- Reset +

"Avatud ühiskonna foorum: kas hirmul külma sõja ees on alust?", Postimees

08.11.2008

Vaata ka videoklippi 

 

Andres Kasekamp

 

Neljapäeval toimunud Avatud ühiskonna foorumil arutlesid Toomas Hendrik Ilves, Martti Ahtisaari, Kadri Liik, Aleksander Smolar ja George Soros suhete üle Venemaaga. Vestlust vedas Andres Kasekamp.

 

Andres Kasekamp: Palju on räägitud uuest külmast sõjast. Kuidas näevad seda inimesed Moskvas? 

 

Kadri Liik: On väljendatud arvamust, et uut külma sõda ei saa tekkida, sest selleks pole Moskvas vastavat ideoloogiat. Ma arvan, et tegu on eksiarvamusega. Hetkel on tegu riigiga, kus valitsevad KGB-lased ja nende arvamused. Usutakse, et maailma valitsevad teatud võimukeskused, ja väiksemad riigid ning rahvused on kui etturid nende kätes. See aga viib paratamatult konfliktideni.

Jah, hetkel ei ole Venemaal ametlikku ideoloogiat, mis vastanduks lääne omale. Aga mitteametlikult võib-olla siiski? Venemaad iseloomustab šovinistlik natsionalistlik maailmapilt. Sellega poolehoidjaid ülejäänud Euroopas ei võida ning sestap on nad vähem ohtlikud kui Nõukogude Liit. Samas on Venemaa nüüd rikkam kui Nõukogude Liidu ajal. Ning see on viinud küsimuseni: mis mõtet on võita enda poole rahvaid, kui võib ära osta poliitikuid?

Probleemi algpõhjuseks on see, et 1990. aastate alguses ei kujunenud Vene Föderatsioonist sellist demokraatlikku riiki, nagu enamikust Nõukogude Liidust eraldunud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest. Venemaa ei suutnud leida oma identiteeti. Mulle meeldib Euroopa diplomaadi Robert Cooperi ütlus, et Euroopa riikidel pole mitte ainult huvid, vaid on ka identiteet. Just see identiteet näitab, kuidas riigid oma huve rakendavad. Venemaa pole osanud oma positsiooni ümber hinnata ning teeb seda teiste riikide arvelt.

 

Kasekamp: Kas usute, et Barack Obama valimine mõjutab ka Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid?

 

Aleksander Smolar: Tuleviku suhtes valitseb ebakindlus. Nagu ka presidendiks valitud Barack Obama tulevaste poliitikate suhtes. Üks asi, mida võin küll täie kindlusega öelda, on see, et ta on president, kes kindlasti ei võta üle Bushile omast helde hegemooni hoiakut ülejäänud maailma suhtes.

Oletan, et Obama üritab saavutada häid suhteid Venemaaga. On see võimalik? See oleneb palju Moskva käitumisest ja poliitikast. Kuid ma arvan, et on sügavamaid põhjusi, miks on raske selliseid asju ennustada, ja see puudutab külma sõja probleemi. Me oleme praegu väga keeruka rahvusvahelise olukorra keskmes. Suhted lääne ja Venemaa vahel on väga komplitseeritud.

 

George Soros: Obama tegevusplaani ei ole hetkel võimalik ette näha. Lääne poliitika Nõukogude Liidu ja Venemaa suhtes oli tõeline läbikukkumine. Nüüd me maksame selle eest. Ma usun, et president Obamal on parem positsioon mõistmaks, et me kukkusime läbi ja on vajadus luua varasemast paremad suhted.

Nõukogude Liidu ja lääne vahelist konflikti võib vaadelda kahedimensioonilisena. Ühelt poolt oli tegemist geopoliitilise dimensiooniga, teisalt oli aga küsimus väärtustes. Lääs ei suutnud nendele väärtustele vastata. Teisalt järgiti oma geopoliitilisi huve, NATO ja ka Euroopa Liit laienesid, Eesti võeti Euroopa Liidu liikmeks. Praegune juhtkond tunneb end nurkasurutuna ning jätkab geopoliitilise poliitikaga, mitte väärtustel põhineva poliitikaga.

