- Reset +

"Eesti president kutsub Läänt üles pöörama toimuvale tähelepanu", RFE/RL

12.05.2009

12. mail külastas Eesti president Toomas Hendrik Ilves Prahas asuvat raadiojaama Raadio Vaba Euroopa, et osaleda organisatsiooni uue peakorteri avamistseremoonial. Korrespondent Charles Recknagel kasutas võimalust, et küsida president Ilveselt, kuidas ta hindab demokraatia ja inimõiguste edusamme endise Nõukogude Liidu territooriumil.

 

Raadio Vaba Euroopa: President Ilves, teie riigil on ainulaadne asukoht täpselt ELi ja Venemaa piiril. Eestil ja teistel Balti riikidel on seljataga kogemus Nõukogude Liitu kuulumisest. See teeb teist tahes-tahtmata esmaklassilise asjatundja Moskva alal. Kuhu teie arvates Venemaa poliitiliselt suundub ja kuidas iseloomustaksite seal väljakujunenud valitsemisstiili?

Toomas Hendrik Ilves: Me ei ole ELi ja Venemaa piiril, me oleme EL. Meie vaatepunkt on täiesti euroopalik. Suund, mille meie naaber on võtnud seoses sõnavabaduse ja inimõigustega, tähendab selgelt tagasiminekut võrreldes sellega, mida kõik lootsid.

Esialgu leiutati selle kirjeldamiseks mõiste „juhitud demokraatia”, ent nähtavasti oli tegu avalike suhete apsakaga, sest nüüd on kasutusele võetud „suveräänne demokraatia”. Üldiselt on lugu nii, et kui sõna „demokraatia” ette hakatakse omadussõnu panema, siis tuleb olla ettevaatlik. Me kõik teame, mida tähendas tegelikult „rahvademokraatia”, [nii et] „suveräänne demokraatia” vastandatuna demokraatiale teeb meid murelikuks.

Meil on raske ette näha, mis suunas asjad liiguvad. Paljud meist – ma loen end nende hulka, ehkki arvan, et me kõik läksime selle õnge – tegid selle vea, et seostasid kommunismi, just rangelt kommunismi inimõiguste puudumise ning vabade turgude ja sõnavabaduse puudumisega. Me oleks pidanud tuletama meelde 1930. aastaid, me oleksime pidanud vaatama, mis toimus Saksamaal ja Itaalias, kus oli kapitalism, ent puudusid inimõigused ja sõnavabadus.

Loomulikult ei osanud me ette näha, et asjad võtavad sellise pöörde, kus valitseb kontrollimatu kapitalism ning poliitilised arvamused ja alternatiivsed vaated lämmatatakse.

Ma arvan, et see on põhiküsimus, mis täna meie ees seisab. Kuidas sellega toime tulla? Ma arvan, et liiga palju Lääne inimesi on öelnud: „Seal on ju kapitalism, mis seal veel vaja on? Ajame äri.” Sedasorti mõtlemist kohtab Läänes liigagi sageli. Põhiväärtused, mis ühendasid meid külmas sõjas, ei näi olevat Läänes enam nii tugevad, kui me arvasime, sest kõlab üleskutseid eirata inimõiguste puudumist ja sõnavabaduse lämmatamist, et teenida dollar või euro. 

 

„Põhjus muretsemiseks”

 

RFE/RL: Kas tahate öelda, et Lääs on loobunud võitlemast inimõiguste eest Venemaal lihtsalt seetõttu, et koos kapitalismi ja avatud turuga näib kõik olevat normaalne?

Ilves: Ma arvan, et meie Läänes ei vastaks sellele küsimusele jaatavalt. Ent kui rääkida inimõiguste eest võitlejatega Venemaal – pean silmas nii neid, keda meie hulgas enam pole, kui ka Venemaa ajakirjanikke, kes on praegusel ajal tugeva surve all –, siis nemad on need, kes ütlevad seda kõige sagedamini ja näitavad näpuga silmakirjaliku Lääne poole selle eest, et seal ei pöörata toimuvale tähelepanu.

Olgem ausad, külm sõda kasvatas meile teatava selgroo, andis meile moraalse jäikuse, et on vastuvõetamatu püüda teenida tulu, ajades asju totalitaarse, kommunistliku režiimiga, ja sellest on lubatud teha vaid väga vähe erandeid. Toona oli lihtne nendega mitte äri ajada, sest nad ei olnud kapitalistid.

Ent [tänapäeval] ma arvan, on arvamuste paljusus selles suhtes väga suur. Mängus on ka energiaküsimustega seotud rahvuslikud huvid, mis viisid selleni, et teatud riigid hoolivad neist probleemidest, inimõigustest vähem. Nagu me näinud oleme, on lisaks mängus ka mõningate inimeste isiklikud huvid ning nii olemegi kummalises olukorras, kus endised kommunistlikud riigid, kellel on empiirilised ja kogemuslikud teadmised sellest, mida tähendab inimõiguste puudumine, sõnavabaduse puudumine, on mõneti... Kuidas seda nüüd viisakalt öelda? Ma ütleksin, et paljudel meist on tunne, et neist asjadest rääkimine ei ole populaarne, ja mõned meie kolleegid Euroopa Liidus vaatavad meile lausa ülalt alla, sest inimõigustest ja sõnavabadusest rääkimist peetakse kuidagi iganenud või kohatuks teemaks ja see peakski meid murelikuks tegema. 

