kantseleis

Intervjuud

- Reset + Prindi

"Pagulaspoisi tagasitulek", Soome ajakirjas Seura, 3. juulil 2008

03.07.2008

Tekst Hannu Toivonen, fotod Pekka Nieminen ja president Ilvese erakogu 

 

President Toomas Hendrik Ilvese elu on nagu põnevusromaan. Ka Soomel on selles oma osa.

 

On 2008. aasta juuni ja Kadrioru lossi park Tallinnas lummab oma iluga. Eesti president Toomas Hendrik Ilves elab koos perega barokse lossi kõrval asuvas 1938. aastal valminud riigijuhi residentsis. Loss ise ehitati aastatel 1718–1721 Vene tsaari Peeter I korraldusel.

Teel lossi juurde on autoaknast näha läikivaid uhkeid luksusautosid, moekaid Tallinna neide ja klaasfassaadidega pilvelõhkujaid. Erinevus 17 aastat tagasi lõppenud Nõukogude Liidu okupatsiooniajaga on väga suur.

Okupatsioon algas 1940. aastal, kui tankid veeresid Tallinna ja tänavatel valitses kaos. Eestlased põgenesid okupantide eest kuidas vähegi said.

Emigreerus ka 17-aastane Irene Rebane, kes astus laevale praeguse Soome sõitvate laevade sadama lähedalt 1944. aastal. Kohkunult seisis ta kaose keskel. Ta muretses nii enda kui oma vanemate elu pärast. Irenel ei olnud aimugi, millised sündmused neid kõiki ees ootasid. Et näiteks üheksa aastat hiljem sünnib tal poeg, kes valitakse Eesti presidendiks. Väike Toomas sattus pagulaste lapsena üsna erilisse maailma.

„Mu ema ja vanavanemad Aleksandra ja Peeter Rebane olid metsas paos juba 1941. aastal. Nad olid jõukad inimesed Viljandi lähedalt Mulgimaalt, kus neil oli Ärma talu. Nõukogude Liidus võis palju vähemagi eest elu kaotada. Nad jätsid maha kõik, mis neil oli,” alustab president Ilves oma lugu. 

 

„Tänu Soomele teadsid eestlased nõukogude liidust rohkem kui teised.”

 

Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt oli määranud Eesti Nõukogude Liidu mõjusfääri juba 1939. aastal. Eesti andis Moskva survel Nõukogude Liidule õiguse rajada Eestisse sõjaväebaasid, kuhu toodi 25 000 Punaarmee sõdurit.

Rebaste peres aimati, et see muudab kogu elu, ning juba aasta hiljem marssisidki Nõukogude väed vastavalt kokkuleppele takistamatult Eestisse. Tallinnas moodustati Moskvale ustav nukuvalitsus ja 1940. aasta juulis kuulutas okupantide kontrolli all olev parlament Eesti Nõukogude Liidu vabariigiks.

President Konstantin Päts vangistati 30. juulil 1940. Vaba Eesti juhid, haritlaskond ja muu eliit hävitati peaaegu täielikult.

Irene Rebane tundis hirmu. 14. juunil 1941 toimunud operatsiooni käigus küüditati Nõukogude Liidu erinevatesse osadesse 10 000 süütut eestlast. Nende hulgas oli ka Irene tuttavaid.

Tuli Saksa okupantide kord. Nad vallutasid Tallinna 28. augustil 1941, kuid riigi iseseisvust ei taastatud.

Nõukogude Liit korraldas 9. märtsil 1944 Tallinna suurpommitamise. Irene kuulis õudseid uudiseid oma vanematelt. Verised võitlused jätkusid. Punaarmee jõudis Tallinna 22. septembril ning sakslased taandusid.

Eesti rahva kaotused olid suhtarvuna võttes ülisuured – ligi 300 000 inimest.

80 000 eestlast põgenes pagulastena Rootsi või sealt hiljem edasi Kanadasse ja USA-sse.

Irenel ja tema vanematel õnnestus põgeneda hetkel, mida president Ilves nimetab tagantjärele „aknaks”. „Tallinnas ja selle ümbruses valitses kaos. Nii sakslased kui ka Nõukogude sõdurid tulistasid neid, kes üritasid põgeneda. Üllatuslikult avanes kogu selle kaose keskel siiski aken, mis andis põgenikele võimaluse,” kirjeldab Ilves. Irene koos vanematega sai laevale, mis oli juba pilgeni täis. Laev võttis suuna läände, Rootsi suunas, kuigi merel oli torm.

