- Reset +

Toomas Hendrik Ilves: Mõnel on vaja suurt vaenlast, et iseennast suurena näidata. Русский Newsweek

26.04.2010

Konstantin Eggert

 

Möödunud nädalal võõrustas Eesti president Toomas Hendrik Ilves Tallinnas NATO välisministrite kohtumist, millel arutati muuhulgas NATO ja Venemaa ühise raketikaitsesüsteemi loomist. 9. mail aga kavatseb Eesti liider viibida Punasel väljakul toimuval paraadil. Vestluses Konstantin Eggertiga ütles president Ilves, et Baltimaadega suhete parandamiseks piisaks Moskval sellest, kui ta lõpetaks nende okupeerimise õigustamise.

 

Te teatasite hiljuti, et ka Venemaa võiks kunagi NATO liikmeks saada. Oskate Te pakkuda, millal?

See sõltub kahest asjast. Esiteks peab Venemaa seda ise tahtma. Teiseks peab Venemaa vastama kõigile nõuetele, ja mitte üksnes kaitsekulutuste suuruse poolest, vaid ka selles osas, mis puudutab demokraatiat, vabasid valimisi, inimõiguste järgimist, sõnavabadust ja seaduse ülimuslikkust. Kui Venemaa vastab kõigile neile tingimustele, siis ma ei näe tema liitumisele takistusi. 

 

Te olete NATO-t korduvalt kutsunud üles mitte peatuma ja jätkama oma laienemist, pidades silmas eelkõige Ukrainat ja Gruusiat. Kas Te usute, et pärast 2008. aasta Kaukaasia sõda ja Viktor Janukovitši valimisvõitu võetakse Teid endiselt kuulda?

Esiteks, kui mõned riigid soovivad ühineda, peame me neisse tõsiselt suhtuma. Loomulikult kuulsime me president Janukovitši avaldusi, kes teatas, et „mitte praegu“ ja „me kavatseme peatada selles suunas liikumise“. See on Ukraina otsus. Gruusia soovib endiselt NATO-ga liituda, seepärast peame me suhtuma tema otsusesse täie tõsidusega. Loomulikult on tekkinud laienemisväsimus – fenomen, mis puudutab nii NATO-t kui ka Euroopa Liitu. Asi on selles, et enne 2004. aastat ühinesid NATO-ga riigid, kus tuli tegelda demokraatia taastamisega. Praegu aga on jutt riikidest, mis ei kuulunud enne Teist maailmasõda lääneriikide hulka. Siin tekib psühholoogiline ja intellektuaalne barjäär. Mina aga ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et siin tuleks peatuda. 

 

Kuid NATO on mitte ainult poliitiline, vaid ka sõjaline allianss. Paljud sõjaväelased küsivad, millist tulu võiks tuua Ukraina või Gruusia vastuvõtmine?

Piisab sellest, kui heita üksainus pilk kaardile ja vaadata, kust ähvardab oht, – ma pean silmas Iraani tema agressiivse retoorika ja tõenäoliselt ka tuumarelva loomise kavatsusega, – et aru saada, milline tulu sellest tõuseks. 

 

Möödunud aastal käivitas Euroopa Liit suure hurraaga idapartnerluse programmi, mis on mõeldud koostöö tugevdamiseks postsovjetlike riikidega. Mida Teie sellest arvate?

Ma rääkisin juba kümme aastat tagasi, et me peame oma idanaabritega suhtlemiseks töötama välja eraldi poliitika. Nagu ütles üks minu sõber Balkanilt, „Kui sina ei lähe Balkanile, tuleb Balkan sinu juurde“. Ma usun, et see kehtib paljude [EL-i naabrite] suhtes. Ma pean seda programmi äärmiselt kasulikuks, ehkki võib tunduda, et siin lüüakse kõiki ühe vitsaga. On selge, et Ukrainale tuleb pakkuda üht, Aserbaidžaanile aga sootuks teist. Lõpuks ometi hakkab Euroliit sellega tõsiselt tegelema. Ausalt öeldes tuli varem paljudele üllatusena, et maakera on ümmargune, ja et kui me võtsime vastu Poola, siis Poola taga on veel teisigi riike, näiteks Valgevene. Kui toimus esimene gaasikriis või siis oranž revolutsioon, ei teadnud kaugeltki mitte kõik minu kolleegid Europarlamendis, kus Ukraina asub. Üks neist küsis minult: „Miks me selle Ukraina pärast niipalju muretseme?“ Mina vastu: „Nad on meie naabrid“. Tema: „No naabrid küll, aga mitte päris naabrid.“ Mina: „Neil on EL-iga ühine piir“. Tema: „ Mis te räägite?!“ 

 

NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen on teinud ettepaneku luua Venemaaga ühine raketikilp. Mida Te sellest ideest arvate?

See tõstaks tugevasti usaldust. Töö ühisprojektide kallal on suhteparandusprotsessi üks osa. Ma ei tea, miks, – võib-olla ei ole ma sattunud õigeid pressiväljaandeid lugema, – ent mulle on jäänud mulje, et Iraani tuumaprogramm valmistab muret üksnes lääneriikidele. Kui rääkida Madridis ja Londonis toimunud pommiplahvatustest ning 11. septembri tragöödiast, võib tõesti tunduda, et terroriaktid on suunatud Lääne vastu. Tegelikkuses aga on nende sihtmärgiks ka Venemaa. Oletagem nüüd korraks, et terroristidel on tuumapomm. Miks te arvate, et nad kasutavad seda just lääneriikide vastu? Praeguses olukorras, kus oht ähvardab meid kõiki, peame me loobuma külma sõja aegsest mõtlemisest. 

