- Reset +

"Ilves: teeme Afganistanis võimsaid asju", Eesti Päevaleht

10.10.2010

Eesti kompanii Helmandi provintsis saab peagi mehitamata luurelennukid, ütles intervjuus Eesti Päevalehele president Toomas Hendrik Ilves.

 

Kärt Anvelt 

 

Ütlesite Afganistanis: „Eesti jätkab rahvusvahelistesse julgeolekujõududesse panustamist senisel tasemel ja piiranguteta, seni, kuni see on vajalik ja oodatud.” Aga - kuidas teile isiklikult peale töövisiiti tundub - kas Eestil on siiski ehk aeg lõpetada Afganistanis sõjaline panus ning keskenduda hoopis laiemalt tsiviilprojektidele selles riigis? (haridus, tervishoid jne.)

Ma ütlesin Afganistanis ka seda, et koalitsioonivägedel on sealt mõistlik lahkuda nii, et sinna ei pea enam tagasi minema. See tähendab, kui julgeolekuolukord ning Afganistani armee ja politsei väljaõpe ning võitlusvõime on tasemel, mis ei vaja enam rahvusvahelise julgeolekuväe ISAF kohalolekut.

Küll aga olen mitmel korral rõhutanud, et kõrvuti sõjalise panusega on hädavajalik, ja senisest järjest rohkem, arendada tsiviilprojekte ehk arengukoostööd Afganistaniga väga erinevates eluvaldkondades. Me räägime ju riigi ülesehitamisest enam kui 30 aastat kestnud sõja järel ning neid lahinguid ei võidetava ainult sõduritega, vaid hariduse-, tervishoiuprojektidega, õhutades läbipaistvat valitsemist… Kuid see kõik peab varasemast enam tuginema Afganistani inimeste tegelikele soovidele, vajadustele ja võimalustele. 

 

Samas rõhutasite ka ise kohtumisel kaitseminister Wardakiga vajadust järjest rohkem tegeleda Afganistani armee ja politsei koolitamisega ning üleüldse Afganistani omavastutuse suurendamisega, ka omavalitsuste tasandil.

Loomulikult, sest Afganistani armee ja politsei tugevus on määrava tähendusega sealse julgeolekuolukorra stabiliseerimisel. Nagu ka Afganistani provintsivõimude suutlikkus on üks esmatähtsaid hoobi, et kohalikud inimesed hakkaksid uskuma oma riiki ja selle võimu ning toetaksid oma riiki. 

 

Kohtumisel meie kaitseväelastega rõhutasite, et riik peab andma neile parima ja kaasaegseima varustuse ning tugevad sotsiaalsed tagatised nii sõduritele kui ka nende lähedastele. Millised on meie kaitseväelaste meeleolud selles plaanis? Praegu neil ju parimat varustust pole, ka on siin Eestis tekitanud palju vaidlusi nende sotsiaalsed garantiid.

Kahtlemata seab Afganistani missioon seal teenivate kaitseväelaste varustusele erilised nõuded. Usun, et neil on hea varustus, mis muutub peagi veel paremaks. Siis, kui Eesti kompanii Helmandi provintsis saab näiteks mehitamata luurelennukid ning senistest tugevamad ja sisemiselt turvalisemad soomukid. Mulle kinnitati, et see kõik ei ole väga kauge tulevik. 

 

Mida teie peate antud plaanis oluliseks? Kas ja kui palju riik peaks nendesse meestesse, kel iga päev on elu ohus, veel panustama?

Nad on Eesti parimad sõdurid, kes võitlevad Eesti ja meie liitlaste huvide eest, Afganistani vabaduse eest, rahulikuma maailma eest. Täpselt nii peab riik neisse suhtuma. 

 

Rõhutasite Afganistanis ka olulist küsimust: et tuleb teha kõik, mis võimalik ja enamgi veel, et leevendada missioonil vigastada saanud kaitseväelaste olukorda, pakkuda neile igakülgset tuge, mis vajadusel tähendab ka muudatusi seadustes, et meie vigastatud sõdurid saaksid jätkata tegevteenistust kaitseväes neile sobival ametikohal. Mida saame selleks teha?

Vajadusel tuleb tõesti muuta seadust. Sest kohtumistel vigastatud kaitseväelastega nimetavad nad esimese probleemina bürokraatlikku keerukust, kuidas jätkata tegevteenistuses. Kaitseministeerium ja kaitseväe peastaap on seni vaadanud iga juhtumit ükshaaval, kuid seadusest tulenev üldine võimalus puudub.

