- Reset +

President Ilvese vastused nädalalehele “Den za Dnjom”

26.02.2010

Jevgenia Garanza 

 

Möödunud aasta oli raske ning jääb meelde kõigepealt majanduskiiri tõttu. Palju on räägitud sellest, et ka väljapaistvad teadlased ei osanud kriisi ennustada. Millal Teie saite aru, et käes on majanduslikult raske aasta?

Kindlasti hiljem, kui oleks pidanud. 2007. aasta lõpus eksisin mina, kui arvasin, et eksivad ja eksitavad need, kes juba siis kriisi kuulutasid. Tuginesin toona ametlikele prognoosidele ja paraku olid need ekslikud. Samuti nagu olid tol ajal ekslikud enamik prognoose maailmas.

Mõned kuud hiljem oli pilt selge ja polnud enam kahtlust, et paljusid riike puudutav majanduskriis mõjutab väga valusalt ka Eestit.

 

Millised õiged sammud olid tehtud riigi ja ühiskonna tasemel selle aasta jooksul, et kriisi ületada?

Esiteks oli väga hea kindlasti see, et headel aegadel jätkus Eestil tarkust koguda reserve ning kriisi alguses oli meil neid ligi 10 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Teiseks talitasid parlament ja valitsus ainuõigelt, kui kärpisid kulusid peaaegu kõikjalt, kus see võimalik oli. Kiire kasvu aegne eelarve ei sobi kriisiaega. Kulutuste koomaletõmbamine oli kasulik Eesti enda toimetulemisele, aga see aitas ka sälitada Eesti rahvusvahelist tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust.

Kolmandaks: ka paljud Euroopa Liidu liikmesmaad peavad alles nüüd alustama kulude kokkuhoiuga, näiteks Kreeka, ehk tegema sama, mis on meil suures osas tehtud. See edumaa annab Eestile praegu olulisi plusspunkte.

Neljandaks on minu arvates väga oluline, et kõigi raskuste ja keeruliste olukordade kiuste on meie inimesed säilitanud tegusa meele ja eneseusu. 

 

Aga millised meie nõrkused kriis välja tõi?

Võibolla olime liiga pimestatud vahepealselt majanduskasvust, mis põhines ju suuresti laenurahale ja mis sageli ei läinud majanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime tõstmisse. Nii puudus sel jätkusuutlikkus. Ehk kulus meil ka liiga kaua aega mõistmaks, mis maailmas majandusega nüüd juhtub ja arvasime ülemäära optimistlikult, et Eestit globaalne kriis ei puuduta. 

 

Kas olete nõus etteheitega, et ühiskonna erinevad kihtid ei näidanud kriisiajal piisavat solidaarsust? Ühest küljest võetakse vastu uus töölepingu seadus, kiirkorras tõstetakse käibemaksu, teisest küljest aga makstakse suured preemiad Haigekassa juhtkonnale, ning ei leia võimalust, kuidas vältida emapalga ülemmäära või riigikogulaste sissetuleku tõstmist.

Loomulikult oleks olnud võimalik paljude inimeste õiglustunnet riivavaid tegusid tegemata jätta või paremini selgitada.

Samas on jätkuvalt küsimus Eesti ühiskonna põhiväärtustes. Sageli kiputakse kõige kõrgemalt hindama materiaalseid väärtusi, isiklikku ainelist heaolu ja alles siis tulevad mittemateriaalsed väärtused. Igaüks võitleb praktikas eelkõige iseenda huvide eest ega küsi, mis võiks Eestile tervikuna täna ja tulevikku silmas pidades kõige kasulikum olla.

Mind häirib, kui märkan, et teistega, ka teiste tunnetega arvestamist peetakse Eesti ühiskonnas nõrkuse märgiks ja see pole hinnas. Samas – ning seda olen tajunud just viimase aasta-paariga – tundub, et inimeste hoiakutes on toimumas positiivseid muudatusi. Näiteks kui vaadata kodanikuühiskonda, siis näib, et kriisiaeg on pigem tugevdanud meie ühtekuuluvustunnet ja siirast soovi nõrgemaid abistada. Mulle küll tundub nii.

 

Mis oli teie jaoks kõigе raskem hetk selle aasta jooksul riigipea ja inimesena?

Tõeliselt rasked hetked olid siis, kui Afganistanist saabusid sõnumid Eesti sõdurite langemisest. Pooleli jäänud noored elud ja noorte meeste unistusteks jäänudki unistused teevad ränka valu.

 

Mis oli selle aasta suurim kaotus?

Kindlasti on selleks tööpuuduse järsk kasv. See on kogu meie riigi valusaim mure, millele lähikuud kahjuks leevendust ei too. Samas olen eelmise aasta jooksul kohanud ka ettevõtjaid ja külastanud ettevõtteid, kes on leidnud oma toodangule uusi turge ja ka uusi töötajaid palganud. Need pisikesed märgid annavad laiematki lootust. 

 

Millised sündmused andsid Teile selle aasta jooksul põhjust rõõmu ja uhkust tunda?

Muidugi jääb möödunud aastast meelde laulu- ja tantsupidu kui tõeline üheshingamine. Ja loomulikult iseseisvuspäeva kaitseväeparaad Narvas nagu ka Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine Jõhvi Kontserimajas.

