kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Ufgut, ufgut, velkam ut Semberland", Vikerkaar nr 3/2011

01.04.2011

Grigori Utgof; inglise keelest tõlkinud M. V. 

 

Härra president, kas te avastasite enda jaoks Nabokovi juba Ameerika Ühendriikides elades?

Jah, ma avastasin ta kolledžis. Esimene asi, mida ma temalt lugesin, oli “Pnin”.

 

Kas Nabokov kuulus mõnda soovitusliku kirjanduse nimekirja?

Ei, ma lugesin teda täitsa omal käel. Ma lugesin üldse palju (mnjah, arvatavasti oli seda pigem vähe, aga ikkagi – ma lugesin palju ilukirjandust). Kohe, kui ma olin “Pniniga” alustanud, sain aru, kui intrigeeriv see tegelikult on, mida Nabokov selle romaani sees teeb – loob terveid maailmu, nagu vene emigrantide maailm, millest ma natukene teadsin (mu vanaema oli venelane). Kõige rohkem nautisin ma siiski tema tehnikat ja sõnamänge (tollal ma leiutasin ise kogu aeg halbu kalambuure).

 

Niisiis ei lugenud te Nabokovit intriigi[plot] pärast, vaid peamiselt kujundi- ja keelemängude pärast?

Ei, ma ei loe romaane intriigi pärast (kui ma tahtnuksin lugeda midagi intriigi pärast, siis ma oleksin valinud Dickensi). Ja pealegi, mis on üldse intriig (just intriigi kui süžee ja intriigi kui vandenõude küsimuse peal näiteks Pynchon mängibki)? Ma loen alati keele pärast ja pean Nabokovit omas liigas üheks parimaks.

 

Kas see, et ka Nabokov oli emigrant, võis kuidagiviisi innustada teie huvi tema loomingu vastu?

Tõenäoliselt muutis see teatud asjad arusaadavamaks, aga muus suhtes mitte. 

 

Mil määral mõjutas Nabokov teie kirjandusmaitset?

Ma ütleksin, et tal õnnestus sõnadesse panna see, mida ma arvasin kunstist üldisemalt. Meenub John Shade’i kriitika moodsa kunsti aadressil “Kaames helgis”:

“Now I shall speak of evil as none has
Spoken before. I loathe such things as jazz;
The white-hosed moron torturing a black
Bull, rayed with red; abstractist bric-a-brac…” [1]

Just samamoodi arvan ka mina igasugusest kehvast kunstist, kuigi ma jään džässi osas eriarvamusele. Ja kindlasti jagan ma mitmeid Nabokovi hinnanguid kehvale kirjandusele (näiteks tema arvamust Dostojevskist). 

 

Mis teid Dostojevski juures nõnda pahandab?

Ta apelleerib toorestele emotsioonidele, ja tooreid emotsioone annab kanaliseerida väga halvas suunas. Dostojevski kirjatööd ja Leni Riefenstahli “Tahte triumf” jätavad samasuguse tunde: nad apelleerivad emotsioonidele ja sellel on halvad tagajärjed.

 

Kas teie kui õppinud psühholoog olete tundnud kiusatust korrata Nabokovi kuulsat eksperimenti Dostojevski tegelastega ning analüüsida psühholoogi vaatepunktist mõningaid Nabokovi tegelasi?

Ütlen kohe ära, et psühholoogiat õppides spetsialiseerusin ma eksperimentaal-psühholoogiale (nägemine, kuulmine). Isiksuse psühholoogiast ei tea ma midagi. Mulle meeldib Nabokovi esteetika. Samuti arvan ma, et poliitikas esindab Nabokov konstitutsiooniliste demokraatide mahasurutud traditsiooni – teed, kuhu Venemaa kunagi ei pöördunud. Ma ei loe Dostojevskit oma lemmikute hulka, sest ta kaldus kõrvale Vene ratsionaalsest, liberaalsest ja demokraatlikust traditsioonist, traditsioonist, mida esindab Nabokovi perekond ja mida on kujutatud Nabokovi raamatutes. Nabokovi üldine vaade maailmale, inimestele ja sellele, mida valitsus peaks või ei peaks teha suutma, on mulle väga veetlev. Ta oli põhimõtteline demokraat. Tema kaks kõige poliitilisemat raamatut, “Bend Sinister” ja “Kutse tapalavale”, on totalitarismi- ja autoritarismivastased – ja see on poliitiline vaade, mida ma jagan. Selles mõttes pole niisiis kuigi tähtis, kas ta pooldas Richard Nixonit või John Kennedyt. Tähtsam on tema vastuseis Nõukogude režiimile: sovettide vastu olid küll paljud, kuid Nabokovil õnnestus kõige paremini kirjeldada totalitaarse kommunismi esteetikat – primitiivsus, laste ärakasutamine, pošlost’i (labasuse) varjundiga lihtsameelsus.

