- Reset +

"Uus ja Vana Euroopa 2011. aastal", Diplomaatia, nr. 1, jaanuar 2011

14.01.2011

Maailma ja Euroopa majanduse kriis toob kaasa uue lähenemise Uuele ja Vanale Euroopale.

 

Toomas Hendrik Ilves, Eesti Vabariigi president

 

Pealkiri „Uus ja Vana Euroopa 2011. aastal” on teadlikult mitmetähenduslik: Uue ja Vana Euroopa eristamist on kasutatud väga mitmesugustes diskussioonides. Ainuüksi viimasel aastakümnel on sel olnud nii palju tähendusi, et kõigi väljaselgitamine tähendaks vajadust pidada arvet, kes on seda kasutanud ja kas ta on kõnelnud külma sõja järgse korralduse ajaloolisest taustast, julgeolekupoliitilisest vormelist või hoopis rahandusliku vastutuse kandmise viisidest kontinendil. Tavaliselt need tähendused ei kattu. Vähemalt tänapäeval kasutatakse neid mõisteid harva geograafilises tähenduses, mis minu meelest on hea. Samas pole see kaugeltki alati mugav.

Berliini müüri, Jugoslaavia Föderatsiooni ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel hakkas Uus Euroopa tähendama riikide riba Eestist põhjas Sloveeniani lõunas, mis olid vabanenud kommunistliku diktatuuri alt ning võtsid 1990. aastatel ette võimsaid reforme, taotledes samal ajal liikmestaatust ELis ja NATOs. „Uus” tähendas otsesemalt või kaudsemalt ühtlasi vaesemat, korrumpeerunumat, sageli kuritegelikumat, kehvemini valitsetut, tõenäoliselt vähem demokraatlikku, (sageli üleolevat) õpetust vajavat rahvusliku ja muulaadse sallivuse osas – seda võrreldes paika loksunud, rikka, ausa, turvalise, hästi valitsetud, demokraatliku ja salliva Vana Euroopaga.

Vana Euroopa ei teadnud õieti, mida „uuega” peale hakata. Ühelt poolt oli selge, et need, kes sugugi mitte omal tahtel olid kannatanud kommunistliku võimu käes, tuleb tuua Euroopa rüppe (nagu tegi Saksamaa tõepoolest kangelaslikult endise SDV-ga). Teiselt poolt oli see suur tükk alla neelata. „Uued” ei olnud comme il faut ega salonfähig. Nende kaasamine vana ehk Lääne-Euroopat neli aastakümmet teeninud Euroopa struktuuridesse, ELi ja NATOsse, tähendas üldise jõukuse ja ühise põllumajanduspoliitika fondide vähenemist, samal ajal kui paljude „uute” valitsuste antikommunistlikud positsioonid paistsid „vanadele” eurooplastele primitiivsetena, meenutades külma sõja aegset Ameerika suhtumist, kuigi tõeliselt suurt raha saab teha just Venemaal. Idaeurooplased, kes suhtusid kahtlusega vähetõhusasse ja kulukasse sotsiaalhoolekandesüsteemi (millega neil oli olnud rohkelt kogemusi) ja hindasid üleliia positiivselt Ühendriike, tekitasid paljudes ebalust.

Vana ja Uus Euroopa muutusid tõeliselt laetud mõisteteks pärast seda, kui Donald Rumsfeld mandrit mõisteliselt jagades eristas riike, mis toetasid USA sissetungi Iraaki, neist, mis sellele vastu seisid. See kirjeldas lühidalt seda, mida pikemalt võis lugeda 2002. aastal ajakirjas Policy Review ilmunud Robert Kagani esseest „Power and Powerlessness” („Jõud ja jõuetus”; nagu paljud pöördelise tähtsusega artiklid, laienes seegi hiljem raamatuks „Power and Paradise“, eesti keeles „Paradiis ja jõud”). Kui lihtsustada keerulist argumentatsiooni, väitis Kagan 1990. aastate menukalt olmepsühholoogiaraamatult sõnu laenates, et Euroopa on Veenuselt ja USA Marsilt. Marslased nägid maailma hobbesliku pilguga, kus kõik olid kõigiga igaveses sõjas; veenuslased olid aga Kagani karikatuurses kujutises kantiaanid, kes aina püüdlesid kuulsa „igavese rahu” unelma poole, mida, nagu me samanimelisest teosest teame, saab saavutada ainult demokraatlike vabariikide föderaliseeritud konföderatsiooni kaudu. Hobbeslikud ameeriklased olid valmis võitlema ja vajadusel ka surema. Kantiaanidest eurooplased ei olnud Kagani meelest kummakski valmis.

