- Reset +

"Skeptik Saulusest Pauluseks", Diplomaatia nr. 3, märts 2011

11.03.2011

Psühholoogiline kaitse peaks tähendama ka eksistentsiaalsetest hirmudest vabanemist.

 

Toomas Hendrik Ilves

 

Kui 14 aastat tagasi käisid minu juures paar inimest rääkimas psühholoogilisest kaitsest, suhtusin sellesse umbes samasuguse skepsi­sega nagu paljud teisedki. 1997. aasta talvel olime napilt kolm aastat varem näinud Vene vägede väljaviimise lõppu ja USA kaitsemi­nister oli äsja teatanud, et Eesti ei ole valmis NATOga liitumiseks.

Meile esitas Max van der Stoel soovitusi, mida läänepoolsed ELi liikmesriigid poleks endi suhtes kunagi rakendanud. USA asevä­lisminister oli just vetostanud 3000 pruugi­tud Colt-revolvri annetuse Eesti kaitsejõudu­dele USA kaitseministeeriumi poolt.

Mis psühholoogiline kaitse? Meil käis ikka olelusvõitlus, võitlus selle eest, et olla mi­dagi muud kui veel üks endine Nõukogude vabariik - vaene, korrumpeerunud, isegi ju­huslik riik, mille institutsionaalne tõsiselt­võetavus oli küsimärgi all - sellisena nähti paraku mittetunnustamispoliitikale vaata­mata ka Eestit.

Ei tahetud meid NATOsse, ei peetud meid ELi vääriliseks, või kui, siis kunagi kolman­das laines, pärast Visegradi riike ja pärast ka teist, Bulgaaria ja Rumeenia laienemisringi.

See, et Rootsil ja Taanil olid psühholoogilise kaitse tarvis koguni terved ametid, pigem kinnitas, et tegemist on sellise pehme, kol­manda tähtsusjärgu probleemiga, millega peabki tegelema hästi kindlustatud Põhjala riik, keda katab kas NATO sirm või 200 aas­tat pikk staatus neutraalse riigina. Eesti asi oli palju tõsisem ja akuutsem, see oli reaalne julgeolekuküsimus.

Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin. Selle üle irvitada, pisendavaid nalju teha on kerge, kuid mida me selle all mõtleme? Katsun siin visandada välis- ja julgeolekupoliitilist tausta, et termin oleks mõistetav neis kontekstides, milles me oleme harjunud julgeolekust rääkima.

Et mõista ilukirjanduse kaudu psühholoo­gilise kaitse vajadust või selle puudumise mõju, alustaksin siis mitte Homerosega, vaid Vergiliuse poolt kirja pandud Trooja sõja õnne­tut lõppu kirjeldava eeposega "Aeneis".

Me teame, et ahhailased teesklesid sõjategevusest loobumist, jättes tandrilt lahkudes troojalastele kin­gitusena maha hobuse. See osa "Aeneisist" on meile enamasti meelde jäänud. Aga mõelgem pisut. Mida muud see hobune siis oli, kui mitte ahhailaste ka­val käik, et ära kasutada troojalaste kümneaastast sõjaväsimust ja väljakan­natamatut soovi uskuda, et nad on ometi sõja võitnud? Varem poleks troojalased ehk nii kergeusklikud olnud. Üksik selgeltnägija Cassandra küll hoiatas hobuse linnatoomise eest, ja mis olnuks mõistlikum, kui igaks ju­huks jätta hobune mõneks ajaks linnamüü­ride taha? Hobukuju pahaendelisus oleks siis selgeks saanud.

Aga linna edevus ja valmisolek uskuda mis tahes positiivset arengut parimas valguses sai mõistusest võitu. Nagu usuti 1944. aasta sügisel, et britid ei luba Nõukogude Liidul jäädavalt Eestisse jääda.

Hobuse sissetoomisele järgnes suur pidu ja öösel ronis Odysseus oma meestega hobu­se kõhust välja, nad tapsid kaineks jäänud väravavahid ja lasid ahhailaste väed sisse. Meeltesegaduses troojalased ei teadnud, kui­das omaenda linna sees vaenlasega toime tulla, kaitsestrateegia peale linnamüüride kaitsmise puudus, ja sissepääsenud ahhai­laste poolt korraldatud veresaunas hukkusid peaaegu kõik. Ellu jäi Aeneis, kes põgenes ja välistroojalasena asutas Rooma. Vähemalt Vergiliuse järgi oli see nii. Ning juhtunu an­dis Lääne kultuurile tuntud kõnekäänu hoi­duda kinke toovate kreeklaste eest.