 

Nabokov uskus, et raamatuid ei saa lugeda, vaid ainult üle lugeda. Kas te jagate seda arvamust?

Täielikult. Mõnd Nabokovi raamatut lugedes ei saa vähimatki ettekujutust toimuvast, kuni sa pole seda üle lugenud ning hakanud nägema mõningaid siseseoseid. Üks kord lugedes ei ole neid võimalik näha. Tõeliselt suuri kirjandusteoseid tuleb üle lugeda nagu luuletusi.

 

Milline on Nabokovi raamatutest see üks, mida te kõige sagedamini üle loete?

Olen kõige rohkem lugenud “Kaamet helki”. See on nii intrigeeriv just nimelt seetõttu, et on näiliselt nii lihtne: selles on 999-realine poeem, seejärel kommentaar, ja ometigi on see romaan loetav otsekui karp karbis, mis on omakorda järgmises karbis, ja kunagi ei saa olla kindel, kumb on hullumeelne, kas John Shade või Charles Kinbote, või kes Kinbote on või kas teda üldse eksisteeribki.

 

Kuidas te siis vastaksite küsimusele: Kes leiutas kelle?

Selles küsimus ongi: kunagi pole võimalik kindel olla. Nabokovil on nad kõik tema vaimusünnitised – täielikult endassesuletud maailmad.

 

Kas te peate võimalikuks, et Nabokov parodeerib “Kaames helgis” omaenda kommenteeritud “Jevgeni Onegini” tõlget?

Arvestades, et Nabokov on niivõrd ennast reflekteeriv, siis ei saa kunagi kindel olla, mida tõsiselt võtta. Minu arvates on tema kõige soojem, kõige sentimentaalsem raamat “Pnin”. Võib-olla ei ole “sentimentaalne” siin õige sõna, kuid “Pnin” kujutab midagi sellist, millel on analoogiaid teisteski pagulaskultuurides: kultuuri, mis sureb oma tipul. Vene rafineeritud pagulaskond oli ülimalt kultuurne, palju lugenud ja mitmekeelne ning Timofei Pnin on kõige selle sümbol… hüva, Nabokovil ei ole sümboleid… selle kõige kehastus.

 

“Pnin” on ka raamat, milles peegeldub Nabokovi valus teadlikkus holokaustist. Me kohtame seal kirjeldust Mira Belotškina surmast, mida saadab järgmine passus: “Pnin jalutas aeglaselt pühalike mändide all. Taevas oli suremas. Ta ei uskunud autokraatlikku Jumalasse. Ta uskus, ähmaselt, vaimude demokraatiasse.”

Ma ei arva, et Nabokov oleks kunagi eriti palju Jumalasse uskunud. Ta ju mõtles välja John Shade’i ja I. P. H., Teispoolsuseks Valmistumise Instituudi. See, mis teda holokausti puhul puudutas, seostus kindlasti tema venna Sergeiga, kes suri natside koonduslaagris. Ju muidugi ka see, et tema abikaasa Vera oli juut, mis lõi omaette seose… Asi on selles, et Nabokov oli kirglikult anti-antisemitistlik. Ta oli ka igasuguse eelarvamuslikkuse vastu. See omakorda kuulus tema liberaalse vaimu juurde, mida ma hindan väga kõrgelt. Mõningates postkommunistliku maailma osades näeme sageli, kuidas etnilisi eelarvamusi ära kasutatakse. Sellepärast ma arvangi, et Nabokovit tuleks rohkem lugeda – näiteks tänapäeva Venemaal.

 

Ometigi on “Annis” paar lõiku etnilistest eelarvamustest. Ma tunnen alati kerget piinlikkust, kui satun lõigule, kus Fjodor kirjeldab saksa trammisõitjat, keda ta vihkab, “tarade, ridade, keskpärasuse armastamise pärast; ametikultuse pärast; asjaolu pärast, et kui kuulata tema sisehäält (või mis tahes tänavavestlust), siis kuuled sa vältimatult numbritest ja rahast, nende peldikuhuumori ja jõhkra naeru pärast” jne, kuigi hiljem osutub see mees hoopis vene emigrandiks.

See lõik ei pahanda mind sugugi, kuid ma osutaksin, et see on Nabokovil üks korduv motiiv – kellegi ekslik pidamine kellekski teiseks. Ja vaadake, mida ta selles lõigus teeb: ta loeb üles kõik need asjad, mida ta tegelane esindab, ja siis tuleb välja, et neil pole reaalsusega vähimatki pistmist! Minu arvates me anname sääraseid hinnanguid kogu aeg ning Nabokov viskab nalja igaühe üle, kes stereotüüpide alusel hinnanguid annab.