Kaitseminister Rumsfeld, kes võttis ette sõja, mis nõudis „soovijate koalitsiooni”, täpsustas Kagani väidet, märkides, et „uued”, või täpsemalt hiljuti taasdemokratiseeritud Ida-Euroopa riigid, mis olid ühinenud või ühinemas NATOga, väljendasid hobbeslikumat maailmavaadet. See peaks, Vana Euroopa arvamusest hoolimata, olema ka mõistetav. München, Jalta ja veel mõned linnanimed kutsuvad tänini esile tundeid, mida Lissabon ei suuda esile manada (Lissaboni õnneks). Uue Euroopa kogemused lepituspoliitikaga alates Tšehhoslovakkia tükeldamisest 1938. aastal kuni tänase mõistmiseni, kui poolimeeli ja rahulolematult võttis Vana Euroopa vastu Nõukogude bloki lagunemise tagajärjed, lihtsalt pididki kaasa tooma teistsuguse maailmavaate.

Vana Euroopa taotles „stabiilsust” ega tahtnud lubada ebamugavaid ja ennustamatuid muudatusi. See taotlus pole seniajani kadunud. Uus Euroopa suhtus sellesse sootuks teisiti. „Stabiilsus” tähendas Lääne soostumist rõhumisega, kuni see ei käinud nende enda õue peal. Mõnede arvates on Uue Euroopa tähelepanu selliste põhivabaduste nagu sõna-, ajakirjandus- ja kogunemisvabaduse rikkumisele seotud „nõukogudejärgse traumaatilise stressiga” rõhumise üle elanud rahvaste seas. Uues Euroopas tähendab see arusaama, et vabadus ja demokraatia on midagi, mille eest tasub võidelda. See tähendab ka valmisolekut muudatusteks ja isegi kannatusteks, kui need on vajalikud muudatuste läbiviimiseks.

Kõik see on tekitanud meile probleeme. Meenutagem endist Prantsusmaa presidenti, kes praegu on korruptsioonikahtlustusega uurimise all ja kes ütles, et need Ida-Euroopa riigid, kes toetasid 2002. aastal USAd, olid „halvasti käituvad lapsed, kes ei teadnud, millal suu kinni panna”. Nii ehe freudilik „projektsioon”, st oma neuroosi omistamine teistele, kui ma kunagi näinud olen.

„Uus Euroopa“ toetas tõepoolest Ühendriike Iraagi sõjas ja see, miks me nii tegime, peaks olema päris selge kõigile, kes tunnevad Ida-Euroopa ajalugu viimasel poolel sajandil. Kindlasti mitte sellepärast, et me oleksime kuidagi intellektuaalselt kängunud, nagu arvasid Jürgen Habermas ja Jacques Derrida oma üleolevas ja ennasttäis 2003. aasta artiklis, mis iseäralikult väitis, et tõelist Euroopa välispoliitikat luuakse Euroopa, õigemini küll osa Euroopa vastuseisus Iraagi sõjale. Ometi aitasid Derrida ja Habermas, ise seda taipamatagi, iroonilisel moel kinnistada Rumsfeldi välja pakutud kontinendi jagatust.

Kuid nagu tollal kirjutasin, on Euroopa suhtumine USAsse hakanud tasapisi ühtlustuma. Ilmselgelt on Angela Merkeli ja Nicolas Sarkozy Vana Euroopa märksa vähem Ameerika-vastane kui Schröderi ja Chiraci Vana Euroopa, mis võib olla tingitud ka sellest, et Ameerika-vastasus ei too tänapäeval enam nii palju hääli. Poola ja paljud teised „Uue Euroopa“ riigid ei ole täna kahtlemata enam nii tingimusteta USA paadis nagu 2003. aastal.