 

RFE/RL: Lääneriikide valitsused on jätnud inimõiguste eest võitlemise eeskätt rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes kehtestavad teatud standardid ja seejärel püüavad kontrollida, kas liikmesriigid neid standardeid ka tegelikult järgivad. Kontrollimist loetakse omakorda teatud liiki positiivseks surveks, mis sunnib sõnakuulmatuid liikmeid aja jooksul oma käitumist muutma. Selle näiteks on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mis osaliselt jälgib valimisi, et veenduda, kuivõrd need vastavad demokraatia nõuetele. Missugused on nende saavutused ja läbikukkumised selle lähenemisviisi puhul?

Ilves: Igal konsensusel põhineval organisatsioonil nagu OSCE on ühine nimetaja ja see ühine nimetaja on demokraatia puhul üsna väike. Kuna tegu on konsensusel põhineva organisatsiooniga, siis piisab vaid ühe riigi vetost ja see tähendab, et kuigi kaugele minna ei saa.

Probleemid on tekkinud OSCE allorganisatsioonis ODIHR, mis jälgib valimisi. See on osutunud väga ebapopulaarseks riikides, kus demokraatial ei ole sellist kohta, nagu tal peaks olema, või kus demokraatia on midagi teistsugust kui see, milleks me teda Läänes oleme harjunud pidama. Me näeme, millist survet ODIHRile avaldatakse, et ta lõpetaks oma tegevuse ega jälgiks valimisi, ning ähvardatakse lõpetada OSCE rahastamine, kui ODIHR jääb truuks seisukohale, et valimised ei ole vabad ja ausad.

Aga mis on alternatiiv? Alternatiive eriti pole, eriti kuna teine peamine organisatsioon, mis tegelikult järjepidevalt inimõiguste olukorda jälgis, oli Euroopa Nõukogu, mis oli normatiivne organisatsioon. Vastandatuna OSCEle, mis oli konsensuslik, oli Euroopa Nõukogu normatiivne. Tal olid oma põhimõtted ja kui riik neid järgis, siis oli hästi, kui ei järginud, siis ei olnud hästi.

Ent poliitilise kasu lõikamine on selle organisatsiooni lämmatanud. Kahjuks on viimase 6–7 aastal juhtinud organisatsiooni isikud, kellel on ärihuvid riikides, kus demokraatiat pole, ja see toob kaasa kahtlase väärtusega otsuste tegemise. Seega on Euroopa Nõukogu oma normidest loobunud ja meil polegi tegelikult kõikehõlmavat organisatsiooni, mis kaasaks ka neid riike, kus demokraatiaga on probleeme ja kus neid probleeme saaks arutada. Meil on üksnes demokraatlikud riigid, mis muretsevad vaid vahel demokraatia puudumise pärast riikides, mis ei ole demokraatlikud, ent kõiki hõlmavate organisatsioonide käed on seotud.

Alles eile kirjutas samal teemal The Herald Tribune’is artikli [endine Tšehhi] president [Vaclav] Havel. Kus me omadega oleme? Meil on inimõiguste organisatsioonid, mille eesistujaks on või mida juhivad riigid, kelle enda olukord mis tahes standardite, vähemalt Eesti ja Tšehhi standardite järgi on üsna kahtlane. 

 

RFE/RL: Kui suhtlete oma kolleegidega ELis, siis mis on Teie arvates parem tegutsemisviis?

Ilves: Esiteks tuleks pöörata tähelepanu sellele, mis toimub, ja mitte sellest poliitilise kasu nimel mööda vaadata. Ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ma saan soovitada. 

 

RFE/RL: Tänan! Kas tahaksite veel midagi lõpetukseks lisada?

Ilves: Ma olen siin Raadio Vaba Euroopa uue hoone avamisel ja kuna ma töötasin siin üheksa aastat kõige põnevama aja jooksul Raadio Vaba Euroopa ajaloos, see tähendab 1984. kuni 1993. aastani, siis on tore tagasi olla ja ma arvan, et raadiojaam teeb väga olulist tööd – eriti kui vaadata paar nädalat tagasi avaldatud Freedom House’i aruannet ajakirjandusvabaduse kohta, mis maalib üsna masendava pildi sellest, et võib-olla pole raadiojaamade töö veel lõppenud ja et meie töö tulemus 1980. aastatel ja kogu tegutsemisperioodi jooksul ei ole olnud nii suurepärane, kui me tahaksime arvata, sest 28 endisest kommunistlikust riigist on täiesti vaba meedia täna [vaid] kaheksas. Ma olen väga uhke selle üle, et Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Tšehhi Vabariik on riigid, kus meedia on täiesti vaba, ja et Eesti on selle hinnangu kohaselt endisest kommunistlikest riikidest kõige vabama meediaga.

Ent see tähendab, et [Raadio Vaba Euroopa] 1980. aastate sihtalaks olnud 20 riigis ei ole vaba meediat. Kui vaadata arve, siis vaid 18% inimestest elab riigis, kus meedia on vaba. 82% inimestest, kellele me 1986., 1988. ja 1989. aastal saateid edastasime, elab riigis, kus ajakirjandus ei ole vaba. See on masendav. 

 

Link inglisekeelsele originaalartiklile RFE/RL veebilehel