Kus oli presidendi tulevane isa, tallinlane Endel Ilves?

Ta elas üllatavalt rahulikult Läänemere rannal Haapsalu lähedal. Mis hoidis 19-aastase Endli mõtted nii rahulikud, kui ümberringi valitses täielik paanika?

Endel oli orb. Ema Juuli suri, kui poiss oli 9-aastane ning isa, raudteelane ja ametiühingutegelane Priidik Ilves lahkus kolm aastat hiljem. Endli kodused olud olid kehvapoolsed. Teda kasvatasid vanem vend ja õde. Ehk mõtles Endel, et tal polegi eriti palju kaotada ja oli tuleviku suhtes pigem lootusrikas.

Ent saatus sekkus seal Haapsalu lähedal tema ellu. President jätkab: „Kaks purjus ja relvastatud meest kiskusid isa kaasa ja käskisid tal sõuda ranniku lähedale, kus ootas purjekas. Järgmise üllatusena selgus, et laeva kapteniks oli mu isa onu. Onu ütles, et tule, Endel, lähme mõneks nädalaks Rootsi, kuni Suurbritannia Eesti vabastab.”

See ootus kujunes aga hoopis pikemaks. Nii Endel kui Irene jäid Rootsi. Endel sai tööd puuraiujana metsatöökeskuses. Hiljem sai temast Stockholmi Kuninglikus Tehnikakõrgkoolis diplomeeritud insener.

„Ema pere elas Stockholmis tagasihoidlikult. Tema isa sai siiski tööd arhiivis, sest ta oskas lugeda gooti kirja, milles Rootsi vana ajalugu kirja pandud oli. Ema ja isa kohtusid aastatel 1947–1948 ja armusid. Mina sündisin Stockholmis 1953. aastal.”

Stockholmi saabus sõnumeid Eesti üha süngemaks muutuvast olukorrast. 1949. aasta märtsi suurküüditamisel viidi Eestist teadmatusse ligikaudu 21 000 eestlast.

Stalin suri 5. märtsil 1953.

„Olen sündinud üheksa kuud pärast Stalini surma,” poetab Ilves vaikse muigega. Must huumor. Vaba Eesti kaitsejõudude ülemjuhataja Johan Laidoner suri Vladimiri haiglas samuti 1953. aastal. 18. jaanuaril 1956 heitis Kalinini vaimuhaigla vangina hinge ka president Päts.

„Isa ja ema hakkasid 1950. aastatel üha enam veenduma selles, et Nõukogude Liit jääb püsima pikemaks ajaks.”

Veel tänagi kõneldakse Laidonerist ja Pätsist. Kas nad olid Nõukogude okupantide suhtes liiga järeleandlikud? Martti Turtola seisukohad selles küsimuses on esitatud raamatus „Kindral Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940”, mis on avaldatud ka Eestis. Turtola arvamus on, et Päts ja Laidoner aitasid okupatsioonile kaasa.

„Ma pole Turtola raamatut lugenud. On tõsi, et Eesti kaldus Pätsi ja Laidoneri ajal demokraatia teelt kõrvale. Ja nad ei andnud ohvitseridele võimalust meie lipu all võidelda, mis laostas üldist õhkkonda. Kuid kas nad on süüdi Eesti okupeerimises, see on teine küsimus. Ehk on neil, kes välismaal Eestit süngetes värvides kujutavad, sellisteks hinnanguteks mingi psühholoogiline, mulle teadmata põhjus,” kommenteerib Ilves.

Suguvõsa oli pärast sõda laiali paisatud. Kõikide saatuse kohta andmeid polnud. Rahvusvahelise Punase Risti kaudu saadi siiski teada, et üks Ilvese onu oli jõudnud Ameerika Ühendriikidesse. Enne seda oli ta olnud töölaagris Saksamaal.

„Ta kutsus mu isa tutvumisreisile USA-sse, kuhu me kolisime 1950. aastate lõpus.” Pere asus elama New Jerseysse, New Yorgi lähedale. Isa Endel sai hea töökoha, pere hakkas saama paremale järjele.

