kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"President Ilves: erakonnad ei seisa seadusest kõrgemal", Postimees

06.01.2011

Argo Ideon

 

President Toomas Hendrik Ilves kinnitab, et Eesti seaduste kehtivust ei saa peatada valimiskampaania ajaks ega seoses erakonda kuulumisega. Kui parteide rahastamisel rikutakse seadust, on politseiasutuste huvi selle vastu normaalne.

 

Teil on kavas veel viieks aastaks ametisse jääda. Kuidas tervis sellele vastu peab?

Olen praegu parema tervise juures kui viimased 30 aastat – tänu trennile. 

 

Kas presidendiamet ongi nii raske, et see pani elustiili muutma?

Pigem on vanus selline. Kui kolesterool muret teeb, siis mingil hetkel hakkad mõtlema, et võiks midagi ette võtta, et asja parandada. Ühelt poolt nõuab see väga palju pühendumist ja kannatust, aga teiselt poolt on mul hea meel, et seda tegin.

Kui käin arstlikus kontrollis, ütlevad arstidki, et poleks kunagi arvanud, et on võimalik vererõhku, kolesterooli ning ka muid asju nii palju alla suruda. Ma ei tea, kas ületan siin piire, mida tohib rääkida presidendi tervisest… 

 

Riigipea tervis kuulub rahvale, vähemalt demokraatlikes riikides.

Külmetusi on mul küll ja küll, viimati üsna vastik külmetus jõulude ja sünnipäeva ajal. Kui andsin viimase intervjuu ETVs, olin mitte pool-, vaid täiesti tõbine, pea- ja kurguvalus. Paraku oli see juba ette välja kuulutatud, nii et midagi edasi lükata ei saanud. 

 

2006. aastal avalikustas president Arnold Rüütel soovi teist korda kandideerida alles juunis. Teie aga juba pool aastat aegsamini.

Kirjutasin viis aastat tagasi ühe artikli, milles ütlesin, et minu meelest oleks presidendil paslik oma kandideerimisotsus välja öelda hiljemalt valimisteaasta iseseisvuspäevaks. Ning et ma olin sellise veksli välja andnud, tuli see ka lunastada.

Mõtlesin, et mida varem, seda parem. Sest mida lähemal 24. veebruarile ma selle välja ütlen, seda enam segataks see küsimus parlamendivalimistesse. Seda ma aga ei tahtnud. 

 

Miks tahate saada tagasi valitud?

Ma ütlesin ainult, et kandideerin, mitte seda, et tahan saada tagasi valitud. 

 

Miks ikkagi tahate jätkata küllalt koormavas ametis, mis kestab 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas, 52 nädalat aastas?

Enamik minu ameteid on ju selliseid olnud – nii suursaadikuna, välisministrina kui ka Euroopa Parlamendi saadikuna. Et amet on koormav, ei häiri mind. Ilmselt oleks mul igav, kui saaks niisama lihtsalt liugu lasta.

Mulle tundub, et on veel palju vaja ära teha, et kindlustada demokraatliku riigikorra põhiseaduslikku toimimist ja põhiseaduslikke väärtusi Eesti Vabariigis, Euroopa Liidu liikmesriigis.

See ei oleks mulle isiklikult väga suur tragöödia, kui valimistel läheb ka teisiti. 

 

Tähendab, isegi ekspresidendi roll pakuks teie arvates piisavalt tegevust?

Ma olen 57 aastat vana. Kui jumal annab tervist ja eluiga, siis, ma usun, ei piirdu elu üksnes ekspresidendi rolliga. 

 

Eestis ei ole presidendivalimistel ametlikku kampaaniaperioodi, sest kandidaadid seatakse üles alles vahetult enne valimisi. Kas ootate, et ka teised potentsiaalsed kandidaadid annaksid endast peatselt teada?

Ma ei oota midagi ja see pole mulle praegu ka oluline teema. Ütlesin oma kandideerimise välja ainult seepärast, et lunastada viis aastat tagasi antud isiklik lubadus. Toona ma ei olnud isegi veel kandidaat. 