Et psühholoogilist kaitset paremini mõista, tuleb aga pisut mõtiskleda kaitse teemal. Trooja sõdalased kaitsesid oma rüki edukalt 10 aastat. Aga nad kaotasid, kui lasid end psühholoogiliselt eksitada.

Kaitse on eeskätt sõjaline termin, mis meta­foorina on üle kantud sporti, riigi toimimis-se ja poliitikasse, nagu näiteks keskkonna­kaitse, tervisekaitse, taimekaitse vms. Kuid psühholoogiline kaitse kätkeb endas pa­ratamatult sügavat sõjalist või militaarset mõõdet, nagu ma Vergiliuse eepose toel juba näitena esile tõin.

Carl von Clausewitzi tuntud lause - sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega - paneb oma küünilisuses meid muigama, aga kui mõtleme järele, siis adume, et nood „teised vahendid" ei pruugi olla „kineetilised", nagu tänapäeval öeldakse, tähistamaks mis tahes sõjalist võitlust, mis kasutab liikuvaid, purustavaid ja tap­vaid vahendeid, olgu nad odad, vibud, tankid või mehitamata lennukid. Vahendid võivad olla samuti psühholoogilised.

Clausewitzi ühe teise, pisut vä­hem tsiteeritud definitsiooni järgi on sõda vägivaldne akt, mis allutab vaenlase sinu tah­tele. See vägivald võib olla ka meelevald. USA, kes räägib nen­dest asjadest avalikult võib-olla rohkem kui mõni teine riik, lõi juba Teise maailmasõja käigus psühholoogi­liste operatsioonide mõiste ja sellega tegele­vad üksused, saades aru, et sõja võitmiseks tuleb vaenlast nõrgestada ja seda saab teha mitte ainult kineetilisi, vaid ka psühholoogi­lisi vahendeid kasutades.

Eeskätt tähendasid psühholoogilised ope­ratsioonid vähemalt sellises kontekstis pro­pagandat, selliseid raadiosaateid, nagu tegi Raadio Vaba Euroopa. Ja siin võib vabalt väi­ta, et RVE ja teiste Lääne jaamade sõnumite vastu segajate kasutamine oli „psühholoogiline kaitse" ja nii Moskvas kindlasti ka arva­ti. Nagu film "Disko ja tuumasõda" näitab, usuti seda ka EKP Keskkomitees, ja mitte ai­nult RVE, vaid ka Soome televisiooni kohta.

Minu enda lemmiknäide psühholoogilise sõja kohta, kui see tõele vastab (milles ma pole kindel), on lugu, mida üks vana RVE asutaja mulle rääkis - et 1950ndate alguses saadeti õhupallidega Ida-Euroopasse spet­siaalselt suureks valmistatud kondoome, mille peale oli kirjutatud „US Army" ja lisaks ka suurus: small.

Aga tagasi teema juurde. Kui psühholoogia on osa sõjast, mõnes mõttes osa lahingutegevusest, siis paratamatult tekib vajadus kaitse ehk siis psühholoogilise kaitse järele. Maini­sin juba filmi "Disko ja tuumasõda" ja seal näidatud Lääne propaganda vastase võitlu­se lootusetust - "häälte" asemel tulnuks võidelda hoopis Ameerika filmide ja eriti "Dallase" tüüpi Ameerika seriaalide ning "Emmanuelle'i" tüüpi pehme porno vastu, mis ilmselt õõnestasid kommunistlikku või­mu Eestis kordades rohkem kui Läänel õn­nestus õõnestada seda Lätis, Leedus või põli­ses NSV Liidus. Miks oli siin läänemeelsem ja läänelikum elanikkond? Vaevalt tänu sellele, et olime sünnist saadik läänelikumad. Ees­tis tekkis just tänu Soome televisioonile ja sealt nähtud Lääne fenomenidele - olgu tegu punksoengute või Lääne elustiiliga - hoopis rohkem trotsi NSVLi vastu kui mujal.