Läinud nädalal olid Afganistanis ka parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees, kaitseministeeriumi kantsler ja kaitseväe juhataja, usutavasti leiavad nad üheskoos vajaliku lahenduse. 

 

Kui palju oli teil reaalselt võimalus tutvuda sealsete inimeste igapäevaeluga? (Eeldan, et turvalisuse kaalutlustel teil selleks nii palju võimalust polnud, kui ehk ise soovinud oleksite).

Ma ei käinud meie sõduritega Wahidi patrullbaasi ümbruses kontrollpostides, kuid nende igapäevast teenistust taliibide rünnakute keskel mõistsin ma küll. Mõistagi soovinuks ma Afganistanis üleüldse rohkem näha, kuid nii on see peaaegu iga visiidiga ükskõik kuhu. Ent see vähenegi, mida nägin, kinnitab minu Aktuaalsele Kaamerale öeldud sõnu Afganistani tuleviku kohta, et meedia kajastuse ja tegeliku olukorra vahel võib laiuda kuristik. 

 

Käisite ka Afganistani Rahvusarhiivis, mis on üks Eesti arengukoostöö partneritest ning kohtusite Afganistani kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega. Mis moodi see arengukoostöö võiks edasi minna? Millised on sealsed ja millised meie huvid?

Nii sealseks kui ka meie-pooleks huviks on edukas, enda elanikele ja teistele riikidele turvaline Afganistan. Eesti arengukoostöö projektid Afganistanis on lähtunud just sellest.

Me teeme seal võimsaid asju. Koos Kabuli Ülikooliga oleme kirjastanud meditsiini ja ettevõtluse võimalikult lihtsaid käsiraamatuid dari ja puštu keeles, mis on muutunud tõelisteks bestselleriteks. Oleme osalenud Afganistani Rahvusarhiivi interneti kodulehe loomises ja arhiivi tutvustava teatmiku väljaandmises.

Eesti koordineerib tervishoiusüsteemi ülesehitamist Helmandi provintsis, on korraldanud esmaabikursusi, meedikute täiendkoolitusi, täiskasvanute koolituskeskuse väljaehitamist, samas toetab ka politsei väljaõppekeskuse loomist koostöös Suurbritannia ja Taaniga ning on partner Jaapani valitsuse rahastatud projektile, millega rajatakse uued kaevud Lashkar Gah’ ümbruses, mis hakkavad varustama joogiveega ligi viit tuhandet inimest.

Tervishoiu- ja haridussüsteemi jalule aitamine, mille järele on Afganistanis suurim vajadus, ning e-teenused jäävadki suuresti Eesti valdkondadeks ka edaspidi. 

 

Ning kuidas sealne kodanikuühiskond paistab? Eeldan, et see on lapsekingades, kuid kuidas me saame kodanikuühiskonna suurema osakaalu nimel neid aidata?

Afganistani kodanikuühiskond ei ole lapsekingades, kaugeltki mitte. Afganistani kogemused selliste nende kultuurikonteksti kuuluvate demokraatlike vormidega nagu “dzhirga” ja “shura” on aastasadu pikad.

Inimesed, kellega mina Lashkar Gah’s ja Kabulis kohtusin, saavad täpselt aru Afganistani riigi ja ühiskonna praegustest muredest. Tegemist on sõjast kurnatud riigiga. Seal on vastandlikult erinevate huvidega inimeste rühmad, on Talibani poolt hirmutatud külamehi, on neid, kes ootavad, kes osutub tugevamaks ja siis otsustavad kelle poole hoida. Ja on hästi palju pikast vägivallast väsinud inimesi, kes tahavad endale ja oma lastele rahulikku tulevikku.

Neile kõigile ühise identiteedi leidmine on Afganistani kodanikuühiskonnale üks tõsisemaid probleeme. 

 

Kui palju on vaja õpetussõnu või oleks tegelikult vaja nad hoopis siia (tihedamini) meie arengutega tutvuma tuua?

Meil tuleb üks asi endale selgeks teha: Eesti ei õpeta ühtegi riiki ega rahvast, kuidas elada. Me saame jagada oma kogemusi, kuidas riiki üles ehitada, seda küll. Ja kui need kogemused osutuvad vajalikuks, siis saame toetada nende kasutamist. Nagu me teemegi Afganistanis. 

 

Kuidas suhtute president Karzai toetatud läbirääkimistesse Talibaniga?

Kõike, mis viib lähemale rahule Afganistanis, tuleb toetada. Ka Talibani mõõdukama, ja Al Qaeda’st lahti öelnud osa taaslõimumist ühiskonda.

 

Link originaalloole Eesti Päevalehe veebilehel.