 

Kuidas vaatate sotsioloog Andrus Saare alustatud keskustelule, et Eestis pole presidenti üldse vaja?

Me oleme teinud aastatel 1991–1992 valiku ja kinnitanud ka rahvahääletusel, et meil on parlamentaarne vabariik. Presidendi kohustused ja rollid on seetõttu selgelt kirjas.

Parlamentaarne president, kellel puudub täidesaatev võim, ei ole mingi Eesti omapära, vaid Euroopas üpris tavaline. Kui väga inimesed ka ei ihaldaks tugeva võimuga presidenti, on minu asi jääda rangelt põhiseaduslikesse raamidesse. Viimase viie aasta jooksul olen korduvalt pidanud minema vastuollu nii avaliku arvamuse, parlamendi arvamuse kui ka meedia arvamusega, et seista põhiseaduse eest. See on presidendi roll.

Ma ei saa näiteks pensione tõsta. Lihtsalt ei ole seda mehhanismi, mille kaudu seda teha. 

 

See mehhanism toimib nii, et tuleb peaminister välja kutsuda ja öelda: kuulge, pensionid on väikesed.

Need mehhanismid on nagunii olemas. Samas, presidendina ma ei saa öelda, et mina tõstan, sest presidendil ei ole meie põhiseaduse järgi täitevvõimu hoobasid.

Kui inimestele see kord ei meeldi ja arvatakse, et meil on vaja täidesaatva võimuga presidenti, siis palun, selleks oleks vaja meie põhiseadust ja riigikorda muuta. Aga otsustada, et president on mõttetu, kuna ta täidab põhiseaduses ette nähtud rolli, on minu meelest veidi liiga kaugeleulatuv järeldus.

Parlamentaarne president on suur garantii meie demokraatlikule riigikorrale. Ka postkommunistlikus maailmas on demokraatia jäänud püsima seal, kus on parlamentaarne kord. Seal, kus on presidentaal­ne kord, on sageli olnud suur tagasiminek. 

 

Mida mõtlesite selle all, et ei saa lubada Keskerakonna kaasamist järgmisse valitsusse, kui nad pole hukka mõistnud Venemaalt valimiskampaaniaks salaja rahaküsimist?

On arusaamatu, et käib suur arutelu selle üle, miks idast ei tohi, aga läänest võib. Mitte kusagilt välismaalt ei tohi juriidilise isiku annetust vastu võtta. See on Eesti seadus. Sellele lisandub muidugi veel küsimus, milliste teenete eest [annetus tehakse]. Eesti seadus ei luba seda mingil juhul.

Kui praegu selguks, et mõni teine erakond on käinud anumas raha kusagilt mujalt, oleks minu reaktsioon täpselt samasugune. 

 

Te võite ju arvamust väljendada, aga presidendi võimalused takistada mõne erakonna pääsemist valitsusse on siiski piiratud.

Põhiseaduse järgi esitab president pärast valimisi ettepaneku moodustada valitsus sellele, kellele ta soovib. See kandidaat läheb parlamendi ette. Kui parlament ei kiida teda heaks, siis president esitab teist korda oma kandidaadi. Kui parlament ka teda heaks ei kiida, otsustab parlament juba ise, keda esitada.

See, mida ma ütlesin, jääb presidendi volituste piiresse ega ületa neid. 

 

Samas ei pruugi teie tahe osutuda määravaks, kui leidub piisav hulk valijaid, kes teisiti arvavad.

Muidugi võib arutada teoreetiliselt põhiseaduse võimaluste üle. Aga reaalselt ei saa ükski erakond Eestis parlamendis 51 kohta. 

 

2006. aastal oli teil presidendivalimiste eel samuti teatud toetuskampaania. Kas seal ei olnud ühtegi sentigi välismaist raha?

Minu teada küll mitte. Niivõrd-kuivõrd seda kampaaniat üldse oli, see oli väga pisike. 

 

Mina mäletan ilvesepildiga autot, kontserti – need on ju tüüpilised kampaania elemendid?