Analooge võiksime leida mujalgi. DDRis oli peaaegu kõikjal näha Lääne-Saksa televisioo­ni, välja arvatud Elbe orus Dresdeni lähistel, mida seetõttu kutsuti hüüdnimega "Tal der Ahnungslosen", inglise keeles „Valley of the Clueless" - mille paneksin eesti keelde nii otse kui ka ülekantud tähenduses „levist väljas". Siiamaani on just selles piirkonnas „ostalgia", trots Saksamaade taasühinemise vastu ja ekskommunistide partei Die Linke poolehoid suhteliselt tugev.

See kõik võiks pakkuda suurepärast materja­li neile, kes uurivad 1990ndate alguses Har-vardi Ülikooli Kennedy School of Govern­ment! dekaani Joseph Nye loodud mõistet "Soft Power" ehk pehme võim. Nye järgi on tänapäeval lisaks kõval - sõjalisel, relvadel ja sõduritel põhineval - jõul ka pehme jõud, antud juhul Nye arusaadavalt Ameerika­keskse lähenemise kontekstis eeskätt USA popkultuur. Coca-Cola, Harley Davidson, teksa­sed, "Star Warsi" film teis­melistele, Woody Alleni filmid peenemale maitse­le, Elvis Presley, kuid sa­muti Bruce Springsteen, Nirvana või Philip Glass, Starbucks ja Apple Macin­tosh, aga ka MacDonalds.

Selle vastu polnud kom­munismil midagi vastu panna, või õigemini see, mida vastu pandi, ei suut­nud konkureerida. Aga sellele ei suutnud vastu panna ka mittekom­munistlikud võimud. Pehme võim rullus üle Euroopa, Aasia ja tegelikult üle kogu maail­ma. Ehk mõni teist mäletab Wim Wendersi 70ndatel tehtud filmi "The American Friend", kus end Jack Danielsi burboonist purju joo­nud Bruno Ganz ütleb Dennis Hopperile: "Te olete koloniseerinud ka meie hinge."

Pehme võimu võidukäigu võtab kokku üks sõna, mida ütleb soomlane, aga ka mõni eestlane või venelane, kui kõik on eriti mõ­nus: ameeeerika.

Pehme jõud aga ei pruugi olla ei hea ega meeldiv. Ärme laseme end eksitada sellega, et Coca-Cola, Elvis Presley ja Woody Allen on kõikjal positiivsed. Prantsusmaal, ammu enne, kui Joseph Nye andis sellele nimetu­se, tunnetati selle USA ülekaaluka pehme võimu võidukäigu pärast hirmu. Nad võtsid kasutusele just sama termini, mida kasutas Bruno Ganz: kolonisatsioon, või kultuuri­line imperialism. Otsiti vahendeid sellega võitlemiseks. Kanadast Euroopa Liiduni ja Austraaliani hakati doteerima kodumaiseid filme, muusikat, kirjandust, et selle pea­letungi vastu võidelda. Kuidas see on välja kukkunud, on raske öelda.

Ent ma ei tahaks seda pikalt käsitleda, vaid hoopis selgitan Nye positiivseks peetud „pehme võimu" mõistet. Jah, pehme on pa­rem kui kõva, film on parem kui sõda, ent sisu ei pruugi seda olla. See, millest Nye rää­gib - et pehme võim võidab poolehoidu -, on vaid osa sellest ilmingust. Pehme võim võib olla ka sõjakas, negatiivne, haavav, õõnestav, ässitav, vaenu õhutav. Rokkmuusika võib olla Ameerika leiutis, aga neonatsid Saksa-või Venemaal võivad seda pehme jõu vormi kasutada hoopiski teistel eesmärkidel. Leni Riefenstahli film „Tahte triumf" ei pruugi tekitada kindlustunnet ja sooja suhtumist tollaegse Saksa võimu vastu, eriti kui oled juut, homo või roma. Sama käib eestlase kohta, kes vaatab Eisensteini .Aleksander Nevskit" või Nev-zorovi 1991. aasta filmi Leedu teletornist.

Me ei tohiks unustada, et ela­me ka siin Eestis analoogse pehme võimu mõjusfääris. Ees­ti meedia ei ole võimeline ka parima tahtmise juures ei eet­riaja, kulutuste ega nn produc­tion values'i osas konkureerima võimsa Venemaa televisiooni­kanalitega. Erinevalt "Dalla-sest" ja "Emmanuelle'ist" pole nood kanalid vabad tsensuurist ega võimude välispoliitika mõõtmest. Seda tuleb meeles pidada: pehme jõud võib olla Eesti riigi vastu äärmiselt vaenulik, nagu me nägime aastal 2007.

