- Reset +

"Need väikesed vajalikud erinevused", Turun Sanomat

16.04.2009

Eva Latvakangas

 

„Kui me mõnikord soomlaste tegemiste kallal norime, siis pole see kriitika. See tuleb sellest, et meie erinevused paistavad seda suuremad, mida sarnasemad me oleme.

Freud nimetaks seda väikeste erinevuste nartsissismiks,” selgitab Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Ilves on kindlalt ja parandamatult soomemeelne. Ta räägib Soome mõjust eestlastele enesestmõistetavusena, mis asub sügaval eestlaste minapildis. See on üks osa kirjust tervikust, mida nimetatakse identiteediks.

Järgmisel kolmapäeval peab Ilves Turus loengu just identiteedi teemal. Ta ütleb, et selle mõte on lõhkuda müüte, mis tekivad siis, kui asju liialt lihtsustada, kuid ei täpsusta loenguainet siiski lähemalt.

„Muidu pole mul ju millestki rääkida,” muigab president end mugavalt toolile sättides.

Istume Helsingi Eesti suursaatkonna raamatukogus mõnusalt kohvitassi taga. President Ilves on varunud intervjuuks aega kontserdikülastuse kõrvalt – Finlandiatalos toimus Arvo Pärdi neljanda sümfoonia Euroopa esmaettekanne. Helsingi külastamine on Ilvesele üsna argine tegevus, Turusse põikamine seevastu mälestustest tulvil pidupäev. 

 

Vabaduse strateegia sündis Turus

 

Ilves ütleb, et läheb Turusse nagu oma koju.

„Mul elas seal sõber. Väga hea sõber,” sõnab ta tõsiselt.

„Juhan Kristjan Talve kõige intelligentsem inimene, keda ma olen kunagi tundnud.”

Stockholmis Eesti pagulasperes sündinud, kuid juba lapsena Turusse kolinud jurist Talve tegutses kogu oma teadliku elu Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Temast sai vaba maa esimese esinduskogu Eesti Kongressi Välis-Eestist valitud liige ja uue vabariigi põhiseaduse põhimõtted on suuresti visandanud just tema.
Ka Toomas Hendrik Ilves sündis Stockholmis, kuid siirdus lapsena koos perega Ameerika Ühendriikidesse. 1980. aastate algul läks ta kolmekümneaastase psühholoogiamagistrina tööle Saksamaale USA rahastatud Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetusse. Raadio ülesanne oli lõhkuda kultuuridevahelist raudset eesriiet, edastades Nõukogude Liidu satelliitriikidesse lääne poliitika kohaseid teadmisi ja ideid.

„Juhan Kristjan tegi meile kaastööd,” meenutab Ilves.

See koostöö oli tihe, lausa igapäevane. Raadio Eesti toimetuse juhi ja analüütikuna istus Ilves sageli Talve Turu kodus ja parandas maailma, ja maailmaparandamine pole antud juhul pelk sõnakõlks. Neil aegadel sündis ja arenes konkreetne tegevuskava iseseisva Eesti Vabariigi taastamiseks.
Unistus sai tõeks. Koostöö jätkus, kuid Talve haigestus raskelt. Ilves astus esimest korda okupatsiooni alt vabanenud kodumaa pinnale, aga läks seejärel tagasi USAsse ja asus Washingtonis tööle uue vabariigi suursaadikuna.

Tollast Eestis valitsenud õhkkonda iseloomustab ta sõnadega „eksistentsiaalne Angst”, hirm olemasolu pärast. Iseseisvumisega kaasnenud rõõm oli segamini suure hirmuga selle kaotamise ees. Kardeti ka vaesuse süvenemist: kuidas väike ja vaene rahvas hakkama saab?

„1991. aastal oli Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta 800 USA dollarit aastas. Praegu on see kõige süngemate majanduslanguse aja arvutuste järgi sama nagu 2006. aastal ehk 21 500 dollarit – peaaegu kolm korda suurem. Ma ütleksin, et see pole üldse paha. Tõsi küll, tööpuudus on päris palju suurem kui kolm aastat tagasi ja see teeb muret.”

„Majandus hakkas kosuma peamiselt tänu asjaolule, et rajasime selle, mis puudus nõukogude ajal täielikult – teenused ja oma infrastruktuuri. Neid oleme arendanud. Kuid meil oleks kindlasti vaja veel mingit tugevat toodet – lisaks Skype’ile –, millel oleks ka üleilmses majanduses edu. See tooks Eesti langusest välja.” 

 

Üleminek eurole, maksku mis maksab

 

Silmapiiril on ka teine võimalus – liitumine euroalaga. Ilves kinnitab, et see on Eesti valitsuse esmane eesmärk, hoolimata üldsuse kartusest, et töötuse kasv ja nõrk finantsolukord vähendavad riigi võimalusi eurole ülemineku kriteeriume täita.

Kaks aastat tagasi arvas Ilves ühes intervjuus, et kiireim viis euroala kriteeriumide täitmiseks oleks majanduskriis, mis taltsutaks tormilist inflatsiooni.

„See oli nali,” ütleb ta enda kaitseks.

„Absurdne küll, kuid nüüd olemegi sellises olukorras. Aga mõistagi pole ma majanduskriisi soovinud ega ole praeguse olukorraga rahul.”

Tema hinnangul on Eesti olude kammitsais.