Et lõpetada ülevaade sellest konkreetsest arusaamast Uuest ja Vanast Euroopast ning nende suhtumisest tänasesse USAsse, tahaksin öelda, et siin varitseb tubli annus ettevaatlikkust. Hea näide selle kohta on „Uuest Euroopast“ 2009. aasta suvel Obama administratsioonile saadetud kaebekiri, milles väideti, et USA pühendab rohkem tähelepanu suhete taaskäivitamisele Venemaaga kui nende säilitamisele oma Ida-Euroopa liitlastega.

Osaliselt on see ebamugavustunne mõistetav. Teatamine poolakatele 17. septembril, Nõukogude sõjajõudude Poolasse tungimise 70. aastapäeval, et USA loobub lubadusest seada Ida-Euroopas üles raketikilp, ei saanudki põhjustada muud kui kollektiivset ehmatust. Ka kõige positiivsem analüüs järeldaks, et varem meie ajaloo poolt piitsutatud piirkonna kogemuste ja daatumite suhtes tundlik USA ei vaevunud enam lihtsalt sellest välja tegema. Ent see on rohkem kompetentsuse küsimus.

Kui see vahejuhtum kõrvale jätta, siis USA tähelepanu vähenemist Uue Euroopa suhtes oli ette näha juba pikemat aega, sõltumata nende administratsioonist ja meie „vanadusest” või „uudsusest”. 2009. aasta kirjas peeti kohalikku muutust ekslikult USA välispoliitiliste prioriteetide fundamentaalsemaks muutumiseks. USA Euroopa-poliitika pidigi põhjalikult muutuma, sest Euroopa tervikuna pole enam probleem, vähemalt mitte selline probleem, mis nõuaks Ameerika välispoliitilise eliidi tõsist tähelepanu. Me oleme nii harjunud sellega, et USA osaleb Euroopa asjades, sest nii on see olnud sellest peale, kui kunagi langetati otsus sekkuda Teise maailmasõja Euroopa tandri sündmustesse. Külma sõja vältel püsis Euroopa USA välis- ja julgeolekupoliitika fookuses. Külma sõja lõpp 1989.-1991. aastal ning järgnenud viieteistkümneaastane korrastamisoperatsioon, st Saksamaa taasühinemine ja Ida-Euroopa kaasamine NATOsse, oli eelnenud 45 aasta ideoloogilise võitluse loogiline edasiarendus. Aga kuuekümneaastane osalemine oli muutunud eurooplastele harjumuspäraseks, me olime nii kindlad, et see kestab igavesti, et paljude meelest võis mugavalt selle vastu protestidagi, sest keegi ei uskunud, et see tõesti lõpeb.

Kuid lõppema see pidi. Vähemalt juhul, kui Euroopa ise ei leia põhjust, miks see peaks edasi kestma. USA kui peirce’ilike probleeme lahendavate pragmaatikute seisukohast oli Euroopa probleem lahendatud ning tänapäeval seisavad ees teised probleemid: esilekerkiv Hiina, tuumarelvastuv Iraan eesotsas presidendiga, kes soovib pühkida maakaardilt Iisraeli, “pikk sõda” Afganistanis ja kogu maailmas Al-Qaeda vastu ning mõistagi majandus.

 

Euroopa majandus, uus ja vana

 

Maailma ja veel enam Euroopa majanduse kriis toob kaasa uue lähenemise Uuele ja Vanale Euroopale. Enam ei käi see jaotus riikide kohta, kes veel paarkümmend aastat tagasi elasid kommunistliku võimu all, enam ei peegelda see transatlantilisi suhteid.