Nüüdseks on geopoliitiline võim Venemaa käes. Selle agressiivne kasutamine kujutab endast Euroopale aga tõsist ohtu, millele tuleb vastu seista. Samas on äärmiselt kahetsusväärne, et Euroopa Liidu ja Venemaa suhe põhineb sellisel geopoliitilisel võimu ekspluateerimisel, selle asemel, et püüelda ühiste huvide poole.

Euroopal tuleb seista vastu geopoliitilisele agressioonile ja selleks on vaja praegusest palju suuremat ühtsust. Venemaa tugevuseks on tema ühtsus. Euroopa on aga äärmiselt killustunud. Venemaa geopoliitiline ülemvõim seisnebki võimes Euroopa riikides rahvuslikud ja majanduslikud huvid omavahel suluseisu viia.

 

Kasekamp: President Ilves, kas rahvusvahelistes suhetes või konkreetsemalt EL ja Venemaa suhtes on aset leidnud paradigma muutus? 

 

Toomas Hendrik Ilves: Kindel on see, et senine paradigma on kokku varisenud. Senise korra aluseks oli põhimõte, mis toetas arenguid demokraatliku riigikorra suunal ja siseasjadesse sekkumise või sõjalise rünnaku ohu puudumist.

Käesoleva aasta 8. augustil juhtunu lükkas aga selle viimased 20 aastat valitsenud seisukoha ümber. On selge, et seni kehtinud tõekspidamised nagu Euroopa riikide piiride puutumatus ja kaitstus sissetungi eest on kadunud. Kuhu see kõik edasi areneb, ei ole veel teada, kuid meil on võimalik välja tuua teatud valdkondi/piirkondi, kus Euroopal on kahetsusväärseid puudujääke.

Neist tõsisemad valitsevad näiteks Euroopa naabruspoliitikas Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisele alale jäävate riikide suunal. Ukraina, Moldova ja Gruusia näol on tegu siiski demokraatlike riikidega. Selle asemel, et aidata neid riike viisapoliitika või tõhusa naabruspoliitikaga, on Euroopa põhimõtteliselt otsustanud nendega mitte tegeleda, et nad ei arvaks, et neist võiks saada ELi liikmesriigid. Seega on küsimus selles, kas Euroopa soovib kaitsta demokraatlikku riigikorda ja demokraatlikke valikuid või mitte. Sellele küsimusele me vastust ei tea. 

 

Kasekamp: Kuidas saaksime balansseerida väärtusküsimusi nii, et need oleksid mõistetavad ka teisele poolele? 

 

Liik: Arvan, et peaksime lõpetama teeskluse, nagu oleksid meil Venemaaga mingid ühised väärtused. Venemaal ei ole liberaaldemokraatlikke väärtusi. Küsimus on selles, kas lääneriikidel ikka on? Ma loodan, et jah.

Arvan, et Euroopas on probleemiks see, et oleme küll probleemidele reageerinud kiiresti ja jõuliselt, kuid pole olnud piisavalt järjekindlad, et neid ka lahendada. Kui oleme tegelenud teatud probleemiga vaid paar kuud, siis anname alla. Sama toimub ka praegu. Mäletame kõik kuue punkti plaani, mis koostati Venemaale seoses Gruusia agressiooniga.

See plaan on nüüd kadunud, sest kõik teavad, et Venemaa ei pea sellest plaanist kinni. Meil ei ole jätkunud piisavalt jõudu, et teda selleks sundida. Samas ei tohi me aktsepteerida, et Venemaa ei järgi allkirjastatud leppeid. Seega ei tohiks me näha Venemaas partnerit.
Muidugi jätkame Venemaaga suhtlemist. Ent Venemaa näeb kogu maailma kui äritehingut, sealhulgas teiste riikide saatust ja tulevikku.

 

Kasekamp: Soome on üks väheseid, kes on suutnud oma suhteid Venemaaga normaalsel tasandil hoida. Samas on hetkel käimas suur debatt asjade muutmise osas ning kui olen õigesti aru saanud, siis olete teie üks senise Venemaa-poliitika muutmise pooldajatest?