Kogu Põhja-Eesti vaatas samal ajal Soome televisiooni. Kõigile olid teada Peyton Place’i sündmused, Kauko Saarentause ja Heikki Kahila suu läbi kuulsid eestlased uudiseid välismaailmast, ka Nõukogude Liidust. K-kauppa lihalettide telereklaamidest nähti, mida Soomes süüakse.

1965. aastal avati reisilaevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel. Ka president Ilvesele on teada, et president Urho Kaleva Kekkonen oli enne seda kohtunud Aleksei Müürisepa, tolleaegse Kadrioru elanikuga. Kekkonen oli avaldanud soovi laevaühenduse avamiseks Helsingi ja Tallinna vahel.

Ilves heidab pilgu Kadrioru residentsi aknast välja, kust, tõsi küll, päris otse merele ei näe. Laevaühendus muutus okupeeritud riigi sidemeks Soome ja muu läänemaailmaga. Vanemuine, Georg Ots ja Tallinn tõid koos soome reisijatega kaasa kohvipakke, sukkpükse, pastapliiatseid, teksaseid, heliplaate, kirjandust – ja muidugi informatsiooni.

„Ka Soome televisioonil oli Eestile oluline mõju. See muutis eestlaste keeleoskuse kõige paremaks kogu Nõukogude Liidus. Et soomlased ei dubleerinud, ei lugenud peale sellistele seebiooperitele ja sarjadele nagu „Dallas” või „Dünastia”, said eestlased õppida inglise keelt. Ja tiitritest õpiti omakorda soome keelt,” selgitab Ilves.

„Eestlased olid Nõukogude Liidus ainus rahvas, kellel oli juurdepääs läänemaailma televisioonile. Tänu Soomele valdas Eesti rahvas rohkem teavet kui teised. Ainsana Nõukogude Liidus teadsime me, et Poolas raputas kommunistlikku süsteemi alustalasid Lech Walesa, kes kandis vuntse.”

Suviti muutus noor Ilves „pesukaruks”. Isa viis innuka skaudi eestlaste skaudilaagrisse USA-s. „Meie skaudilaagrid olid palju nõudlikumad kui ameeriklaste omad, kus pandi telk põrandale püsti ja mindi magama.”

Ameerikas olid eestlased siiski üsna laiali paisatud. See takistas suhtlemist. 

 

„Esimene külaskäik Tallinna oli mu elu suurim šokk.”

 

New Yorgis Manhattanil, 34. tänaval teise ja kolmanda avenüü vahel oli aga Eesti Maja, kus asus ka pubi. „New Jerseys oli alkoholi tarbimise vanusepiiriks 21 eluaastat. Kui olin 16–17-aastane, läksin üle Hudsoni jõe Manhattanile Eesti Majja. Seal piisas sellest, et oskasin tellida õlut puhtas eesti keeles,” on Ilves avameelne.

Eestis algas 1970. aastatel raske venestamise periood. Üha rohkem venelasi saadeti Nõukogude Liidu erinevatest osadest Eestisse ja eriti Tallinna piirkonda. Lasnamäele asustati 20 000 venelast.

Kardeti, et eestlased jäävad oma riigis vähemusse. „Moskva soovis kogu rahvast lahti saada. Eesti keele positsiooni nõrgestati sihiteadlikult. 1980. aastate alguses ei osanud 60% lastearstidest eesti keelt. Kuidas laps oma hädadest arstile räägib, kui too teda ei mõista? Sovetskaja Estonijas ilmus artikkel, milles öeldi, et Eestis peavad kõik rääkima vene keelt.”

Ka Ilves ise läbis perioodi, kui kokkupuude emakeelega oli vähene. „Kui olin gümnaasiumis ja ülikoolis, siis kasutasin rohkem inglise keelt. Kui aga hakkasin jälle aktiivsemalt lugema eesti kirjandust, muutus tasakaal keelte vahel taas võrdseks.”

Ei möödunud siiski ühtegi päeva, kui Ilves ei oleks end eestlaseks pidanud. „Oli omapärane kogemus olla pärit kohast, mille kohta Ühendriikides keegi midagi ei teadnud.”