Just Euroopa majandus viib praegu põhjalike ümberkorraldusteni selles, kuidas me käsitleme Euroopat ja mida me õieti mõtleme, kui kõneleme USAst ja Euroopast kui erinevatest kohtadest – USA puhul räägitakse vabadusest, vabast ettevõtlusest, kõrgest Gini indeksist ja sotsiaalhooldussüsteemi puudumisest ning Euroopa puhul sotsiaaldemokraatlikust „hällist hauani“ heaolust, mida peetakse kas inimarengu tippsaavutuseks või viimseks vahepeatuseks hayeklikul teel orjusse – vähemalt nii tundub The Wall Street Journali või Der Spiegeli karikatuurseid kommentaare lugedes. Tuleb tunnistada, et transatlantiline lõhe on jõudnud sealtmaalt õige kaugele, kui ameeriklased jutlustavad nüüd eurooplastele keyneslike stiimulite vajalikkusest ja eurooplased vastavad, rõhutades rahandusliku vastutuse tähtsust.

Samasugune ümberkorraldamine leiab aset Euroopas endas. Mõneti mänglevas, mõneti aga surmtõsises arvamusloos Washingtoni Postis 2010. aasta sügisel väitis Anne Applebaum, et Euroopa Liidu kunagine jagunemine idaks ja lääneks kommunistlikku võimu mitte üle elama pidanud rikaste läänlaste ja kunagisest Nõukogude blokist pärit vaeste idaeurooplaste vahel on asendumas jagunemisega põhjaks ja lõunaks, vastavalt rahandusliku vastutuse kandmisele ning asukohale Transparency Internationali korruptsioonitabelis.

See oli muidugi liialdus, kuid näitab ometi, et ka Euroopa on muutumas ja et ühes sellega muutuvad vanad stereotüübid. Hiljaaegu avaldatud süsteemsemas analüüsis „The Last shall be the first“ („Viimastest saavad esimesed”) väidab postkommunistlike ja üleminekumajanduste juhtiv uurija, Rootsi majandusteadlane Anders Åslund, et ELi postkommunistlikud liikmesriigid on reageerinud majanduskriisi väljakutsetele oluliselt jõulisemalt kui Vana Euroopa. Kui vaadelda ELi riikide riigivõlga, eelarvedefitsiidi suurust ja üldisi majanduslikke kriteeriume, võib märgata, et liigitamine pole enam nii hõlpus nagu kümmekonna aasta eest. Nii nagu idaeurooplased ei vaata enam hardunult Ameerika poole, nii ei saa neid enam pidada ka kunagisteks majanduslikeks pigilindudeks, keda iseloomustaks hinge vaakuv taristu, reformimata majandus, kõrge korruptsioon ja madal tootlikkus.

Samamoodi ekslikud, aga aeglaselt kaduma kippuvad on mugavad, ent illusoorsed Vana Euroopa stereotüübid. Pelgalt kuue aasta eest hääletati Prantsusmaal referendumil maha ELi põhiseadus suuresti tänu võõraviha väljendanud “Poola torumehe” kampaaniale, kes pars pro toto kehastas kõiki Ida odava musta tööjõu horde. 2009. aastal oli Poola kogu ELis ja arvatavasti demokraatiate seas üldse ainuke riik, kes võis kiidelda majanduskasvuga. Ehkki Poola SKT inimese kohta on nagu Eestis alles ainult 65 protsenti ELi keskmisest, ei olnud kasvu aluseks jõukuse kokkulaenamine, vaid selle loomine. Eurostati viimane aruanne (07.01.2011) näitab, et 2010. aasta kolmandas kvartalis oli aastase majanduskasvu poolest esirinnas Rootsi 6,8 protsendiga, kellele järgnes Eesti 5, Poola 4,7, Slovakkia 4,2, Saksamaa 3,9, Malta 3,7, Soome 3,5 ja Taani 3,4 protsendiga.

See kasv on tõeline, kestlik ning ajal, mil Euroopas käib schumpeterlik loov hävitamine, võime näha juba kujunemas järgmise aastakümne senisest erinevat korraldust.

Kõige selgemalt ilmneb see praegu rahanduspoliitikas. Lõhe jookseb nende vahelt, kes, hambad risti, soovivad järgida reegleid, milles me ise kokku leppisime (defitsiit alla 3 ja riigivõlg alla 60 protsendi), ja nende vahelt, kes on harjunud oma jõukust kokku laenama ning pelgavad astuda samme, mis võimaldaksid neil täita kohustusi, mille nad ise ELi reeglitesse sisse surusid. Praegu avalduvad rahanduspoliitilised erinevused ainult kasvutasemes, mitte veel SKTs inimese kohta. Keskmises ja pikemas perspektiivis toovad erinevad kasvutasemed aga kaasa rikkamate ja praegu veel vaesemate, see tähendab „uuemate” ELi liikmete sarnastumise.

