kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Eesti president: Gruusia kriis muutis kõik", Radio Free Europe / Radio Liberty

14.08.2008

Charles Recknagel

 

Eesti president Toomas Hendrik Ilves lendas Gruusiasse, kui Gruusia ja Venemaa vaheline sõjategevus oli jõudnud haripunkti, et avaldada koos veel nelja postkommunistliku riigi liidriga toetust Gruusia rahvale. RFE/RL korrespondent Charles Recknagel küsib temalt, millest tuleneb niisugune isiklik suhe Gruusia jõupingutustega saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, ning kuidas näeb Eesti president Gruusia konflikti Moskvaga.

 

RFE/RL: President Ilves, te võtsite vaevaks lennata Tbilisisse ja rõhutada oma solidaarsust ajal, mil Gruusias valitseb kriisiolukord. Miks tunnete just teie, et Gruusia mure on teie mure – ja kogu maailma mure? 

Toomas Hendrik Ilves: Filosoofilisemal tasandil võiks öelda, et me ei saa lasta korduda 1938. aasta sündmustel, mil Neville Chamberlain naasis rahukuulutajana koju ning keegi ei hoolinud sellest, et väike, kauge, tundmatu riik lahutatakse osadeks. Kahtlemata hakkas II Maailmasõda idanema just nõnda.

Kui arutleda pigem reaalpoliitika tasandil, siis neist eeldustest, millele me oleme rajanud oma elu pärast kommunismi kokkuvarisemist Nõukogude Liidus, nii-öelda pärast 1991. aasta ümberjaotumisi, on meie jaoks olnud peamine, et Venemaa ei pöördu tagasi oma endiste kommete juurde ega hakka teisi riike vallutama, hoolimata sellest, mis toimub Venemaa sisepoliitikas. See on üks kõige põhjapanevamaid eeldusi, mis mõjutab kogu meie tegevust, NATO tegevuskavasid ja nii edasi. See eeldus on nüüd kokku varisenud ning kulub vähemalt üks põlvkond, et jõuda tagasi sinna, kus me olime augusti alguses – punkti, kus me uskusime, et hüva, igasuguseid sõnavahetusi võib ette tulla, ent Venemaa sissetungid teistesse riikidesse enam ei kordu.

 

RFE/RL: Paljud tavalised grusiinlased on ajakirjanduses väljendanud pettumust selle üle, et Lääs ei pakkunud neile rohkem tuge äsjases tormilises sõjas. Kas ka teie kuulsite Tbilisis sarnaseid etteheiteid ning missugune oli sel juhul teie vastus? 

Ilves: Jah, ma kuulsin neid ja ma ütleksin, et siin on mitmeid olulisi tegureid. Üks on see, et on tõesti kahju, et Gruusiale ei pakutud NATO Bukaresti tippkohtumisel liikmelisuse tegevuskava, ning nagu ma juba toona ütlesin – ja ütlen ka praegu – , tõlgendati seda otsust kui rohelist tuld võimalusele käituda Gruusiaga oma suva kohaselt. Ma arvan ka, et need, kes [selle pakkumise] blokeerisid, kannavad juhtunu eest teatavat vastutust.

Teine asi on muidugi see, et Lääs on oma reageeringutes aeglane. Ma pean silmas, et kulub veidi aega, enne kui niisuguste sündmuste tähendust mõistetakse. Kui seda on mõistetud, siis tegutseb Lääs enamasti üpris otsustavalt. Näiteks Ameerika Ühendriigid on reageerinud vägagi jõuliselt. Ma arvan, et nemad, nii nagu meiegi, olid juhtunust rabatud ning meil kõigil kulus veidi aega adumaks, et paradigmas on toimunud täielik nihe.

 

RFE/RL: Prantslaste pakutud relvarahu plaan koosneb viiest punktist, mille hulka kuuluvad jõu kasutamisest loobumine tulevikus ning vägede tagasiviimine algsetele positsioonidele. Kas see on adekvaatne alguspunkt kriisi leevendamiseks ning taasalustamaks läbirääkimisi Gruusia külmutatud konfliktide üle või leiate te, et mõlemale poolele tuleks esitada rohkem tingimusi? 