„Me ei saa elavdada oma majandust laenurahaga nagu Soome. Kui tekib võlg, ei vasta me enam [Maastrichti] kriteeriumidele. Eelarvepuudujääk ei või ületada kolme protsenti. Me oleme praegu eesmärgile nii lähedal, et ei saa järele anda. Kui suudame euro kasutusele võtta, on see majandusele suureks abiks. Pärast seda on ka laenamine lihtsam. Näiteks Itaalia rahanduse olukord pole aastaid kriteeriumidele vastanud.”

Puuduv raha tuleb seega praegu vööd pingutades kokku hoida. Sellega on eestlased harjunud.

„Vastupidi Soomes levinud arvamusele on meie sotsiaalkaitse suhteliselt heas seisus,” märgib Ilves.

„Jutt Eesti panustamisest turumajandusele sotsiaalpoliitika arvelt on rumal müüt. See ei ole tõsi. Meie sotsiaalkaitse kõlbab võrrelda ka Soome süsteemiga, kui võtta arvesse, et meil on lihtsalt vähem raha. Maailma Terviseorganisatsioon on kiitnud, et Eesti sotsiaalsüsteem on sama majandustasemega riikidest parim. Meie pensionisüsteemi kopeeritakse suuremas osas Ida-Euroopa riikides. Palgalt makstav sotsiaalmaks on 33 protsenti – Euroopa keskmine.”

„Seepärast ei peaks välismaalased meie maksusüsteemi üle kurtma. Küll nad selle maksuraha saavad, kui eestlased naaberriikidesse tööle lähevad,” pistab Ilves. 

 

Peab saama otse öelda

 

Naaberriigid Soome ja Venemaa on mõlemad Eestile olulised kaubanduspartnerid, kumbki pole Ilvese jaoks probleem.

„Venemaa pole meile oluline küsimus. Kui see paistab probleemina, siis sellepärast, et eestlastele on sõnavabadus väga tähtis, eriti välispoliitikas. Ajaloo mustad laigud on see põhjus, miks me peame nüüd saama otse välja öelda, mida me asjast arvame.”

Soomlased on Ilvese arusaamist mööda seevastu harjunud, et kõike pole alati vaja välja öelda. See pole soomlastele eluliselt tähtis.

Kui Ilveselt iseseisvusaja alguses küsiti, millise ühenduse poole Eesti tulevikus liigub, vastas ta: igavate Põhjamaade hulka. Rootslased reageerisid sellele avaldusega, et vähemalt Rootsi küll igav maa ei ole.

„Seda ei oleks pidanud pahaks panema, meie jaoks oli „igav” midagi positiivset ja ihaletavat. Kui riigis asusid Venemaa sõjaväebaasid ja maanteedel veeresid Vene tankid, siis oli meil põnevust ehk liigagi palju. Ma pidasin silmas rahu ja võimalust elada argielu ilma hirmuta oma olemasolu ja turvalisuse pärast. Sellist stabiilsust pooldame ka praegu.”

NATO ja Euroopa Liit olid Eestile stabiilsuse huvides vältimatu valik. Need aitasid muuta eksistentsiaalse hirmu õhkkonda ja luua turvatunnet.

„Kui jälgisime Gruusia sõja sündmusi, olime vägagi rõõmsad, et kuulume NATOsse. See tagab rahu püsimise Euroopa riikides.”

Vaatamata vajadusele avameelne olla ei ütle Ilves otse, mida ta Soome NATOga liitumise võimalustest arvab.

„See on teie endi otsustada. Kui soovite, siis liitute. Soome kuulub lääne kultuuriruumi, mille eelis on see, et riigid saavad oma asjade üle ise otsustada.”

Muus osas sarnanebki Eesti Ilvese sõnul kõige rohkem Soome ja teiste Põhjamaadega. Ta räägib Eestist kui Skandinaavia kultuuri riigist. 

 

Lech Wałęsa vuntsid

 

Ka juba suure eraldatuse ajal, kui Eesti kuulus veel Nõukogude Liitu, tugevnesid ja kasvasid sidemed Soomega.

„Soome televisioon oli tol ajal Eesti peegel. Sealt nägid eestlased, kus Eesti võiks ilma Nõukogude okupatsioonita olla. 1939. aastal oli meie elatustase enam-vähem sama kui Soomes. Kui me oleksime saanud vabalt areneda, oleksime nüüd ehk võrdsed. See oli kogu rahva unelm.”

Soome televisioon oli ka aken maailma, mis muidu oli eestlaste ees suletud.

„Eestlased olid peale poolakate ainus idabloki rahvas, kes teadsid, et Solidaarsuse juhil Lech Wałęsal olid vuntsid. Poola vabadusvõitlejat kujutati Kremli poolt dikteeritud meedias ilma näota ebainimesena. Tema fotot ei avaldatud kusagil. Neil aegadel oli eestlaste populaarseim karnevalikostüüm suured Walesa vuntsid…

President joonistab kahe nimetissõrmega kaare oma siledatele põskedele ja naerab südamlikult. Nõukogude Eesti aja iseärasuste üle on ikka hea pisut naerda.

See on üks viis raske minevik seljataha jätta. Ja see on vabastav. 

 

Kolmapäeval, 22. aprillil kell 12.15–13.30 peab president Toomas Hendrik Ilves loengu Turu Ülikooli Educariumis (Assistentinkatu 5). 22. aprillil kell 10 peab riigikogu liige, ajaloolane Lauri Vahtre ajalootunni Turu harjutuskoolis. 22. aprillil kell 15 avatakse Turu linnaraamatukogus Tartu kunstikooli õpilaste koomiksinäitus „The New Kaboom”. Näitus jääb avatuks 31. maini.