Selle kõige kõrval oli kümneid südamlikke kohtumisi Eesti erinevais paigus erinevate inimestega, keda kõiki iseloomustab tahtmine ise midagi teha ja usk sellesse, et Eesti tuleb toime, et Eesti inimesed saavad hakkama.

Näiteks mullu detsembris käisin Kohtla-Järvel, Viru Keemia Grupi uue õlitehase avamisel. Praegu on iga avatav ettevõte suur samm edasi, eriti, kui tegu on kaasaegsel tehnoloogial põhineva tehasega, mis on veel ekspordile suunatud. Pealegi sõltub Eesti majanduse tulevik paljuski sellest, kui palju oleme võimelised looma uusi töökohti, mis oleksid tootlikumad kui vanad. See on üks oluline hoob, et tõsta Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Aga mul tuleb kohe meelde Tallinnas loodud mittetulundusühing Uue Maailma Selts, mis ühendab Pärnu maantee, Endla, Suur-Ameerika ja Tehnika tänavate vahel elavaid ärksaid inimesi. Nende kogukondlik ja loov mõtlemine purustab arvamuse nagu oleks linnaelanike ainuvõimalik hoiak “Ah, mis see minu asi on!”

Või mõelgem ka Harjumaal, Juminda poolsaare inimestele, kes on ise hakanud koos politseiga oma kodukoha turvalisust kaitsma. Kui kõikjal Eestis näeksime sellist kogukondlikku ühistööd, oleks meil hoopis teistsugune – parem – riik. 

 

Mis on Teie hinnangul neid suurimad väljakutsed, mis ootavad meid lähitulevikus? Kas usute, et oleme valmis nendega hakkama saada?

Alustan vastust kaugemalt. Maailmast meie ümber. Ükski riik ei ela vaakumis. Seega peame olema väga hästi kursis sellega, mis maailmas toimub ning aktiivselt kaasa rääkima nii teemades, mis otseselt Eestit puudutavad, aga samuti osalema nende üldisemate probleemide lahendamises, mis meid näiliselt ehk ei puuduta.

See näilisus on petlik. Just seepärast osalevadki Eesti sõdurid NATO operatsioonil Afganistanis, et ohjeldada rahvusvahelist terrorismi ja muuta see maailma nurk turvalisemaks. Just seepärast on Eesti päästeametnikud ja meedikud Haitil, kus aitavad maavärina järgselt ühte sama hästi kui purunenud maad jalule tõsta.

Üleüldse on tänapäeva maailmas mitmeid humanitaarvaldkondi, kus ka Eesti saaks aktiivselt panustada. Või võtame ka keskkonnaküsimused, mis on üks olulisemaid teemasid rahvusvahelises suhtlemises.

Aga koduste asjade juurde tulles… Tark ettevõtja, nagu ka tark riik vaatab kaugemale kui on üks aasta või ka valimiste vaheline aeg. Meie suurim väljakutse ongi näha tulevikku ja mõista, mida tuleb teha, et see tulevik oleks nii majanduslikult kui ka poliitiliselt Eestile võimalikult kindel.

See eeldab vastutustunnet. Meilt kõigilt. Poliitikutelt vastutustunnet, et nad – eriti valimiste eel – ei eksiks populismi džunglisse. Valijatelt vastutustunnet, et nad ei laseks end populistlikest lubadustest eksitada, vaid küsiksid näiteks lihtsa küsimuse: kui teie lubate seda ja toda, siis kui palju see maksab ja kust või mille arvelt selleks raha tuleb.

Kahtlemata on 2010. aasta Eestile eurotsooniga ühinemise aasta, mis tähendab, et meie parlamendi ja valitsuse paljud sammud on suunatud just sellele, et kinnitada Eesti eurokõlbulikkust.

Kuid, pidagem meeles, et suurem osa sellest kui mitte kõik, pidanuks me niikuinii tegema vastuseks praegusele majanduskriisile. Kui me jätnuks selle tegemata, siis petnuks iseend ja oleksime praegu palju keerulisemas seisus.

Vaatamata suurele tööpuudusele, välisnõudluse madalseisule ja pingelisele riigieelarvele olen kindel, et me suudame täita vajalikud kriteeriumid eurole üleminekuks. Euro on Eesti majandusliku stabiilsuse ja riikliku julgeoleku oluline tagatis.

Meie ees on suured väljakutsed, sest reformimist vajavad näiteks Eesti pensionisüsteem, tervishoiusüsteem, haridussüsteem ja kohalike omavalitsuste korraldus. Ja mitte ainult sellepärast, et need hakkaksid tõhusamalt toimima, vaid sellepärast, et praegusel kujul ei ole need süsteemid lihtsalt jätkusuutlikud. Siin võikski olla järgmise aasta parlamendivalimiste kampaania põhiteemad. Nagu ka näiteks meie energeetika tulevik.

 

Mida te soovite Den za Dnjomi lugejatele seoses Eesti Vabariigi aastapäevaga?

Tulevik tuleb alati. Aga pidagem meeles, et meil on võimalik ise otsustada, milline see tulevik on. Uskuge endasse, uskuge oma lähedastesse, olge nõrgematele toeks. Me saame hakkama. Riigina ja inimestena. 

 

Link originaalloole Den za Dnjom veebilehel