- Reset +

"Euroopa revolutsionäär räägib Araabia kevadest", The Washington Post

13.05.2011

Jackson Diehl

 

Kakskümmend aastat tagasi oli Toomas Hendrik Ilves Raadio Vaba Euroopa Müncheni uurimisinstituudi noor teadusanalüütik, kes töötas koos teistega ülima põhjalikkusega läbi Nõukogude bloki ajalehematerjale ja raadiosaadete salvestisi, otsides mõrasid enamuse jaoks vääramatuna tunduvas totalitaristlikus korras.

Nüüd, olles Eesti – endise nõukogude ja tänase eduka demokraatliku – vabariigi president, jälgib ta seda, kuidas Lähis-Ida igijäässe tardunud poliitilisest režiimist voogab üle uus revolutsioonilaine. Ta on oma kogemustest nii mõndagi õppinud ja võtab ühe õppetundidest kokku järeldusega: kõigil ei õnnestu vabaks saada.

“Aastatel 1989 – 1991 arvasime, et oleme tunnistajateks demokraatia sünnile kogu piirkonnas,“ ütles president Ilves mulle, kui me Tallinnas tema kabinetis vestlesime. „Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, võime öelda, et kõik ei laabunud nii lihtsalt.“ Tänaseks elab vaid 25% Raadio Vaba Euroopa ja Vabaduseraadio kuulajaskonda kuulunud idabloki riikide elanikkonnast meie mõistes vabas ühiskonnas, ütleb Ilves. Ülejäänud on taas ühe või teise autoritaarse režiimi all tagasi.

Kas Lähis-Idas jõutakse kahekümne aastaga 25%ni? See sõltub sellest, arvab Ilves, kas revolutsionääride põlvkond suudab demokraatlikke institutsioone ja vaba majandust üles ehitades õigeid otsuseid teha – ja ka sellest, kas lääs neid selle protsessi käigus toetab või mitte. “Tundub, et teatud meetodid sobivad selle töö tegemiseks teistest paemini,“ ütleb President. „Tuleb keskenduda sellele, mida me õigesti tegime.”

Eesti on üks neist riikidest, kus kasutati õigeid meetodeid, ja küllaltki suure panuse andus seejuures Ameerika Ühendriikides hariduse saanud, tänaseks 57-aastane Ilves, kes aitas oma riigil saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, võites seejärel presidendivalimised ning astudes eeskätt esindusfunktsiooniga seotud ametipostile, millega tema ametioskused ja kaubamärgiks saanud kikilips suurepäraselt sobivad. Eesti poliitilist korda loetakse üheks kõige liberaalsemaks kogu maailmas; tegemist on ühe kõige avatuma ja pärast majanduslanguse käigus kogetud teravat šokki ka Euroopa kõige kiiremini kasvava majandusega. Internet on siin tugevamalt kanda kinnitanud kui Ameerika Ühendriikides: valimised, riigihanked, tervishoid – isegi hambakaardid – on arvutivõrku üle kolinud.

Mida see tibatilluke Balti riik siis õigesti tegi? Eeskätt, ütleb Ilves, valiti presidentaalse süsteemi asemel parlamentaarne; kõikides tugeva presidentaalse süsteemiga endistes kommunistlikes riikides on tänaseks välja kujunenud autokraatia. Teiseks läheneti majanduse privatiseerimisele agressiivselt, kasutades samas meetodeid, mis ei andnud oligarhidele võimalust suurte tööstussektorite üle kontrolli haaramiseks, nagu see juhtus naaberriigis Venemaal.

Eestis on madal fikseeritud maksumäär ja jõuline vaba ajakirjandus, mis on aidanud ära hoida teistes värsketes demokraatiates endeemiliselt levinud korruptsiooni. Ja lisaks, ütleb Ilves, on Eestis olnud palju kasu proportsionaalsest valimissüsteemist – mis tagab esindatuse ka vähemusparteidele ning ei lase levida ’võitja võtab kõik’ mentaliteeti, mis on polariseerunud sellistes riikides, nagu Ungari.

“Me oleme õppinud,” sõnab Ilves, “et demokraatia sisuks ei ole mitte lihtsalt institutsioonide, vaid õigete institutsioonide ülesehitamine.” Siit järgmine küsimus: kas anti-autoritaarse revolutsiooni eelmise laine tulemusel saadud õppetunde on võimalik jagada käimasolevaga?

Hetkel tundub vastus kahjuks olevat eitav. Ilves räägib Ida-Euroopa kõige edukamatest reformijatest meeskonna moodustamisest ning nende Kairosse ja Tuneesiasse lähetamisest – kui paraku ei tundu Araabia revolutsionäärid sellest võimalusest eriti huvituvat. Lääne soovitustest häirituna on nende sõnum Euroopa diplomaatidele olnud järgmine: saatke meile turiste ja investoreid, kuid mitte poliitikaga tegelevaid spetsialiste.

Egiptuse poolt hetkel võetud suunast nähtub, et seal ollakse tegemas kõiki Ilvese poolt välja toodud vigu – alates tugeva presidentaalse süsteemi põhistamisest ja enamushäältel põhineva valmissüsteemi loomisest kuni vabaturgu tõrjuva majanduspoliitika soosimiseni välja.

Lääneriikide valitsused näivad samas kordavat samu apsakaid, mida kord juba kogeti 1989-91.aasta revolutsiooni käigus. Tollased juhid kahtlesid, kas Eesti-sugused riigid suudavad tõesti vabaduse käte võidelda; tunti muret selle pärast, et status quo lammutamine toob endaga kaasa sõja või kaose ning klammerduti end diskrediteerinud eliidiga sõlmitud diplomaatiliste ja isiklike suhete külge.

Nüüdseks võib öelda, et ajalugu kordub Lähis-Idas, kus Ilvese sõnul „on esindatud inglise keelt kõnelev, pintsakuid kandev lipsustatud eliit, kel on tutvusi Lääne kapitaliga, kuid kes on end oma riigis täielikult diskrediteerinud.“ Taas kord kulub USA ja Euroopa riigijuhtidel aega mõistmaks, et nende hetkeseisund ei ole kestlik, et peale on kasvamas juhtide uus põlvkond – et tundmatutest teadlastest ja raadiojaamade uurivatest analüütikutest saavad presidendid ja välisministrid.

Nii veider kui see ka pole, samu vigu teevad ka Ida-Euroopa riikide tänased juhid. Vähesed neist on Araabia Kevadega täielikult leppinud; vaid kaks NATO endistest kommunistlikku blokki kuulunud liikmetest – Rumeenia ja Bulgaaria – on ühinenud interventsiooniga Liibüas. Nii mõnestki valitsusest kostab pahameelepominat, kuna Euroopa tähelepanu ja ressursid keskenduvad Araabia Põhja-Aafrikale.

Ilvese arvates on selline lähenemine lühinägelik. „Meie ülesanne on abistada,“ teatab ta. „Me ei saa käituda nagu mõned suured Euroopa riigid, kes nautisid viiskümmend aastat USA pakutud kaitset ning ei soovinud Külma Sõja lõppedes selle kaitse laienemist ka ida suunas.”

“Me oleme seda kõike juba näinud. Seega peame me palju rohkem tegema.”

 

Artikkel The Washington Post'i veebilehel.