Kuid vastutustundlik rahanduspoliitika on vaid osa laiemast pildist. Teatavate riikide vahel tekib mitmes valdkonnas sarnasusi, samas tekib ka erinevusi. Kõik need sarnastumised ja eristumised lihvivad tasapisi, aga järjekindlalt maha arengutaseme erinevused, mille surus Euroopale peale külm sõda oma jaotustega, mis lubas osal Euroopast nautida ligemale viiskümmend aastat enneolematut kasvu, samal ajal kui teine osa Euroopast stagneerus võõrvõimu all nii majanduslikult kui ka poliitiliselt.

 

Läänemere põhjakaar

 

Tahaksin nüüd keskenduda meie oma Läänemere piirkonnale, täpsemalt piirkonnale, mida ma nimetan Läänemere põhjakaareks ja mis koosneb kaardil päripäeva liikudes Taanist, Rootsist, Soomest, Eestist, Lätist ja Leedust. Ma olen veendunud nii selles, et me elame üle nihet seni valitsevas Euroopa vaimses geograafias, kui ka selles, et mida rutem me tunnistame vanade kategooriate kehtimatust, seda kiiremini saame hakata tegema konkreetseid poliitilisi valikuid.

Unustagem hetkeks meie pisikeste erinevuste nartsissism, nagu seda nimetas Sigmund Freud, mille puhul me keskendume sellele, mis eristab eestlasi lätlastest, soomlasi rootslastest ja rootslasi taanlastest. Keskendugem pigem nende riikide hämmastavatele sarnasustele ja nähkem selle taga tõika, et need ühised jooned eristavad seda piirkonda ülejäänud Euroopast. Kui me uurime oma ühiseid jooni, võime selgelt eritleda Läänemere põhjakaart, mida iseloomustavad järgmised tunnused:

– üldjuhul väikeriigid: nii Taanit, Rootsit, Soomet, Eestit, Lätit kui ka Leedut peetakse „väikeseks” riigiks.

– rahanduslik sirgjoonelisus ning püüd hoida defitsiit ja riigivõlg madalal. Kust ka poleks pärit arusaam vajadusest mitte elada üle jõu – olgu selleks talupoeglik minevik, ettenägelikkust ja säästmist soosiv põhjamaine kliima või midagi muud –, on ilmne, et Euroopa selle osa valitsused on valmis astuma raskeid samme, et võlakoormus ja riigieelarve puudujääk oleksid madalad.

– avatus ELi kaubanduse liberaliseerimisele. Selle lakmustestiks on suhtumine ühte ELi põhilisse, aga ikka veel teostamata vabadusse, nimelt teenuste vabasse liikumisse. Kapital ja kaubad võivad ELis juba liikuda päris vabalt, kuid teenuste osas on püsima jäänud tugevalt protektsionistlik suhtumine. Kus tahes ELis võib endale osta takso- või veefirma, kanalisatsiooniettevõtte või internetiteenuse pakkuja, aga hoidku Jumal, kui mõne teise liikmesriigi esindajal peaks pähe tulema tulla ise kohale ja see ettevõte püsti panna.

– läbipaistvuse eelistamine läbipaistmatusele nii riikliku kui ka ELi tasandi rahaasjades ja otsustamisprotsessides. Selles piirkonnas on selge, et me peame teadma, mille peale kulub meie ühine raha. Mujal on katsed saavutada läbipaistvust näiteks ühise põllumajanduspoliitika või muude ELi eelarve suuremate punktide osas kohanud ägedat vastupanu.

– valmisolek uuenduslikeks digitaallahendusteks, seda mitte ainult e-valitsuse, otsustusprotsesside läbipaistvuse ja e-kaubanduse osas, vaid laiemalt innovatsiooni alal.