Kontserdi korraldasid vabatahtlikult teised inimesed. Ainus osa, mis oli kuidagi seostatav valimiskampaaniaga, oli minu raamatu «Eesti jõudmine» ilmumine, aga see oli kirjastuse äriprojekt. 

 

Mida me nüüd selle teadmisega peale hakkame, et Edgar Savisaar Venemaalt raha küsis? Tema lahkumisele ei näi küll miski viitavat – Savisaar on ise öelnud, et on Keskerakonnast sama lahutamatu kui Eesti muld ja Eesti süda Koidula salmis.

Eesti president ütleb selliste asjade puhul midagi ainult siis, kui need on piisavalt tähtsad ja ohustavad põhiseaduslikku korda. Ei ole minu suur soov neid asju öelda; vastupidi – palju parem oleks, kus sellist kaasust poleks.

Kes on kellega lahutamatult või lahutatult seotud – erakond ise otsustab, kes nende esimees on. Kuid presidendil tuleb täita vannet, kaitsta põhiseaduslikku korda Eestis. Ega president ole rumal, kes ei arvesta sellega, et väljaütlemise peale tuleb ka kriitikat.

See ongi valik: kas ma jään mugavasse positsiooni, kus mind ei tulistata, aga murran truudust ametivandele, või olen truu vandele ning lepin viha ja vaenuga. See ongi vastutus; ja ära tule siia ametisse, kui sa pole valmis seda vastutust kandma. 

 

Kuna olete Savisaarele erandlikult tugeva hinnangu andnud, peate järelikult ise olema täiesti veendunud, e ta tõepoolest oma parteile Venemaalt raha küsis. Avalikkusel on selle kohta lugeda kaitsepolitsei peadirektori käskkiri. Osa inimesi aga leiab, et see dokument pole piisavalt veenev. Tegu on kirjeldusega; küsitakse, kus on tõendid. Eeldan, et presidendil peab olema siiski rohkem infot.

See, mis on avalikustatud, on kompromiss, mis tuli kapol teha selle vahel, kui palju öelda ning kui palju kaitsta oma allikaid ja töömeetodeid. See on paratamatult vähem kui see, mis tegelikult teada on. Aga teisalt võib kahju, mida täieliku avalikustamisega võiks julgeolekuasutuse meetoditele ja allikatele teha, olla liiga suur.

See on kapo teha. Mina ei ole pädev otsustama, kui palju avalikustada saab. Kuid kõik see, mida mulle on räägitud, on kahjuks veenev. 

 

See osa, mis on avalikustatud, pole teie muude teadmistega mingil viisil vastuolus?

Kahjuks ei ole. 

 

Mõned kommentaatorid on pööranud asja ka sedapidi, et on väga halb, kui julgeolekuasutus nuhib opositsiooniliidri järele.

Kapo ega politsei ei vaata üldse, kas tegu on opositsiooni või koalitsiooniga. Seda kinnitab ka, et mitmed võimuliiduga seotud inimesed – olgu siis omavalitsustes või ametnike seas – on saanud süüdistused ametialastes kuritegudes.

Ajalooliselt on palju rohkem neid juhtumeid, kus on midagi ette võetud valitsuses istuvate inimeste vastu. Siis võinuks ju ka küsida, kas ei ole kõik see osa valimiskampaaniast. 

 

Seda ju Edgar Savisaar räägibki algusest peale.

Ärgem kujutlegem, et Eesti on mingis vaakumis. Need on tõsised küsimused, millega on olnud silmitsi ka paljud teised riigid, ning mis on olnud suured väljakutsed demokraatlikule korrale.

Saksamaal oli näiteks kunagi suur skandaal CDU (1945. aastal asutatud erakond Kristlik-Demokraatlik Liit – toim) rahastamisega, Leedus korraldati rahastamisest alanud skandaali järel isegi uued presidendivalimised.

Kui keegi väidab, et see on ennekuulmatu, et politsei uurib niisuguseid asju – ei ole. See on demokraatliku riigikorra juurde kuuluv asi.