1978. aastal kaitses Ilves psühholoogia magistri kraadi mainekas Columbia ülikoolis.

Tallinna keskaegne vanalinn säilis okupatsiooni ajal vaid tänu sellele, et linnas korraldati 1980. aastal Moskva olümpiamängude purjeregatt.

Eesti noorsugu hakkas aktiviseeruma. Kooliõpilased korraldasid meeleavaldusi oma keele kaitseks. Punkrokkar Villu Tamme muutus üheks protestiliikumise eestvedajaks, esirinnas olid ka Propeller ning hiljem ka Tõnis Mägi ja Ivo Linna.

40 haritlast avaldasid kirja venestamise vastu, kuid Moskva survemeetmed vaid süvenesid.

„Maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera rääkis, kuidas ta oli 30 aasta järel tagasi kodukülla saabunud. Tuttav kohvik oli alles, kuid selle nimi oli muudetud Moskvaks. Nördinud Kundera nimetas seda nähtust terminiga estonezace – „eestistumine”.”

2008. aasta juunis on üks neljandik Eesti 1 350 000 elanikust endiselt venelased. Suurel osal neist ei ole Eesti kodakondsust, sest nad ei oska eesti keelt. Seepärast süüdistab ajakirjanik Leena Hietanen oma raamatus „Eesti külm sõda” Eesti valitsust vene vähemuse diskrimineerimises ja apartheidipoliitikas.

President Ilves suhtub Hietaneni väidetesse rahulikult. Ta tõdeb, et on ka ise neljandiku osas venelane – presidendi emapoolne vanaema Aleksandra Tšistoganova on päritolult Peterburi venelane.

Ilvese kommentaar Hietaneni pamfletile on lühike: „Ma ei loe Tiedonantajat.” (s.o Nõukogude Liidule lojaalsete soome kommunistide väljaanne)

Ühendriikides abiellus Ilves Merry Bullockiga. Luukas Kristjan sündis 1987, Juulia kuus aastat hiljem. 1984. aastal kolis Ilves koos naisega Saksamaale Münchenisse, kus hakkas tööle Ida-Euroopale saateid tegeva raadio Vaba Euroopa töötajana. Hiljem nimetati ta Eesti osakonna juhatajaks.

Samal aastal käis Ilves Helsingi kaudu laevaga Georg Ots esimest korda elus Eestis.

„See oli mu elu suurim šokk. Tänavapilt oli vaene ja masendav. Õhustik oli hirmust kammitsetud. Sain alles siis aru, mida tähendab sõnavabaduse puudumine. Tundus uskumatu, kuidas inimesed sellise surve all suutsid elada.”

„Üks luuletaja pidi võtma oma luuletusest välja sõna kohv, sest kohv oli pidevalt defitsiit. Ta pidi välja jätma ka sõna märts, mis võis inimestele meelde tuletada 1949. aasta massiküüditamisi. Lisaks olid kõik purjus – ja need ei olnud mitte soome turistid,” meenutab Ilves.

Gorbatšov valiti Nõukogude Liidu etteotsa 1985. aastal. Ta hakkas arendama avalikustamise poliitikat. Ta ei soovinud Nõukogude Liitu lammutada, kuid vabariigid mõistsid, et aeg on küps.

Tallinnas korraldati 1987. aastal meeleavaldus Molotovi-Ribbentropi pakti vastu. See oli ennekuulmatu.

16. aprillil 1988 tajus Ilves Münchenis olles, et Eestist oli saamas vaba maa. Ta tihendas Helsingi kaudu kontakte Eestiga. „Smugeldasin Nõukogude Liidust raadio, viisin selle sõbrale Helsingisse. Nõukogude Liidus olid teised raadiosagedused kui läänes. Hakkasin Saksamaalt sõbraga telefonitsi ühendust pidama: ta hoidis telefonitoru raadio ees ja meie saime kuulata Eesti raadiot.”

Kuid miks just 16. aprill? „Sain Tallinnast ajalehe Sirp ja Vasar, mis oli ilmunud kümme päeva varem. Ka mu töökaaslased nägid nüüd, kui pöördeliselt leht oli muutunud ja ei pidanudki mind enam hulluks.”