 

Tähendab, Teile ei oleks Venemaaga ühise raketikilbi all asumine mingi probleem?

Absoluutselt mitte, aga kellele oleks? 

 

Järelikult on see hea idee?

Ma loomulikult ei tea, kuidas seda ellu viia. Minu meelest on vastastikuse usaldamatuse tase nii kõrge, et see ei ole võimalik. Kuid me peame selle kallal töötama. Me teame, millised on ohud, aga mida me teeme? Vaadake Vene-Eesti suhteid. Võtame kas või Peipsi järve halva ökoloogilise seisundi, mille tagajärjel kannatavad inimesed mõlemal pool piiri. Meie tunnistame probleemi olemasolu, ent mida me üheskoos selle lahendamiseks teeme? Mitte midagi. 

 

Paljud räägivad, et Barack Obama administratsioonile ei paku Venemaa erilist huvi. Kas Teie arvates on Vene-Ameerika suhted endiselt olulised?

Mulle tundub, et Venemaal nähakse USA-s sageli vaenlast. Mina tunnen Ameerikat hästi. Ma ei usu, et keegi seal peaks Venemaad vaenlaseks. Mulle näib, et teatud poliitilised jõud [Venemaal] tahavad kujutada Ameerikat vaenlasena, et tunda iseennast tähtsamana. Põhimõttel, et kui meil on suur vaenlane, siis oleme ka ise suured. See on umbes nii, nagu mina ütleksin: „Eestil ja Hiinal kokku on maailma võimsaim majandus“. 

 

Poola ja Venemaa näivad praegu liikuvat leppimise suunas. Kas on võimalik ette kujutada, et midagi sarnast võiks toimuda ka Baltimaadega?

Mina olen seda kogu aeg ette kujutanud. Minu meelest tegi Venemaa väga olulise sammu. Filmi „Katõn“ näitamine oli julge tegu. On ju Katõn kõigi Vene-Poola suhete sümbol, kajastades kõike seda, mida Nõukogude Liit poolakatega tegi. Selle filmi näitamisega ütles Venemaa poolakatele: "Näete, me mõistame teie tundeid". 

 

Aga kuidas on lood Baltimaadega?

Ma ei saa aru, milles meie süüdi oleme. Meid ju annekteeriti, meie juhtkond hävitati. Vaadake praegust Saksa valitsust. Nad ütlevad: „Meil ei ole midagi ühist nendega, kes juhtisid riiki aastatel 1933–1945. Aga see, mida nad tegid, on meie meelest kohutav.“ Ma ei saa aru, mispärast õigustatakse praegu sadade tuhandete inimeste küüditamist, mille pani toime teine režiim. Seepärast ei oska ma ka öelda, mida peaks Eesti tegema. 

 

Aga mida Te Venemaalt ootate?

Kas või lihtsalt arusaamist, et minevikku ei maksa kasutada poliitilistel eesmärkidel. Ärge oodake eestlastelt, et nad hakkaksid tapmistesse ja küüditamistesse mõistvalt suhtuma. Ongi kõik. 

 

Venemaal usuvad paljud, et Baltimaades suhtutakse heatahtlikult Saksa okupatsiooni ja neisse, kes tegid koostööd Saksa okupantidega. Et üht okupatsiooni, Saksa oma, peetakse teisest, Nõukogude omast paremaks.

Mõlemad okupatsioonid olid meie jaoks okupatsioonid. Mõlemad režiimid olid meie jaoks kuritegelikud, sest nad hävitasid meie rahvast ja kultuuri. Ent ma ei tahaks minevikku takerduda. Vaja on edasi liikuda.

 

Kas Te 9. mail Moskvasse sõidate?

Ma ütlesin, et sõidan. 

 

Ja kutse on olemas?

Jah. 

 

Miks Te otsustasite sõita?

Sest mind kutsuti. See on viisakas. Euroopa jaoks lõppes see sõda 8. mail. 9. mail tähistame me Euroopa päeva ja Emadepäeva, kuid Moskvas tähistan ma ka Venemaa tähtpäeva. Ma sõidan, sest olen eurooplane. Moskvasse ei sõida ainult Eesti, sõidab Euroopa. 

 

Sõltumata sellest, millal seda päeva tähistada – missugune on selle tähtsus praegu, 65 aastat hiljem? Ütleme, Teie poja jaoks, kes on praegu sõjaväes.

See päev tähistas Eesti ajaloo ühe hirmsaima perioodi lõppemist. Eesti kaotas 1940.–1945. aasta sündmustes 25% oma elanikkonnast. Meil on hea meel, et koos okupatsiooni lõpuga sai sõda meie jaoks lõplikult läbi. Kui täpne olla, siis see juhtus 31. augustil 1994, mil Vene väed Eestist välja viidi. 

 

Intervjuu vene keeles Русский Newsweeki veebilehel.