahas, kellegi rahaga kinnihoidmises või rahaga tagasi “ostmises”. Asi on kindlustundes, et siin on mõtet ehitada, unistada, tuleviku nimel pingutada. Et tekib piisav oma riigi kogemus, mis ütleb, et siin on õigusriik, siin ei võeta mu maad ega maja, et Eesti ei lähe pankrotti ega vaju hukutavasse pöörisesse.

See vabade kodanike enesekindlus peab üha järjekindlamalt väljenduma nii riigi ja kohaliku võimu otsuste läbipaistvuses kui ka tõhusas tarbijakaitses, mis välistab pikapeale kartellileppeid meenutava hinnakujunduse, väikese turu paratamatute turumoonutuste sihiliku kuritarvitamise ja tarbijate labase petmise.

 

Valmisolek kriisideks

 

Ühiskonna küpsust ja tugevusvaru näitab see, kuidas tullakse toime hädaolukordade ja õnnetustega, kuidas neist kosutakse ja kas ühiskond suudab pärast neid normaalselt hakkama saada. Mõelgem hetkeks: milline on Eesti vastupanuvõime, kui Pärnus tõuseks veetase mõne tunniga 3 meetrit? Kui väärastunud fanaatik avaks täpsustule parimate gümnaasiumilõpetajate kokkutulekul? Kui mõnes piiritaguses tuumajaamas juhtub midagi väga tõsist?

Aga me ei pea üldsegi mõtlema vaid apokalüptilistele riskidele. Meie pealinna kord lumme mattunud, kord üle ujutatud tänavad meenutavad pigem Siberi külatanumat kui Euroopa (kultuuri)pealinna.

Meie riigile kuuluv äriühing investeerib Lähis-Itta ja Ameerika kõrbesse, aga kellavärgi täpsusega prognoositavad tormid augustis ja jaanuaris viivad kümnetelt tuhandetelt elektri, sest õhuliinide asemel maa-alustesse kaablitesse investeerimine olevat üle jõu käivalt kallis.

Me teede-ehitus edeneb erinevatel põhjustel teosammul. Ajaga, mil Šveitsis rajatakse läbi graniidi 35 kilomeetrit pikk tunnel, tuleme me toime 10 kilomeetrit pika teelõiguga laudsiledal maastikul.

Kui suvisel vihmavaesel ajal on kõik päästekopterid korraga rivist väljas, siis näitab see asjade korraldamatust või kehva planeerimist, mitte aga seda, et koptereid tuleks juurde osta.

Ligi kolm aastat tagasi tõstatasin riigiametnike foorumil teema, et riigi toimimist tagav haldusstruktuur vajab süstemaatilist revisjoni ja vajadusel hooldust. Ainuüksi sel elementaarsel põhjusel, et tagada kõigile maksumaksjatele võrdne ligipääs kvaliteetsele avalikule teenusele. Nüüd oleme juba 20 aastat uuesti vabad ja ehk oleks aeg kunagi ammu hoopis teistes oludes vastu võetud otsused küpse pilguga üle vaadata.

Minu siht on olnud ja on ka edaspidi see, et Eesti on tegus Põhjala riik, kus iga inimese elu, loomingut, emakeelt, kultuuri, vabadust ja tööd austatakse nii kirjutamata kokkulepete korras kui põhiseadusega sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega. Selleks on muuhulgas vaja ausust ja rahu poliitikas, mitte pendlina seinast seina kõikumist, alatist lõhkumist parandamise asemel, tüli ja vastuolude külvamist sinnagi, kus neid pole.

 

Presidendi roll

 

Põhjala tunnusjooneks on parlamentaarne riigikord ja konsensusdemokraatia. President ei ihka revolutsiooniliidri aurat, vaid kannab selles süsteemis ühtsust ja kehtestab tasakaalu. Tasakaalustatud riigivalitsemine tähendab, et võimuliialdustega ei lepita, mitte kellegi kätte ei lasta koonduda piiramatut võimu.

Riigikogu, president, valitsus ja kohtud, kõik valitud rahvaesindajad ja ametnikud peavad täitma oma rolli täie vastutusega ja laitmatult, oma võimu põhiseaduse vastaselt laiendamata. Presidendi roll me parlamentaarses riigis on olla erakonnaülene, kogu Eesti ühiste väärtuste, sihtide ja ühtehoidmise pidepunktide sõnastaja, kodanikuühiskonna eestkõneleja, põhiseaduslike kriiside vältija, julgeoleku ja riigikaitse tähtsuse rõhutaja, Eesti esitleja ja kaitsja suhetes välisriikidega, kriisihetkel Eesti ja maailma liidrite tulemuslik mõjutaja.

President peab kasvatama Eesti vaimu, tegema seda suuremaks ja Eestit kaalukamaks. Nii maailmas kui oma rahva südames koos kõigi vaba riigi ettevõtlike vabade kodanikega. See on kui pealtnäha nähtamatu kuid selgesti tajutav seeneniidistik, mille tihedusest ja tugevusest sõltub Eesti toimetulek riigina ning kõigi Eestit oma koduks pidavate inimeste heaolu. See töö väärib tegemist ja vaev nägemist. Mina olen selleks tööks jätkuvalt valmis, presidendiametis või mis tahes muul viisil.