kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Toomas Hendrik Ilves: ohtude varjud vabal sõnal", Postimees

19.05.2009

Vaba ja õiglase ühiskonna vältimatuks eelduseks on otsiva ajakirjanduse olemasolu, leiab president Toomas Hendrik Ilves.


Kakskümmend viis aastat tagasi, 1984. aasta aprillis, tulin ma Münchenisse töövestlusele ja proovitööle saamaks Raadio Vaba Euroopa (RVE) uurimisinstituudis Balti teemade analüütiku ametikohta*. Esimesel päeval viis RVE tolleaegne uurimisosakonna juhataja Jon Lodeesen mu lõunale Englischer Gartenisse, kus ta ütles sõna-sõnalt nii: «Tead, kui nad tulevad, siis poovad nad meid kõiki nende puude otsa.» Et ma silmapilkselt mõistsin öeldu mõtet, näitab, kui sügavalt oli külm sõda juurdunud meie psüühikasse. Öelge seda täna mõnele 30-aastasele ja ta mõtleb, et olete hullumajast putku pannud.

Veerand sajandit hiljem olen uhke, et – nagu öeldakse Freedom House’i nädal tagasi avaldatud aruandes – Eesti on üks suurima ajakirjandusvabadusega riike Euroopa Liidus ning et meie ajakirjandus on koguni vabam kui USA oma.

Kunagi me siiralt uskusime, et kommunismi kokkuvarisemisest tulenevad automaatselt ja loomulikult kõik teisedki head asjad – demokraatia, õigusriik ja sõnavabadus. Paraku pole sõnavabadus maailmas sugugi normiks. Viidatud Freedom House’i aruanne kinnitab, et kahekümne kaheksast Ida-Euroopa või endise Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud riigist saame ajakirjandusvabadusest rääkida üksnes kaheksal juhul. Kümnes riigis on ajakirjandus «osaliselt vaba» ja kümnes vaba ajakirjandus puudub.

Rahvaarvu vaadates on olukord veelgi süngem. Vaid 18 protsenti idaeurooplastest või endise NSV Liidu aladel elavatest inimestest kogevad ajakirjandusvabadust, ülejäänud 82 protsenti aga mitte. See on masendav.

Kui me kaks aastakümmet tagasi arvasime, et sõnavabadust takistab vaid kommunism, et sõnavabadus ja vaba turumajandus käivad käsikäes ning et kui sul on eraomand, siis saad sa ka öelda, mida tahad, siis tegelikkus on osutunud palju keerukamaks. Me ei mõistnud – kuigi 1930. aastatel Euroopas valitsenud autoritaarsetest režiimidest teades võinuksime seda teha –, et ka kapitalism võib olla autoritaarne.

Marksismi ja leninismi ideoloogilistest piirangutest vabanenud võimueliit võttis kasutusele autoritaarse kapitalismi mudeli ning on säilitanud varasemast veelgi tõhusama kontrolli. Vanasti oleks nomenklatuuri tegusid kajastava omakirjastusliku tegevuse eest saadetud vangilaagrisse või kinnisesse psühhiaatriakliinikusse. Nagu näitab kartmatu ajakirjaniku Anna Politkovskaja juhtum, võidakse tänapäeval teid lihtsalt maha lasta või aknast alla visata, püüdmata isegi teeselda Nõukogude pseudoseaduslikku kohtuprotsessi.

Teisisõnu – kui kommunismil oli ideoloogiana vaja tekitada illusioon seaduslikkusest, siis mitteideoloogilisel autoritaarsel võimul see vajadus puudub.

Autoritaarse kapitalismi kodustest jõumeetoditest veelgi kahjulikumaks tuleb pidada nende järkjärgulist imbumist meie endi avatud ja vabadesse süsteemidesse. Ühel Ukraina oligarhil õnnestus hiljaaegu Suurbritannia kohtusüsteemi ära kasutades sulgeda tema tegemisi kajastav ajaleht Ukrainas. Palgatakse briti parimaid ja kõige kallimaid advokaate hagemaks vabaühendusi, endistes kommunistlikes riikides raskustes vaevlevaid ajalehti või koguni USAs elavaid Euroopa teadlasi, kes kõik heidavad valgust autoritaarsetes ühiskondades valitsevale korruptsioonile.

See pärsib ajakirjandus- ja sõnavabadust ning ma kardan, et kui me midagi ette ei võta, siis halveneb olukord veelgi. Süüdimõistev kohtuotsus ELis vara omava isiku osas toob üldjuhul kaasa tema pankroti. Värske näide: üks teadlane juba ongi kohtuasja tõttu loobunud oma raamatu avaldamisest.