Kas erakonnad on siis seadusest kõrgemal? Me ei peata Eesti seaduste toimet ei seoses valimistega ega ka mingisse erakonda kuulumisega. Meil on olemas seadus, mis expressis verbis käsitleb erakondade rahastamist. 

 

Enne riigikogu valimisi 2007. aastal küsisite, kas need on tehing või leping valijaga. Nüüd, enne 2011. aasta valimisi, olete öelnud, et demokraatia pole müügiks ja austust ei saa osta. Seega näib kõik jälle taanduvat rahale?

Minu suurim lootus seoses valimistega on, et kaugeneksime sellest, kes lubab kui palju pappi, ja tõesti mõtleksime, kuhu me jõuda tahame.

Öeldakse, mingid asjad töötasid 1990. aastail, jääme neile truuks ja midagi ei saa muuta. Aga Eesti on 18 aastaga nii totaalselt muutunud, et me ise ei märkagi kõike. Praegused väljakutsed on niivõrd teistsugused. Võiksime juba ise mõelda, mida teha, et elu parem oleks. Asju, mida pole ei Frankfurt ega paar kontorit Brüsselis ette kirjutanud.

Üks näide: meil on igal aastal palju juhtumeid, kus mõni puu kukub kuhugi ja pered on ilma elektrita. See ei ole mingi minu ettepanek ega kampaania, vaid lihtsalt üks näide – Põhjamaades olid juba 20. sajandi keskel maakaablid. Ootan erakondadelt ideid, mis on need asjad, mida nüüd võiksime teha.

Mis mehhanismide kaudu me rahastame riigi tegevust, ei ole ebaoluline küsimus, aga mind huvitab palju rohkem, et mida selle rahaga kavatsetakse teha. Debatt selle üle, kuidas ja mida maksustada, ei evi väga suurt kõlapinda, kui valija ei tea, mida rahaga peale tahetakse hakata.

Kindlasti on asju, mille puhul olen täiesti nõus ka ise rohkem makse maksma. Näiteks on meil tõesti tarvis midagi teha kõrgharidusega, on vaja rohkem raha panna IT-haridusse. Need on debatid, mida tahaksin näha valimiskampaanias, mitte aga loosunglikkust. 

 

Küsite värskeid ideid, ent viimastel aastatel on õhus püsinud pigem uute värskete tegijate ootus. 2009. aastal viis see Indrek Tarandi Euroopa Parlamenti, mullu peegeldus teatri NO99 «Ühtse Eesti» projektis ning ka praegu kõnelevad paljud just sellest, et tahaks uusi inimesi parlamenti.

Arenenud demokraatias ei tule keegi kusagilt valgel hobusel. Selle lastehaiguse on Eesti mitu korda  läbi põdenud, eelkõige vapside fenomeniga ning ka hiljem.

Edukate riikide eesotsas on inimesed, kes on kaua poliitikas olnud. Saksamaad on väga edukalt juhtinud Angela Merkel, aga ta ei tulnud valgel hobusel, vaid oli juba ammu olemas. Enne teda ka Gerhard Schröder, Helmut Kohl ja Helmut Schmid­t. Inglismaal oli David Cameron aastaid ja aastaid opositsioonis.

Võiksime üle saada mõttest, et on tarvis ainult uusi nägusid ja need praegused inimesed ei kõlba. 

 

Läti president tegi äsja olulise külaskäigu Moskvasse, millest Eestis on miskipärast väga vähe räägitud.

President Valdis Zatlers helistas mulle kohe pärast naasmist ja ütles, et tal oli olnud hea visiit ning et president Medvedevi soov naabritega suhteid parandada on siiras.

President Medvedev kinnitas ju samuti oma uusaastakõnes, et ta tahab, et Venemaa oleks sõbralik riik. Mis saaks meil selle vastu olla? 

 

Kas siin ei peitu oht, et suheldes lähemalt kord ühe, kord teise Balti riigiga, Venemaa jagab ja lahutab meid?

