- Reset +

"President: väikesaarte elanikud on täis elujõudu ja tahtmist", Oma Saar

18.08.2009

Anu Vares 

 

Laupäeval Vilsandit ja Abruka saart külastanud president Toomas Hendrik Ilvest üllatas, kui erinevad on kaks väikesaart. President pidas saartel valitsevat vaimsust inspireerivaks ning hindas kõrgelt vilsandlaste ja abrukalaste austust oma juurte vastu ning valmisolekut uuteks väljakutseteks.

 

Olite Vilsandil ja Abrukal esimest korda, millised on muljed?

Ma ei kujutanud ette, kui erinevad need kaks väikesaart on. Vilsandi ja Abruka looduskoosluste põhjal võiks arvata, et saared asuvad teineteisest 1000 kilomeetri kaugusel. Niivõrd erinevad on nad ja samas on mõlemad täiesti vapustavad.

Saartel valitsev vaimsus on väga inspireeriv. Ma ei kuulnud Vilsandil ja Abrukal kordagi virisemist või kurtmist. Selle asemel on meie-saame-hakkama vaim. See ongi see, mida me vajame. Kõikide raskuste kiuste on inimesed väikesaartel täis elujõudu ja tahtmist, austavad oma juuri ja minevikku ning samal ajal ei pelga mõtelda uutele väljakutsetele ja edasiminekule. 

 

Milles seisneb teie arvates saarluse elujõud?

Saarte elanikud toonitavad kõikjal, et neil on raskem elu kui mujal. Ent nad ei kurda, vaid nendivad lihtsat tõika, et saartel tuleb kõik natuke raskemini kätte. Näiteks ollakse ilmastikust rohkem sõltuvad kui mandril. Kuid see, et on natuke raskem, teeb inimese kuidagi sitkemaks, tugevamaks ja innovaatilisemaks, sest ta peab hakkama saama väljakutsete ja raskustega, millega linnas, kus on 24 tundi ööpäevas kõik saadaval, kokku puutuda ei tule. 

 

Kas väikesaartel elavaid inimesi peaks riik kuidagi eriliselt toetama?

Ma arvan, et Eesti Vabariik on loodud selleks, et säilitada elu kõikjal, kus Eestis on sadu või tuhandeid aastaid elatud. Võimalused täisväärtuslikuks eluks peaksid olema tagatud igal pool Eestis. See puudutab nii elektrit, hariduse kvaliteeti kui ka kõike muud, mis on 2009. aastal elementaarne.

Paljude jaoks kuulub selle hulka ka kiire internetiühendus. Kui need asjad on tagatud, siis peaks inimene, kui ta tahab, saama elatud kõikjal Eestis.

Samas ma ei arva, et inimesele peaks maksma selle eest, et ta kusagil elab. Ehkki mõned riigid nii teevad, näiteks toetatakse arktiliste piirkondade elanikke.

Aga teisalt, kui me tahame, et Eestis oleks võimalik kõikjal elada, siis peame selle nimel ka pingutama. Loomulikult on see kallis. Eksivad need, kes arvavad, et Eesti võlu piirdub Tallinna vanalinnaga. Hoopis vastupidi – mujalt tulnud inimesed näevad meie puutumata loodust ega suuda uskuda, et midagi sellist on Euroopas tänapäeval olemas.

Kõneldes näiteks abrukalaste vajadusest uue pargase järele, siis seda taotlust toetan ma kahe käega. Kui rääkida miljonist kroonist ja vaadata, millele on Eestis miljoneid kulutatud, siis üks miljon selleks, et pikkade traditsioonidega saar oleks kindlustatud esmavajalikuga, ei ole ülemäära kõrge hind. Ka raskel ajal on prioriteediks, et ükski Eesti maapiirkond ei jääks ilma esmavajaduste rahuldamise võimalusest. 

 

Kui elaksite 2009. aasta augustis Saare maakonnas, siis millega tegeleksite ja kuidas oma peret toidaksite?

Ma peaks selle üle natuke mõtlema. Kohe praegu ei oska küll öelda. 

 

Kui Toomas Hendrik Ilves Eesti presidendina oleks saarlane ja üle Suure väina oleks ehitatud sild, kas kaaluksite iga päev Saaremaalt Tallinna tööle sõitmist?

Sõltub sellest, kui palju see aega võtab. Elades kahe ja poole tunni autosõidu kaugusel Tallinnast, ei saa ma ka praegu iga päev Tallinna tööle sõita. Nii on mul suhteliselt harva võimalik kodus olla. 

 

Saartel on aastasadu koduõlut tehtud ja müüdud ning ostetud sadamasse jõudnud paadist värsket kala. Tänapäeval on aga palju erinevaid norme ja reegleid, mis teevad selle väga keeruliseks või lausa võimatuks. Kas saarte puhul võiks teha järeleandmisi, et säilitada traditsioonilisi elatise teenimise viise?

