- Reset +

"Võti on Venemaa käes", Der Standard

02.04.2009

Eesti Vabariigi president Toomas Ilves: Moskva peab lõpetama oma naabrite hirmutamise 

 

Markus Bernath 

 

NATO on seadnud endale kaks tähtsat ülesannet: kohendada oma Afganistani strateegiat ja parandada oma suhteid Venemaaga. Kumb neist ülesannetest tuleks teie arvates kiiremini täita?

Mõlemad teemad on tähtsad, aga kiirete otsuste tegemine ei tohiks olla eesmärk omaette.

Afganistani puhul on selge, et kui soovime edu saavutada, siis ei tohi me oma sealset kohalolekut käsitleda kui üksnes või esmajoones sõjalist operatsiooni. See viiks meid ummikusse. Peale oma sõjalise panuse peame leidma rohkem tsiviilprojekte, mis aitaks sellest maast taas tõelise riigi ehitada. Riigi ülesehitamine on see, mida me seal kõige rohkem vajame. See pole mitte üksnes NATO, vaid ka EL-i ja ÜRO pühendumise, eneseusu ja tugevuse näitaja.

Peame üha suurema osa sellest koormast Afganistani elanike õlule panema. Seetõttu on möödapääsmatu laiendada koolitusmissioone, et neist saaks osa Afganistani armee, politsei, riigiametnikud ja kohalikud juhid.

Paindlikkus on kindlasti NATO Afganistani missiooni edu üks eeldusi. Paindlikkus, mis arvestab Afganistani ajaloo, tavade, naabrite ja poliitilise keskkonna peamiste omadustega. Paindlikkus, mis võimaldaks koondada Afganistani sisekonflikti lahendamiseks vajalikud osapooled ja tugevdaks seeläbi riigi sisejulgeolekut.

Vajame Afganistanis sotsiaalselt küpseid ja mõtlevaid kaitseväe liikmeid. See tähendab kohalike inimeste tavade mõistmist ja austamist. Eeskätt tuleks meeles pidada, et mitte kõik afgaanid ei ole Talibani liikmed. Ilma kohalike inimeste toetuseta me Afganistanis hakkama ei saa. Peame selle toetuse looma, seda kasvatama ja hoidma. NATO soovib, et Afganistan oleks ülejäänud maailma ja oma elanike jaoks turvalisem riik.

Kui rääkida nüüd NATO ja Venemaa suhetest, siis minu arvates sõltub Venemaaga suhete parandamine täielikult Venemaast.

NATO on demokraatlikel väärtustel põhinev organisatsioon, mille on loonud neid väärtusi jagavad riigid. Koostöö alliansi suure ja tähtsa naabri Venemaaga on loomulikult tähtis, aga raske on sellist koostööd arendada, kui Venemaa käitub nii, nagu ta on seda teinud Gruusias: tunginud eelmise aasta augustis selle riigi territooriumile, jätkab ta ka praegu vaenutegevuse lõpetanud lepingu rikkumist. Me isegi ei räägi praegu ajakirjandusvabadusest või õigusest. Et taastada oma usk normaalsete suhete võimalikkusesse, sooviks NATO näha vähemalt seda, et Venemaa lõpetab oma naabrite ähvardamise.

Samas saame me aru, et mingigi mõju avaldamiseks peab suhtlemist jätkama, ja seetõttu oli Eesti nende liikmesriikide hulgas, kes toetasid NATO ja Venemaa diplomaatiliste sidemete taastamist pärast nende katkemist Gruusiasse sissetungimise tõttu. 

 

Aasta tagasi nõustus allianss oma Bukaresti kohtumisel Ukraina ja Gruusia tulevikus oma liikmeks võtma. Kui kaua võib seda lubadust ilma NATO usaldusväärsust vähendamata edasi lükata?

NATO liikmestaatus ei ole kunagi olnud ega saagi olla seotud kindlate kuupäevade või konkreetsete ja mõõdetavate ajakavadega. See sõltub hoopis sellest, kui hästi on liikmekspürgijad oma kodutööd teinud. NATO Bukarestis antud lubadus kinnitas veel kord, et uksed on avatud kõikidele ühineda soovivatele riikidele, kes tahavad jagada NATO liikmesriikide demokraatlikke väärtusi ja anda oma panuse NATO tegevusse.

Gruusia ja Ukraina on avaldanud oma soovi alliansiga ühineda ja me austame seda soovi. Minu jaoks oli see pettumus, et NATO liikmed ei jõudnud nende riikidega koostöö tihendamise suhtes üksmeelele ning jätsid nende liikmelisuse tegevuskava (MAP) algatamata – MAP ei tähenda ju liikmestaatust, see pole ka julgeolekutagatis, vaid vahend, mis aitab neil riikidel oma kodutööd paremini teha ja valmistab neid ette nende tulevase liikmestaatuse jaoks. See pole mitte tee lõpp, vaid alles algus.

