- Reset +

"3 küsimust president Toomas Hendrik Ilvesele", Postimees

05.10.2010

Argo Ideon 

 

Kas teie äsjaste kohtumiste käigus Afganistani presidendi Karzai ja ISAFi komandöri kindral David Petraeusega sai selgemaks, kauaks Eesti Afganistani jääb?

Meil tuleks käsitleda seda kohalolekut väga pikaajalise protsessina, kus vahekord «kõva» julgeoleku pakkumise ja tsiviilülesehitustöö vahel ajas muutub.

Loomulikult eelistame tegeleda nende asjadega, milles Eestil on pakkuda midagi paremat kui kellelgi teisel – riigi haldamine läbi arvutisüsteemide, e-riik. Aga nagu siin näha, on Afganistan kaugel sellest olukorrast, kus saab rakendada e-riiki.

Praegu ja veel mõnda aega oleme siin pigem selleks, et pakkuda «kõva» julgeolekut Helmandi provintsis. Kui kaua veel, ei oska öelda. See, mida rääkis kindral Pet raeus, andis lootust, et see aeg ei ole liiga pikk. Et on väga selged märgid: Taliban on väsimas. Mitmed on lootust andnud, et [Talibani] kõrgendatud tegevus, mida oleme täheldanud viimastel kuudel, on pigem nende viimane katse midagi saavutada. Näitamaks, et nad on ikka elus, aga tegelikult Taliban on väga-väga kurnatud. Nende populaar sus maapiirkondades on kõikumas. Afgaanidel ju pole selline karm sharia kord – raiutud käed ja muud asjad – traditsioonideski. 

 

Kas president Karzai ütles ka välja, mida ta Eestilt ootab?

Igasugune kogemus on neile väga huvitav. Kui mõelda kas või nende sõjaväe loomisele, siis olukord on sarnane sellega, mis oli meil: nullist tuli luua oma kaitsejõud. Neil on see muidugi väga raske, kuna nullist tuli alustada sõjaolukorras.

Mõnes küsimuses me mõistame olukorda paremini. Kui kõige suurem sõjaline jõud on praegu USA oma, siis vaevalt et nemad saavad praegu aru neist probleemidest, mis olid neil aastal 1776. 

 

Tegu on üldse esimese korraga, kui Eesti president külastab Afganistani. Mis on teie jaoks selle sõidu peamine eesmärk?

Üks asi on riigipea roll kinnitada nendele Eesti meestele ja naistele, kes siin praegu oma eludega riskivad, et Eesti riik on nende taga. On väga oluline, kui inimesed saavad aru, et riik ei võta seda kergelt, vaid me saame aru, kui raske otsus ja kui suur väljakutse see on.

Minu meelest on normaalne, ja peaks olema lausa kohustuslik, et riigipea tuleb ja vaatab, kuidas elavad mehed ja naised, kes teenivad Eesti riiki.

Teine suund on loomulikult Eesti ja Afganistani suhe, ning kolmas suund on meie suhe NATOga. Afganistani konflikt on praegu NATO probleem number üks ja me tahame teada, kuidas siin läheb. Me peame aru saama, mis on afgaanide mured ja arusaamad. Kus me saaksime veel midagi teha ja mida võib-olla ei ole vaja teha.