Siiamaani olen psühholoogilist kaitset kä­sitlenud pigem ajaloolises ja teoreetilises võtmes kui laiema kultuuripoliitilise küsi­musena. Ent miks on meil Eestis vaja psüh­holoogilist kaitset, millele peaksime mõtle­ma, milline on riigi roll ja kas kellelgi teisel on ka midagi siin lisada.

Võiksime alustada taasiseseisvunud Eesti suurima psühholoogilise kaitse väljakutsega ja ka - olgem ausad - läbikukkumisega, mis minu meelest ei olnud aprill 2007, vaid hoo­pis Estonia hukk. Estonia katastroof oma suurte inimkaotustega, noore riigi olematu­te vahenditega, sidususe ja kriisihaldamise meetmete ja oskusteta oli üks rängemaid sokke, võib-olla rängim šokk pärast 1949. aasta küüditamisi. 854 inimest hukkus, seal­hulgas sadu eestlasi, kes, arvestades aastat, mil välismaal käimine oli nii kulukas kui ka bürokraatlikult raske (viisad, kutsed jne.), tähendas ka, et ohvrid olid üldjuhul ühis­konna ärksamad liikmed.

Riigil puudusid tollal vahendid ise inime­si päästa, tuli loota teiste, st soomlaste ja rootslaste peale. Ei osatud kriisi lahendada, ei suudetud adekvaatselt juhtunust teada anda. Inimesed vaevlesid teadmatuses. Root­si, Soome ja Saksa meedia oli tihtipeale Eesti suhtes paras­tav ja vaenulik, omistades meile sovetlikku käpardlik-kust ja laias laastus pidasid eestlasi endid õnnetuse süüd­lasteks. Tulemuse saaks võtta kokku kui klassikalise Mar­tin Seligmani poolt kirjeldatud õpitud abitu­se olukorra. Need, kes enim kannatasid, ei saanud ise midagi teha. Laeva nimi, Estonia, lisas kolmeaastase omariikluse staažiga rii­gile sümboolset tähendust, pakkudes välja masendavaid metafoore - Eesti läks põhja. Ning kõikvõimalikud paranoilised vande­nõuteooriad, mida inimesed süüdimatult le­vitasid, ainult pikendasid omaste agooniat. Neid kasutatakse siiamaani, et õõnestada usku oma riiki.

Erinevalt teistest teemadest - nagu rahvus-konflikt, identiteet või infosõjad - on Es­tonia katastroof ühekordne erandjuhtum, mitte alalise ja sihipärase tegevuse tulemus, aga oma ekstreemsuses veenab ta mind vaja­duses tõsiselt psühholoogilise kaitsega tege­leda ka siis, kui meid ei varitse ükski teine oht. Et me oleksime valmis tegelema eestlas­te psüühikaga, kui meid peaks tabama mida­gi hullu. Ja ka siis, kui ei taba midagi hullu, sest asi puudutab teemat, mida ma siinkohal tahaksin käsitleda, usku meie riiki.

Meile kõigile peaks olema selge, et Eesti on osa informatsioonisõjast, enamasti objekti­na. Meie riigikorraldus, poliitika, rahvusva­heline kuuluvus NATOsse ja ELi ei ole kõigile meelepärane juba sellepärast, et me rikume sellega mõnede enesehinnanguid ja kont­septsioone. Kui mõned meist mäletavad, mida öeldi Eesti ja teiste Balti riikide kohta 1990ndail - et me roomame tagasi NSV Liitu ja palume andeks -, siis meie praegune seis näib mõjuvat nii mõnelegi solvanguna. Et Eesti sai hakkama, ja sai hästi hakkama, sol-vabki neid, kes väidavad, et postkommunist­likes riikides ei saa tekkida Lääne reegleid järgiv demokraatia.

Pole mõtet pakkuda siin ülevaadet kõigest sellest, mida Eesti kohta on erinevatel foo­rumitel ja väljaannetes öeldud, seda vist teame mingil määral kõik. Ent infosõja ja psühholoogilise kaitse ühe tahu tooksin küll välja. Mina, nagu kindlasti paljud teist, ka­sutan Google Newsi saamaks ülevaadet selle kohta, mis on Eesti kohta ilmunud välismaa, põhiliselt ingliskeelses, pressis.