Mul on tunne, et jõuka korrumpeerunud ja kleptokraatliku autoritaar­suse vabale, riigipiire ületavale liikumisele suudavad tänapäeval vastu seista vaid tugevad ja sõltumatud avalik-õiguslikud organisatsioonid. Sest ajakirjandusvabadust ähvardavate ohtude pilt poleks kaugeltki täielik, kui jätaksin mainimata kolmanda tendentsi, mille päritolu on vabades ja autokraatlikes ühiskondades erinev, kuid mille vorm kattub. Selleks on kvaliteet­uudiste, analüüsi ja loomuliku arutelu asendamine meelelahutusega.

Roomas kasutati 2. sajandil eKr väljendit panem et circenses ehk «tsirkust ja leiba». See kirjeldas, kuidas lepitada rahvast valitsevate oludega. Praegu näeme autokraatlikes mittevabades ühiskondades, kuidas riigile kuuluvates telejaamades kulutatakse tohutuid summasid selsamal eesmärgil. Mis ajakirjandusse puutub, siis jah, uudistesaated on küll olemas, kuid nende kallutatud sisu peegeldab püüdu olla valitsusele meelepärane, ning need uudistesaated sarnanevad üha enam samadelt kanalitelt edastatava meelelahutusega.

Kui hakata nendega sellistel tingimustel ja formaadis konkureerima, on tulemuseks läbikukkumine. Hästi rahastatud tsirkuses kehtiva reeglistiku omaksvõtt tähendaks lõppu Raadio Vaba Euroopale, Vabadusraadiole, BBC-le ja ülejäänud uudistele keskenduvatele organisatsioonidele.

Tõsi on, et ka vabades ühiskondades ähvardab vaba ajakirjandust just meelelahutus. Praegune kriis ja meediaorganisatsioonide kehv majanduslik seis on veeretanud ajakirjanike ette ränga proovikivi. Klassikalise kvaliteetuudise ranged reeglid – vähemalt kaks allikat, nendele selge viitamine, uudise ja oma arvamuse rõhutatud eristamine – on täna ohus kõikjal vaba meedia ruumis.

Olukorras, kus Euroopa ja USA ajalehed pankrotistuvad ning uudismeedia finantsmudel on kokku kukkunud, on ajakirjandus kolinud virtuaalsesse maailma. Iseenesest ei pruugiks see ju probleeme põhjustada. Paraku ei tugine ärimudel nüüd enam mitte läbimüügile ja tellimustele, vaid sellele, mitu korda mingit artiklit vaadatakse. Reklaamitulu aluseks pole enam ajalehtede läbimüük ega lugejate sotsiaal­demograafiline profiil, vaid anonüümne, hiireklikkide hulgas väljenduv mõõdupuu.

Elitaarsed ajalehed nagu New York Times, Frankfurter Allgemeine või Le Monde võisid ellu jääda sellele vaatamata, et nende lugejaskond on väiksem kui Daily News’il, Bild’il või Aujour d’hui en France’il. Ent olukorras, kus trükimeedia teenib hiiglaslikku kahjumit ja kolib internetti, pole lugejaskonna elitaarsus enam kriteerium. Loeb vaid klikk. Mida jõulisem pealkiri ja mahlasem sissejuhatus, seda rohkem klikke. Mida rohkem hiireklikke, seda suurem saab reklaamitulu.

Selline ajakirjanduslik ärimudel ohustab tõsiseltvõetavaid ajakirjanikke ja väljaandeid, see soodustab lihtsustamist ja juhmistumist, ergutab soovi asju üles puhuda ning vältida põhjalikku analüüsi ja uurimistööd.

Põhjused, miks eelistatakse panem et circenses põhimõtet, on vabas ja mittevabas ühiskonnas üsna erinevad. Ühes on põhjuseks majanduslikud kaalutlused, autoritaarse kapitalismi puhul valitseb soov eksitada tähelepanu olulistelt teemadelt mujale. Ent selle mõju on peaaegu sama. Ilma tõde otsiva ajakirjanduseta, ilma vaba trüki-, tele-, raadio- või veebipõhise ajakirjanduseta ei saa aga ükski ühiskond jääda ei vabaks ega õiglaseks. 

 

* Autor töötas aastatel 1984–1993 RVE uurimisinstituudis ja Eesti toimetuses.

 

Artikkel on mugandus 12. mail Prahas Raadio Vaba Euroopa / Vabadusraadio uue hoone avamisel peetud kõnest.

 

Link originalloole Postimehe veebilehel.