Samas on mul hea meel, et NATO välisministrid otsustasid koos nende kahe riigiga algatada igaaastase rahvusliku programmi (ANP). Tegemist on mehhanismiga, mille eesmärk on enam-vähem sama mis MAP-il. Sarnaselt MAP-iga võimaldab ka ANP NATO-l neid riike aidata ja neid mitmeti mõjutada, alustades sõjaliste reformidega ja lõpetades demokraatia ja õiguse valdkonna reformidega.

Bukarestis antud lubadust ei ole tagasi võetud ja see näitab, et üksnes NATO-ga koostööd tegevatel riikidel on õigus oma liikmestaatuse üle otsustada, ainuüksi need riigid ise saavad vajalikke samme astuda ja mitte ühelgi allianssi mittekuuluval riigil ei ole õigust mõne riiki liikmelisust veto alla panna. 

 

Ühendriikide uus valitsus on muutmas oma otsust rajada Ida-Euroopasse raketikilp, sest Venemaa on kindlalt selle projekti vastu. Mida tähendaks otsuse tühistamine Balti riikidele?

Sellel teemal ei sooviks ma spekuleerida. Minu teada pole sellist otsust veel tehtud, vaid selles küsimuses on kõlanud palju vastakaid arvamusi. Seega on ehk parem oodata ja vaadata, kuhupoole asjad arenema hakkavad, aga ühes olen ma kindel – need otsused tehakse Ameerika Ühendriikide ja Euroopa julgeolekut arvestades. 

 

Venemaa surub peale uut julgeolekuarhitektuuri Euroopas. Kuidas teie sellesse ideesse suhtute? Kuidas peaks Euroopa käsitlema Venemaa nõudmist luua uus julgeolekuarhitektuur? Kas ta peaks Moskvaga rääkima või selle lihtsalt unustama?

Kui aus olla, siis minu meelest pole eriti otstarbekas lõhkuda ära hästi toimiv süsteem ja nõuda siis selle asendamist. Arvan, et Venemaa viimase aasta teod näitavad mingis mõttes nihet Euroopa julgeoleku paradigmas, mis kujunes pärast külma sõja lõppu – me ei saa enam eeldada, et sõjaline rünnak poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on Euroopas võimatu.

Meil olid töötavad julgeolekustruktuurid, organisatsioonid ja lepingud, mida rikuti. Hoolimata sellest arvan ma siiski, et olemasolevad struktuurid on selle uue olukorraga toimetulemiseks piisavad. Meil on NATO, EL, OSCE, Euroopa Nõukogu ja lõpuks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Kõige parem ja loomulikum koht nende läbirääkimiste pidamiseks oleks OSCE Viinis.

Muidugi peaksime sellest rääkima ja välja selgitama kõigi nende organisatsioonide liikmete mured ja julgeolekuprobleemid, aga minu arvates on praegu liiga vara ennustada, kas selline rääkimine tekitaks ka vajaduse korraldada selles asjas OSCE tippkohtumine. Ennekõike peame tugevdama juba olemasolevaid struktuure. 

 

Eesti ja Balti riigid olid jõud, mis lükkasid käima EL-i algatatava idasuunalise partnerluse endiste Nõukogude vabariikidega Euroopas. Aga mida suudab selline partnerlus saavutada kriisi ja surutise ajal ilma vajaliku rahastamiseta?

Minu arvates ei ole idasuunaline partnerlus mitte Balti riikide algatus, vaid EL-i ühine strateegia toetamaks oma Euroopas asuvaid naabreid, kes ei ole veel valmis lähemas tulevikus liiduga liituma, kuid kelle edu ja stabiilsus on meie strateegilistes huvides. Mingis mõttes tõusis see partnerlus vana (ja nagu enamik nõustub, ebaõnnestunud) naabruspoliitika varemetest, mille puhul jäi vajaka nii poliitilisest tahtest kui ka rahast. Me loodame siiralt, et hoolimata praegustest majandusraskustest, mis vähendavad EL-i rahavaru ja takistavad tal poliitiliselt pühendumast, saab idasuunaline partnerlus piisavalt suure hoo, et nendes riikides midagi muuta ja sealset reformimeelsust säilitada.

Loodan ka, et sellest ei saa vahend, mille abil nende riikide liikmekssaamist välditakse ja nad igaveseks liidu ukse taha jäetakse. Me ei saa ühegi sellise riigi kohta öelda, et ta on valmis kiiresti liikmestaatuse poole liikuma, aga minu arvates oleksime kõik õnnelikud, kui mõned neist naabritest oleks tasakaalukad, õitsvad ja demokraatlikud, turumajandusele orienteeritud õigusriigid.

Ma kordan veel kord – olen veendunud, et see on kõigi EL-i liikmesriikide strateegilistes huvides. 

 

Link saksakeelsele originaalintervjuule Der Standard'i veebilehel