Umbes poolteist aastat tagasi täheldasin paa­ri asja: esiteks leidsin Eesti ja ka teiste Balti riikide kohta aina rohkem laitmatus inglise keeles kummalisi artikleid, mis varieerusid otsese Eesti- või Balti-vaenulikkuse ja üldi­se vildaka käsitluse vahel. Leidus uus lehe­külg ilma selge väljaandjata - Holocaust in the Baltics, millel puudus reklaam ja viide ülalpidamise allikatele. Samuti leidus uus ilusa väljanägemisega uudisteportaal Baltic Review, mille sisu pea eranditult pilkas või pisendas Balti riike, mille omandivorm või kuuluvus jäi selgusetuks ning mille ainus reklaamija oli RIA Novosti.

Umbes samal ajal leidis laiemat käsitlust te­lekanali Russia Today reklaamikampaania Londoni lennujaamades ja mujal, mil kal­lites outdoor-reklaamides moondus Barack Obama portree Iraani presidendi Ahmadinejadi omaks pealkirjaga umbes: „Kas on vahet?"

Seoses just selle reklaamikampaaniaga, mida muide üritati korraldada ka USA lennujaamades, aga nood keeldusid sellest, saime teada, et Vene Föderatsioon oli eraldanud 1,4 miljardit dollarit oma imago parandami­seks ja muuks PR-tööks. Palgati läänemaa­ilma kalleim lobby- ja PR-firma Ketchum, et müüa Venemaad nii Washingtonis, Londonis kui ka Brüsselis. Järeldasin nende üheaegselt ilmunud kampaania moodi paistvate katsete puhul, et ju jäi natuke raha üle ka meie, st Eesti, Läti ja Leedu tarvis.

Häda oli ka selles, et ingliskeelses inforuu­mis Eesti kas puudus üldse või siis käsitle­ti seal turismivõimalusi, või, kui info Eesti kohta oli me endi poolt kirja pandud, oli see viletsas, mitte tõsiseltvõetavas inglise kee­les. Või siis leidus infot mõnes Läti või Leedu portaalis, kus ei oldud eriti kursis sellega, mis siin toimub, ja mille keeletase ei olnud kuidagi parem.

Probleem oli selles, et enim kasutet lääne­maailma keeles, rahvusvahelise suhtlemise keeles, oli pilt väga nadi. Ainus loetav mater­jal oli väga küsitava väärtusega - Holocaust in the Baltics. Hakkasin mõtlema, et juhul, kui peame jälle hakkama midagi seletama, siis oleme taas olukorras, kus esmaallikas on - nagu aprillis 2007 - Moskva, mitte Tal­linna allikad. Millest siis sündis idee luua na­tive English speaker'ite, õigemini native English writer'ite näol portaal, mis kannab nimetust news.err, mis mõni kuu tagasi Economisti ülevaates Ida-Euroopa ingliskeelsete uudiste allikatest pälvis vist parima väljaande tiitli.

See episood ei olnud otseselt seotud Eesti­sisese psühholoogilise kaitsega, aga mõnes mõttes siiski. Mu viimane teema ongi: mida meist arvatakse. Ma ei tea, kas see on kõigi väikeriikide või rahvaste probleem, aga mei­le, nagu ka soomlastele, on tohutult tähtis, mida meist arvatakse. Seda iseloomustab ühelt poolt iga või­maliku edetabeli tule­muste äratoomine ja naiivne usk selle me­todoloogiasse, teiselt poolt kummaline vaja­dus ära tuua mis tahes regnum.ru sõnum, kus mõne oblasti amet­nik on Eestit halvustanud. Mida meist mujal räägitakse, on meile tohutult tähtis.

See on ka põhjus, miks ma pidasin inglis­keelse portaali loomist nii tähtsaks - kui me enesehinnang sõltub nii tohutult palju sellest, mida meist mujal räägitakse, siis minimaalselt saame sellele kaasa aidata nii, et me ise edastame enda kohta adekvaatset infot ja võtame koos sellega võimaluse välja­mõeldistel domineerida.