Ma ei usu seda, kuna Euroopa Liidu poolt on olnud selge signaal ning ma tean ka, et kantsler Merkel on korduvalt öelnud, et igasugune edasiminek Venemaa suhetes Euroopa Liiduga eeldab, et EL mõistab neid üheselt.

Kui on soov saada Euroopa Liidu käest üht või teist asja, siis selline lähenemine ei tööta, et nendega me saame läbi, aga teistega ei saa. Sellest on [Venemaal] aru saadud vähemalt kõige kõrgemal tasemel, kuid mitte madalamal, kus mõne ametniku suust kostab, et Balti riigid on sellised ja sellised. 

 

Kas olete nõus Edward Lucasega, kes ütles, et Venemaa on huvitatud suhete «restart’ist» ka Balti riikidega?

Kõik signaalid ja märgid näitavad, et Venemaa soov suhetes edasi minna on olemas. Keerulisi konstruktsioone pole siin mõtet ehitada, vaid sellest eeldusest tulekski lähtuda. 

 

Eestis on suur lumeuputus, kas Ärma talu paistab veel lume alt välja?

Lumi on umbes meetripaksune ja hanged kaks korda kõrgemad. Mõtlen sellele, et kui ka peaks tulema kliima soojenemine, siis vähemalt oleme eelmise ja selle aasta talvega varustanud minu väikese tütre eluaegse mälestusega, kuidas lumi oli tema nooruses suur ja sügav.

Aastavahetusel oli hommikuti palju lund juba ukse ees. Ei saanud isegi ust lahti teha, et koera välja lasta, vaid tuli lumest läbi suruda ja ukseesine ära puhastada. 

 

Mis teile isiklikus plaanis lõppenud aastal kõige rohkem heameelt tegi? Oli see Luukas Ilvese ajateenistuse lõpp ja tema tööleasumine kaitseministeeriumis?

Eestis on olnud avalik arutelu, et miks keegi peaks siia tagasi tulema, kui palgad on siin nii madalad.

Tõenäoliselt inimesed ei tule Eestisse selleks, et otsida kõrget palka. Üks mu poja sõpradest tegi talle nalja, et ilmselt on Luukas 2009. aastal Stanfordi kiitusega lõpetanute seas kõige-kõige-kõige madalama palgaga töötaja (Luukas Ilves töötab kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna spetsialistina – toim).

Tegelikult mul on väga hea meel, et ta otsustas pärast ülikooli tulla täitma oma kodanikukohust ja teenima Eesti kaitseväes, mis oli talle väga positiivne elamus. Et ta seob oma elu Eestiga, on tema otsus, aga mulle isana teeb see väga suurt heameelt.

Väike tütar läks 1. klassi. Perekondlikult on naljakas, et olles üles kasvanud olukorras, kus mu isa ütles: «Räägi eesti keelt!» ja mina ütlesin sedasama pojale, õpib mu tütar 1. klassis inglise keelt ja kui on aeg kodutöid teha, ei taha ta sugugi inglise keelt rääkida. 

 

Sõidate kohe Rootsi riigivisiidile, on teil kavas külastada ka oma sünnikodu Stockholmis?

Ehk on see tõesti võimalik. Mina ei mäleta sellest kohast midagi, aga öeldakse, et see paik meenutab üsnagi Mustamäe esimesi kortermaju.

[Rootsi praegune välisminister] Carl Bildt on öelnud, et ma olen esimene Rootsis sündinud president. Kuningriigi seisukohast huvitav fakt. 

 

4 MÕTET

• Viimase viie aasta jooksul olen korduvalt pidanud minema nii avaliku arvamuse, parlamendi arvamuse kui meedia arvamuse vastu.

• Kapo ega politsei ei vaata üldse, kas tegu on opositsiooni või koalitsiooniga.

• Me võiksime juba ise mõelda, mida teha, et elu parem oleks. Asju, mida pole ei Frankfurt ega paar kontorit Brüsselis ette kirjutanud.

• Aastavahetusel oli hommikuti palju lund juba ukse ees. Ei saanud isegi ust lahti teha, et koera välja lasta.