„Läksin, Sirp ja Vasar kaenlas, oma naise juurde ja ütlesin, et pärast Eesti iseseisvumist kolin Eestisse. Nüüd ma juba teadsin, et vabanemine saab teoks minu eluajal.”

11. septembril 1988 laulis Tallinna laululaval koos rohkem kui 300 000 eestlast. Toimus laulev revolutsioon.

Novembris 1988 saabus Ilves teist korda Tallinnasse. Nõukogude Liidu kommunistliku partei väljaanne kritiseeris karmilt Eesti kommuniste, et need Ilvese riiki olid lubanud. „Heh, Moskva nimetas mind luureteenistuse CIA agendiks.”

23. augustil 1989 korraldati Baltimaade inimkett Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni. Venemaa president Jeltsin alustas Nõukogude Liidu presidendist Gorbatšovist mööda vaadates koostööd Balti riikide iseseisvumise suunas. 6. septembril 1991 tunnustas lagunev Nõukogude Liit Jeltsini juhtimisel Eesti iseseisvust.

1993. aastal presidendiks valitud Lennart Meri nimetas Ilvese USA, Kanada ja Mehhiko suursaadikuks. 1996. aastal sai Ilvesest Eesti välisminister. Teist korda kutsuti Ilves välisministriks 1999. aastal, pärast seda tegutses ta aastatel 2002–2006 Euroopa Parlamendi liikmena.

2003. aastal sündis abielust Evelin Ilvesega tütar Kadri Keiu. „Kadri Keiu on elava loomuga laps, ilmselt tekitab ta praegu ülakorrusel parajat segadust.”

Eesti presidendiks valiti Ilves aastal 2006.

Kontaktid USA-s elavate Luukase ja Juuliaga on tihedad. Nad käivad tihti isa juures Eestis. „Luukas tuleb Eestisse kaitseväeteenistusse.”

Pere sai tagasi ka Ärma talu. President nimetab Ärmat oma tegelikuks koduks.

Mõningaid inimesi häirib presidendi pikka aega kestnud pagulasaeg. Osaliselt Eestis elav ajakirjanik Jarmo Virmavirta kirjutab ajalehtedes Postimees ja Ulkopolitiikka, et presidenti huvitavad rohkem suhted lõuna- ja lääne-, kui põhjasuunal, kus asub Soome.

„See on sama masti väide kui see, et Euroopa Parlamendis pidasid teatud isikud mind president Bushi pooldajaks vaid selle põhjal, et ma räägin inglise keelt ameerika aktsendiga,” selgitab Ilves. „Arvan, et Eesti ja Soome suhetel ei ole midagi viga. Ühelgi riigil ei ole tänapäeval sama head suhted kui meil. Soome välisminister Alexander Stubb on mu hea sõber, ka president Tarja Haloneniga sujub kõik suurepäraselt. Suhted on sedavõrd head ja kindlad, et need peavad vastu igasugustele lehejuttudele ja „suure venna” ilmingutele.”

Kas Ilves kujutas noore mehena ette, et ta kolib ühel päeval vabasse Eestisse?

„Brežnevi Nõukogude Liidu ajal ei tundunud vabanemine tõenäoline. Teisest küljest tekkis 1980. aastatel veendumus, et Nõukogude Liit enam kaua ei kesta. Infotehnoloogia hakkas nii kiiresti arenema, ja süsteem, mis ei luba oma kodanikele infovahetuse vabadust, on teel hukule. Kuid ma ei arvanud siis veel, et Eesti minu eluajal vabaks saab.”

Ilvesel on sõrmes hõbedane paljunäinud sõrmus. See pärandatakse meesliini pidi ühel põlvelt teisele. Isa Endel suri Ameerikas Eesti iseseisvumise aastal. Ema Irene elab endiselt New Jerseys.

President soovib lõpetuseks midagi näidata. Ta avab ukse, kutsudes edasi fuajeesse ja esitleb eelnevate riigipeade portreesid. „Friedrich Akel hukati Tallinnas 1941, Konstantin Päts suri vangistuses Venemaal 1956, Jaan Tõnisson ilmselt hukati Tallinnas 1941 ja Jüri Uluots suri eksiilis Stockholmis 1945. Vaid Lennart Meri elutee lõppes vabaduses ja oma riigis 2006. aastal.”

Kadrioru pargis läheb elu edasi.