Olen palju mõelnud, miks see, mida meist arvatakse, on kõigis oma ilmingutes nii to­hutult tähtis. Me ei võta tõsiselt omaenda inimeste saavutusi, kuni nad pole leidnud väljaspoolset kinnitust. Me võtame naiivselt vastu ja hindame kõrgelt seda, mida välis­maa allikas ütleb, ka siis, kui see on küsitav-nagu hala või rõõm, sõltuvalt aastast, kui ilmub järjekordne Transparency Internatio-nali korruptsiooniindeks, mille ümber käib meeletu arutelu, kui oleme null koma mida­gi punkti alla või üles liikunud, võttes nende üsnagi lopsakat ja ebatäpset küsitlusmetoo-dikat puhta kullana. Usaldan seda indeksit üldjoontes, aga "null koma midagi" täpsuse­ga neid asju mõõta ei saa. Miks me seda siis usume?

Me arvame, et mõned väljaanded või ülikoo­lid on „mainekad" tähenduses „väga head", aga kui me midagi nendest ei tea, siis nad ei ole „mainekad" ehk nad ei kuulu tippu.

Saan sellest vajadusest aru. Me kõik otsime väljaspoolset kinnitust, et me oleme head ja väärilised, et me enesehinnang pole pelgalt subjektiivne, vaid leiab ka n-ö objektiivset tõestamist. Ent see teeb meid ülemäära haa­vatuks, ja asjatult. Näiteks Robert Anderson, kriisiaegne Financial Timesi Stockholmi kor­respondent, kes kattis ka Balti riike, kippus kirjutama lugusid pealkirjaga „Baltics in serious trouble" - kui tuli mõni uudis Lätist või Leedust.

Swedbank kippus oma hädasid ajama Balti riikide süüks, sest halb juhtimine Rootsis endas oleks tekitanud palju suuremat pa­hameelt. Ja kui Paul Krugman, New York Ti­mesi kolumnist ja Nobeli preemia laureaat, kellel aga on USAs selge poliitiline agenda, korduvalt kirjutab, et Eesti, Läti ja Leedu peavad devalvee-rima, siis meile on tema USA sisepoliitiline roll teadmata, aga me võtame ta seisukohti puhta kullana ega teadvusta seda, mida postkommunistli­ke riikide majanduste tunnus­tatuim teadlane nagu Anders Äslund kirjutab tema vastu, paraku aga mit­te New York Timesis, vaid hoopis majandus­teaduse erialakirjanduses.

Meie vajadus leida kinnitust oma tegude õigsusele välismaa allikate kaudu teeb meid haavatavaks. Et me otsime välismaalt kinni­tust enda olemasolule, on märk suuremast haavatavusest ja viitab sellele, mis lõppkok­kuvõttes ongi psühholoogilise kaitse ees­märk - hoida usku Eestisse.

90. aastate keskpaiku hooples üks tollaegne ärimees, et tal on vingem paat kui teistel ärimeestel. Kuna ma ei tundnud teda erilise meremehena, avaldasin imestust, et miks ja mis ajast selline huvi. Ta vastas, et huvi po­legi, aga iga endast lugupidav ärimees omab täis kütusepaagiga stardivalmis kaatrit sel­leks puhuks, kui „nemad tagasi tulevad".

Usun, et kõik siin on läbi aastate kogenud inimeste seas seda hirmu. Aega ja midagi muud täpsustamata küsisin kord mõni aas­ta tagasi saali käest: „Kui paljud teist arva­vad, et pidanuksime vastu hakkama?" Kõik mõistsid selgitamata, millest jutt. Mu järg­mist küsimust - kas te jääte siia, kui „nemad tulevad" -, mõistsid samuti kõik.

See on meie rahvuslik Rorschachi test. See näitab, kui kinni me mingites hirmudes ja ebakindluses oleme. Kujutagem ette, mida arvaks näiteks esimese küsimuse puhul suvaline Lääne-Euroopa elanik? „Kes on ne­mad?" küsiks ta. Teist küsimust, mida teha kui „nemad tulevad", oleksid mõistnud kül­ma sõja ajal paljud - Soomes, Rootsis, Taa­nis, Saksamaal, Türgis. Aga enam mitte.