– valmisolek kaitsta välispoliitikas liberaalseid õigusi ja vabadusi. Tasub vaid vaadata Läänemere põhjakaare reageerimist nende rikkumisele mujal, olgu tegemist valimispettuse või sõna- ja muude vabaduste rikkumisega, sh rahumeelsete protestijate vahistamise ja peksmisega, rääkimata sõjalisest agressioonist riikide poolt, kellega meil on ärisuhted, ning kohe on selgelt näha erinemine ülejäänud EList.

– üldine transatlantiliste suhete soosimine.

– ja lõpuks, avatus ELi laienemisele. Läänemere põhjakaare riigid eelistavad näha Euroopat tervikliku, vaba ja lõimununa, mitte jagunenuna, ning pigem kaasahaarava kui välistavana.

Ehkki meil on palju ühist, ei ole Läänemere põhjakaare väikeriigid veel sel määral lõimunud, et nad võiksid asuda välja töötama ühiseid seisukohti. Kahes valdkonnas takistavad institutsionaalsed tõkked jõulisemate ja laiahaardeliste seisukohtade kujundamist. Esiteks julgeolek. Rootsi ja Soome ei kuulu NATOsse ega soovi ka praegu kuigi innukalt liikmeks saada. Taani korral nõrgendab erand EJKP-st samuti Läänemere põhjakaare suutlikkust luua julgeolekuküsimustes ühiseid seisukohti.

Teiseks Euroopa ühisraha. Praegu kasutavad piirkonnas ainult kaks riiki, Soome ja Eesti, eurot ning võivad sestap rõõmu tunda tugevast institutsionaalsest raamistikust, mida pakutakse eurotsooni liikmetele, aga ka kanda täiendavat vastutust. Niisiis, kui ka rahanduslikult asuvad Läänemere põhjakaare riigid õigel teel, võivad ainult kaks neist näidata ennast kindlameelsete reeglite järgijana, seda vähemalt eurotsooni tuumikus.

Läänemere põhjakaar ei ole iseenesest väga ainulaadne, mistõttu ma eelistan selle rühma kirjeldamiseks kasutada sõna “kobar”. Naabritega esineb arvukaid kattumisi: meile on Saksamaa ja Hollandiga ühine rahanduslik sirgjoonelisus; meie avatust kaubanduse liberaliseerimisele ja läbipaistvusele ELis ning innovaatikalembust jagavad Holland ja Ühendkuningriik. Valmisolekut kaitsta liberaalseid õigusi ja vabadusi ilmutavad Holland, Ühendkuningriik ja Poola. Transatlantilisus iseloomustab veel Ühendkuningriiki, Hollandit, Saksamaad ja Poolat ning jätkuvat ELi laiendamist toetavad Poola, Holland ja Ühendkuningriik.

Kui harjunud me ka poleks rõhutama erinevusi oma naabritega, tasub tegelikult püüda vaadata laiemat pilti. Avaram vaade ELi liikmesriikide käitumisele kriisi ajal, aga ka pikema aja jooksul juba enne suurt majandussurutist, näitab, et vanad kategooriad, mille alusel riike liigitati – vanad ja uued liikmesriigid, transatlantilisus või mõõdukus, marslased ja veenuslased jms –, on aina aja- ja olukohatumad.

Võib-olla me ei adu veel hästi neid peeni nihkeid Euroopas. Kui ollakse muudatustest teadlikud, siis pigem suurematest, näiteks sellest, et tõusvad Hiina ja India nõudlevad endale kohta maailmas. Sellega võrreldes tunduvad maa-alused nihked Euroopas tillukestena.

Ajal, mil erinevused ja ühised jooned ELi liikmesriikide seas on alles kujunemas, võime kõigest ähmaselt aimata tulevase ümberkorraldatud Euroopa piirjooni. Aga kui me suudame arenevad suundumused siiski ära tunda, suudame me kindlamalt edasi liikuda. Ma olen veendunud, et Põhja-Euroopa väikestel ja sarnaselt käituvatel riikidel on käes aeg hakata senisest tihedamalt koordineerima oma ELi-poliitikat, samuti tegema koostööd riikidega, kellega meil on ühised põhimõttelised seisukohad.