Ma soovitan uurida, kuidas käivad asjad kas või Itaalias ja Prantsusmaal. Kui Eestis öeldi sageli Euroopa Liidule viidates, et nii ei tohi teha ja naa ei tohi teha, seda just eriti aastal 2004, siis ma imestasin. Sest Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on suuresti üles ehitatud selle nimel, et prantslased ja itaallased ning kõik teised oleksid võimelised säilitama oma traditsioonilist elulaadi.

Näiteks seda, kuidas on sadade aastate jooksul valmistatud juustu ja samahästi kui puskarina valmistatud jooki, mida nimetatakse grappa’ks. Vaevalt et traditsioonilisel viisil juustutegemine on lõppenud ja nende riikide kuuluvus Euroopa Liitu oleks seda kuidagimoodi takistanud.

Me peaksime Euroopa Liidu puhul nägema mitte puid, vaid metsa. Nägema, et Euroopa Liidu idee on selles, et maapiirkonnad ei jookseks inimestest tühjaks. Eesmärgiks on muuta elukvaliteeti maal paremaks, mitte aga kõike normeerida. 

 

Milline oli teie kõige kirkam elamus Vilsandit ja Abrukat külastades?

Kõige kirkama elamuse pakkus mulle Vilsandi saare tipus asuva vana paadikuuri juurde jõudmine ja sealt avanev vaade merele. Tegemist on Eesti kõige läänepoolsema asustatud punktiga. Seal olles tundus, et oleksin jõudnud justkui maailma lõppu. Need valged ja hallid toonid ning meri ja kivid... Viimased kadakad, viimane tuletorn… 

 

Sügisel täitub teil presidendiametis kolmas aasta. Mis on kolme aasta jooksul olnud kõige raskem?

Minule presidendina on peamine ülesanne seista põhiseaduse eest. Üsna keeruline on kaitsta põhiseadust ja öelda ei mõnele populaarsele seadusele, teades, et saan selle eest sõimata. Sellises olukorras ei ütle keegi, et president peabki põhiseaduse eest seisma.

Samas ma ise tean, et pean põhiseadust kaitsma ja ma usun sellesse. Kui minuni jõuab seadus, mis on põhiseaduse vastane, ja ma seda avalikult ütlen, siis on kõik millegipärast väga pahased. Nii on juhtunud mitme seaduse puhul.

Kõige eredam näide selle kohta oli riigikogu liikmete palga vähendamine. Ka riigikohus leidis, et see oli põhiseaduse vastane. Aga selle väljaütlemine minu poolt oli väga ebapopulaarne.

Kuid milleks siis Eestile president, kui ta ei ole põhiseaduse kaitsja? Põhiseadus ongi selleks, et kaitsta rahvast populistlike ja hetkeemotsioonidest tulenevate otsuste eest. Nagu ütles ühe seaduse kohta üks riigikogu liige: ”Ma tean, et see on põhiseaduse vastane, aga mis sellest. Rahvas tahab.” Kui aktsepteerida seda, siis võib minna ka kõige olulisemate põhiseaduse sätete kallale, mis puudutavad sõnavabadust, liikumisvabadust ja usuvabadust.

Me oleme seda juba näinud – kui öelda ühe asja kohta ”Mis sellest, rahvas tahab”, siis äkki ühel hetkel hakkab ”rahvas tahtma”, et Eestis ei oleks näiteks sõnavabadust. 

 

Mis on ametis oldud aja jooksul eriti hea tunde tekitanud?

19. augustil 2008 toimunud öölaulupidu oli võimas. Traditsiooniliste laulupidude puhul on enamasti teada, mida oodata, ja need peod on alati võimsad. Aga öölaulupeo puhul polnud ette teada, mis täpselt toimub ning kuidas. Ma tean, et inimesed muretsesid, kas saadakse kokku 10 000 osalejat või mitte. Kuid seal oli 80 000 inimest ning Eesti lippude, aga ka Gruusia lippude meri. See tunne oli niivõrd võimas ja suuresti just tänu sellele, et kõik oli niivõrd ootamatu. See oli puhas patriotismi väljendus. 

 

Kuidas teile tundub, kas Eesti rahvas on õppinud ühes hingama või on eestlase lemmiktoit endiselt teine eestlane?

See, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, on minu arvates ülevõimendatud teema. Sageli on see vaid ettekääne, et vabandada välja mõne üksiku inimese halba käitumist. Ka minu külaskäik Vilsandile ja Abrukale ning kohtumised saareelanikega näitasid, kui palju on Eestis tegelikult üksteise hoidmist ja armastust.