Aga seal ei ole ka alalist diskussiooni, kas NATO tuleb meile appi, kas kaitseplaanid on piisavalt tõhusad. Või: „aga nemad jõuavad siia tundide jooksul, NATO-1 kulub selleks mitu päeva". Arutelud teemal „kaua me vas­tu peame?", „kas nii kaua, et NATO kohale jõuab?", jne korduvad ja korduvad meil saa­test saatesse, arvamusartiklist arvamusartik-lisse. Ja vaieldakse vastu, et jõuab, jne. Aru­telu üha kestab ja kestab.

Jätame kõrvale vastuse: „Põhjus, miks me NATOsse üldse pürgisime, pole see, kui kii­relt Pihkva dessantdiviis Tallinnasse jõuab, sest NATO ründamise puhul on 5. artikli alusel ründajal vaja kaitsta kogu oma riiki, siis ei tulda vaid Eestit kaitsma." Küsimus on hoopis: miks me ikka nii mures oleme. Nii mures, et me kuuleme ja loeme tõsimeelseid debatte sel teemal.

On asju, mille suhtes inimeste foobiad ja soovuske muuta ei saa. USAs arvab ca 25 % inimestest, et Barack Obama on muhamedlane, kes ei ole USAs sündinud - usk, mida pole isegi tema sünnitunnistuse avaldamine internetis suutnud kõigutada. Lihtsamalt tõendatav asjaolu nagu sünnitunnistus liht­salt ei veena. Nagu Tartu rahu leping, „Eesti sünnitunnistus", ei veena Venemaa valit­sust.

Või nagu tuvastasin Moskva linnapea Lužkovi kõikumise ajal online'i lugedes, et selles oli 24 tunni jooksul avaldatud 10 lugu Lužkovi kukkumise teemal. Kümme lugu selle kohta, mis on ühe teise riigi linnapea saatus?! Kui mitut meile olulise riigi pealinna linnapead oskame nimetada? Stockholm? Helsingi, Berliin? Pariis, London? New York? Washington? Võib-olla ütleb mõnele midagi Niis Ušakovs, Riia linnapea, aga see on kõik.

Aga kui küsin mõne Euroopa asjadega kursis oleva Euroopa Parlamendi või Riigikogu saa­diku käest, miks ta ei kirjuta ELi teemadel, vastavad nad mulle, et neile öeldakse: aga keda see huvitab?

Siin on meie muna ja kana probleem: kas inimesed loevad ainult Venemaaga seotud uudiseid, sest muud ei avaldata, või kas ei avaldata muud, sest inimesed loevad ainult, mis Venemaal lahti on? Kas me saaksime oma kinnismõttelikust hirmust lahti, kui loeksime muudest ja ausalt öeldes meid pal­ju otsesemalt puudutavaist Euroopa asjadest või oleks see meediale majanduslik enese­tapp, sest me olemegi selline rahvas, ja kui seda soovi ei toideta, langeb loetavus?

Nagu muna ja kana küsimustega alati, pole ühtset vastust olemas. Aga tahaksin, et hirm võimaliku vallutamise pärast poleks Eestis enam ei valimisdebati ega tavaliste jutusaa-dete teemaks. Tahaksin väga, et hiljutine Klastri uuring, kus üle 50 protsendi arvates on meie väljakutse pärast ELi, NATOt, eurot ja muud sellist Eesti rahva ja kultuuri ellu­jäämine, saab tõlgendada positiivselt, meie kultuurihuvilise iseloomuna, mitte sellesa­ma eksistentsiaalse hirmu väljendusena.

Mina igatahes ei muretse Eesti tuleviku pä­rast, kuni me ise käitume targalt. Noored, 20-aastased on üsna kriitilised - sallimatuse pärast, me homofoobia ja rassismi pärast, aga minu kogemus on, et „kas nemad tu­levad" on neile üsna võõras küsimus. Kuid seni, kuni tänased 20-aastased pole meie rii­gi juhtimist üle võtnud, seni kuni meil on ülesandeks neile üle anda terve ja toimiv Eesti riik, peaksime me kõik mõtlema selle­le, kuidas meie inimesi kaitsta, ka psühho­loogiliselt.

 

Toomas Hendrik Ilves on Eesti Vabariigi president aastast 2006. Ta töötas välismi­nistrina aastail 1996-1998 ja 1999-2002.

Artikkel on kohandatud avakõnest konve­rentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud" Narva-Jõesuus 11.-12. veebruaril 2011.