 

ELi Läänemere strateegia

 

Meil on juba üks mehhanism, mille kaudu hakata koordineerima vähemalt mõningaid seisukohti: Euroopa Liidu Läänemere strateegia. Kuue aasta eest kirjutasin Euroopa Parlamendi liikmena aruande Balti sisegrupile, milles väitsin, et pärast 2004. aasta laienemist on Läänemeri igas mõttes muutunud ELi sisemereks, uueks Mare Nostrum’iks, kui kasutada muistsete roomlaste väljendit Vahemere kohta. Me esitasime 2006. aastal selle aruande Komisjoni presidendile. Kui ma olin juba parlamendist lahkunud, kirjutas mu kolleeg Alex Stubb aruande, mis sai parlamendi heakskiidu 2006. aastal. Hiljem lahkus parlamendist ka Stubb, et tõusta Soome välisministriks, kuid Rootsi eesistumise ajal võttiski EL Läänemere strateegia vastu.

ELi Läänemere strateegia keskendub õigustatult meie ühise ELi mere keskkonnaküsimustele, kinnikasvamisele, turvalisusele, saastatusele jms, mis automaatselt nõuab ELi-väliste riikide, näiteks Venemaa ja Norra kaasamist. Kuid selles leidub ka muid osiseid, mis lubavad meil ELi raames Põhja-Euroopa liikmesriikides välja töötada seisukohad, mis arvestavad meie piirkonna riikide valmisolekut liikuda edasi küsimustega, mis pakuvad elulist huvi Läänemere põhjakaare riikidele, ka ajal, mil teised riigid võivad sellesse suhtuda tõrksamalt.

Ilmselged mureküsimused on seotud transpordi- ja energiataristuga. Rohkem lootusi pakuvad aga valdkonnad, kus me võime jõuda kiiremini fundamentaalsemate probleemide juurde, mis ei nõua väga suurt rahastamist, aga mis tugevdavad oluliselt meie konkurentsivõimet 21. sajandil. Nendeks on suurem läbipaistvus ja avatus kogu piirkonnas, mille selgeks kasuks on piiriülese kaubanduse ja liikumise bürokraatlike tõkete kärpimine, innovatsioon ja IT-lahenduste agaram kasutamine ELi Põhja-Euroopa elanike elujärje edendamiseks.

ELil on mitmeid regionaalpoliitilisi algatusi, näiteks Vahemere Liit, Barcelona protsess, põhjadimensioon ja idapartnerlus. Samuti on ELil mitmeid poliitikaid liikmesriikide tarbeks, mis rakenduvad ainult osadele, mitte kõigile riikidele, näiteks euro, Schengeni lepe ja vähem tuntud Prümi lepe. Üldiselt keskendusid regionaalpoliitilised algatused varem eelkõige välissuhetele, samas Euroopa-sisesed algatused olid rohkem teemapõhised.

Läänemere strateegia ei ole ei regionaal-välispoliitiline algatus ega ka kitsa sektoriga piiratud projekt. See on makroregionaalne algatus, mis on eelkõige suunatud ELi liikmesriikidele, kes soovivad edendada tihedamaid ja avatumaid sidemeid ELi konkreetses piirkonnas. Strateegial on hulk eesmärke, mis siinkohal on jagatud kolme rühma.

Esiteks Läänemere enda kvaliteedi parandamine. Kui arvestada meie tugevat majanduslikku, kultuurilist ja ühiskondlikku sõltuvust meie ühisest merest, Euroopa suurist sisemerest, on selle kestlikkus kõigile Põhja-Euroopa elanikele enesestmõistetavalt ülimalt tähtis. Teiseks soov ära kasutada, arendada ja parandada ELi enda eesmärke, eriti just nelja vabadust, see tähendab inimeste, tööjõu, kapitali ja teenuste liikumise vabadust piirkonnas. Me võime kokku leppida ja peamegi kokku leppima teisejärguliste barjääride lammutamise osas, mis seniajani takistavad nende nelja vabaduse täielikku rakendamist. Me peame kasutama Läänemere strateegiat bürokraatlike ja haldustõkete kaotamiseks kõigepealt omavahel ja kui see meil Mare Nostrum’i ümber õnnestub, siis ka ülejäänud liidus.