 

Martti Ahtisaari: Ma pole mitte väitnud seda, et meie poliitika peaks muutuma, vaid olen juba aastaid rääkinud, et Soome peaks ühinema NATOga. Seda sellel lihtsal põhjusel, et peaksime olema kõigis organisatsioonides, kus lääne demokraatiad on esindatud. See soov ei põhine Venemaa ohul.

Kõigepealt – olgem realistid. Jutt uuest külmast sõjast on rumalus. Lääs ei ähvarda Venemaad niikuinii ja ma ei näe ka Venemaad kuidagi läänemaailma ähvardamas. Praeguse Venemaa kartustega tuleb tegeleda, sest ma ei saa aru, millistel ohtudel see põhineb. Venelastega on küll väga raske koostööd teha, kuna neil on a priori läänevastane hoiak. Koostöö sõltubki minu meelest hetkel rohkem Venemaa kui Euroopa või Ameerika käitumisest. 

 

Smolar: Kui kuulata Medvedevit ja Putinit, siis on suhteliselt ilmne, et nad loodavad lääne abile oma majanduse kaasajastamisel. Kuid tõsi on see, et ajaloolisel pärandil on suur roll, seda eriti nii suures riigis nagu Venemaa. Meie ei pea aktsepteerima nende ajalugu ja nende mõtteviisi, kuid peame neid kuulama, sest et see motiveerib neid.

Hetkel on suurt populaarsust kogunud mõjusfääri termin. Muide, seda on president Medvedev ka ametlikult kasutanud. Läänel pole mingit põhjust selle termini kasutamist aktsepteerida. Samas on see äärmiselt problemaatiline termin rahvusvaheliste suhete alal üldiselt. Et Venemaa antud terminit kasutas, tuleb küsida, mis üldse on Venemaa mõjusfäär. Paradoksaalne on, et kui varem oli see ehk võimalikki, siis tänapäeval on seda praktiliselt võimatu täpselt määratleda.

Muidugi on võimalik sundida riike lihtsalt taluma seda olukorda, mida pole võimalik muuta – Venemaa on olemas, Venemaa on tugev ja keegi ei taha vägesid võitlema saata. Kuid moraal-selt ja poliitiliselt pole see reaalne.

 

Ahtisaari: Me peame siin läänemaailmas tegema täielikult selgeks selle, et mitte keegi meist ei taha samasugust vastasseisu nagu oli külma sõja perioodil. Seega tulekski riikidel lõpetada eneseväljendamine viisil, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. Mina arvan, et kõik peaks vaatama oma ühiskonda just sellise pilguga. 

 

Kasekamp: President Ilves, kas lahenduseks võiks olla uus julgeolekuarhitektuur? 

 

Ilves: Uute institutsioonide loomisest saame rääkida siis, kui olemasolevad on tõhusalt tööle saadud. Peab nõustuma, et tegu ei ole külma sõjaga, kuna puudub ideoloogiline vastasseis ja keegi ei taha uut külma sõda, vähemalt mitte jõusuhetel põhinevat vastasseisu. Samas on ideoloogiline konflikt siiski olemas, kuid see ei seisne omandivormis. Omavahel vastanduvad autoritaarne ja demokraatlik kapitalism ning see on oma olemuselt hoopis teistsugune olukord.

Liiga paljudele inimestele n-ö vanas Euroopas läheb demokraatia vähe korda. Seal arvavad paljud, et mõtlema peaks hoopis sellele, kui suur on turgude eksporditulu potentsiaal. Suveräänse riigi ründamise koha pealt ollakse valmis silmad kinni pigistama. Seega eksisteerib Euroopa-sisene vastuolu ja me ei vaja uut institutsiooni.

Tõeline julgeolekuorganisatsioon saab põhineda ainult ühiselt jagatud väärtustel, mitte ainult geograafilisel asukohal, kuna riik peab olema valmis saatma oma kodanikke sõtta ning seda on võimalik teha vaid selle nimel, millesse usutakse. NATO põhineb ühtsetel väärtustel, EL peaks samuti töötama samadel põhimõtetel. 

 

Link originaalloole ajalehe Postimees veebilehel