Ilves: Kui äsja on toimunud sissetung kümne tuhande sõjaväelase ja peaaegu tuhande tankiga, siis minu arvates ei ole kogu selle lahinguvarustuse tagasiviimine endistele positsioonidele eriti hea algus. Minu meelest tuleb olla konkreetsem. Väed peavad Gruusia territooriumilt lahkuma ning meil tuleb tagada Gruusia territoriaalne terviklikkus.

 

RFE/RL: Kas te usute, et Euroopa Liit asub pärast seda intsidenti Venemaa suhtes karmimale positsioonile, läheneb Ida-Euroopa liikmete nägemusele Venemaast ning kaugeneb Prantsusmaa ja Saksamaa nägemusest? 

Ilves: Ma usun, et see on paratamatu. Kui meenutada sõnu, mida ma lugesin mõne päeva eest – minu meelest on Euroopa Liidus olemas ülimalt venemeelne, russofiilne koalitsioon, mis asetab head ärisuhted kõrgemale euroopalikest väärtustest nagu inimõigused, demokraatia ja nii edasi. Ning ma usun, et see saab tulevikus lahkarvamuste aluseks.

Samas ei kujuta ma niisugust vastutulelikku suhtumist ette „realistide” leeris, kuhu minu arvates kuulume meie. Me nägime, et Poola ja seejärel ka Leedu andis parnerlus- ja koostöölepingu arutelul järele, kuna neile avaldati väga tugevat survet. Ma ei usu, et see saaks korduda, kui niisugused küsimused taas päevakorda kerkivad. Nagu ma ütlesin, on eelmine paradigma päästmatult kadunud, kõige põhjapanevamad eeldused on muutunud. 

 

RFE/RL: Mõned vaatlejad võiksid väita, et Gruusia-Venemaa konflikt toob taas esile erinevuse kahe riikide kategooria vahel, mis on Euroopas välja kujunemas. Üks on ühine ruum, mille tunnusteks on ühised institutsioonid, kus toimib kokkuleppeline poliitiline ja majanduslik raamistik, mille sihiks on säilitada rahu ja küllust – ma pean silmas NATO/Euroopa Liidu ruumi. Teine on ruum, mille tähiseks on vaid selle eelnev ajalugu ning kus suurriikidel on oma mõjusfäärid ning suhted on reguleerimata – pean silmas Venemaad ja tema naabrust. Kas teie näete Euroopa maailmajagu – kui lubate, siis kasutan niisugust väljendit – niisugusena, ning kas te just sellepärast pühendate nii palju tähelepanu sellele, mis toimub idas? 

Ilves: See on liiga pikk küsimus, et sellele lihtsalt „jah” vastata. Mina vaatan olukorda veidi teisest perspektiivist. Tegelikult ütleksin ma, et Euroopa on ala, mida määratlevad vastastikku põimuvad huvid, põhivabadused ja nii edasi. Just nimelt see määratleb Euroopa, ning kus see puudub, seal ei ole ka Euroopat.

Võtame ühe näite: Königsberg oli Euroopa süda. Kaliningradil ei ole Euroopaga midagi ühist. Tegu on sama geograafilise ruumiga. Ühes hiljutises artiklis on Joseph Joffe, ja muidugi ka Robert Kagan, märkinud, et oma olemuselt on Venemaa puhul tegemist 19. sajandisse kuuluva hegemonistliku lähenemisega ning seetõttu on Venemaal väga keeruline mõista seda ja suhtestuda sellega, mida meie nimetame Euroopaks.

Ka Euroopal on raske. Ma pean silmas, et ühelt poolt on tegu autoritaarse, türanliku naftavõimuga, kus raha leidub külluses, ning teiselt poolt Euroopaga, kes ei suuda õigupoolest mõista jõu kasutamist ega usu niisugusesse poliitikasse, kuid usub sellegipoolest rahasse, ning see kombinatsioon on ohtlik. Ent oma olemuselt ei sobi brutaalne jõud, võim ning poliitikute äraostmine – mille tunnistajateks me Euroopas oleme kahjuks olnud ka kõige kõrgemal tasandil – kokku Kanti „igavese rahu” eeldustega, mis on omased Euroopa Liidule. 

 

Viide inglisekeelsele originaalartiklile International Radio Free Europe / Radio Liberty kodulehel