Tõeliseks väljakutseks on hiiglasliku, aina tugevneva Aasia taustal kasutada Läänemere strateegiat algraamistikuna, mille põhjalt hakata kujundama koostööd, mis lubaksid meil üle saada kogu piirkonda kummitavast mõõdulisest väiksusest. Kui me tahame, et meie ülikoolid, teadlased ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtted püsima jääksid ja õitseksid üleilmastumise tingimustes, kus meil tuleb konkureerida Hiina, India ja Ühendriikidega, siis peame õppima mõtlema ja tegutsema palju lõimunumalt.

Õigupoolest leiame selle mudeli alged juba ELis eneses, esialgses Söe- ja Terasekoondises, mis kavandatigi just tarbetu topelttegevuse ning kahjuliku ja poliitiliselt ohtliku konkurentsi ja protektsionismi vältimiseks ülesehitustööga vaeva nägevas sõjajärgses Euroopas. Tänapäeval ei pea me kartma, et konkurents söekaevandamise ja terasetootmise alal viiks välja uue sõjani. Küll aga peame kartma, et innovatsioon ja teadus ei suuda eriti väikeriikides sammu pidada muu maailma arenguga, ja et meie parimad ja helgeima peaga teadlased suunduvad USAsse.

Meil tuleb muutuvas ja aina konkurentsitihedamas üleilmastunud maailmas leida uued lahendused, mis lubavad meil tagada oma konkurentsivõime ja euroopaliku elukvaliteedi. Selleks tuleb meil jagu saada meie teel seisvatest takistustest. Meid vaevab endiselt 1990. aastate Uue ja Vana Euroopa dihhotoomia. Ühise põllumajanduspoliitika raames saavad „vana” liikmesriigi talumehed kolm korda enam raha kui „uue” liikmesriigi talunikud – hoolimata sellest, et siseturul maksavad seemned, väetis, pestitsiidid, talutehnika ja kütuski ühepalju kõigile talumeestele.

Kui vaatame ametikohtade täitmist, võime täheldada, et seal toimib selgelt vanade semude võrgustik. Kuuendal aastal pärast ELi laienemist on ELi 155 välisesindusest vaid üks idaeurooplase juhtida ning Lissaboni lepinguga loodud välisteenistuse esimese mehitamislainega paika pandud 19 inimesest olid kõigest kaks Ida-Euroopast, esindades samas veerandit ELi elanikkonnast. Olukord ELi bürokraatiamasina tipus, direktoraatide juhtide seas, pole sugugi parem. Seda seletatakse asjaoluga, et puuduvad geograafilised kvoodid, inimesi palgatakse üksnes nende omaduste põhjal, millest võib järeldada ainult seda, et „uued eurooplased” on lihtsalt rumalamad ja asjatundmatumad.

Uue Euroopa elanikud teavad, et suhtumine muutub aeglaselt. Me teadsime ammu enne külma sõja aegset Vana Euroopat, et kommunistlik totalitaarne režiim oli ummikusse jooksnud. Meil ei olnud mingeid illusioone tervishoiu kvaliteedi, kollektivistliku põllumajanduse „rõõmude” või muude kommunistliku võimu „paremust” näitavate asjade osas, mida hinnati nii kõrgelt Vanas Euroopas. Euroopa ümberkorraldumine 1989.-1991. aastal tabas üllatusena ainult Vana Euroopa inimesi. „Uue Euroopa“ inimesed teadsid, et ükskord tulevad muutused niikuinii. Nii on lugu ka praeguste liigitustega. Kulub aega palju kulub, aga Uus ja Vana Euroopa saavad uue tähenduse. Ka meie, põhjaeurooplaste kätes on selle muutuse kiirendamine. 

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane. 

 

Toomas Hendrik Ilves on Thbilisi ülikooli ning Lublini Katoliikliku Ülikooli audoktor. Artikkel on kohandatud tema kõnest Columbia ülikooli rahvusvaheliste ja avalikkussuhete koolis 20. septembril 2010.