 

Ühesõnaga me ei tohiks Nabokovit Fjodor Godunov-Tšerdõntseviga segi ajada?

Just nii.

 

Muide, Nabokovi peamine eesti tõlkija Rein Saluri on käinud läbi paksu ja vedela (ta isa mõrvati julmalt, ta ise küüditati Siberisse), kuid ometi on temast saanud mitte üksnes väljapaistev eesti kirjanik, vaid ka suurepärane vene keelest tõlkija. Mis on see, mis aitab inimesel vältida stereotüüpide vangi langemist?

Ma arvan, et Nabokov on täiuslik näide selle kohta, miks Venemaa ja kommunistlik režiim on kaks ise asja. Nabokov esindab seda, missuguseks võinuks Venemaa saada, kui poleks olnud leninistlikku putši (mõnikord selle võimaliku Venemaa peale mõeldes mõtlen ma ka Vassili Aksjonovi “Krimmi saare” peale). Ilma Nabokovi (või Stravinskita) oleks meil raske mõista, milliseks võinuks Venemaa kujuneda ilma selle 1917. aasta õuduseta. See on mu meelest ka üks põhjusi, mispärast tuleks Nabokovit kõikjal palju lugeda. Kuid see on ikkagi poliitiline vaatenurk. Mina ei loe Nabokovit poliitika pärast. Ma loen kirjandust sellepärast, et see on kirjandus, ja kuigi mul ei ole praegusel ajal kirjanduse jaoks palju aega, pakub kirjandus mulle midagi täiesti teistsugusest maailmast. Ja ma jagan mitmeid Nabokovi vaateid: tema on kujundanud mu arusaamasid poliitilise literatuuri tühisusest, kirjanduse ja poliitika suhetest jne.

 

Kas te jagate ka tema kõrget hinnangut Flaubert’ile?

Ma ei loe prantsuse keelt nii hästi, et osata Flaubert’i hinnata, ja mis tõlgetesse puutub… siis ei anna nad päriselt edasi seda, mis seal on. Traduttore, traditore.

 

Kas teie arvates on lugejal, kes enam-vähem võrdselt valdab inglise ja vene keelt, eelis nende ees, kes peavad Nabokovit lugema üksnes tõlkes?

Eks prantsuse, inglise ja saksa keele tundmisest ole muidugi abi. Kui puutute “Lolitas” kokku Melanie Weissi ja Blanche Schwarzmanniga, kahe mustvalge psühholoogiga, siis peab natukenegi tundma prantsuse ja saksa keelt, et neid sõnatüvesid dešifreerida. Niisiis tulevad Nabokovi mitmekeelsete kalambuuride mõistmisel algteadmised nende keelte kohta kasuks.

 

Aga rootsi keel? “Kaames helgis” on tegelane Natt och Dag.

No sellest “öö ja päeva” naljast saab ju ka saksa keele põhjal aru.

 

Mu viimane küsimus: kas te jagate Nabokovi põlgust Freudi vastu?

Põhimõtteliselt ma ei arva, et “põlgus” oleks siinkohal õige sõna: ma ei tunne põlgust, ma lihtsalt ei pea temast palju. Tänapäeval me ei saa isegi aru, kui domineeriv oli freudistlik mõtlemine 1950. aastate kultuuris, ja ma oletan, et ühel päeval mitte just väga kauges tulevikus ei saa inimesed ka aru kommunismist ja totalitarismist. Vähemalt lootkem seda.

 

Tänan teid, härra president.

 

“Ufgut, ufgut, velkam ut Semberland!” An Interview with Toomas Hendrik Ilves by Grigori Utgof. Nabokov Online Journal, 2010, kd 4.
http://etc.dal.ca/noj/articles/volume4/1_Interview_Finall.pdf

“Zemblakeelne” fraas intervjuu pealkirjas pärineb Nabokovi romaanist “Kaame helk” (“Pale Fire”, 1962) ja tähendab “Adjöö, adjöö, kohtumiseni Zemblas!” Zembla on kujuteldav idülliline kuningriik Kirde-Euroopas, mis langeb suure idanaabri invasiooni ohvriks. Tlk.

 

[1] Nüüd kõnelen ma kurjast, nii nagu keegi ei ole / veel kõnelnud. Ma jälestan sääraseid asju nagu džäss, / valgeis sukkpükstes debiilik piinamas musta, / punastes pritsmetes härga, abstraktsionistlik pudi-padi...